Eesti hariduse ajalugu (2)

Tartu Ülikool
Sotsiaal- ja haridusteaduskond
Referaat
Eesti hariduse ajalugu
Juhendaja : Karmen Trasberg
Koostaja: Taimi Samblik
Tartu 2011
SISUKORD
Sisukord..................................................................................................................................2
Sissejuhatus............................................................................................................................3
Esimesed koolid eestis............................................................................................................4
Reformatsiooni mõju Eesti haridusele....................................................................................5
Edasiviivad jõud.....................................................................................................................7
Saja aastase sammuga .............................................................................................................9
Teekonna lõpetuseks........................................................................................................... 14
Viited....................................................................................................................................15
Sissejuhatus
Eestlaste, nagu teistegi rahvaste sünd on seotud tulemisega. Me oleme omal maal olnud nii ammu , et mõningatel puhkudel tavatsetakse öelda „me oleme siin alati olnud.” Uusimad andmed inimasustusest Eestis viitavad meie olemasolule juba 11 000 aastat tagasi (varasemalt hinnati seda aega umbes 9500 aasta eest olnuks).1 Tõenäoliselt peituvad hariduse juuredki sinnasamasse kaugesse aega. Eesti muinasaja inimese haridusliku arengu puhul saame tõenäoliselt rääkida kasvatusest, mille tingisid otseselt vajadused. Vajadus ennekõike ellu jääda ja toime tulla. Teadmised esimestest jahi pidamise riistadest esimeste põllutööriistadeni anti edasi põlvest põlve mälu järgi. Kooliõpetuse andmist ilma keele ja kirjata ei kujuta täna ettegi. Sestap võime kindlad olla, et esimene meie aladel elanud inimene ei olnud oma psüühika või füüsise poolest sugugi viletsam, kui meie täna. Lihtsalt neil puuduseid sel hetkel teadmised, mis on meil täna. Kuidas leiutada jalgratast, kui pole olemas ratastki? Teadmised kogunevad aeglaselt.
Mõtlemine, kui protsess teadliku tegutsemise suunas on olnud eri rahvustel sh. ka eestlastel sarnane, kuid mõtlemise sisu on erinevates kultuurides erinev, vastates ennekõike kohalikele oludele. Erinevate uurimuste tulemusena on selgeks saanud, et kooliharidus on teadaolevatest teguritest kõige tugevam mõtlemise mõjutaja. 2
Kooliharidusest läbi aja saame Eesti puhul rääkida läbi erinevate ja mitmekesiste tahkude. Eesti puhul saame konkreetselt kooliharidusest rääkida alates 1251,3 kui Pärnus ja Tartus avati esimesed toomkoolid . Sellest ajast alates saame koolihariduse jagamist Eestis vaadelda kui valitseva võimu vajaduste ja tahte realiseerimise kohta ühiskonna jaoks sobiva indiviidi kasvatamiseks. Suhtumiste muutused koolihariduse jagamisel on olnud eri ajajärkudel erinevad.
_________________________________________________________________________
1 Lauri Vahtre „Eesti Rahva Lugu” 2005 lk 11-19
2 P.Tulviste „Mõtlemise muutumisest ajaloos.” 1984 lk 53- 61
3 Rannap Eesti kooli ja pedagoogika kronoloogia Tln 2002
Esimesed koolid Eestis
Eesti maadel oldi siiani hakkama saadud suuliste lepingutega ja ilma seaduseraamatuteta ega nähtud selleks ka erilist vajadust. Sõnumid ja kutsed liikusid edasi kulleri suu läbi ja kauplemine piirdus suures osas vahetamistehingutega. Tarkusi ja teadmisi, mis eluks vajalikud, anti edasi põlvest põlve läbi vanemate suu.
Kuigi meie esivanematel polnud otsest vajadust koolihariduse kui sellise suhtes, toodi võõrad tavad sisse võõrvallutajate poolt. Esimeste koolide tekkimine Eestimaa pinnal jääb ajajärku, kus Saksa ordu oli end kindlustanud Tartu ja Saare- ja Läänemaal. Erinevatel andmetel asustati esimesed toomkoolid 1251 Tartus ja Pärnus3, samas F.Amelungi oletuste kohaselt võis olla Tartu toomkool olemas juba 1250.4 Varane keskaeg ei tundnud otseselt pedagoogilist tegevust. Pigem oli see seotud vaimuliku ja vahel ka ilmaliku tegevusega , mis oli üdini praktiline ja suunatud mõtlemise õppimisele. Igapäevase käitumise hingestatus ja hirm jumala ees olid toonase mõtlemise kohaselt esimesed sammud, mis viisid tõelise tarkuseni. Suhtumine jumalasse määras kogu õpetamise protsessi. Kujundlikult liikus inimene terve oma elu tema poole võideldes maailma kiusatuste ehk saatanaga .
Kristlikku õpetust iseloomustas kõikehaaravus, mille raames püüti inimene kasvatada jumala sarnaseks. Keskaja õpetajad pidasid vajalikuks organiseerida õppetöö suures ranguses, eriti esimesed sammud, et saavutada distsipliin, hävitada uhkus ja omandada ülim jumala järgimise ja austamise kogemus. Samas ei olnud keskaegne õpetus ainult sõnade õpetus, vaid kätkes meie mõistes kõike olulist: grammatika, retoorika , dialektika ( trivium ) ja aritmeetika, geomeetria , astronoomia ja muusika (quadrivium).5
_________________________________________________________________________
3 H.Rannap Eesti kooli ja pedagoogika kronoloogia Tln 2002
4 Peeter Põld „Eesti kooli ajaugu” 1992 lk 2-15
5 M.Tilk „Kasvatus eri kultuurides II 2004 lk 36-40
Aja jooksul asuvad toomkoolide kõrvale ka kihelkonna- ehk raekoolid, mis tegutsevad kohalike koguduse kirikute juures. Sellised linnakoolid, kus õpetatakse ladinakeelset kirjutamist ja rehkendamist asutatakse Tartus 1554 , Pärnus 1526, Paides 1528, Narvas 6
Esimene kool Eestis ei tähendanud mitte esimese eestikeelse kooli asutamist. Toomkoolide õppekeeleks oli ladina keel Kuni 16 sajandini, ehk teise mõõdupuuna võttes Liivi sõjani oli katoliikliku toomkooli kaks põhiülesannet: kindlustada järelkasv kohalikele katoliku usu vaimulikele ja teiste kirikuametite pidajaile ning anda linnakodanike lastele algharidus. Saksa linnakodanikke ja rüütelkonda huvitas haridus sel ajajärgul vähe, välja arvatud juhul, kui nende soov oli oma last mõne kõrgema vaimuliku kohale ette valmistada.
Maa pärisrahva, ehk eestlaste ainsaks vaimuharijaks jäi endiselt kirik , kuigi vastastikune huvi jäi kasinaks. Vaimulikkonna poolt puudus sügavam huvi rahva hariduse ja kirikliku valgustamise vastu. Oluline oli vaid, et rahvas on väliselt ristiusku astunud ja täidaks katoliku usu kultuslikke nõudeid. Siia kuulus ennekõike pihil käimine. Jutlusi tollal ei tuntud. Kiriku rahvahariduslikku mõju takistas kindlasti ka asjaolu, et preestrid olid võõramaalased, kes ei vallanud piisaval määral kohalikku keelt, et kasvõi kõige väiksematki õpetust jagada.7
Reformatsiooni mõju Eesti haridusele
Katoliiklikud toomkoolid tegutsesid edukalt 16.saj II veerandini. Algselt ei mõjutanud usupuhastus toomkoolide tegevust kuna Eesti- ja Liivimaa rüütelkond ei läinud kohe reformatsiooniga kaasa. Küll aga võis siitmaalt täheldada katoliikliku toomkooli ainuvõimu allakäiku. Pisitasa tungis usupuhastus ordu piiskopide, vasallide hulka ning jõudis viimaks ka maarahvani.
Esialgu olid Eesti ladinakoolid sunnitud usupuahastuse tules oma tegevuse lõpetama, kuid linnad tunnetasid, milline oht valitsev valitsemiskorda, kui koolide puudusel ei saa ette valmistada preesterkonda, linnakirjutajaid ja teisi õpetatud isikuid.
_________________________________________________________________________
6Peeter Põld „Eesti kooli ajalugu” 1992 lk 11
7Peeter Põld „Eesti kooli ajalugu” 1992 lk 12
Reformatsioon – usuline puhastusliikumine. 1517 31.okt kinnitas M.Luther Wittenbergi linnakiriku uksele 96 teesi, kus ta mõistab hukka patukahetsussedelite e indulgentside müümise ja kutsub kirikut üles tulema tagasi piibli õpetuste juurde. Liikumine laieneb üle Euroopa.
Sellises valguses võeti Linnadepäeval Pärnus teema kõne alla ja tunnistati vajalikuks, et igas suuremas linnas - Riias, Tartus ja Tallinnas avataks "eine wesenthlicke reddelicke schole", kus õpetataks heebrea, kreeka ja ladina keelt.
M. Lutheri laiali saadetud kirjas raeisadele ja bürgermeistritele, väljendas ta oma seisukohti koolihariduse osas, kus pidas vajalikuks, et kõigis paigus oleks parimad koolid, mis kasvataksid mehi, kes võivad hästi valitseda maad ja rahvast ja naisi, kes oskavad hästi kasvatada lapsi, pidada peret ja maja. Rahvakoolidele selle kõige juures ei mõeldud. „Kõikide paikade” all pidas M. Luther silmas ennekõike linnasid.
Kuigi Lutheri sõnavõtud sisaldasid endas nõudmist, et kogu rahva noorsoole õpetust antaks, polnud kohalikul aadelkonnal sellest suurt midagi. Lihtrahva jaoks tehti niipalju, et pandi Eesti kogudustele ametisse õpetajad, kes kirikukantslist rahvast pühapäeviti ja vahel ka nädala sees emakeeles harisid. Kirjalikest allikatest on andmeid, et ordumeister Fürstenberg pannud 1558 „mitte-saksa rahvale” peale maksu mida koolirahaks nimetati. Maksu koguti küll usinalt, kuid koolide jaoks ei olevat sellest miskit läinud, pigem peatselt Venemaaga algava sõja katteks.3
A Jäänuk Wanradt - Koelli esimesest eesti keelsest tõlkest
inus tõeline ja tegelik samm rahva hariduse tõstmiseks sellest ajast on Wanradt-Koelli Lutheri väikse katekismuse tõlge Eesti keelde, mis ilmus 1535 Wittenbergis, teine eestikeelne luteriusu katekismus ilmus 1554 Tartu Jaani koguduse õpetaja Franz Witte tõlkes.8 Jäänuk Wanradt-Koelli katekismusest
______________________________________________________________________________
8Peeter Põld „Eesti kooli ajalugu” 1992 lk 16-19
3H.Rannap Eesti kooli ja pedagoogika kronoloogia Tln 2002
Edasiviivad jõud
Kaugetel aegadel valitses tugevama õigus. Mõisnikud olid ahned ja kitsid, mistõttu ei sallitud, kui talupoeg kulutas hinnalist aega kiriku uste vahel kõõlumiseks. Tihti jõuti kirikutegelastega kokkuleppele, et „asjad kuidagi korda ajada.” Midagi pidi juhtuma, et hariduselu hakkaks edenema tänapäevasemas suunas.
1575 jõuab Eestisse esimene teade aabitsast. õpilasele Michael Schlaterile Tallinnas ostetakse laudaabits (bredern Abc bock ). Oluline märk, mis kindlasti ei jää viimaseks. Hulk aega hiljem 1641 trükitakse Tallinnas esimene eestikeelne aabits. 3
1 Gustav II Adolf (1594-1632)
600 Tallinna aadel lükkab tagasi Rootsi kuninga Karl IX pakkumise avada Toompeal riigi kulul ülalpeetav kool mittesakslaste lastele. 1626 võtab Gustav II Adolf taas Tallinnas kooliküsimuse kõne alla ja määrab suure komisjoni otsustama, kas asutada Tallinnasse gümnaasium või akadeemia. Olles ise kõrgelt haritud mees, kes valdab mitut keelt tundis ta hariduse väärtust ja kasu riigile. Komisjon otsustab rajada endise tsistertslaste Mihkli naiskloostri hoonete ja varade alusel gümnaasiumi. 1630 avatakse Tartus kindralkuberner Johan Skytte (Skytte oli kuningas Gustav II Adolfi omaaegne õpetaja, hiljem Uppsala ülikooli kantsler ) eestvõttel akadeemiline gümnaasium, kus õppetöö organiseeritakse sarnaselt ülikoolile. 1632 30 juuni Gustav II Adolf kirjutab Lützeni sõjaleeris alla Tartu ülikooli asutamisürikule. 1632 15.oktoober avatakse tegelikult Tartu ülikool - Academia Gustaviana. See esimene rootsiaegne ülikool töötas järjest 24 aastat nelja teaduskonnaga (usu-, õigus-,arsti-, filosoofia teaduskond).3 ja 9
1683 asutab B.G. Forselius Harju- Ristil Aru kirikumõisa ruumides oma esimese kooli kohalike eesti ja rootsi rahvusest poiste koolitamiseks. 1684 aastal asutab ta Riia "vaesteraha" abil Tartu lähedal Piiskopimõisas esimese eesti koolmeistrite kooli, nn. Forseliuse seminari . 3
_________________________________________________________________
3 H.Rannap Eesti kooli ja pedagoogika kronoloogia Tln 2002
9Peeter Põld „Eesti kooli ajalugu” 1992 lk 22-28
Aasta hiljem võtab ta oma seminari abiõpetajatena tööle kaks esimest talupojaseisusest palgalist eesti koolmeistrit: Jõesuu Toomase ja Uustalu Bengti. Seminaris oli ta ise koolmeistriks , välisteks asjade ajajaks ja kooliraamatute soetajaks. Edukamaks õpetamiseks andis Forselius 1684 välja uue aabitsa parandatud eesti keeles, mis palju pahameelt ja vastuolu tekitas. Forseliuse seminarist läks rahva sekka 160 noormeest, kes siinmail omakorda lugemist edendama hakkasid.
Aastail  1686–1688 loodi eestikeelseid rahvakoole Forseliuse eestvedamisel Eestimaa ja Liivimaa kubermangude kihelkondades.
       Lugemisoskusega rahvana said eestlased rohkem osa seltsi- ja kultuurielust, võimaluse osaleda kogukonna omavalitsuses, edendada põllumajandust, käsitööndust – said loomingulisemalt elada ja areneda. Tänu Forseliusele saame tänavu 2011 aastal tähistada eesti keelse kooli 325 aastapäeva.10
Forseliuse seminar kestis kõigest neli aastat. Pärast Rootsi kuningalt volituste saamist talurahva koolide asutamiseks ja rahvahariduse korraldamiseks inspektori kohtade loomist Eesti ja Liivimaale, hukkub Forselius Läänemere lainetes.
Forseliuse pärand on vaieldamatult Eesti haridusloo üks liikumapanevaid jõude. Eesti rahvakooli algusega seostatakse just B. G. Forseliust. Siit edasi on hariduse areng juba sujuvam, kuigi pikalt ei saada lahti kiriklikest stampidest. Nii võib tänapäeval naljakana tunduda 1774 aastal välja antud instruktsioon, kus kohustatakse kirikueestseisjaid valima koolmeistriteks neid talupoegi, kellel hea lauluhääl ja lauluoskus. Eestikeelse kirja ja õpetussõna vajalikkus aga ei kao siitmailt enam. Nii Ilmub 1782 üks esimesi eestikeelseid juturaamatuid, Kiikla mõisa koduõpetaja, Tallinna Gümnaasiumi hilisema professori Friedrich Gustav Arveliuse „Üks Kaunis Jutto- ja Öppetusse- Ramat ,” mida senise rangelt kirikliku kirjanduse kõrval saab pidada juba kergemaks lugemiseks.3
_____________________________________________________________________________
10 http://www.forselius.ee/
11 Peeter Põld „Eesti kooli ajalugu” 1992 lk 37-38
3 H.Rannap Eesti kooli ja pedagoogika kronoloogia Tln 2002
Saja aastase sammuga
Siit alates vaatleme hariduse arengut eestis saja aastaste vahemikena. Paratamatult käivad võim ja vaim ikka käsikäes. Põhjasõda (1700-1721) viis kogu maa Vene võimu alla ja hariduselus toimus kardinaalne muudatus . Esialgu toimub tagasikäik. Aadel ja rüütelkonnad ei ole huvitatud rahvakoolide rajamisest ja ülalpidamisest. Kohati langeb õpetuse pearõhk koduõpetusele. Köstritest ja õpetajatest on maarahva seas suur puudus. Maakoolide olud jäid väga viletsasse seisukorda, mõisnikud olid hoolimatud, riigivõim ükskõikne ja enamik kirikuõpetajaid hoidusid külmalt asjast eemale.Seadusega nõutust hiiliti kõrvale või teostati väga visalt. Rahva vaim on kurnatud ja aadelkond, kui kõrgemalseisev, kasutab oma jõupositsiooni kurjasti ära. 18.saj. lõpuaastatel on näha püüet maarahva olukorda hariduslikus plaanis parandada ja räägitakse koguni pärisorjuse kaotamisest.12
Järgmised sada aastat Eesti hariduselus kulgevad tempokalt. 1802 avatakse taas pidulikult Tartu ülikool ja sellega seoses hakkab tõusma ka valitseva aadli haridustase. Veidi hiljem 1819 aastal vabastatakse Eesti ja Liivimaa talupojad pärisorjusest. Haridusküsimus tõuseb päevakorda, mille kohta omakorda annab üldised suunised Eestimaa talurahva seadus, mis hakkab kehtima 1816. Nii öeldi seal, et mõisakogukonna kohuseks on iga 1000 mõlemast soost hinge kohta kooli ehitamine ja ülal pidamine. Liivimaa talurahava seadus jõudis suunistega kaugemale. Nii öeldakse seal, et kümnendast eluaastast alates peab iga laps niikaua koolis käima, kuni kirikuõpetaja ütleb, et ta on täiesti õpetatud. Lisaks veel terve hulk koolikorralduslike punkte. Tähtsaimaks punktiks oli Liivimaa seaduses kihelkonnakooli, kui teise astme kooli asutamise nõue. Miinimumarvuks nähti ette 12 poissi. Kui vabatahtlike õpilasi nii palju ei olnud, siis pidi konvent need leidma, et arv täis saaks. Vaesemaid õpilasi peeti kolis kogukonna kulul, mille tasuks pidid nad hiljem vähemalt kuus aastat olema kirjutaja või koolmeistri ametis. Eestimaa hariduslik korraldus oli jagunenud kahte leeri Põhja- ja Lõuna-Eesti. Ilmselgelt oli eeslisseisus Lõuna-Eesti ehk Liivimaa alad ja seda suuresti täpsemalt piiritletud koolikavaga talurahva seaduses.13
_____________________________________________________________________________
12 Peeter Põld „Eesti kooli ajaugu” lk 45 - 60
13Lembit Andersen „Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu III” 2002 lk 32-37
Talurahva laste hariduse edendamiseks, mida suureti mõõdeti lugemisoskusega, kujunes kihelkonniti välja eripalgeline, kuid kindel õpetamise süsteem: koduõpetus, rändkoolmeitrite töö, pühapäevakoolid, paranduskoolid, külakoolid ja kihelkonnakoolid. Erinevate allikate põhjal jääb mulje, nagu oleks kooli saatmine pigem karistus. Tihti õpetati kodus ja lapsed õppisid usinasti lugema, kartuses, et muidu saadetakse kooli.14
Ülevaade Eesti Rahvakoolide võrgust 1851 aastal. L.Andersen „Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu III” lk 97
Nii koolivõrgu arengus, kui õppurite edasijõudmises oli märgata tunduvat arengut. Hakkas toimuma nn „lugemiskoolilt üleminek kirjutuskoolile.” Õppevahenditena soetati tahvleid ja krihvleid. Koolihariduse kvaliteet hakkas paranema pärast 1862 Ülemmaakooli tööle rakendumist.
Pärisorjuse kaotamise ajal Vaivarasse ümber asunud pastor kirjutab Eesti talupojast 45 aastat hiljem: „rõhutud ja küürus käivast teoorjast on nüüdseks saanud iseseisev ja ennast vabalt tundev talupoeg. Tema eluviis on muutunud, lapsi kasvatatakse paremini, nad soovivad, et koolis õpetataks kirjutamise ja arvutamise kõrval ka saksa ja vene keelt.” 15
_____________________________________________________________________________
14Lembit Andersen „Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu III” 2002 lk 116
15Lembit Andersen „Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu III” 2002 lk 131-136
15 Peeter Põld „Eesti kooli ajalugu” lk 68
Sajandiga oli suhtumine haridusse teinud kardinaalse muutuse.
19.saj lõpuaastail sai tooni andvaks märksõnaks Eesti hariduses „venestamine.” Täitmisele kuulus rida korraldusi, mille eesmärk oli vene mõju suurendamine. Nii nagu Baltikumi keskmes Riias, nii tõusid uued vene koolid ka Tallinnas. 1871 asutati siin Aleksandri nimeline vene gümnaasium.16 1872 kinnitab Keiser Aleksander II riiginõukogu otsuse kreiskoolide reorganiseerimisest linnakoolideks, kus võetakse vastu 7-14 aastasi lapsi. Linnakoolideks muudetakse ka Tallinna ja Tartu vene õppekeelega elementaarkoolid. 3
Venestamisega kõrvuti tõstab eestlastes pead rahvuslik tundmus. Paljud koolmeistrid said oma rahvaharidusliku tegevusega tuntuks üle Eesti. Võimekate koolmeistrite töö tulemusena areneb keel ja kirjandus, saab hoo sisse koorilaul. Rahvusliku emakeelse kooli põhimõtted avalikustas Jakob Hurt 1869 ja 1870. Tema väljaütlemisel oli rahvuse püsimise eelduseks emakeelne haridus ja emakeelne kõrgkool. Rahva säilimine ei ole sõltuv rahva arvukusest vaid kultuuritahtest.18
Eesti vabariigi sümboolika kujunemisel on oluline roll Eesti üliõpilastel. Esimese sinimustvalge lipp õnnistati Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna Otepääl 4.juuni 1884, seda tehes ei teatud, et 1918 pärast Eesti Vabariigi loomist saab sellest lipust riigilipp.
T Aleksandrikool Põltsamaa lähistel Kaarlimõisas. Kodu- ja põllumajanduslikku haridust antakse seal tänaseni.
ehakse ka esimesed sammud rahvusliku kooli ja pedagoogika poole. Tekkis Eesti Aleksandri kooli mõte. Eestlasele omase jonniga viidi mõtet edasi niikaua, kuni see muutus reaalseks. Õpiti aru saama üksmeelse tegevuse tähtsusest ühtse eesmärgi saavutamisel. Rahvuslikule üritusele said saatuslikuks komitee liikmete tülid 1988, kuid kõigile takistustele vaatamata avati 20. augustil 1888 Põltsamaa lähedal Kaarlimõisas vene õppekeelega Eesti Aleksandri Linnakool , mis oli rajatud eesti rahva poolt korjatud rahaga. Vähesel määral oli koolis lubatud õpetada ka eesti keelt. Eesti ühele suuremale ärkamisaegsele ettevõtmisele sai osaks häbiväärne fiasko.17 ___________________________________________________________________________
16Peeter Põld „Eesti kooli ajalugu” lk 132-141
3 H.Rannap Eesti kooli ja pedagoogika kronoloogia Tln 2002
17 http://www.videvik.ee/499/alek.html
18 Andersen „Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu III” 2002 lk 306-307
Eesti rahva rahvuslikule ärkamisele panid aluse meie esimesed kõrghariduse saanud mehed - Jaak Peterson [üliõpilasena], ning arstid Friedrich Robert Faelmann ja Friedrich Reinhold Kreutzwald . Kõik need mehed olid saanud küll saksakeelse hariduse ning Faelmann ja Kreutzwald kuulusid isegi balti-saksa üliõpilaste korporatsiooni "Estonia", kuid jäid avalikult eestlasteks, sest nad hindasid ja austasid väga kõrgelt oma rahvuslikku põlvnemist. 19
20.sajandil elas Eesti koolielu läbi keerulised ajad. Jämeda kolmeks jaotamise aluseks on jällegi võim: Eesti esimese vabariigi tekkimine ja toonane hariduselu, I ja II maailmasõdade järgne kommunism ja teistkordne lausvenestamine, kus kool oli üks oluline nõukogude propakanda vahend ning Eesti vabariigi taasiseseisvumine.
Koolmeister Puusepp abikaasaga 1930
Haljala algkool 1020 (foto: www.haljala.edu.ee
__________________________________________________________________________
19 http://www.hot.ee/vaikal/ajalugu_3.ht m
N Koolivorm kui koolielu kohustuslik element.
Eeskujulik pioneer
õukogudeaegse koolikasvatuse lahutamatuks osaks oli internatsionalistlik kasvatus, mida iseloomustavad ilmekalt propakanda plakatid , oktoobrilapsed, pioneerid ja ka õpetuse sisu koolitunnis. Ajaloo õpikud olid kohandatud võimu nõuetele ja nn „sõjalise kasvatuse” tunnist polnud pääsu kellelgi. Klassivahe tekkimise üheks takistuseks oli kohustuslik koolivorm. Õpetuse sisu ja vorm oli kuni Eesti vabariigi taasiseseisvumiseni rangelt reguleeritud (ja tsenseeritud) eeskujuliku nõukogude kodaniku kasvatuse põhimõttel.
T Rakvere Gümnaasiumihoonele on jätnud jälje kõik kolm 20 saj. võimule tulnud valitsust. 1939. aastal valminud osast ( pildil), 1960ndatel aastatel sellele lisandunud juurdeehitusest ning 2007. aastal valminud raamatukogu ja arvutiklasse sisaldavast osast. Peahoone vanem osa, mille on projekteerinud kooli vilistlane Alar Kotli (ka näiteks Tallinna laululava arhitekt) on kahtlemata üks kaunemaid Eestis
aasiseseisvunud Eesti haridust iseloomustab enim vabadus ja valikuvõimalused. Meie õpetajad jätkavad maailma ja Eesti padagoogika ajaloo klassikute tööd arendades edasi pärandatud seisukohti ja uurides tulevasi väljavaateid.
Tänapäeva koolitund Rakvere Gümnaasiumi arvutiklassis.
Teekonna lõpetuseks
Me kuulame lugusid, näeme neid kinolinalt, elame ise. Olles teel on vaja mõista aja lugu. Mina olen täna õpetajakutse omandamise teel, mistõttu leian, et kõige muu kõrvalt kõige olulisem on tunda oma maa ja rahva lugu ajas. Õpetaja ja hariduse tee kujunemist Eestis. Iga õpetaja peab teadma, kust ta on tulnud, selleks, et ees oleks selged sihid, kuhu minna.
Eesti pedagoogika ajalugu sisaldab rohkelt huvitavat kirjandust. Mõni neist kergem lugemine (M.Tilk), teised jälle nõuavad tõsisemat süvenemist (Lembit Andersen). Mööda ei saa ka Eesti pedagoogika klassikust Peeter Põllust, kes on teinud ära väga põhjaliku töö tänaste pedagoogide elu lihtsustamiseks.
Käesoleva töö tegin ennekõike endale, et omada kõigest olulisest ülevaadet. Piiratud aja ja mahu ressursi juures oli kahju paljudest olulistest asjadest üle hüpata ja teistel põgusalt peatuda. Minu mõistes on ajalugu omavahel nii tihedalt seotud kõigi ühiskonnas toimuvate oluliste sündmustega, mistõttu sidusin algselt töö kallale asudes kohe pedagoogika ajaloo valitseva võimuga.
Praegu riigis valitsevat hariduse käekäiku vaadates võiks ehteestlaslikult õhata: „lõpp hea, kõik hea.” Aga see ei ole veel lõpp. Aja lugu läheb edasi.
Viited
1 Lauri Vahtre „Eesti Rahva Lugu” 2005 lk 11-19
2 P.Tulviste „Mõtlemise muutumisest ajaloos.” 1984 lk 53- 61
3 http://www.hm.ee/index.php?03310 H.Rannap Eesti kooli ja pedagoogika kronoloogia Tln 2002
4 Peeter Põld „Eesti kooli ajaugu” lk 2-15
5 M.Tilk „Kasvatus eri kultuurides II lk 36-40
6Peeter Põld „Eesti kooli ajalugu” lk 11
7Peeter Põld „eesti kooli ajalugu” lk 12
8Peeter Põld „Eesti kooli ajalugu” 1992 lk 16-19
9Peeter Põld „Eesti kooli ajalugu” 1992 lk 22-28
10 http://www.forselius.ee/
11 Peeter Põld „Eesti kooli ajalugu” 1992 lk 37-38
12 Peeter Põld „Eesti kooli ajaugu” lk 45 - 60
13Lembit Andersen „Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu III” 2002 lk 32-37
14Lembit Andersen „Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu III” 2002 lk 116
15 Peeter Põld „Eesti kooli ajaugu” lk 68
16Peeter Põld „Eesti kooli ajalugu” lk 132-141
3 H.Rannap Eesti kooli ja pedagoogika kronoloogia Tln 2002
17 http://www.videvik.ee/499/alek.html
18 Andersen „Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu III” 2002 lk 306-307
17