Vabadussõda ja Tartu rahuleping (0)

 
 
Vabadussõda (1918–1920) ja Tartu rahuleping  
 
 
 
 
 
1 
 
1917. a suvel moodustati Venemaa autonoomse Eestimaa kubermangu 
valitsemiseks Maanõukogu. 19. veebruaril 1918. a võttis Maanõukogu 
vastu otsuse Päästekomitee moodustamisest, kuhu kuulusid Konstantin  
Konik, Konstantin Päts ja Jüri Vilms. Koostati  Iseseisvusmanifest , milles 
nimetati Eestit esmakordselt iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. 
24. veebruaril sõitsid Päästekomitee liikmed tulevase Eesti Panga 
hoonesse. Seal moodustati Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus, mille 
peaministriks sai Konstantin Päts. Samas loeti ette ka 
Iseseisvusmanifest. Iseseisev Eesti Vabariik oli sündinud.  
 
Saksa vägede edasitung idarindel aga jätkus. Brestis toimunud 
rahuläbirääkimised Nõukogude Venemaa ja Keskriikide vahel olid 
katkenud ning baltisakslaste küüditamine Eestist andis ka sobiva 
ettekäände. 1918. a märtsiks oli sakslaste kätte läinud kogu Eesti 
territoorium , kaasa arvatud Narva ja Jaanilinn. Võim Eestis läks Saksa 
sõjaväelastele. Eesti iseseisvust ega Ajutist Valitsust ei tunnustatud. 
Baltisakslased üritasid luua siinmail vormiliselt  iseseisvat  Balti 
hertsogiriiki, mis kuulunuks Saksamaa mõjusfääri.  
 
1918. a novembri alguses puhkes Saksamaal aga revolutsioon , kukutati 
keiser  ja ametisse seati uus valitsus. 11. novembril kirjutati alla 
Compiègne’i vaherahule ning peatselt alustati saksa vägede väljaviimist. 
Ajutine Valitsus astus taas kokku. Võimu täieliku ülevõtmiseni 
sakslastelt jõuti 21. novembril.  
 
Kasutades Saksamaal puhkenud revolutsiooni, tühistas 13. novembril 
1918. a Vladimir Lenini poolt  juhitud  Nõukogude Venemaa valitsus 
Saksamaaga sõlmitud Brest-Litovski rahu (millega Venemaa oli 
loobunud suurest osast endise Venemaa läänealadest). Novembri lõpus 
koondas Punaarmee märkimisväärsed jõud (u 12 000 meest) Eesti 
piiridele. Sissetung pidi toimuma korraga kahest suunast  – Narva alt 
Tallinna peale ning Pihkva ruumist Võru ja Valga sihis.  
 
Punaarmee rünnak Narvale 22. novembril löödi sakslaste poolt küll 
2 
 
tagasi, ent ühtlasi kiirendas see Saksa vägede lahkumist  Eestist. Ajutine 
Valitsus saatis Narva alla kõik käepärast olevad sõjalised jõud.  
 
28. novembril 1918. a algas Narva all Eesti Vabadussõda. Mitme tunni 
vältel löödi Punaarmee rünnakud Narvale tagasi, ent järgmisel päeval 
oldi  sunnitud linn loovutama. Pärast Narva vallutamist tõsteti esile eesti 
enamlased  – kuulutati välja Eesti Töörahva Kommuun  (ETK). Juhtohjad 
ETK territooriumil läksid Kommuuni  Nõukogu kätte, mille eesotsas seisis  
Jaan Anvelt . Taas natsionaliseeriti suurettevõtted ja pangad, omanikelt 
konfiskeeriti vara ning poliitilised vastased suruti maha „punase terrori” 
läbi.  
 
1918. a detsembris jätkus Punaarmee kiire edasitung Eesti pinnal. 
Üksteise järel langesid enamlaste kätte Jõhvi, Kunda, Rakvere,  Tapa  ja 
Aegviidu Põhja-Eestis ning Võru, Valga, Tartu, Tõrva ja Mõisaküla 
Lõuna-Eestis. 1919. a. jaanuari algul oli Punaarmee Tallinnast vaid 40 
km kaugusel.  
 
Eesti sõjaväe organiseerimine  oli alles alanud. Rindele suudeti saata 
vähem kui 2000 meest ilma ainsagi suurtükita. Vabadussõja alguses oli 
sõjaväe kõrgeim juht  peaminister  ja ühtlasi sõjaminister K. Päts, kellele 
allusid Peastaap (ülem kindralmajor Andres Larka ), operatiivstaap 
( polkovnik  Johan Laidoner) ja sisekaitse ülem (kindralmajor Ernst 
Põdder). 23. detsembril 1918. a moodustati Sõjavägede Ülemjuhataja 
institutsioon Johan Laidoneri isikus, kes allus otse Ajutisele Valitsusele.  
 
Aastavahetusel hakkas olukord paranema. Läbiviidud mobilisatsioon tõi 
5. jaanuariks 1919. a kokku 14 000 meest ning Eesti väed asusid 
vastupealetungile. Eriti silmapaistvat edu saavutasid Tallinn-Narva 
raudteel tegutsevad soomusrongid. Paanikat enamlaste tagalas 
sünnitasid ka kontradmiral Johan Pitka juhitud meredessandid Soome 
lahe rannikul. 24. veebruaril 1919. a kandis kindral  Laidoner Eesti 
Maanõukogule ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja  aetud . 
Vastupealetungi käigus võtsid Eesti väed 6000 vangi ja said saagiks  üle 
3 
 
40 suurtüki. Näiteks tungisid Eesti väed kiiresti edasi lõunarindel, 
tõrjudes enamlased Velikaja jõe taha ja vallutades Pihkva.  
 
Eestit toetasid Vabadussõjas mitmed riigid. 20. novembril 1918. a lubas 
Suurbritannia välisminister  lord  Robert Cecil Eesti välisdelegatsioonile 
Londonis oma laevastiku toetust. 12. detsembril jõudiski inglise 
laevastik   admiral  Edwyn Alexander  Sinclairi juhtimisel Tallinna reidile. 
Inglise laevastik tegutses admiral Walter Cowani juhtimisel Soome lahes 
ka 1919. a, sooritades muuhulgas rünnaku Kroonlinnale, ning andis 
Eestile punalaevastikult hõivatud hävitajad “Spartak” ja “Avtroil”.  
 
1918. a novembris otsustas ka Soome riigihoidja Pehr Evind Svinhufvud 
Eestit majanduslikult toetada, detsembris algas ka vabatahtlike 
värbamine. Moodustati üksikpataljon major Martin Ekströmi ja 
rügement “Põhja Pojad” polkovnik Hans Kalmi juhtimisel. Ekströmi 
pataljon (5 kompaniid) jõudis Tallinna 30. detsembril 1918. a, “Põhja 
Pojad” (2  pataljoni , suurtükidivisjon jm väeosad) 26. jaanuaril 1919. a. 
Ekströmi pataljon sõdis Viru rindel, “Põhja Pojad” lõunarindel. Soome 
vabatahtlike üldjuht oli kindral Martin Wetzer. Vabatahtlikke üksusi tuli 
ka Rootsist, Taanist ja Lätist.  
 
Lisaks formeeriti 1918. a lõpul Balti pataljon. Pataljoni kuulusid endise 
baltisaksa ülemkihi liikmed, pataljoniülem oli polkovnik Konstantin 
Weiss . Pataljoni liikmed olid enamjaolt Eesti kodanikud, pataljoni 
komandokeel oli saksa keel. Pataljon võitles Viru rindel, ka sel ajal, kui 
Eesti sõjavägi 1919. a suvel lõunarindel sõdis Landeswehri vastu, mille 
moodustasid samuti baltisakslased, pataljoni liikmete  endised seisuse-, 
lapsepõlve-, õpingu- ja teenistuskaaslased.  
 
1919. a suveks oli osa sõjategevusest kandunud Põhja-Lätti, kus 
kolmest Eesti diviisist opereeris kaks, puhastades territooriumi 
Punaarmeest. 1919. a juunis viis see kokkupõrkele Landeswehriga, kes 
püüdis allutada Lätit oma võimule. Nimelt oli 1918. a Lätisse jäänud 
Saksamaa VI reservkorpus, mida juhtis 1919. aastast kindral krahv 
4 
 
Rüdiger von der  Goltz . Talle allusid vabatahtlike väekoondised: Saksa 
Rauddiviis ja kohalikest baltisakslastest moodustatud Landeswehr . 16. 
aprillil  1919. a kukutasid Landeswehri löögirühmad Kārlis Ulmanise  
juhitud Läti valitsuse ja seadsid sisse Andrievs Niedra nukuvalitsuse. 
Läbirääkimistel 3.–5. juunini 1919. a üritas Eesti väejuhatus sakslasi 
tagasi tõmbuma sundida . Seejärel algasid aga relvakokkupõrked. 
Sakslased vallutasid Cēsise (Võnnu) ja tungisid edasi  Valmiera suunas. 
Eesti vastupealetung algas 22. juunil, 23. juunil  vallutati  Cēsis tagasi 
(alates 1935. aastast tähistatakse seda päeva Võidupühana) ning 
sakslased löödi taganema. Eesti üksused jõudsid 1. juuliks Riia alla. 3. 
juulil sõlmiti liitlaste sõjalise missiooni  algatusel ja vahendusel 
vaherahu . 8. juulil 1919. a saabus  Riiga  Läti seaduslik valitsus Kārlis 
Ulmanise juhtimisel ning aasta lõpuks viidi sakslased Lätist välja.  
 
Sõda Nõukogude Venemaa vastu oli 1919. a suveks ja sügiseks 
kandunud juba Venemaa pinnale. Suuresti toimus see koostöös kindral 
Nikolai Judenitši juhitud Loodearmeega. Novembris tungis aga 
Punaarmee uuesti Eesti piiridele ning 1919. a novembris-detsembris 
toimusid Narva rindel Vabadussõja ägedaimad lahingud. Nõukogude 
väejuhatus saatis Eesti vastu kaks  armeed  kokku kuni 60 000 mehega. 
Eesti pani välja umbes 20 000 meest. Nõukogude Venemaa ei suutnud 
eestlaste kaitsest läbi murda ning 1919. a lõpuks oli sunnitud 
vaherahuga leppima.  
 
Tartus alanud rahuläbirääkimistel juhtis Eesti delegatsiooni Jaan Poska , 
Nõukogude Venemaa poolt Adolf Joffe. Piiriküsimustes puhkesid 
ägedad vaidlused, kuna Nõukogude esindajad nõudsid enestele kogu 
Petserimaad ja poolt Virumaad. Alles Punaarmee pealetungikatsete 
nurjumine Narva rindel sundis Vene diplomaate järeleandlikkusele ning 
31. detsembril kirjutati alla vaharahulepingule, mis jõustus 3. jaanuaril 
1920 kell 10.30  hommikul .  
 
Rahukonverents jätkus uuel aastal. Eesti kohustused Venemaa võlgade 
tasumisel kuulutati olematuks, Eestile otsustati välja maksta 15 miljonit 
5 
 
kuldrubla Vene kullavarudest. Rahulepingule kirjutati alla 2. veebruaril 
1920. a. Nõukogude Venemaa deklareeris, et „tunnustab ilmtingimata 
Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning 
igaveseks  ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti 
rahva ja -maa kohta...”  
 
402 päeva kestnud Vabadussõda lõppes Eesti täieliku võiduga. Eesti 
kaotas langenutena hinnanguliselt  3600 –4000 ja haavatutena umbes 14 
000 inimest. Alles nüüd saabus võimalus hakata pea kaks aastat tagasi 
välja kuulutatud Eesti Vabariiki tegelikult üles ehitama. 
 
 
 
Tartu rahueping 
Tartu rahuleping on koostatud eesti ja vene keeles, registreeritud 
Rahvasteliidus ning avaldatud koos prantsus - ja ingliskeelse tõlkega 
Rahvasteliidu dokumentide kogumikus nr. XI 1922. aastal. 
Leping ratifitseeriti Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee poolt 4. 
veebruaril ja Eesti Asutava Kogu poolt 13. veebruaril 1920. 
Ratifitseerimiskirjad vahetati Moskvas 30. märtsil 1920 ja sellest 
päevast hakkas leping kehtima. 
Leping koosneb 20 artiklist ja sisaldab peale sõjaseisukorra lõpetamise 
ka Eesti riigi tunnustamise artikleid, mis käsitlevad piiri-, julgeoleku-, 
majandus-, sotsiaal- ja liikluspoliitikat. 
Läbirääkimiste osapooled 
Eesti esindajad läbirääkimistel olid Jaan Poska ja kindral Jaan Soots . 
Eesti esindajate juures olid eksperdid kindralstaabi polkovnik  Victor  
Mutt , majandusteadlane Aleksander Oinas ja insener Karl Ast. 
Delegatsiooni asjadevalitseja oli vandeadvokaat  Rein Eliaser ning 
6 
 
sideametnik Vene saatkonna juures välisministri erasekretär  leitnant  
William Tomingas. 
Venemaa esindajad olid Kesktäidesaatva komitee liige Adolf Joffe, Vene 
SFNV posti- ja telegraafi  rahvakomissar Leonid Krassin, Vene SFNV 
Välisasjade rahvakomissariaadi kolleegiumi liige Maksim Litvinov, 
VK(b)P KK liige Karl Radek ja Vene SFNV Riigikontrolli 
Rahvakomissariaadi kolleegiumi liige Issidor Gukovski . 
Venemaa delegatsiooni sekretär oli Nikolai Klõško, sõjalised eksperdid 
kindralstaabi kindralid Fjodor Kostjajev ja Mihailov, mereväe ekspert 
krahvKonstantin Benckendorff , kantseleiülem V. Rasolts[1]. 
Tartus viibisid ka Soome, Ukraina , Valgevene ja Poola vaatlejad. 
Läbirääkimised toimusid Tartus Aia tänava majas nr 35. 
Rahuläbirääkimiste protsess 
Esimese ettepaneku Eesti ja Nõukogude Venemaa vahelise vaherahu 
sõlmimiseks esitas Nõukogude Venemaa 25. juulil 1919. aastal. 
Loodearmee II pealetungi ajal Petrogradile 16. novembril 1919 tuli 
Nõukogude Liidu esindaja Maksim Litvinov Irboska all läbi rinde Eestisse 
ja 19. novembril sõlmiti Tartus leping pantvangide vahetamise 
küsimuses ning lepiti kokku vaherahu üle, mis pidi  algama 24. 
novembril 1919. aastal. Loodearmee Petrogradi pealetungi luhtumisel 
aga rahusõlmismisprotsessi Nõukogude Venemaa poolt ei jätkatud. 
Eesti ja Venemaa rahusaatkonnad saabusid Tartu 4. detsembril 1919. 
aastal, Eesti rahusaatkonna esimeheks oli määratud J. Poska, 
Nõukogude Venemaad esindas rahusaatkonna esimehena L. Krassin. 
Kuna läbirääkimiste osapoolte nõudmised olid väga erinevad, kujunesid 
läbirääkimised raskeks, ähvardades isegi katkeda.Samal ajal alustasid 
Nõukogude Venemaa Punaarmee väed Narva all uuesti pealetungi, et 
sundida Venemaa diplomaatilise esinduse poolt rahuläbirääkimistel 
esitatud nõudmisi täitma. 
7 
 
Eesti vägede ülemjuhataja Johan Laidoner oli sunnitud suunama Narva 
rindele 3. Diviisi väed Lätist, 2. Diviisi kaks polku, Soomusrongide 
Divisjonikaks polku ja kolm soomusrongi ning ka Skautide ja 
Kuperjanovi polgu üksikud roodud. 
Rahulepingule allakirjutanud 
Eesti Vabariigi Valitsuse esindajad 
• 
Asutava Kogu liige – Jaan Poska, 
• 
Asutava Kogu liige – Ants Piip, 
• 
Asutava Kogu liige – Mait Püüman 
• 
Asutava Kogu liige – Julius Seljamaa  
• 
Kindralstaabi kindralmajor Jaan Soots. 
Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi esindajad 
• 
Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee liige – Adolf Joffe 
• 
Venemaa SFNV Riigikontrolli Rahvakomissariaadi kolleegiumi liige 
– Issidor Gukovski 
Lepingu tagajärjed[ 
  
Hoone Vanemuise tänav 35, kus allkirjastati Tartu rahuleping 
Lepingu kohaselt tunnustas Venemaa Eesti iseseisvust de jure, loobudes 
"igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti 
rahva ja maa kohta". 
Lepingu kohaselt ei laienenud Eestile endise Venemaa keisririigi võlgade 
tasumise kohustus. 
Eesti ja Venemaa piir määrati kindlaks kuni 1940. aastani püsinud kujul, 
mille järgi kuulusid Eestlie ka Narva-tagused vallad  ja Petserimaa. Eesti 
vabanes kõigist kohustustest Venemaa ees ja sai Venemaa kullafondist 
15 miljonit kuldrubla ehk 11,6 tonni kulda. Rahulepingu alusel opteerus 
Venemaalt Eestisse 38 000 eestlast. Vabadussõja lõpul oli Venemaal 
8 
 
umbes 320 eestlaste asundust või keskust ja umbes 190 000 eestlast; 
rahulepingu kohaselt oli igal Venemaa eestlasel õigus Eestisse elama 
asuda . 
Lepingupooled kohustusid mitte lubama oma territooriumil asuda 
teisele lepinguosalisele vaenulikke sõjavägesid või teise lepinguosalise 
riigi valitsemisele pretendeerivaid valitsusi (Eestis 
likvideeritiLoodearmee). 
Nõukogude Venemaa ei täitnud rahulepingut täielikult: takistati 
eestlaste opteerumist, suur osa sõjategevuse ajal evakueeritud 
varadest, sealhulgasVoronežisse evakueeritud Tartu Ülikooli varad, jäid 
tagastamata, lubatud kontsessioonid (näiteks metsa osas) jäid paberile, 
segakomisjonid ei lahendanud ühtegi tüliküsimust. 
Kõigest hoolimata kujunes Tartu rahulepingu sõlmimine ülemaailmse 
tähtsusega sündmuseks. 
Rahvusvahelised suhted[ 
Tartu rahuleping oli nii Eesti Vabariigile kui ka Nõukogude Venemaale 
esimene rahvusvaheline leping. Nõukogude Venemaast sai esimene riik, 
mis tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust. Tartu rahuleping avas 
mõlemale riigile tee rahvusvahelisse poliitikasse. 
Kuna Ukraina oli Tartu rahulepingu sõlmimise ajal, enne Nõukogude 
Liidu moodustamist, formaalselt iseseisev sotsialistlik nõukogude 
vabariik, tuli ka temaga opteerumisküsimuste lahendamiseks sõlmida 
vastav leping. 
Mõned Antandi riigid olid rahulepingu sõlmimise vastu. Nõukogude 
Venemaa oli pärast bolševike võimuletulekut jäänud poliitilisse 
isolatsiooni. Ka Eestil nappis rahvusvahelist tunnustust. Ükski lääneriik 
ega Vene valgete võimukandja ei olnud 1920. aasta algul nõus 
tunnustama Eesti Vabariigi sõltumatust, kuna Eestit peeti 
enesestmõistetavalt Venemaa osaks. 
Eesti ja Venemaa vahelised majandussuhted[ 
9 
 
Tartu rahulepingu  lisas I olid järgmised punktid: " Kaubad , mida 
veetakse läbi ühe lepinguosalise territooriumi, ei kuulu  tollimaksu ega 
transiidimaksuga maksustamisele. Lastimise tariifid transiitkaupadele ei 
tohi olla kõrgemad prahtimise hinnast siseturule määratud 
samasugustele kaupadele. Tallinnas ja teistes Eesti sadamates 
avatavates vabasadamates võimaldab Eesti Venemaale piirkonnad ja 
kohad ümberlaadimiseks, hoiustamiseks... Venemaalt saabuvale või 
temale määratud kaubale...  kusjuures maksud sääraste piirkondade ja 
kohtade eest ei tohi ületada makse, mida kogutakse enese kodanikelt 
transiitkaupade puhul". 
Üks lepingu lisapunktide tagajärgi oli, et Nõukogude Venemaa müüs 
1920. aastate alguses suure osa Venemaa Keisririigi ning elanikkonnalt 
ja kirikutelt äravõetud tohututest kulla- ja väärismetallide varudest  
Läänele maha just Eesti panga G.  Scheel & Co kaudu. Nendes 
tehingutes rikastusid vahendajatena nii paljud Eesti ärimehed kui ka 
Eesti riik. Mõningate uurijate arvates aitas just  nendest  tehingutest 
saadud kasu Nõukogude võimul 1920. aastatel Venemaal 
majanduslikult püsima jääda. 
 
10