Finantsturu tekkimine ja funktsioonid (2)

SISSEJUHATUS
Selles referaadis kirjutan finantsturust ja väärtpaberitest. Uurin kuidas ja miks loodi finantsturg ja milliseid funktsioone see täidab. Veel kirjutan sellest, mis on väärtpaberite erinevad liigid ja kuidas neid jaotatakse. Mis üldse kujutab endast väärtpaberiturg ja milliste väärtpaberitega erinevatel turgudel kaubeldakse. Veel kirjutan aktsiate müügist börsil, kes börsil tegutsevad ja mis eesmärgil.

FINANTSTURU TEKKIMINE JA FUNKTSIOONID
Majanduses tegutseb väga suur hulk ettevõtteid, eraisikuid ja muid instituitsioone. Igalühel neist on oma eelarve, milles on tulud ja kulud aga ühel hetkel on ühtedel raha rohkem kui nad kulutavad- neid kutsutakse säästjateks ja teistel raha vähem kui kulutavad- neid kutsutakse laenajateks. Õeldakse, et majanduses on alati kaks poolt – need kellel jääb raha üle ja need kellel jääb puudu (tavaliselt on need ettevõtted). Need kellel jääb puudu on hea võimalus leida säästja, kes on nõus neid otseselt finantseerima. Seal juures annab laenaja saadud rahasummale võlakirja, mis kohustab teda kindlaks tähtajaks raha koos protsendiga tagasi maksma. Sellega ongi tekkinud väärtpaber, mis annab selle omanikule õiguse saada tagasi teatud tingimustel antud rahasumma. Väärtpaberi väljaandjat nimetatakse emitendiks ja väärtpaberi omandajat nimetetakse investoriks. Kuid ettevõttel on üldiselt väga keeruline leida sellist eraisikut, kes on huvitatud talle laenu andmisest sobivatel tingimustel. Seega oleks vajalik teatud mehhanism , mis hõlbustaks säästude kasutamist nende ettevõtete tegevuses, kellel on vaja täiendavat raha. Seda ülesannet täidabki majanduses Finantsturg. Finantsturg kujutab endast teatud vahendajate kogumit, kelle tegevuseks on säästjate ning laenajate vajaduste väljaselgitamine ja rahuldamine. Raha liikumine investorilt vahendaja kaudu raha vajajani on kaudne finantseerimine . Kui laenu andja ja laenu saaja suhtlevad omavahel otse on tegemist otsese finantseerimisega. Tegelikult ei ole väärtpaberid infotehnoloogiaajastul enam otseses mõttes paberid, vaid pigem elektroonilised kirjed näiteks börsi andmebaasides. [1; 170: 2; 62]

VÄÄRTPABERITE ERINEVAD LIIGID
Finantsturul kaubeldakse kõikvõimalike väärtpaberitega, mis kujundavad endast teistele majandusüksustele tulevikus väljamaksmisele kuuluvaid nõudmisi. Väärtpaberitel on palju erinevaid liike. Esimene suur grupp väärtpabereid on võlakirjad ehk vekslid . Võlakirjad jaotatakse maksetähtajast lähtuvalt kolme gruppi: lühiajalised võlakirjad – tuleb tagasi maksta hiljemalt ühe aasta jooksul, keskimised võlakirjad – tuleb tagasi maksta kuni kümne aasta jooksul, pikaajalised võlakirjad – tuleb tagasi maksta rohkem kui kümne aasta jooksul. Võlakiri on väiksema riskiga väärtpaber kui aktsia ja annab omanikule ka väiksemat tulu. Võlakirju nimetatakse ka fikseeritud tuluga väärtpaberiteks, sest erinevalt aktsiatest, mille hind kõigub, on võlakirjadest saadav tulu investori jaoks ette teada. Võlakirjadel on olemas nimiväärtus, mis makstakse võlakirja omanikule tagasi pärast võlakirja tähtaja möödumist. Järelikult on igale võlakirjale märgitud ka maksetähtaeg ja intressimäär, s.t. tasu selle eest, et säästja andis oma raha kasutada. Intressimäär on väljendatud protsentides. Kindlustamata võlakirju kutsutakse debentuurideks . Neil puudub tagatis ja sellepärast on nende omanikel vaja pidevalt jälgida, kuidas võlakirja välja andnud firma majandustegevus muutub. Kindlustatud võlakirjad võivad olla tagatud kinnisvaraga (hüpoteegid) või väärtpaberitega ( obligatsioon ). Hüpoteekvõlakirjade omanikel on suurem kindlustunne, kui kindlustamata võlakirjade omanikel ka võlakirjad, mis on tagatud teiste võlakirjadega on suhteliselt kindlad. Intressimaksete iseloomu alusel on võlakirjad jaotatavad kupong – ja diskontovõlakirjadeks ning muutuva intressimääraga võlakirjadeks. [1; 171, 172] Kupongvõlakirjade puhul maksab emitent võlakirja omanikule mingi kindla aja tagant kokkulepitud intressi ehk kupongi. Nimetus kupongvõlakiru tulebki sellest, et vanasti koosnes võlakiri kahest osast – esimese osas olid võlakirja tingimused ja teises osas kaks kupongi. Tavaliselt makstakse intressi või kupongi kaks korda aastas. Diskontovõlakirja puhul intressi ei maksta, võlakiri müüakse lihtsalt nimiväärtusest odavama hinnaga. Tagasi ostetakse aga kallimalt. Võib ka öelda, et intressiks on nominaalhinna ja müügihinna vahe. Muutuva intressimaksetega võlakirjade puhul pole intress fikseeritud, vaid sõltuv teatavatest teguritest, milleks enamasti on baasintressimäär, näiteks eurotsoonis seotakse intress Euroboriga (näiteks: 6 kuu Euribor + 2,5%). Selliseid võlakirju nimetatakse ka ujuva intressimääraga võlakirjadeks ehk floater´iteks. Lisaks ettevõtetele võivad võlakirju välja lasta ka riik ja linna – või omavalitsus. Neid nimetatakse siis käibelelaskja järgi vastavalt riigivõlakirjadeks või munitsipaalvõlakirjadeks ning kommertsvõlakirjadeks. Riiklikudvõlakirjad on üks riigi rahaliste vahendite hankimise meetodeid . Mis puudutab võlakirjadega seotud riske, siis riiklikelvõlakirjadel on kindlasti kõige väiksem riskitase – riigi võimalused pankrotiks on vähetõenäolised. Munitsipaalvõlakirjad on nagu nimigi ütleb rahaliste vahendite hankimise meetodiks kohalikele omavalitsustele, kuid ka erinevatele riiklikele asutustele (koolid, haiglad , jne). Munitsipaalvõlakirjad on arenenud riikides populaarsed oma maksusoodustuse tõttu. Kommertsvõlakirjad (ettevõtete võlakirjad). Võrreldes riiklike võlakirjadega on kommertsvõlakirjad üldjuhul suurema riskiga, mis tuleneb ettevõtete võimalusest muutuda maksejõuetuks. Ettevõtte jaoks on see väljendumas kõrgemas intressikulus, investori jaoks aga suuremas võimalikus tootluses. Kommertsvõlakirjade puhul on üheks oluliseks omaduseks kindlasti likviidsus ehk kaubeldavus.[3] Järgmine väärtpaberite grupp on aktsiad . Aktsia on väärtpaber, mis näitab selle omaniku õigust mingile osale ettevõtte varast ja kasumist. Inimest või ettevõtet, kes omab mingi ettevõtte aktsiaid , nimetatakse aktsionäriks. Aktsiate erinevad liigid on lihtaktsia ja eelisaktsia . Lihtaktsia on omandiõigust väljendav väärtpaber. Lihtaktsia omanikud on ettevõtte tõelised omanikud. Lihtaktsial puudub lõpptähtaeg, see lõppeb siis kui ettevõte läheb pankrotti või ettevõte lõpetab tegevuse. Lihtaktsia omanikul on õigus dividendile, kusjuures dividendi suurusel ei ole piire , kui ettevõttel läheb edukalt on ka dividendid suured, kui läheb kehvemini on ka dividendid kehvemad. Lihtaktsia omanikul on hääleõigus ettevõtte juhtkonna valimisel, põhikirja muutmisel ja tal on õigus osale ettevõtte varast vastavalt sellele kui palju tal on aktsiaid. Kui ettevõte läheb pankrotti vastutab lihtaktsionär oma varaga vastavalt aktsiate arvule. Likvideerimisel saavad kõik teised võlausaldajad oma raha tagasi enne kui lihtaktsionär. Lihtaktsionär ei pruugi ettevõtte likvideerimisel oma aktsiate väärtuses raha täielikult tagasi saada. Eelisaktsia on piiratud dividendidega aktsia. Eelisaktsial pole ka kindlat lõpptähtaega, selle omanikule garanteeritakse teatud kindel dividend kogu ettevõtte eksisteerimis ajajooksul. Eelisaktsia omanikul on suurem kindlustunne kui lihtaktsionäril. Kasumi saamine on aga piiratud. Kui lihtaktsionäri dividend on väga suur tänu edukale tegutsemisele siis eelisaktsia omanik peab piirduma kindla summaga. Eelisaktsia omanikul ei ole hääleõigust ettevõtte juhtkonna valimisel[1;172, 173]

VÄÄRTPABERITURUD
Väärtpaberiturg on koht kus kaubeldakse väärtpaberitega ja mille ostu ja müügi nõudluse ja pakkumise läbi kujuneb väärtpaberite hind. Väärtpaberitega kaubeldakse esmasel ja järelturul. Esmasel turul müüakse investeerijatele uusi, värskelt väljaantud ehk emiteeritud väärtpabereid. Järelturul müüakse varem väljaantud väärtpabereid. Sealliiguvad väärtpaberid lihtsalt ühelt omanikult teisele. Järelturg haarab endasse nii väärtpaberite müügi nii börsil kui ka väljaspool seda. Järelturg on väga tähtis, sest see muudab väärtpaberites hoitava rikkuse pidevalt kättesaadavaks ehk likviidseks . Kui esmasel turul tuleb oodata pikaajaliselt, et kätte saada ettevõtte võlakirjas ettenähtud summa. Järelturg võimaldab neil muuta väärtpaberi sularahaks igal ajahetkel kui neil tekib vajadus sularaha järele. Väärtpaberiturud liigitatakse kokkuleppeliselt maksetähtaegadest sõltuvalt kahte gruppi: rahaturuks ja kapitalituruks. Rahaturul kaubeldakse võlakirjadega, mille maksetähtaeg on alla aasta. Kapitaliturul kaubeldakse võlairjade ja aktsiatega , mille maksetähtaeg on üle ühe aasta. Rahaturul toimub väikese riski ja lühikese tähtajaga väärtpaberitega kauplemine . Kõige levinum on riigikassa võlatähed, mida annab välja valitsus, et finantseerida oma lühiajalisi väljaminekuid. Neid võlatähti peetakse väga väikese riskiga võlakirjadeks, kuna neil on riigi garantii, s.t. riik kohustub need teatud tähtajal kindlasti tagasi ostma. Kapitaliturgudel kaubeldakse pikaajaliste võlakohustuste ja aktsiatega. Üldiselt jaotatakse kapitaliturg kolmeks allüksuseks: obligatsioonide turg , hüpoteekide turg (kinnisvaraga kindlustatud väärtpaberite turg), aktsiaturg (ehk fondibörs).[1;173,174]

AKTSIATE MÜÜK BÖRSIL
Fondibörs on organiseeritult ja regulaarselt funktsioneeriv turg väärtpaberite ostuks ja müügiks. Fondibörsid organiseeritakse harilikult aktsiaseltsina või riikliku asutusena. Börsi juhib tavaliselt fondikomitee, valitakse börsi liikmete üldkoosolekul, liikmeteks võivad olla nii juriidilised kui füüsilised isikud. Fondibörsi liikmed jaotuvad maakleriteks ja vahendajateks. Suurema osa oma kasumist saavad nad klientidelt, kelle ostu- müügisoove nad vahendavad.
Maakler aitab kaasa ostu- müügiakti sooritamisele kahe huvitatud poole vahel. Tavaliselt sõlmivad maaklerid tehinguid klientide tellimisel ja nende kulul. Maakleri osas võivad olla füüsilised isikud, firmad ja organisatsioonid . Küllalt sageli on maakleriteks suured firmad, multinatsionaalsed kompaniid. Enamasti tegutsevad maaklerid klientidega sõlmitud lepingute alusel, mis sisaldavad lisaks ostu- müügi tehingute sooritamisele ka maakleri poolseid kohustusi turu uurimiseks, reklaamiks ja krediitide andmiseks . Maaklerid ei osta kaubeldavaid väärtpabereid oma raha eest, vaid täidavad klientide soove. Oma töö eest saavad nad klientidelt tasu. Vahendajaks ehk diileriks nimetatakse fondibörsil tegutsevaid isikuid ja organisatsioone, kes tegelevad väärtpaberite edasimüügiga. Diilerid on fondibörsi liikmed, kes omandavad väärtpabereid ja tegutsevad omal vastutusel, võttes enda peale nende edasimüügiga seonduvad kulutused. Diilerid ostavad väärtpaberid, hoiavad neid ja kui hind on parajalt tõusnud müüb need edasi. Diileri kasum tuleb ostu- ja müügihinna vahest.
Avalik börs- tehinguid võivad sooritada nii börsi liikmed kui ka ettevõtjad, kes ei kuulu börsi liikmeskonda. Avalike börside tegevust reguleeritakse valitsuse seadustega. Erabörsid organiseeritakse aktsiaseltsidena või suletud korporatsioonidena. Tehinguid võivad sooritada erabörsil vaid aktsionärid või börsi liikmed. Börsi liikmed ei saa tavaliselt dividende mahutatud kapitalilt. Nende kasum moodustub klientidelt saadavast tasust, mida need maksavad tehingute vahendamise eest. Seega maksavad kliendid erabörsil liikmetele selle eest, et need esinevad maakleri rollis. Börs kui kommertsettevõte kindlustab maaklerid ruumidega, sidevahenditega, peab arvestust tehingute üle, kehtestab börsi hinnad(noteeringud), aitab kaasa maksete sooritamisele, töötab välja tüüplepingute vormid, tegeleb vaidluste lahendamisega (arbitraažiga). Nende ülesannete lahendamiseks luuakse börsil erilised struktuuriüksused, mille eesotsas on direktorid , kes kõik kuuluvad börsi nõukogusse. Börsi eesotsas on tavaliselt börsi president . Fondibörsil on järgmised ülesanded: Mobiliseerida väärtpaberite müügi abil ajutiselt vabu rahalisi vahendeid. Määrata väärtpaberite turuhindu. Soodustada kapitali ümberpaigutamist ühest ettevõttest ja tööstuharust teise. Börsil müüakse ja ostetakse vaid registreeritud ehk märgitud aktsiaid. Registreerimise käigus kontrollitakse börsile aktsiaid müügiks pakkuva ettevõtte majanduslikku seisukorda, kapitali ja kasumi minimaalväärtust ning tehakse järeldus firma usaldusväärsuse kohta. Väärtpaberid ostetakse ja müüakse fondibörsil nende börsikursi alusel, mis kujuneb nõudluse ja pakkumise alusel. Aktsiatel on börsil ostuhind - kõrgeim hind, mida keegi on nõus selle eest maksma ja müügihind- madalaim hind, mille eest ollakse nõus seda aktsiat müüma. Informatsioon aktsiate hindade kohta sisaldab harilikult järgmisi andmeid: ettevõtte nimetud, aktsia kõrgeim ja madalaim hind eelmise aasta jooksul, aastadividend, aktsiatulu määr protsentides, eelmisepäeva madalaim ja kõrgeim hind, sulgemishind- hind, mis maksti päeva viimasel tehingul, kahe viimase päeva sulgemishinna vahe, kauplemismaht- eelmisel päeval müüdud ja ostetud aktsiate arv. Börsil on ka spekuleerijad, spekulatiivsete tehingutega loodetakse teenida kasumit börsikursi muutumise õigest äraarvamisest. Spekuleerijad jagatakse kahte gruppi. Esimesed (härjad) on need, kes usuvad, et väärtpaberite hinnad tõusevad ja seetõttu ostavad nad väärtpabereid kokku. Teised (karud) on veendunud, et hinnad tulevikus langevad ja seetõttu müüvad nad väärtpaberid ära, lootes need hiljem odavama hinnaga tagasi osta. Kehtib üldine seaduspära, et hoolimata rohketest spekulatiivsetest tehingutest näitab mingi ettevõtte aktsiate kurss börsil siiski küllalt objektiivselt selle ettevõtte majanduslikku olukorda.[1;174-177] Börsil kauplemisel on kõige tähtsam usaldus. Infol, mis ettevõtted peavad börsile andma, on väga suur mõju nende ettevõtete aktsia hinnale. Kui aga osa investoreid selle info varem teada saavad ja enese huvides ära kasutavad, siis seda nimetatakse siseinfo kasutamiseks ehk insaiderluseks. Et insaiderlust börsil ei oleks, on börsidel paika pandud kindlad reeglid info andmise ja kasutamise kohta. Nende reeglite täitmise järgi valvab Eestis Finantsinspektsioon. Kui neid reegleid rikutakse , saab rikkuja anda kohtusse ja teda suure trahviga karistada .[2;66,67]
KOKKUVÕTE
Finantsturg on tekkinud tänu sellele, et majanduses tegutseb väga suur hulk ettevõtteid, eraisikuid ja muid instituitsioone. Igalühel neis on oma eelarve, milles on tulud ja kulud, kuid ühed raiskavad rohkem kui neil on ja teised jälle vähem kui neil on. Nii tekkiski olukord kus säästjatel tekkis võimalus laenata neile kel raha puudu jäi. Saades nii endale võlakirja mille alusel protsendiga raha tagasi maksti. Kuna aga otseselt selliseid finantseerijaid oli raske leida oli vajalik teatud mehhanism, mis seda tegevust hõlbustaks. Selleks oligi finantsturg, mis kujutab endast teatud vahendajate kogumit, kelle tegevuseks on säästjate ning laenajate vajaduste väljaselgitamine ja nende rahuldamine. Finantsturul kaubeldakse kõikvõimalike väärtpaberitega, nii võlakirjadega kui aktsiatega. Needki jagunevad väga erinevalt. Väärtpaberitega kaubeldakse esmasel ja järelturul. Rahaturul kaubeldakse võlakirjadega ja kapitaliturul aktsiate ja võlakirjadega. Fondibörs on organiseeritult ja regulaarselt funktsioneeriv turg väärtpaberite ostuks ja müügiks. Seal tegutsevad üldiselt maaklerid, kes aitavad kaasa müügiakti sooritamisele huvitatud poolte vahel. Seal on ka vahendajad, kes tegutsevad omal vastutusel, ostes väärtpabereid ja neid hiljem edasi müües.
KASUTATUD KIRJANDUS

Andres Arrak, Raul Eamets, Arvo Kuddo, Valner Krinal, Garri Raagmaa, Jüri Sepp , Jaan Tamm, Viktor Trasberg , Maaja Vadi , Urmas Varblane , Avo Viiol, 1995, Majanduse algkursus. VABA MAA Tartu, OÜ Eric.

Tiit Reinart, 2004, Meie majandus. Tallinn, Kirjamees OÜ.

http://www.tarkinvestor.ee/articles.php?idee=48
10