EESTI KIRJANDUSE LÄTTEIL (1)

EESTI KIRJANDUSE LÄTTEIL

• Kirjandus avaramas tähenduses: rahvaluule ja kõik kirjapandu (teaduslik, teatme- ning õppekirjandus) jm.,
  
• Kitsamas tähenduses ilukirjandus ehk belletristika , s.o. kirjutatud sõnakunsti. Põhiline vorm on rahvuskirjandus, mis ei välista kontakte teiste rahvuskirjandustega (nt kreeka motiivid rooma kirjanduses)
  
• Maailmakirjandus - universaalsema tähendusega teosed, mille levik ühe rahva juures teise juurde toimub tõlgete vahendusel. Maailmakirjandus on kõigi rahvuskirjanduste kogusumma.
  
• Eesti kirjandusloo algust hakatakse arvama alates 13.sajandist, oli sel ajal tegemist vaid üksikute eesti isiku- ja kohanimedega. Alles 16.sajandil trükiti kiriklike jumalateenistuste tarbeks esimesed eesti keelsed raamatud. 19.sajandi alguses tekkis esimene eestikeelne teadlik kirjandus. Esimeseks rahvuskirjanikuks peetakse Kr. J. Petersoni .
  

13.sajandi algus Henriku Liivimaa kroonika
13.sajandi algus Taani Hindamisraamat
1525 teated Lübeckis arestitud eesti keelt sisaldavast trükisest
1535 Wandradti ja Koelli katekismus , esimene osaliselt säilinud eestikeelne trükis
1631 asutati Tallinna Gümnaasium, gümnaasiumi juurde rajati trükikoda
1632 asutati Academia Gustaviana e. Tartu Ülikool
1637 ilmus esimene eesti keele grammatika (Stahl)
1637 ilmus esimene teadaolev eestikeelne luuletus – Brocmanni pulmalaul „ Carmen Alexandrium“
17.sajandi lõpp vanim seni leitud eestikeelne aabits
18.sajandi algus Käsu Hansu kaebelaul , esimene eesti autorilt säilinud luuletus
1732 „Eesti ma rahwa kalender ehk täht-raamat“, esimene säilinud eesti keelne kalender
1739 A. Th. Helle toimetusel ilmunud piiblitõlge
1813 -32 Rosenplänteri „Beiträge“, esimene eestiaineline teaduslik ajakiri
1838 Tartus asutati Õpetatud Eesti Selts

• Eesti kirjandus eksisteeris kõrvu baltisaksa kirjandusega.
  
• Henriku Liivimaa kroonika, esimesed kirjalikud teated eestlaste saatuse kohta. Läti Hendrik oli misjonär ja kroonikakirjutaja. Kroonika hõlmab mitmeid perioode, sealt tulenevad mõned eesti keelsed sõnad ning tähelepanekud eestlaste elu kohta. Kroonikast saab teada, et siinne ristisõda oli pühendatud Neitsi Maarjale . Sellest on jäänud Eestile nimi Maarjamaa . (TÄHTSUS: 13.sajandil esimesed eesti keeles kirja pandud sõnad)
  
• Kroonika ehk ajaraamat esitab ajaloosündmusi kronoloogilises järjekorras, enamasti proosa-, harvemini värsivormis.
  
• 13.sajandil Taani hindamisraamat, mis sisaldab ligi 500 kohanime , lisaks ka isiku ja perenimesi.
  
• Reformatsioon - ehk usupuhastus , Martin Luther astus välja patukahetsuskirjade müümise vastu. Sai alguse 1517. Saksamaal. Ladinakeelne jumalateenistus asendati emakeelsega. (TÄHTSUS: hakati nõudma emakeelset jumalateenistust)
  
• Esimene eestikeelne raamat on Saksamaal Wittenbergi linnas trükitud Simon Wrandti ja Johann Koelli katekismus, milles seisavad kõrvuti alamsaksa- ja eestikeelne tekst. Säilinud on 11 lehte. Teos oli mõeldud abivahendiks saksa soost pastoritele.
  
• Katekismus on lühike usuõpetuse käsiraamat küsimuste ja vastuse kujul- usuõpik.
  
• Rootsi aeg- 1625-1710, nimetatakse vanaks heaks rootsi ajaks. (TÄHTUS: tõi eestisse kultuuri nähtusi, nt. Kiriku ja hariduselu ümberkorraldamise)
  
• 1632. Rajati Academia Gustaviana, see oli esimene kool, mis koolitas eesti talulapsi.
  
• 1684. Aastal Forseliuse algatusel rajati Tartusse rahvakooli õpetajate seminar. Pandi alus kirikukirjandusele ning eesti keelekorraldusele
  
• Kirikukirjanduse esimeseks silmapaistvaks esindajaks sai Heinrich Stahl, töötas kirikuõpetajana. 1637.ilmus esimene eesti keele õpik, lisaks grammatikale sisaldab see ka eesti-saksa sõnastikku. Tema grammatikaga algab eesti kirjakeele kujunemise protsess.
  
• 17.sajandil keeleõpetuse käsitluse autor Hornung rajas nn. vana kirjaviisi, mis pakkus kindla ortograafilise süsteemi. Samal ajal avaldas Lõuna-Eestis Rossihnius lõunaeesikeelseid raamatuid, sellega tekkiski kaks pralleelset kirjakeelt- lõuna ja põhja.
  
• Piibel on ristiusu õpetuse aluseks olev tekstide kogumik, kristlaste pühakiri, jumalik ilmutus, teistpoolsest maailmast. Piibel on religgioosne ajalookäsitlus. Piiblis esineb peaaegu kõiki kirjandusliike, žanre ja stiile. Piiblist on Euroopa kultuurivaramusse kandunud vaimuvara (Sümboeleid, väljendeid, lendsõnu) Piibel koosneb kahest põhiosast Vanast ja Uuest Testamendist.
  

Vana Testament jutustab Jumala tegudest enne Kristuse sündimist, lepingutest mille Jumal tegi oma valitud rahvaga.
Uue Testamendi põhisisuks on evangeelium , mis tähendab rõõmusõnumit Jeesusest Kristusest kui Lunastajast.
Piibel on kirja pandud heebrea ja aramea(Vana Testament) ning kreeka keeles (Uus Testament).
Piibli tõlkis rida inimesi, tööd juhtis Jüri koguduse pastor Anton Thor Helle, kes oli hea eesi, kreeka ja heebrea keele tundja . Käsikiri valmis 1739.aastal ja 1739.aastal ilmus Tallinas Köhleri trükikojas raamat. (TÄHTUS: Piibel fikseeris ja ühtlustas eesi kirjakeele ja – viisi, mis tugines põhjaeesti murdele)

• Kunstluule alglätted on kirikulaulus. Usupuhastus andis laulmisele koraali näol jumalateenistuses keskse koha.
  
• Ajapikku sugenes krikulaulu kõrvale ka eestikeelne ilmalik luule, mis sai alguse juhuluulest.
  
• Juhuluule on mingiks kindlaks sündmuseks kirjutatud luule
  
• Silmapaistvamaks värsisepaks sai Tallinna gümnaasiumi kreeka keele professor , Reiner Brocmann . Ta omandas barokkluule maneeri. Parim juhuluuletus on 1637 „Carmen Alexandrinum“- Peigmehe kiitusele järgneb pruudi ilu ülistus. Siis kirjeldatakse mõrsja isa rikkust. Laulik soovib noorpaarile jumala õnnistust ja palju lapsi. Lõpuks kujutatakse mõrsja saabumist oma mehe majja.
  
• Käsu Hansu Kaebelaul- eestlasest autor on kirjutanud eestlasest lugejale. Teos peegeldab Vene valitsusaja tumedat algust Eestis Põhjasõja päevil. Tegemis on Puhja köstri ja koomeistri Käsu Hansu pikema lõunaeestimurdelise luuletusega Tartu Linna hävitamisest ja inimeste küüditamisest Vene võimude poolt. Esimeses on juttu Tartu õnneajast. Teises osas kurdab taga möödaläinud hiilgeaegu ja kolmandas linna hävitamisest.
  
• J. H. Rosenplänter oli estofiil , Pärnu Elisabethi koguduse pastor.(TÄHTSUS: eesti vaimukultuuri koguja) Asutas ajakirja „Beiträge“ (1813-1832), oli pühendatud keeleõpetuse, kirjanduse ja folkloori probleemidele.Pani aluse eesti poeesiakäsitlusele, mütoloogiale, kirjanduskriitikale. Ta suhtus eesti keelde väga lugupidavalt, üks ajakiri oli kavandatud eesti keele õpperaamatuks gümnaasiumile. Ta arvas, et kõik ametid peaks oskama eesti keelt. Ajakirja kaastööliste ring oli lai, ning ta hakkas ajakirja lubama ka eesti soost autoreid nagu Masing , Peterson . Ajakiri etendas ligi 20.aasta jooksul juhtivat osa eesti keele uurimisel ja kirjanduse arendamisel.
  
• Otto Wilhem Masing- ( 1763 -1832)Kirikuõpetaja, Ta pakkus peamiselt mõistust ja mõtlemisvõkmet arendavat kirjavara. Tema kirjanduslik tegevus oli mitmekülgne ja viljakas. Tema sulest ilmusid vaimulikud raamatud, kalendrid, koolide tarbeks, luuletusi tuntuim „Päts“ ning arvukalt keelealaseid kirjutisi. Ta pani endale eesmärgiks inimeste silmaringi avardamise ja köitva populaarteadusliku lugemismaterjali tegemiseks. Andis välja raamatu „Pühhapäwa Wahhe -luggemissed“, mis tutvustas eesti lugejaid paljude võõraste maadega ja mda hakati nimetama eesti talurahva entsüklopeediaks. Masingul on suured teened eesti kirjakeele rikastamisel ja uuele kirjaviisile ülemineku valmistamisel. Ta püüdis kirikukeelt ja rahvakeelt lähendada, TÄHTSUS: tema tõi Õ tähe.
  
• Ood- pidulik luuletus, ülistus või mälestuslaul.
  
• Pastoraal on maaelu kujutav karjaselaul
  
• Kristjan Jaak Peterson- ta lõi oode, mis näitas, et võib sügavatest tunnetest laulda. Tema vaimsest pärandist peale võime hakata lugema eesti rahvusliku kirjanduse algust. Alles 20.sajandi künnisel tõid nooreestlased tema tööd lugejate ette.
  

Ta oli haritud eeslane, kes ei häbenenud eestlikku päritolu ja selle märgiks musta kuube kandis. Sündis 14.märtsil 1801. Käis Riias koolis. On teada, et ta oskas saksa, rootsi, prantuse, inglise, vene, kreeka, ladina, heebrea, kaldea ja läti keelt. Päevaraamatu seadis ta sisse juba gümnaasiumi päevil, samal ajal kirjutas ta oma esimese käsikirjalise värsivihiku „ Kristjan Jago Petersoni laulud, Rialinnas, 1818 “ 1819.aastal astus ta Tartu Ülikooli usuteaduskonda.
Pärast üliõpilaselu Tartus läks tagasi Riiga, kus elatas end keeletundide andmisega, et saaks välismaal edasi õppida. Tervise nõrgenemise tõttu ei olnud see enam võimalik.
Tema luuleloomingus on põhiosa heroilis-filosoofilised oodid ja elurõõmsad karjaselaulud ehk pastoraalid.
Oma oodides tugineb ta kreeka, rooma ja saksa ülevatele luuleteostele. Ta ülistab vaimu, sõprust ja armastust. Rõõmsad karjaselaulud esindavad hoopis teist maailma- põhinevad antiikeeskujudel.
Kogu tema looming on elumõtte otsing, inimese dialoog nähtamatu igavikulise maailmaga.
Kristjan Jaak Petersoni tööde kogu avaldas alles 1922. Aastal A. Paltser pealkirja all „Laulud, päevaraamat ja kirjad“
Ta asetas ajast kaugel ees käie esimesed kivid eesti rahvusliku kirjanduse alusmüüri.
„Laul“- väljendab lahkumisluuletust eestist, igatsus kodu ja vanemate järele.
„Kuu“- loob eredate loodusnähtuste toel üleva pildi Eesti maakeelest.