Börsid ja väärtpaberid (0)

BÖRSID JA VÄÄRTPABERID
19. jaanuar 2012
Väärtpaberid on dokumendid , mis annavad omanikule teatud õigused ja väärtpaberite emitentidele tekivad teatud kohustused. Võrreldes deposiitidega annavad väärtpaberid võiamluse suurema tulu teenimiseks, kuid samas on nad võrreldes deposiitidega olulisemalt riskantsemad.
Esmane tööjaotus – mehed on jahimehed ja naised on korilased.
Teine tööjaotus – tekib põlluharimine ja karjakasvatus .
Tekib partnerkaubandus – vahetatakse kaupa kauba vastu. See aitab veelgi süvendada tööjaotust. Kuid partnerkaubandusel on ka puudused- nt. aeg, vajaduste ja huvide samaaegne kokkuviimine, tekkisid peenraha probleemid, kaupade väärtuste hindamine.
Partnertehingutes hakatakse kasutama teatud kaupu, mis pakuvad huvi, kuid millel puuduvad eelnimetatud puudused – lokaalsed kaubad , nt. vili,loomanahad, töö- ja sõjariistad.
Hakatakse vermima münte ( kullast vermitakse).Kulla kasutusele võtmisega tekivad vajadused varandust säilitada (tekkisid probleemid turvalisuses). Kes hakkasid kuldmünte vermima- kirikud. Kirikusse koondus küllaltki palju rikkust. Rahvas tassis kõik väärtusliku kirikusse. Kui tekkis kulla vermimine , siis tekkis sellest järgmine amet nimelt valeraha tegijad .
Valeraha tgeijateks olid need kirikutegelased ehk preestrid . Hakati segama ja solkima seda kulda odavamate metallidega, et saada suurem kogus kuldmünte. Kuld on pehme ja hakaksid kuluma ( servad ).
Teistel tekib vajadus oma kuldraha säilitada, tahavad hakata hoidma preestrite juures kirikus (hoidlates). Tekkis hoidlateteenus-varahoiuteenus, sinna peale pandi ka nimi.. On tekkinud üks esimesi väärtpaberi eelkäija või alge nimelt on tegemist nimelise lihtveksliga.
Veksel on kirjalik väärtpaber, mis annab selle omanikule õiguse nõuda veksli väljaandjat hoiustatud vara vastuvaidlematult välja andmist.Veksli tagaküljele märgiti summaga millega saab vara tagasi. Hoidlad hakkavad välja andma veksleid ühele summale, kuid väiksemate veksliväärtustega. Nt keegi pani hoiule 100 raha siis ta ei saanud ühte 100 vaid 5 20st nt.
Esitajaveksel- see kelle käes on see veksel, sellel on ka kõik õigused selle veksli üle .Eelmine omanik ei ole keegi, kuna nime pole seal peal.
Igas ühiskonnas on rikkaid, kellel on teatud ajahetkel ülejääke. Neid kellel on ajutine vara puudujääk. Siis hakati taotlema hoidlatest raha laenamist. Samuti on nemad aru saanud, et mingi hunnik raha seisab niikuinii mingi hetk lihtsalt seal. Aga laenamise eest võtavad nad suuremat tasu kui hoiustamise eest.
1500 aastatel hakkab tekkima maailmamajanduses probleem, nimelt tekivad sellised olukorrad kus ilmneb et üks või teine pank ei suuda raha välja maksta neile kellel raha hoiul, kuna nad olid liiga palju välja laenanud. Vähendavad hoiuste teenustasu, et saaksid kliente juurde, kelle rahaga edasi mängida. Midagi see aitas. Lõpuks jõudis hind hoiustamise eest nulli ja samuti hakatakse hoiustamise eest peale maksma.
1500 saj lõpp ja 1600 saj lagus hakkab massiliselt panku minema pankrotti. Kujunevad välja Keskpangad . Kui ei toimi finants asutused siis on see kahjulik kogu riigimajandusele. Samuti haaras valitsus ise võimu pankade üle, et stabiliseerida olukorda. Ja juhtimise saavad üle tugevamad kommertspangad , kes on selle üle elanud. Kes omakorda saavad aru, et neil ei ole mõtet kommertstegevusega tegeleda, kuna see on riskantne, et laenud ei pruugi tagasi tulla. Aga valitsus maksab neile et nemad kontrollivad teisi ja saavad veel selle eest valituselt raha. Ja lõpuks nad loobuvad ja nii tekivad Keskpangad.
Pangad hakkavad tegelema lisaks vekslite hoiustamisele, hakkavad ka kasutusele võtma muid väärtpabereid. Maj.arenedes vajatakse üha enam raha, seda vajavad ettevõtjad ja tarbijad. Ettevõtted hakkavad kasutama sellist laenu võtmist, mida vahendatakse väärtpaberitega millest kõige olulisemaks kujuneb aktsia ja võlakiri.
Aktsia on seotud omavahenditega, omanike panus ettevõtlusesse, st tegemist oma vahenditega finantseerimine.
Vastavalt väärtpaberiga seotud õigustele ja kohustele võib nad jaotada nelja suuremasse rühma:

• Aktsiad
  
• Fiktseeritud tulususega väärtpaberid- võlakirjad
  
• Erinevate investeerimisfondide osakud
  
• Tuletisväärtpaberid – kõige viimased mis tulid turule ja kõige keerulisemad (swarpid?)
  

AKTSIAD- aktsia kujutab endast mõttelist osa fima aktsiakapitalist ja aktsia omamine annab omanikule kaasomandiõiguse ning õiguse osaleda firma juhtimises. Tähtajatud väärtpberid, st.neid ei tule AS-il kunagi tagasi osta v.a. AS-i likvideerimisel või pankroti korral. Aktsia on kõige riskantsem väärtpaber. Riskikapital ehk aktsiakapital . Samas võib aktsia anda kõige suurema teenimise võimaluse. Akltsiaid on erinevaid ja neid liigitatakse. Liigitatakse vastavalt nende vormile ehk formaalsetele tingimustele ja niimoodi võime aktsiad liigitada nimelised ja esitaja aktsiad. Ühel nimi peale kirjutatud ja teisel puudub. Nimelise aktsia omaniku nimi kantakse aktsiaraamatusse ja seal tuleb teha muutusi kui vajadus, sellega on aktsiate tehingud tuvastatavad.
Aktsia omaniku õigused – selle alusel jaotatakse aktsiad lihtaksiateks ja eelisaktsiateks. Lihtaktsia on riskantsem.Lihtaksionäride nõuded realiseeritakse viimases järjekorras peale eelisaktsionäride ja ka nõuete rahuldamist. Kõige pealt rahuldatakse kreeditoride, siis eelisaksionäride ja siis lihtaksionäride nõuded.
Lihtaktsia annab omanikule hääleõiguse, mida ta saab kasutada aksionäride üldkoosolekul otsuste vastuvõtmisel, st siit kaudu ta osalebki juhtimisel. Lihtaktsia annab õiguse teenida dividendi, tingimusel et majandusaasta on lõppenud puhaskasumga.
Eelisaktsiad on oma olemuselt hübriid ehk kombineeritud väärtpaber, kuna ta sarnaneb lihtaksiale ja võlakirjale. Erinevate väärtpaberite omadused. Dividende makstakse igal juhul kasvõi on sügavad kahjumis. See on reeglina kirjas põhikirjas palju makstakase dividende. Ei anna hääleõigust. Seega eelisaksionär ei osale aktsiaseltsi juhtimises. Nendel on garanteeritud tulusus aga samas on nad ka võlakirjad. Eelisaktsiate väärtus võibolla kuni 1/3 aktsiakapitali väärtusest. Võivad omandada hääleõiguse kui neile ei suudeta 2 aasta jooksul maksta välja dividende. Ühe aktsia minimaalne väärtus on 0,10 euro senti. Osa minimaalne suurus OÜ-s 1 täiskordne.
Aktsial kui väärtpaberil eristatakse nimiväärtust ja turuväärtust. Nimiväärtus on trükitud aktsial ehk lepingus kokkulepitud. Meie oludes elektroonsed aktsiad. Aktsia nimiväärtusel ei ole olulist tähtsust ja peamiselt on see vajalik dividendide jaotamisel sest sageli kasutatakse dividendide väärtuse määramisel %ti nimiväärtuse suhtes. AS-i ja investorite seisukohalt on oluline just aktsia turuväärtus ehk seeöelda aktsiakurss, millega toimub nende reaalne ost ja müük. Firmal on otstarbekas suurendada aksiakapitali siis kui aktsia turuväärtuse ja nimiväärtuse vahe on positiivne ning võimalikult suur. Aktsiate pakkumisel on üheks põhimõtteks pakkuda väiksema või normaalväärtusega aktsiaid , sest need on potensiaalsetele investoritele vastuvõetavamad. Emiteeritud aktsia turuväärtus näitab kuidas hinnatakse firma potensiaali, kuigi hinnangu andmine toimub sageli eelnevate perioodide alusel peaks aktsia soetamisel oluliselt arvestama selle võimaliku tulevikku. Aktsiate puhul on turuväärtuse kindalks tegemine suhteliselt lihtne, kui on börsil noteeritud firma või on firma aktsiatega kauplemine aktiivne.
Aktsia kurss on hind mis kujuneb nõudmise ja pakkumise koondtulemusena. Kursi muutused võivad tuleneda firma tegevusest aga ka üldisest majanduskeskkonnast. Kuna finantsturud on suhteliselt avatud, mõjutavad kurssi ka välisturud. Lisaks mõjutavad aktsiate hinda ka erinevad psühholoogilist laadi tegurid, nt võib selle põhjustada konkurentide tegevus. Konkurent võib turult kokku osta teise konkurendi aktsiad, kui need on madalama nominaalhinnaga millega tekitab turuhuvi antud firma aktsiate vastu, millega kaasneb aktsia hinnatõus. Sobival hetkel realiseerib ta võimalikult suurel hulgal aktsiaid ning teenib seega konkurendi arvelt. Aktsia kurside muutuste hindamisel kasutatakse sageli indekseerimist, millega möödetakse aktsia hetkekursi muutust, mingi baasperioodiga võrreldes. Nt börsiindeks on 3,2 siis tähendab see seda, et arvestusse võetud aktsiate kurss on vaadeldaval ajaperioodil tõusnud 3,2 kordseks.
Aktsiate splittimine - hind jääb samaks aga kogus suureneb. Aktsiakapitali koguväärtus ei muutu , muutub ainult nimiväärtus.
Samuti võib olla splittimine kasulik järgnevatele aktsiaemissioonidele.
Võimalik on ka aktsiakapitali vähendamine, selleks on kaks võimalust:

• Võib teha seda läbi osa aktsiate tühistamise, väheneb ka emiteeritud aktsiate arv ja väheneb kogu aktsiakapital.See on võimalik siis kui täidetakse aktsiakapitali min. Suurus.
  
• Kui aktsia nimiväärtust vähendatakse. Võetakse vastu otsus 10eurone aktsia vahetada 5 euroste aktsiate vastu. Kuid antud juhul aktsiakapital väheneb. Aktsiate arv jääb samaks aga aktsiakapital väheneb poole võrra.
  

Aktsiahinda mõjutavad tegurid:

• Kasumi ja dividendi poliitika, potensiaalsete investorite huvi on tavaliselt suunatud ettepoole ehk tulevikku ja nad püüavad seda prognoosida, tuleviku prognoosimisel tuleb paratamatult aluseks võtta ettevõtte antud hetke ja minevikulised näitajad, mis võivad anda infot firma tulevasest käitumisest. Mõju võivad avaldada ettevõtte varasem dividendipoliitika, tehnoloogia või toodangu uuendamine, tegevuse laiendamine (suurendab tegevust, liidab kedagi endaga) jne.
  
• Rahva rahaline sissetulek. Kui suurenevad inimeste tulud, siis soovitakse seda kas hoiustada või investeerida. Ning see loob eelduse, et osa vabast rahast paigutatakse aktsiatesse, eriti tingimuses , kus inflatsioonitase ületab deposiitide intressidemäärasid.
  
• Maksud. Ettevõtetelt võetavad maksud vähendavad nende kasumit ning maksumaksjate puhast tulu. Reeglina toob maksude tõus kaasa aktsiaturu languse ning vastupidi maksusoodustused elavdavad turgu. Siin on selline psüholoogiline koht- isikute käitumist võib mõjutada ka see kuidas on korraldatud dividendide maksustamine, rohkem tuntakse huvi aktsiatesse paigutamisse , kui dividendi tulult ei pea maksma tulumaksu dividendi saajad. Maksustamisele ei kuulu deposiitide intressid- ei loeta finantsinvesteeringuna. Tänu sellele et on maksustavad finantsinvesteeringute tulud on võimalik avada pangas investeerimis konto vms. Analoogne arvelduskontole, erinevus et sinna laekuvad investeeringutest saadavad tulud ja sellelt kontolt saab teha investeeringuid ehk osta uusi väärtpabereid. ( annab võimaluse oma maksukohustust edasi kantida).
  

Maksame kontole sisse nt 100 eurot ja eelmine aasta nt laekus sinna investeerimistulu 50 eurot, samuti laekus 100 eurot mingit investeerimistulu. Nüüd tekib vajadus teha uus finantsinvesteering ja ostame 100 euro eest uusi väärtpabereid, siis meie jääv seis tähendab, et maksukohustust ei teki, kuna 100 eurot on meie sissemakse.

• Tehnilised turumõjud. Pikemaajalise toimega. Tehnilised turumõjurid tulenevad sellest et kogemustega turutegijad võtavad investeeringute tegemisel arvesse väga paljusid erinevaid mitte ainult kvantitatiivseid vaid ka kvalitatiivseid tegureid.
  
• Ettevõtte iseloom. Reeglina on kõikkidel majandusharudel oma tõusud ja möönad. Seepärast on oluline jälgida firma tulude stabiilsust ja nende suurenemist .Lisaks kujunevad välja mingi perioodi sellised tegevusvaldkonnad, mis on stabiilsemad ning konkurentsivõimelisemad. Energia tootimine.
  
• Kasvuperspektiiv. Selle hindamine on keerukas ja seetõttu nõuab see vastava ala eksperdi kaasamist. Arvesse tuleb võtta palju erinevaid spetsiifilisi näitajaid nt. Praegune ja prognoositav tulumäär, võimalikud tuleviku tulud. Oluline on juhtimisekvaliteet. Samuti on oluline kapitrali väärtus ja struktuur jne. Keeruliseks teeb selle kasvuperspektiivi määramise välisfaktorid.
  
• Kapitaliturgude tingimused. Kapitalituru käive iseloomustab üldist firmade ja valitsuse kapitalinõudlust ning investeerimiskapitali pakkumist vastavate institutsioonide poolt. Aktiivne ja hästitoimiv kapitaliturg loobki eeldused investeerimiskapitali aktiivseks liikumiseks. See tegevus on omane lokaalsele tegevusele.
  

Fikseeritud tulususega väärtpaberid
Neid väärtpabereid iseloomustab see, et nende tagasiostu tähtaeg on täpselt fikseeritud. Lepinguliselt on määratud intressimaksete suurus ja kord. Seega teab investor , et mingil kindlal päeval tema investeering aegub ning ta saab oma raha koos intressidega tagasi. Dividende makstakse aktsiatel, muudel juhtudel maksame intresse.
Seda tüüpi enamlevinud väärtpaberiks on võlakirjad, mida tavaliselt emiteerivad tuntud ning suuremad asutused. Pangad nt emiteerivad võlakirju ja riigi- ja omavalituse ka nemad väljastavad võlakirju. Võlakirjad võivad tänapäeval küllaltki riskantsed olla.
Ka fikseeritud tulususega väärtpaberi hind allub järelturu muutustele. Nt kui mingi võlakirja intresstulu langeb, siis tõuseb automaatselt selliste võlakirjade hind. Selline liikumine tekib põhjusel, et isikud on huvitatud rohkem kõrgemate intressidega võlakirjadest. Analoogselt aktsiaga langeb ka võlakirja turhind, kui nende emitent peab sattuma finantsprobleemidesse ehk tema maksevõime hakkab kahtlaseks muutuma .
Emitent – laseb välja väärtpabereid.
Emiteerimine- väärtpaberite esmakordset turule laskmist.
Investor – väärtpaberite ostja.
Vahendajad – viivad kokku emitendid ja investorid , võtavad mõlema osapoole riske enda kanda.
Ühiskondlikud struktuurid - kes kontrollivad turgu, sätestavad ühtseid turureegleid ning arendavad turu infrastruktuuri.
Võlakirja peamised tunnused (teiste väärtpaberite ka)- nimiväärtus see on võlakirjal fikseeritud väärtus (summa) , mis tuleb emitendil välja maksta võlakirja omanikule kustutustähtpäeva möödumisel.
Kustutustähtaeg – on väärt kui investor tagastab võlakirja emitendile ja kustutab sellega võla.
Kestvus- aeg, mis on jäänud võlakirja kustutustähtajani.
Swap- mingite klienditehingute vahetust, milles kliendid vahetavad ära kaks tulevikus toimuvat rahavoogu. Kupong (intress) – näitab intresside väljamaksmise suurust ja korda. Kupongi võib intresside väljamaksmisel ja arvestamise alusel liigitakase võlakirju järgmiselt:

• Kupongvõlakiri- võlakiri mis koosneb põhiosast, millele kantakse nõutavad rekvisiidid. Kupongi osa näitab intresside väljamaksmise sagedust ning suurust.
  
• Lihtsalt võlakiri – sellisel võlakirjal puuduvad kupongid ning intresside maksmine fikseeritakse lepingus
  
• Fikseeritud intressiga võlakirjad – on need, mille intressimäär on fikseeritud ja jääb samaks võlakirja toimimise jooksul.
  
• Muutuva intressimääraga võlakirjad- on need mille intressimäär sõltub mingist baasnäitajast (turuindeksi muutus, rahaturu intressimäär).
  
• Intressita ehk nullkupongiga võlakirjad – mille tulu välejendub võlakirja ostu-müügi vahena. Tavaliselt kasutatakse selliste võlakirjade juures diskonteerimist, mis tähendab seda, et võlakirja emitendile makstakse nimiväärtusest väiksem summa investori poolt ehk diskonteerimine . Võlakirja tähtajal tasub emitent investorile aga ka nimiväärtuse.
  
• Liitintressiga võlakiri- mis tähendab seda et avrem tasutud intressidele arvestatakse omakorda intress (põhimõtteliselt võla summa suureneb).
  
• Tuluvõlakiri- intressi makstakse juhul, kui emitent on saanud kasumit.
  
• Esitaja võlakiri (nimeline võlakiri)ehk seda võlakirja võib anda teistele edasi
  
• Vahetus võlakiri – on selline, mis tähtpäeva saabudes vahetatakse sama firma ehk emitendi aktsiate vastu.
  
• Tagatisega võlakiri ehk Hüpoteek võlakiri. Tagatisena leviv väärtpaber / tagatiseta võlakiri.
  

INVESTEERIMISFONDID
Tänapäeval on praktiliselt igal isikul osta erinevate riikide väärtpabereid. Üksikisikutel on aga sageli probleemne teostada väärtpaberi tehinguid , sest neil puuduvad teadmised ja kogemused. Investeeringu summad on suhteliselt väikesed, mis ei võmalda oluliselt teenida. Sageli on seatud kauplemisele kõrge alampiir . Või on füüsiliste isikute juurdepääs turule keelatud. Võmaluseks osaleda enamatel turgudel annab vahendaja kasutamine. Lisaks on vahendaja vastava valdkonna spetsialist. Vahendajatena on finantsturgudele tekkinud spetsialiseerunud asutused ehk investeerimisfond , kes müüvad investoritele oma osakuid, mõnikord ka aktsiaid. Ning investeerivad kogutud raha erinevatesse finantsinstrumentidesse. Kasutades fonde, saavad väikeinvestorid osaleda ka suurtes äriprojektides. Seega on fondi töö suhteliselt lihtne, sest ta on põhimõtteliselt investeeringute vahendaja. Investeerimisfondid samuti tegelevad erinevatel alustel (nt võtavad vastu investeeringuid ainult kindlatelt investoritelt). Teised on aga avatud praktiliselt kõikkidele klientidele ehk need on siis avatud investeerimisfondid.
Toimivad garanteeritud tulususega investeerimisfondid, mis peavad osanikele maksma kindlat kokkuleppelist tulu ehk intressi. Garanteerimata tulususega fondid maksavad klientidele intressi ainult siis kui nad ise on tulusad.
Kombineeritud fondid, mis maksavad kokkulepitud garanteeritud intressi ning teatud tulususe juures täiendavad ka nn tulu intresse.
Igasugune investeerimine toob endaga kaasa mingi riski, küsimus on riski suuruses. Seetõttu kasutataksegi riskide hajutamiseks nn portfelliinvesteeringut, mis tähendab seda , et vahendid paigutatakse erinevatesse fin.instrumentidesse. Seega annavadki fondid võimaluse väikeinvestoritele kasutada investeerimisportfelli eeliseid . Loomulikult on oluline et portfelli koostamisel paigutatakse raha kaubeldavatesse , likviitsetesse väärtpbaeritesse. Seega on portfelli koostamisel teatud tingimused, millest üks olulisemaid on portfelli paigutatava raha hulk. Sest reeglina algab haiutamisriski vähenemine 7-10 instrumendist ja võiks küündida kuni 20 instrumendini. Kui portfelli koondada liiga palju instrumente , siis võib fondi valitsejal tekkida probleeme fondide administreerimisel. Ning samuti suurenevad kulutused, kuna suurema hulga investeeringute jälgimine tekitab oluliselt suurema tööjõukulu.
Aktsiaseltsina kasutatud kinnised investeerimisfondid. Tähtaja saabumisel võib selliste aktsiatega kaubelda väärtpaberite turgudel.
Avatud lepinguliste investeerimisfondidena, sellisel juhul on leping osalise kaasomandist. Ning fondiosakuid on fond kohustatud igal ajal tagasi ostma, erinevalt eelmisest, makstes turuhinda.
Avatud fonde liigitatakse erinevatel alustel:

• Regionaalse suunitluse järgi, mis tähendab seda, et investeeringud suunatakse kas konkreetsesse riiki või riikide gruppi. Iga investeering on seotud erinevate riskidega, mis võivad tuleneda majanduslikust olukorrast (nt juhtide kompententsusest, investeeringud teise riiki võivad tekitada valuutariski- poliitilise riski jne).
  
• Instrumentide alusel. On fonde mis paigutavad ainult rahaturu instrumentidesse ning selliseid mis tegutsevad kapitaliturgudel.Ja on fonde, mis kasutavad erinevaid finantsinstrumente. Tänapäeval on tulnud ka palju selliseid fonde kes paigutavad oma vahendeid materiaalsetesse väärtustesse. Osa resurssi hoitakse rahas ehk ta on deponeeritud. Rahaturufondid on mõelduid eeskätte likviidsusprobleemide lahendamiseks, seega on nad lühiajalised, väiksema riskiga ja väiksema teenimisvõimalusega. Kapitaliturud kauplevad pikemajaliste instrumentidega, milleks võivad olla aktsiad või pikaajalised võlakirjad. Mille riskitase on kõrgem aga suurema teenimisvõimalusega.
  
• Moodustada fond indeksifondina. Investeerimisfondid moodustatakse suhteliselt konkreetse investeerimisuunitlusega, mis jälgib mingeid finatsturgude turuindekseid. Indeksifonde kasutatakse maailma finantsturgudel üpris laialdaselt kuna indeks möödab kogu turu muutusi ehk ta on turu üldiseks indikaatoriks. Seega peetakse indeksifonde kõige tasakaalustatumateks riski ja võimaliku tulususe suhtes.
  
• Tuletisinstrumentidest on kõige enam levinud forwardid, optsoonid, futuut
  

Optsoon- tuletisinstrument , mis annab selle omanikule õiguse mitte kohustuse osta või müüa väärtpabereid kokkulepitud hinnaga kokkulepitud ajal.
Tuletisinstrumentide eripära on selles, et nende väärtus sõltub hoopis teise tehingu ehk alusvara väärtusest. Tegemist on põhimõtteliselt topelttehinguga (nt ostetakse mingeid väärtpabereid, mis kujutab alusvara ehk esmast tehingut ja antud tehingule lisaks sõlmitakse kokkulepe, et esialgne tehing kaetakse pöördtehinguga kokkulepitud hinnaga mingil tähtpäeval tulevikus (ehk ostetakse/müüakse tagasi). Tuletisinstrumendid võeti kasutusele seetõttu et sel perioodil muutusid finantsturud ja üldse finantskeskkond volatiilseks (ebastabiilne). Futuurid ja forwardid on tuletisinstrumendid mis panevad nende kasutajatele kohustuse tähtaja saabumisel kokkulepitud hinnaga tehing sooritada. Forwardtehingud võivad olla seotud paljude erinevate turgudega ning alusvaraks võivad olla nii finantsinstrumendid kui ka materiaalsed väärtused.
Forwardid on standardiseeritud rohkem kui futuurid (nad on ka rohkem kasutuses). Rangelt reglementeeritud forwardtehingud.
Optsioonid jaotatakse kahte suuremaase gruppi:

• Ostuoptsoonid
  
• Müügiõigust pakkuvad optsoonid ehk müügioptsoonid
  

Igal optsoonil on selle välja kirjutaja ning hilisem ostja. Optsooni nimetus ehk liik kujuneb alati välja tema omaniku ehk optsiooni ostja seisukohalt. Optsiooni korral nõustub üks osapool (optsiooni välja kirjutaja) ostma müügioptsioon või müüma (ostuoptsioon) teatud finantsinstrumente optsioonist fikseeritud hinnaga optsiooni kehtivus või jõusoleku ajal ja ainult juhul kui optsiooni ostja soovib oma optsiooni realiseerida.
Forwardinstrumentidest võivad olla huvitatud mitmed erinevad huvigrupid :

• Spekulandid/spekuleerijad – forwardtehingutega on suhteliselt lihtne võtta spekulatiivseid positsioone, kuna forwardtehingute puhul toimub maksmine tulevikus. Siis lepingu sõlmimisel ei pea reaalselt rahalist katet olema. Võib müüa väärtusid mida antud hetkel ei eksiteeri ega ole ( ehk võib müüa ka õhku). Kuna taolised tehingud sisaldavad olulisi riske siis riskide vähendamiseks nõutakse näiteks mingite varade deponeerimist võimaliku riski katteks.
  
• Argikraatorid nende eesmärk on saada kasu turgudevahelistest hinnaerierisustest. Nt kui mõne finantsinstrumendi hind on forward turul kallim võrreldes üldise turutasemega. Siis ostavad argikraatorid selle instrumendi kokku ning realiseerivad forwardturul.
  
• Riskimaandajad – need moodustavad turul kõige suurema forwardtehingu sooritajatest. Reeglina on nendeks investorid, kes omavad vaba rahalist ressursi ning teavad, et mingil hetkel tulevikus tuleb neil see raha investeerida (kuna 3 kuu pärast peab kuskile investeerima , siis on sellisel investoril risk et vahepeal toimub rahaväärtuse muutus talle ebasoovitavas suunas või investeeringu objekti väärtuse muutus). Ning seetõttu sõlmitaksegi tulevikutehing, milles fikseeritakse objekti väärtus ning selle eest tasutud rahasumma .
  

Panga roll väärtpaberi tehingutes
Analoogselt raha ülekannetega teevad paljud kliendid ülekandeid ka väärtpaberitega. Seega on panga probleem teenindada kliente ning edastada väärtpaberitehingud maakleritele, kelle kaudu peavad väärtpaberi müüjad väärtpaberid jõudma õigeaegselt ostja väärtpaberi kontole ja ostja rahakontolt raha õigeaegselt müügi pangakontole. Tegelevad vahendusega.
Paljud firmad ei ole kursis või ei soovi emiteerida väärtpabereid ise ja seetõttu kasutatakse panga teenust, kes korraldab väärtpaberi emissiooni- on nende väljaandja ühekordse otsuse alusel välja lastud väärtpaberite kohustus. (pank ei ole emitent, vaid see firma, kes tellib pangalt selle teenuse).
Emissioon võib olla kinnine , milles väärtpaberi omanikuks võivad saada vaid valitud investorid.
Lahtine emissioon – mis praktiliselt on kõigile kätte saadav. Võivad olla ka mingid piirangud (seadusest tulenevalt nt on mõeldud ainult residentidele) . Iga emissiooniga kaasneb emissiooni prospekt, mis reglementeerib väga täpselt kogu emissiooni protsessi.
Prospekt sisaldab emitendi olulisi majandusnäitajaid , emissiooni registreerimise kuupäeva seisuga. Peab esitama sellel päeval oma maj. aruande näitajatega.
Kui pank osutab teenust, siis võib see olla suhteliselt passiivne, mis tähendab, et pank ainult korraldab emissiooni. Pank võib võtta ka oluliselt suuremaid kohustusi. Ta võib võtta peakorraldaja kohustused ning seega ka vastutuse emissiooni eduka läbiviimise eest. Pank võib võtta ka endale vastutuse emissiooni täieliku läbimüügi eest. Kui emissiooni läbi ei müüda on pank kohustatud ülejäägi ise ära ostma, kuid ta peab neend väärtpaberid aasta jooksul realiseerima (underwriting tehing). Väärtpaberite esmasel emiteerimisel realiseeritakse need esmasturud. Väärtpabereid toihib realiseerida nimiväärtusega või ülekursiga. Järgnevad kauplemistehingud väärtpaberitega tehakse järelturgudel, kus hind kujuneb nõudmise ja pakkumise tulemusel. Järelturgudel osalevad pangad samuti ning seetõttu on pankade klientide teenindamisel õigus vastu võtta nende tehingu korraldusi ja edastavad need maakleritele. Väärtpaberi turg võib olla reguleeritud kust tehingute sooritamine on suhteliselt rangelt erinevate eeskirjadega fikseeritud ning mida kontrollivad erinevad instantsid (meil on selleks peamine fintsinspektsioon).Vabakorraldusega väärtpaberi turud – on need , mida kasutavad tavaliselt suurinvestorid, usaldusväärsed kliendid, kuna nendel turgudel on tehingud suhteliselt vabamad.Kuna pangal on õigus osaleda siis ta võib olla ise ühe väärtpaberi tehingu üheks osapooleks. Kui klient annab korralduse pangale müüa mingeid väärtpabereid võib tekkida pangal soov ise need väärtpaberid osta, sellest tekib pangal erinevate huvide konflikt, profesionaalse tehingu osalised peab pank olema huvitatud et kliendi tehing saaks realiseeritud klientide kõige soodsamal viisil. Kuna pank on samaagselt ka väärtpaberite ostja, siis on tal otsene majanduslik huvi sooritada tehing pangale soodsaimal viisil. Seega võib pank täita tehingu käsu kliendile kõige ebasoodsamal viisil.Et sellist olukorda vältida on tehingud alluttud väga rangetele eeskirjadele ning ka kontrollile . Vastavalt korrale peavadki pangad tehingu sooritamisel üle andma maaklerile /või maaklerfirmale. Tänapäeval on üha vähem kasutusel materiaalseid väärtpabereid ja minnakse üle elektroonsetele väärtpaberi vormidele /kandjatele, mis omavad ilmselt mitmeid eeliseid:

• Turvalisus (ei ole nt põlemise ohtu)
  
• Paremini on kaitstud ka tehingu saladused/motiivid
  
• Tehingu soorituse mugavused (teha kodus, ei pea minema reaalselt kuhugile börsile)
  
• Operatiivsem ja täpsem on tehingute töötlus ning hilisemad toimingud väärtpaberitega
  

Pangad pakuvad- nõustamise tegevused . Pangas pakuvad klientidele lisaks nõustamisteenust (väärtpaberite alast nõustamist). Pangad võivad osaleda ettevõtte aktivate juhtimises (tegutseda firma aktivate juhina ) st pangale antakse õigus teha tehinguid firma aktivatega.
Aktivate juhtimine võimaldab vähendada resursi kulu ja muuta tehingud operatiivsemaks. INVESTEERINGUD
Kui pank on võtnud endale kliendiinvesteeringute käitlemise peab ta tagama, et kliendi investeerimisportfell tagaks oodatava tulu ja riski optimaalse tase. Investeeringute tulususe määr on mahukas, oskusi ja mahukat infot nõudev tegevus seetõttu üksikkliendile suhteliselt vastuvõetamatu.
Kui pank on määranud kliendi investeerimisportfelli riskitaset, siis peab investeerimis panku määratlema oma investeerimisstateegia. Kui portfelli üldine struktuur on määratud on järgmiseks sammuks valida sobilikud turuinstrumendid. Panga ülesanne on igal juhul riskide võimalik parim hajutamine. Mõne investeeringu ebaõnnestumine ei kahjustaks oluliselt kogu portfelli. Seetõttu ongi kasutusel palju investeerimisfonde, kes suudavad suuremahulise tegevusega riske juhtida ehk maandada.
Kui avalikkuses kasutatakse vahendeid siis paigutab investor nad erinevatesse instrumentidesse, mida nim portfelli investeeringuks. Sageli on pangad just nendeks institutsioonideks, kes teevadki suuremahulisi investeeringuid. Lisaks võivad nad abistada ka kliente suur konsortsiumite moodustamisel.
Konsortsiumid võivad olla lahtised , milles investeerimiskasum jaotatakse perioodiliselt ja osaliselt võivad konsortsiumist välja astuda väikese tasu eest, sellised ühendused võivad vastuvõtta ka uusi liikmeid. Suletud konsortsiumi korral on liikmete arv piiratud ning praktiliselt ei ole võimalik sealt välja astuda ega sinna siseneda. Konsortsiumi tulu jaotatakse konsortsiumi lõpetamisel.
Osa omamine erinevates investeeringutes
Osakute hinna määramisel on fondid kasutusse võtnud algfondide puhasväärtuse valemi, mille alusel arvutatakse igapäevaselt ostu- ja müügitehingute osakuhinna.
Ühe osaku puhasväärtus võrdub algfondi aktivad – algfondi kohustused
algfondi osaku arv
Seega sõltub osaku hind vastavasse algfondi kaasatud väärtpaberite hinna muutustest.
9