Eesti pinnasele tekitatud mõjud 20. sajandil (0)

Eesti pinnasele tekitatud mõjud 20 sajandil
NSV Liidu poolt tekitatud kahjude hindamine algas peatselt pärast iseseisvumist ning lõppes suuremas osas 1997. aastal.
http://elfond.ee/alaleht.php?id_kategooria=947&keel=eest i
http://www.gi.ee/teaching/XML/militaarne.xml
http://www.galerii.ee/panoraam/eesti/teemad/polevkivi/kaevandamine.html
http://vana.elfond.ee/alaleht.php?id_kategooria=948&keel=eest i
Üldiselt kaevandamisest:Tänu põlevkivile on Virumaa olulisimaks tööstuspiirkonnaks Eestimaal. Esimene kaevandus avati 1916. aastal Kukrusel, kuid juba aastakümneid varem olid Kukruse mõisa omanikud von Tollid seda põlevat kivi oma viinavabriku küttekolletes kasutanud. Hiljem anti kivile leiukoha järgi teaduslik nimi kukersiit . Põlevkivi kaevandamisega kaasnevaid ohte pinnasele, võib jaotada 2-eks.
    1) vajumine - 130 km2 kaevanduste territooriumil on maapind vajunud, tänu millele on selle kvaliteet degradeerunud. Üle 70 km2 allmaakaevanduste kohal olevast maapinnast loetakse ebastabiilseks, see tähendab, et seal võivad toimuda juhuslikult maapinna sissevaringud. Kaevanduskäikude kokkuvarisemisest põhjustatud geoloogilisi protsesse pole Eestis seni piisavalt põhjalikult uuritud, kuid on teada, et sellise varingu käigus vabaneb märkimisväärne kogus energiat. See energia võib mahajäetud kaevanduskäikudes oleva vee kaudu „võimenduda” ruutkilomeetreid haaravateks varinguteks. Varingute ja varinguohu tõttu on Virumaal mitukümmend km2 maad kasutuskõlbmatu.
    2) toksilised jäätmed - Põlevkivi suur keskkonna ohtlikkus on tingitud ka sellest, et põlevkivi on väga ebapuhas aine. Põlevkivi maagis on keskmiselt vaid 30 - 40% põlevkivi, seetõttu tekib tema põletamisel massiliselt toksilisi jääkaineid  – vastavalt leeliselist tuhka ja poolkoksi. Tänu märkimisväärses koguses raskmetalle ja mürgiste orgaanilist ainete, aromaatsete süsivesinike, kantserogeensete ainete jms. sisaldusele kujutavad kirjeldatud jäätmed vägagi tõsist keskkonnariski, mille vältimine on ühiskonnale kallis.
(Eestimaa Looduse Fond, EDITIMATA TEKST)
Lähtudes A. Raukas ENLSJJSL'ist  on endise NSV Liidu sõjaväe poolt kokku tekitatud kahjud Eesti looduskeskkonnale ligikaudu 56 miljardit krooni.
"Looduskeskkonnale tekitatud kahjude peamised põhjused olid majanduse tasakaalustamata arengu tsentraliseeritud ja käsumajanduslik kaugjuhtimine (pms. Moskvast), tervikliku (kompleksse) looduskasutuse ja kohaliku keskkonna tingimuste eiramine, militaarsuse ülevõimendamine, tehnoloogiline mahajäämus, inimese- ja kodukesksuse eitamine ning peremehetunde puudumine." ( Rein Ratas, Valge Raamat:113)
"Endise N. Liidu sõjaväe käsutuses oli Eestis 1565 objekti, mis hılmasid 87 147 hektarit, ligikaudu 1,9 % kogu vabariigi territooriumist." 8Anto Raukas)
Põllumajanduslikule maale tekitatud kahju
Põhiline kahju Eesti pinnasele tekitati 1947. aastal alustatud kolhoosidega, mille loomisel eirati Eesti eri piirkondade pinnase erisust ning sellest tulenevalt hariti üles väheviljakad uudismaad ning muudeti karjamaadeks endised viljakad põllumaad. Üle 1,2 miljoni hektari põllumajanduslikku maad metsastus ja võsastus [3].
"1987 läbiviidud kontroll näitas, et põllumajandite väetise-, silo -, virtsa- jm. hoidlatest 62% ei vasta nõuetele. See oligi pinnaveekogude hajareostuse olulisimaid põhjusi, millele lisandus põldude tasakaalustamata väetamine mineraalväetistega.... Loomakasvatus oli liialt kontsentreerunud ning puudusid nõuetekohased sõnniku- ja virtsahoidlad. Praegugi on põhjavee kaitsmisel rohkesti muret endiste väetisehoidlatega. Sageli hoiti väetist talu kõrvalhoonetes või ladustati otse maapinnale" Valge Raamat.
Sõjaväebaaside reostus
Suurem osa ENSV baasidest asusid looduskaunites kohtades (nt Keila-Joal).
1992. aastal alanud NSV Liidu poolt tekitatud kahjude hindamisel uuriti kokku 194 sõjaobjekti kogupindalaga 80 000 ha.
Nõukogude Liidul oli Eestis viis suuremat lennujaama - Tartus Raadi , Harjumaal Ämari, Tapal, Paralepal ja Pärnus. Nende juurde kuulusid ka kütuse-ja autobaasid, raadijaamad, mõnedel juhtudel ka raketibaasid. Lisaks oli arvukalt väiksemaid lennuvälju. [1]
Tapa lennuväljal 1993. a. märtsis ja aprillis viidi läbi lennuvälja inventariseerimine, mille eesmärgiks oli kindlaks teha loodusele tekitatud kahjustuste ulatus ja suurus. Kokku leiti sõjaväeosa territooriumil 101 reostusobjekti 162 reostuskoldega. Järgnevate aastate jooksul koristati sealt  ligi 1217 tonni raua- ja terasemurdu, 4485 ruutmeetri suuruselt alalt õlilaike, 1225 m suurusel maa-alal 151 tonni kütteõli ja mahutisetteid.
Raadi lennuväljal 750 hektarisel maa-alal olid suurimateks saastekolleteks kütusehoidlad ja raketikütuse (samiini ja melanži) mahutid ning suured kogused jääsulatusvahendeid, mis asusid veekogude läheduses.
Paralepa lennuväli (nimetusena on kasutatud ka Haapsalu või Ungru ) asub Läänemaal 772 ha maa-ala peal. Suuremaid avariisid Paralepas ei juhtnunud, kuid lekkeid ja mahutitest väljavoolamisi esines igapäevaselt. Sageli lekkis ka ladudevaheline kütusetrass. Keskmiseks kütusereostuseks päevaks hinnatakse 200...400 liitrit. Uurimise käigus jäädvustati 425 reostusobjekti, mahajäetud tahkete jäätmete koguraskuseks hinnatakse 2300 t. Ulatuslikum reostus esines:
    -    kütuselao ümbruses ligi 4 ha suurusel maa-alal
    -    kütuse vahelao ümbruses ligi poole hektari suurusel maa-alal
    -    vahelao ja kütuselao vahelisel trassil
    -    autopargi ümbruses
Põhjavesi hinnati 8.8 ha raadiuses täiesti reostatuks. Reostuskeskmes olev tugev pinnasereostus tagab püsiva põhjavee reostuse naftasaadustega. pinnase puhastustöödena põletati ära kõik naftasaadused ning reostatud pinnas viidi veoautodega minema, et alustada bioremedatsiooni. Huvitava faktina tooksin välja, et veoauto konteinerisse tõsteti 695 m3 pinnast, kuid lisanditega oli konteineri mahuks 1200 m3.
Sauga lennuväli asub Pärnu lähedal, 731 ha maa-alal, millest 12,1 ha maad on reostunud naftaproduktidega. Tänu reostust takistavatale geoloogilistele ja hüdrogeoloogilistele teguritele, pole see kaugele levinud, kuid on juhtunud paar suuremat leket, millekäigus naftajäätmed on sattunud Pärnu jõkke ning mis omakorda on pälvinud üldsuse tähelepanu. Sauga lennuvälja uurimistööde käigus leiti ligi 100 reostusobjekti, umb. 180 reostuskoldega. Raua ja terasemurruga reostatud pindala oli kokku 46 800 m2, lisaks leiti hiljem veel 14 kohast kokku 140t jäätmeid. Naftasaaduste kogumaht pinnases oli 41t, reostunud pindala kokku oli 13 800 m2. Tahkeid segaolmejäätmeid esines 21 kohas, 12 500 m2 pindalal, kokku 81t. Ehitusjäätmeid oli pinnases 2900t ning esines ka palju kemikaalle, levinum neist oli lennuvälja külmumis-vastase reagendina kasutatavaid kloriide, kokku umbes 80t. Veel esines 500kg Nikkelkaadiumakusid, hapet oli maha valgunud mitmes kohas kokku umbes 400 kg. Bituumenit oli pinnasesse valgunud kokku umbes 12t. Kuivkäimla jäätmeid leidus kokku umbes 3t. Muid jäätmeid leiti pinnasest veel umbes 300t. Hea näitaja oli, et lennuvälja kogupinnast moodustasid tõsiselt reostatud alad vaid alla 2% kogupindalast.
Rakvere lennuväljal 1993. aastal tehtud uuringutest selgus, et see on tugevasti reostunud. Kütusejäätmeid leiti 13 600mg/kg ning põhjavesi oli reostunud umbes 0.5km2-sel maa-alal. Umbes 4000m3 pinnast on reostunud. Üleüldiselt ületasid naftaproovid pinnases 5...8 korda Nõukogude ajal kehtestatud normi. Kokku leiti 19 reostusobjekti ning 32 reostuskollet. Kohalikust sigalast juhiti pinnasesse umbes 300 tonni loomaväljaheiteid ning välikäimlatest lisandus veel umbes 100 t inimfekaali.
"Paljudes kohtades oli reostunud pinnasekihi paksus rohkem kui meeter ning lennuvälja juhtimiskeskuse bensiinijaamas kattis põhjavett 10 cm paksune kütusekiht. Tõusuraja idapoolses osas tehti kindlaks vee pH üle 12 ning leiti mürgiseid mikrokomponente. Lubatust kümneid kordi rohkem olid pinnas ja põhjavesi naftasaadustega reostunud autobaaside ja kütuseladude territooriumil ning tugev oli reostus ka lennukite seisuplatsidel, raketibaasi territooriumil ja erikütuselao piirkonnas. Ladudes seisid roostetanud vaadid diklooretaani , süsiniktetrakloriidi, kloorpikriini jt ohtlike kemikaalidega. Lennuvälja territooriumil asuvatesse kruusaaukudesse maeti pikema aja jooksul reoaineid, mille maht ja levik on teadmata. Lennuväljal määratleti 604,55 t mustmetallide ja 316,15 t värviliste metallide jäätmeid, 414,4 t mitmesuguseid kemikaale, 94,1 t mineraalõlide ja 4,1 t värvijäätmeid, 2,6 t akusid jne. Naftasaadustega saastatud pinnase mahuks hinnati 1 040 325 t. Arvukad avariid lennuväljal ja Kärkna kütuselaos vaikiti maha."
Raadi tiigi reostus ulatus ka Tartu sainataarvee kaitsetsooni, kus seda tuvastati aastatel 1982-1992. Tõkestustööd algasid 1994. aastal ning kestsid möödunud sajandi lõpuni. Samiinset pinnast oli umbkaudu 1000 kuupmeetrit ning se eulatus 1,6 meetri sügavusele. Suuremad saneerimistööd lõpetati 1999. aastal, kuid puhastamisjärge ootab endiselt Raadi tiik.
Tallinnas asuvad sõjaväe objektid - Tallinnas asusid mitmed sõjaväeobjektid, mis reostasid erineval määral pinnast.
    1) Kose Tee 9 katlamaja - Endise Scheeli mõisa kõrvale rajati katlamaja 1952. aastal. 1982. aastal voolas katlamajast õnnetuse tõttu pinnasesse 50t masuuti. Reostunud ala pindala oli kuni 650 m2 ja reostunud pinnase maht 1500...2000 m3. Kuna õnnetus juhtus kõrgvee ajal, imbus masuut läbi pinnasse ka Pirita jõkke.
    2) Süsta tn. 12 piirivalvesadama kütusehoidla - Kogu kütusehoidla pinnas oli kuni 3 m sügavuseni reostunud naftajääkidega. Reostatud ala kogupind oli 2800 m2, millest tugeva reostuse all kannatas 2200 m2. Reostunud pinnase kogumaht oli kuni 6500 m3, kui siia lisada ka pinnas, milles naftaprodukte oli üle 2000mg/kg kohta, siis oli reostatud pinnase maht veelgi suurem - ligi 9000 m3. Puhastustöid alustati 1998. aasta teisel poolel biopesu meetodi kasutamisega, peale rajatiste likvideerimist.
    3) 7. sõjatehas, Tööstuse tn. 48 - Praeguse Tallinna Meretehase maa-alal, leiti inventeerimise käigus õlireostust pindalalt 1600 m2. Õlijäätmeid leiti 8 t ning akusid leiti hämmastavalt palju, umbes 2 t. Suurtes kogustes (umbes 332 t) leiti hüljatud metallijäätmeid.
    4) Miinisadam - Vene vägede lahkudes oli Miinisadamas 12 uputatud laeva, mille kütusepaakides oli kokku umbes 15 t kütust. Samuti leiti 1994. aastal korraldatud vaatlusel sadama põhjast hulgaliselt laskemoona ja 24 t olmeprahti. Sadama maismaa-ala pinnase naftaproduktidega reostatud alaks on hinnanguliselt 3400 m2. Kus õli ja kütusejääke oli 6 t. Muud mahajäetud jäätmed moodustasid 570 t metallijäätmeid ning 800 t ehitusjäätmeid. Suureks probleemiks on Miinisadamast kanalisatsiooni kaudu, tänu sadevetele linna alusesse pinnasesse kanduvad naftaproduktid. Tänapäeval on torustik suletud.
    5) Vesilennukite sadam - koristuse käigus leiti 1,3 t kemikaale, 0,9 t tahkeid jäätmeid ja üle 5 t värvi-, liimi-, laki- jmt jäätmeid. Pinnas on naftaproduktidega reostunud 420 m2 suurusel pindalal.
    6) 112. sõjatehas, Kopli tn. 72 ja 180 - Sõjaväetehas töötas läbi terve Vene aja ja enamasti parandati seal raskeveoautode mootoreid. 1994. aastal avastati inventeerimise käigus pinnasest naftareostus . Täpsed andmed saabusid 1996. aastal, hinnanguliselt on reostunud 60 m3 pinnast, mis kõik viidi ära puhastusjaamadesse.
    7) Kopli 103B asuv objekt - 7,63 ha suurune maa-ala oli kasutusel piirivalvekordoni, piirivalve kütuseterminaali ja veepuhastusjaama poolt. Selle objekti eripära on justnimelt fakt, et puhastustöid korraldas eraettevõtte, mitte riik.
Suurematest reostuskolletest likvideeriti
    -    5100 m2-lt, 4000 m3 saastatud pinnast
    -    Tehti 16 000 m3 kütusemahutitele ekspertiis, likvideeriti 50 mahutit ja nende sisu
    -    Õlijäätmetest puhastati maa-alused galeriid ja kasematid, vältimaks pinnase reostumist
    -    Saneeriti pumbamaja
    -    rajati vihmavete kogumis ja puhastussüsteem, vältimaks edasist pinnasereostust
    -    Asendati 4500 jooksvat-meetrit kütusetorustikke
    8) Tondi kasarmud ja endine tankiplokk - tuntakse Mustamäe ja Järve vahelist ala, kust kuni Vene sõjaväe väljaviimiseni olid 49 ha suurusel alal - sõjaväelinnak, autobaas ja tankipolk. Keskkonna kahjustuste hindamise korraldas 1994. aastal AS EcoPro, sõjaväeosa inventariseerimise käigus anti reostusele hinnang.
    -    Territooriumi pinnasesse oli imbunud 58 kohas, kokku umbes 45 t naftaprodukte
    -    Autogaraaži põranda all oli 6 m3 suurune naftamahuti
    -    Territooriumi bensiinitanklas olid maa-alused mahutid koos kütusejääkidega
    -    18 objektil oli laiali kemikaale, sealhulgas palju happeid
    -    massiliselt akusid, üle 7 t ning värvijäätmeid 4 t
    -    Väeosa territooriumi 8 settekaevu olid ummistunud ja reostusega täitunud
    -    mitmes kohas oli kaablipõletus-asemeid, mis olid reostatud raskemetallidega
    -    Kogu pinnas oli reostunud määrdeainete, eterniidi ja betoonijäätmetega
    -    naftaproduktidega reostunud pinnase kogupindala oli umbes 12 000 m2
    -    Korduvalt oli kasarmute maa-alal kanalisatsiooni ja vee-torustike avariisid
Siinkohal mainiks veel ära, et AS EcoPro korjas territooriumilt kokku kõik jäätmed ning puhastas pinnase. Otsiti läbi ka näiteks prügihunnikuid, kust leiti õppemiine, akusid, värve ja kemikaale. Kokkuvõtlikult esitaks ma Tondi kasarmute ja endise tankiploki reostuse, 350 reostuskoldes, tabelina:
Reostus
Maht ( tonn )
Reoveed
25 000
Nafta , kivisüsi ja põlevkivi
754
Betooni- ja ehitusjäätmed
93
Naftajäätmed (nt. masuut)
79
Puidujäätmed
66
Segaolmejäätmed
49
Katlamaja tuhk ja räbu
45
Raua ja terasejäätmed
40
Kummijäätmed
31
Kaltsud
29
Elektroonikamurd
7
Seasõnnik
6
Lisaks eelpool mainitud objektidele on Tallinna linnas reostunud ka Lauliku tänaval, Astangul, Sõjamäe tänaval, Madruse pargis ning Tondil asuvad sõjaväeobjektid.
Klooga sõjaväeosa - Matrossovi - nimelisene 144. laskurdiviisi staap asus Tallinnas Tondil. Staapi käsutuses oli 1500 ha suurune maa-ala. NSVL staap kahjustas pinnast ka väljaspool nimetatud staapi, täpsemalt Põllküla lähedal asuvad 2 tankimäge, kuhu on veetud ja kohapeal põletatud massiliselt jäätmeid. Kokku fikseeriti Klooga sõjaväeosa maa-alal 1993. aastal korraldatud vaatluste käigus ligi 200 reostuskollet, mille kogupindala on umbes 75 ha.
    -    metallijäätmeid 234 t
    -    ehitusmaterjalide jäätmeid 5100 t
    -    puidujäätmeid 280 t
    -    olmejäätmeid 80 t
    -    3600 t tuhka ja sütt, 16 t autorehve, 5.2 t sõnnikut
    -    660 kg pliiakusid, 1100 kg kemikaale ning muid ohtlikke jäätmeid
    -    naftaproduktidega oli reostunud 4000 m2 suurune maa-ala
    -    ehituste rajamiseks oli teisaldatud 140 000 t pinnast
    -    ilma loata teisaldas Vene sõjavägi Soodajärvest ka 14 000 t liiva
    -    Sõjaväe hooletuse tõttu oli rajoonis läbi aegade mitmeid suuri metsatulekahjusid
Aegviidu polügon oli Eestis suurim Nõukogude Liidu poolt kasutuses olev sõjaväeala, kogupindalaga umbes 35 000 ha. Põhilised keskkonnakahjustused nendel aladel olid järgnevad.
    -    mitmed hajaliolevad prügihunnikud
    -    metsade raie laskeväljakutelt
    -    suurepinnalised metsatulekahjud
    -    huumuse hävitamine ja mulla struktuuri lõhkumine, kaevikute kaevamine, pommilehtrid
    -    lõhkemata lõhkekehad, maastiku risustavad märklauad
    -    pommikillud, mida on kokku korjatud 43 kg
    -    laskemoonakastid, asbestikotid ja mahajäetud hooned
Enamus nendest keskkonnakahjustustest on likvideeritud, kuid pikemaajaline puutumatus oleks lõppenud suurejooneliste pinnasekahjustustega. Kõik saneerimistööd on läbiviidud 1994. - 1996. aastal. Vaieldamatult kõige reostatum objekt polügonil oli Tapasaare raketibaas, mis hõlmas endaalla umbes 150 ha. Siin hoiti ka tuumalõhkepeadega varustatud rakette. Tõsist ohtu kujutas endast aga raketikütusega läbi-imbunud pinnas. Samiiniga reostunud pinnase maht oli 33 m3. Suuri pinnasekahjustusi tekitas ka Nõukogude armee kaevandus tegevus. Kruusa ja liiva viidi karjääridest kokku minema umbes 1.5 miljonit kantmeetrit. Kaevandamisega rikuti jäädavalt geomorfoloogiliselt huvitavad pinnavormid .
Laeva (Utsali) polügon oli Jõgeva ja Tartu piirkonda moodustatud sõjaväe kasutuses olev maa-ala. Utsali külaelanikud sunniti kodudest lahkuma . 1954. aastal hakkasid polügonil lennuvägede väljaõpped. Pommitajatest tulistati pardakahuritega ning heideti erineva tugevusega pomme. Väiksemaid auke tekitanud pardakahurid, tekitasid pinnasesse umbes poole meetri suurusi lehtreid. Võimsamate laengutega pommid , aga tekitasid pinnasesse üle 12 m läbimõõduga lehtreid. Polügoni oli ehitatud mitmeid immiteeritud sõjaväeobjekte (lennuväljasid, maju, jms). Imiteeritud lennuvälja alust maad oli üritatud künda ning sellega seoses oli tekitatud pinnasele mitmesuguseid kahjustusi. Igalpool maasees ja peal leidub metallijäätmeid, mille kogumassi või arvu on võimatu ennustada. Polügoni pommitati õhust, keskmiselt 5 korda nädalas. Utsali polügoni reostus pole niihästi kaardistatud, kui teiste meie sõjaväebaaside reostus. Kuid 1993. aasta jooksul kaardistati kokku 33 reostuskollet. Naftaproduktidega läbiimbunud pinnast oli kokku 600 m2 pindalal. Kemikaale leiti pinnasest 1,5 t ning jäätmetega tihedalt reostatud ala pindalaks määrati 0,18 ha. Potensiaalseks ohuks põhjaveele oli puurkaev , mis saneeriti 1994. aastal. Eesti Metsakorralduskeskuse eksperdi Veiko Adermanni hinnangul on polügonil metsa kahjustatud  620 ha võrra ning pinnasekahjustused ulatuvad kuni 600 ha-ini. Rikutud pinnase taimkate on vaesustunud ning flora kooslus on suuresti muutunud.
Keila - Joa raketibaas
Raketibaas, mis asus 432 hektari suurusel maa-alal ning rajati 1946. aastal, anti pärast Nõukogude okupatsiooni lõppu Eesti valitsusele üle suure keskkonnasaastega. Kuna baas asus alvaril pääses saaste hõlpsalt põhjavette ja sealt edasi merre. " Tehtud hindamistöödega tuvastati 305 reostuskollet: jäätmehunnikud, prügimäed, kemikaalid , naftasaadused, purustatud seadmed, vanametall ja mahakallatud raketikütus. Üksnes juunis 1993 oli maha kallatud kuni 4 t raketikütust, kuid seda oli pinnases ja põhjavees hinnanguliselt 10-15 tonni. " Taasiseseisvunud Eesti suutis raketibaasi ning põhjavee suuremas jaos puhastada , kuid 90. aastatel kujunes sellest ümberkaudsete suvilate prügila.[4]
Pakri poolsaar
Pakri poolsaarel soodustab reostumist õhuke pinnakate. Nõukogude ajal asus seal kaks sõjaväebaasi ( Leetse I & II) Lõuna- ja Põhjasadam, torpeedobaas, Laoküla miiniladu, distsiplinaarrood, piirivalveüksustuumaallveelaevnike õppekeskus ja tuumareaktorid (70 ja 90 MW). Reaktorid peatati 1989. aastal ja kütusevardad viidi Venemaale 1994. aasta oktoobris , kuid radioaktiivne saaste püsib veel aastaid. Lisaks radioaktiivsusele esines baaside alal tugev naftareostus, pärast taasiseseisvumist likvideeriti kokku 12 000 m3 reostust, mis sisaldas 400 tonni masuuti.
Paldiski keskkatlamaja mahutilekete tõttu tungis aastatega paelõhedesse tuhandeid tonne küttemasuuti, sõltuvalt ilmastikust voolas merre 169-400 kg päevas. Heitvesi , sealhulgas ka eriti toksiline tuumaobjekti heitvesi, lasti valdavas osas puhastamata kujul Lahepera lahte või suunati solgitorudega merre Pakri poolsare tipus paiknenud piirivalvekordonist. Lisaks oli piirkonnas umbes 3 hektari suurune prügimägi, kust eraldus saastet põhjavette.
"Merepõhja risustasid raudkonstruktsioonid, latid, vaadid jms. Rannikul olnud reostus, sealhulgas ohtlikud pliiakud  kaeti ala tasandamise käigus setetega, mis oli täiesti lubamatu."
Paldiski poolsaar
Peaaegu terve okupatsiooniaja oli Paldiski poolsaar tsiviilelanikele keelatud paik. Seal asusid mere- ja raketivägi ning piirivalve, aatomiallvelaevnike väljaõppekeskus ning Põllküla karistuspataljon. Suurimateks reostusobjektideks olid lekkiv katlamaja, uuendust nõudev kanalisatsioon ja mitmed hooletult rajatud prügimäed. Relvaladude ja tehaste reovesi juhiti lihtsalt pinnasesse ning muude asutuste reovesi suunati otse merre. Keskkatlamajast kandus pinnasesse ligi 60t massuuti aastas, millest vähemalt 20t sattus ebaeffektiivsete õlipüüniste tõttu merre. Suurt reostust tekitasid ka tuumaallveelaeva baasis seisnud 2 reaktorit, kui poolsaar Eesti Vabariigile tagastati, ületas reostunud pinnase kogumaht 12 000m3. Prügiga kaetud ala oli 5000m2 ja muidu rikutud maad oli 1200m2. Kuni teise tuumareaktori avamiseni lasti kõik õppekeskuse reovesi paesse uuristatud Leetse ojja. Korralikult ladestamatta olid ka radioaktiivsed jäätmed.
EV iseseivumisel tehtud vaatluste tulemused olid masendavad. 0.3 ha suuruses pinnases oli 200t masuuti ning üksnes lohkudest maapinnalt leiti 60t masuuti. Siiamaani on kogutud koostöös endiste katlamaja töötajatega 550t masuuti [Endise Nõukogude Liidu Jääkreostus Ja Selle Likvideerimine lk. 65]
Viimsi Kütusebaas
Territooriumil oli umbes 200 kütusemahutit, kus hoiti nii naftat kui ka masuuti ja õli. Mitmeid maa-aluseid ja pealseid šahte, kus hoiti ka kütust.  Reostused esinesid kõige suuremal määral raudtee pealelaadimis terminali lähedustes, kütusešahtid olid üllatavalt hästi vastu pidanud ning põhjavett mitte reostanud. Selgus et 4300m2 maa-alal on umbes 125 tonni naftajääke ning 2700 tonni terase ja muude metallide jäätmeid. [2]
Pakri saared
Asuvad Paldiskist 2 - 3 km läänes. Mõiste alla kuuluvad Suur-Pakri (11,7 km2), Väike-Pakri (12,9 km2) ning kümmekond laidu ja kari. Saarte kogupindala on 24,7 km2. Saari on kasutatud sõjaväepolügonidena juba sajandeid, alates 18. saj, kus tsaar Peeter I alustas sinna sõjasadama loomist. Saari kasutati ka esimeses maailmasõjas õppusteks ning Vene ajal asus siin 300 ha suurune lasketiir. Saartel elas 5 küla, kõik leibkonnad kihutati oma kodudest välja. Hiljem asusid sinna elama Vene sõjaväelased. Väike-Pakri põhjaossa rajatud sõjaväelinnak hoolitses märklaudade korrashoidmise eest, sest Pakri saared olid sõjaväeõppuste sihtmärgiks. Neid pommitati algul vaid suurtükiga, hiljem ka pommitajatest, mis lennutati kohale Pakri poolsaarel asuvast sõjaväebaasist.
Militaarkahjustusi antud objektil uuris AS Ecoman
Militaarkahjustusi antud objektil uuris AS Ecoman ning Ökoloogia ja Geoloogia Instituudi töötajad aastal 1994.Kõige suuremad pinnasekahjustused asuvad polügonidel, mille pindalaks on umbes 1000 ha. Intensiivse pommitamise tulemusena on pinnases 0,5 - 2 m läbimõõduga lehtrid. Ohtlikud ja pinnasele kahjulikud olid ka lõhkamata pommid, mille lõhkamisel tekkis pinnasesse veel pommiaukke. Enamus plahvatusohtlikke lõhkekehi paiknes Suur-Pakril, kus neid õhati tuhandeid. See tegevus tekitas ise-enesest pöördumatut kahju pinnasele, kuid protsess oli vältimatu. 1996. aastaks oli saniteerimise käigus õhatud peaaegu 3000 lõhkekeha. Saarte pinnas on tänu pommitamisele jäädavalt muutunud ning mulla sisalduses on üle lubatud normi mõndasid raskemetalle. Kohati on raskeid kahjustusi pinnasele tekitanud ka rasked militaarsõidukid. Kohalikku pinnast on ilma loata ka vormitud ja seetõttu rikutud (Kooritud ja kokku lükatud). Peale otsese pinnaselõhkumise on Pakri saartel ka massiliselt militaar-prügi maa-alla matetud. Mitmed sõjamasinad roostetavad seal, kus Vene sõjavägi nad jättis.
Pakri saarte sõjaväelinnaku sõjaväelased juhtisid puhastamatta heitvee pealõhedesse, e. joogivette. Mõningast õlireostust tekitasid kütusehoidlad ning sõjaväe lahkudes rikuti joogivee hoidlad, valades sinna heitmed .
Tänu Vene sõjaväe reostusele tuleb tänapäeval Pakri saartele, mandrilt, kaasa võtta puhas joogivesi. Ettevaatus abinõusid tuleb kasutada ka ringiliikumisel, sest saartel on siiamaani demineerimata lõhkekehi.
Naissaar
Asub Tallinna lahes ja paikneb mandrist 8,5 km kaugusel. Saare pindala on 18,6 km2. Naissaar on osalenud paljudes sõdades ning seetõttu on muutunud ka sealne pinnas. Täpsemalt on Naissaar osalenud Krimmi-, Põhja-, I- ja II-Maailmasõjas. Aastal 1941. okupeeris Punaarmee paariks kuuks Naissaare , kuid oli sunnitud Sakslaste pealetungi tõttu taganema. Aastal 1944. Punaarmee naasis ning kodudest kihutati välja kõik 400 elanikku.
Saarele rajati 1944. aastal miinivabrik, kus toimus miinide lõppmontaaž. Miinilaod hõivasid 20 ha suuruse maa-ala. Rohkem andmeid Naissaarel toimunu kohta ei ole, sest teavet hoiti range saladuskatte all.
Naissaarel on tehtud 8 erinevat keskkonna inventaari, tänu millele on kaardistatud pea kõik reostus.
    -   Naissaarel puudus prügila ning omanik, mistõttu reostusega käituti ettevaatamatult ja täielikult oma suva järgi. Tänu sellele võib ka tänapäeval Naissaarelt leida nii pinnasest, metsast kui ka rannikualadelt kõiksugu jäätmeid, kaasa arvatud toksiliseid jäätmeid. Pinnast kahjustasid ka uljad kaeve -, ja ehitustööd, mida sageli ei tehtudki valmis ning mis tekitasid pinnasesse pika-ajalisi kahjustusi.
    -    Naissaare sadam oli väga raskesti reostatud ning vaadet riivasid liiva sisse kaevatud kakskümmend kuus 25m3-suurust mahutit. Selle mahutipargi kasutamisega kaasnes ulatuslik pinnasereostus, mille mõju ulatub ka põhjavette. Reostuse kogumahuks oli 600 m3 pinnast, mis on tänaseks juba puhastatud .
    -    Naissaare põhja-osas asuva raketibaasi ümbruse pinnas ja selle pealne on reostunud igasuguse olme- ning ehitusprahiga. Kütusehoidlas asusid maa sees kaks 60 t mahutit. Raketibaasis läbiviidud samiiniuuringud (ka eelpool mainitud raketikütus) näitasid, et reostust seoses raketikütusega praktiliselt ei eksisteeri.
    -    Sõjaväge teenindav autopark, mis koosnes 12 boksist ning garaažidest, asus samuti saare põhja-osas. Naftareostust pinnasest ei leitud, küll aga tuli välja kümnete tonnide viisi muud prahti.
    -    Saare põhjaosas asuv elektrijaam , mis varustas elektriga sõjaväelinnakut ning majakat tekitas pinnasesse suurejoonelise naftareostuse . Hoone kõrval oli liiva sisse kaevatud järjekordne mahutipark. Tänapäevaks on välja kaevatud ning puhastatud 1000 m3 pinnast.
    -    Sõjaväelinnaku diislijaama ümbritsev pinnas on raskelt reostatud naftasaadustega, kuni 2 m sügavuseni. Kokku umbes 600 m3 läbiimbunud pinnast.
Kaevandamine
Maardlaid rajati ennaktempos, mis oli vajalik Leningeradi varustamiseks energia ja põlevkivigaasiga.  Kaevandamine oli väga halvasti organiseeritud, peamisteks probleemideks oli suurte kadudega kaevandamine ning kõrvalsaaduste kasutamata jätmine."Põhiline on see, et Nõukogude Liidu ajal polnud maavaradel hinda, mis lubanuks nende tootmist, toomata jätmist või kaevandamise tulemusel rikutud maapinda majanduslikes kalkulatsioonides arvestada." (Nõukogude okupatsiooni poolt tekitatud keskkonnakahjud;lk 75) [3]
"Tööstusest tulenev õhu saastatus on mõjunud kahjulikult Kohtla-Järve, Kiviõli ja Maardu piirkonna metsadele ning vähendanud nende looduslikku juurdekasvu kohati üle 50%." (Valge raamat)
Sillamäe tööstuskompleks ja jäätmehoidla
Sillamäe jäätmehoidla rajamise vajadus tulenes aastatel 1948-90 toimunud intensiivse ja ohtliku uraani tootmise tõttu millele hiljem lisandus ka lopariidi töötlemine, millest omakorda eraldus tantaani ja nioobiumi.
Tehase andmetel on Sillamäel töödeldud üle 4 miljoni tonni uraanimaaki.
Ühtekokku toodeti neil aastatel 100 022 tonni uraani ning jäätmehoidlasse ladestati 8 miljonit kuupmeetrit mürgiseid ülejääke - enim uraani, tooriumi ja radiaani. Esimestel aastatel ladestati prügi maapinnale, hiljem alustati hoidla ehitusega mida laiendati korduvalt vastavalt vajadustele. Kuna hoidla asus veekogu läheduses ning seinad olid erakordselt halva kvaliteediga eritus igapäevaselt Soome lahte mitu tonni keemilisi ühendeid. "Jäätmehoidlast lähtuv lämmastikukoormus Läänemerele oli rohkem kui 1000 t aastas. Hoidla radioaktiivsus oli üle 100 korra ümbritsevast kõrgem ning keskkonda eraldus radooni." Alates 1997. aastast on Eesti koostöös teiste riikidega muutnud jäätmehoidla, mis hetkel kujutab endast settebasseini, peaaegu ohutuks. [4]