TALLINNA
TEHNIKAÜLIKOOLI TALLINNA KOLLEDŽMajandusarvestus
Kaie Kamm
VÄÄRTPABERIDReferaat
õppeaines rahvusvahelised
investeeringud Õppejõud:
Kristo Krumm
Tallinn
2013
SISUKORD
SISSEJUHATUS 3
1.AKTSIABÖRS 4
2.VÄÄRTPABERID 5
3.
AKTSIAD 6
3.1.
Lihtaktsia 7
3.2.
Eelisaktsia 7
3.3.Lihtaktsia ja eelisaktsia eelised ja puudused 7
4.VÕLAKIRJAD 9
4.1.Võlakirjade liigid 10
4.1.1.Kestus 10
4.1.2.
Emitent 10
4.1.3.Intressimaksete iseloom 11
4.1.4.
Tagatis 12
4.2.Võlakirjade omadused 12
5.INVESTEERIMISFONDI
OSAK 14
5.1. Fondide liigid 15
6.TULETISVÄÄRTPABERID 16
6.1.
Forward lepingud 16
6.2.Futuurid 16
6.3.
Optsioonid 17
6.4.Muud tuletisväärtpaberid 17
KOKKUVÕTE 19
KASUTATUD KIRJANDUS 20
LISAD 21
Lisa 1.
Aktsia hind 22
SISSEJUHATUS
Tänapäevased
väärtpaberiturud võimaldavad isikul, kes soovib paigutada oma raha
väärtpaberitesse, ehk investoril, valida paljude
investeerimisvõimaluste vahel. Väärtpaberitesse investeeritakse
erinevatel eesmärkidel – kas dividendide, intresside või
väärtpaberi turuhinna muutuselt teenimiseks, samuti teatud riskide
maandamiseks. Väärtpaberitesse investeerimine hõlmab endas alati
teatud riske (nt võimalus mitte saavutada oodatud tootlust või
võimalus kaotada kogu investeering). Üldjuhul tuleb
väärtpaberitesse investeerimisel arvestada rohkemate
riskidega
kui näiteks investeerimisel pangahoiustesse või kinnisvarasse.
AKTSIABÖRS
„Aktsiabörs
ehk väärtpaberibörs
ehk fondibörs
või lihtsalt börs
on institutsioon ,
mis viib kokku kauplejate (väärtpaberituru osaliste) ostu ja
müügisoovid. Börs tagab tehingu toimumise ja turvalisuse.
Lihtsamalt öeldes tagab börs ostjale kauba ja müüjale raha.
Aktsiabörsi puhul on kaubaks aktsia, kuid samahästi võib olla
kaubaks ka tulevikulepingud, võlakirjad, jne. Aktsiabörsi
põhiolemus seisneb rahaliste ressursside efektiivsemas jaotamises.
Äriühingud müüvad oma aktsiad selleks, et saada raha äritegevuse
laiendamiseks või arendamiseks . Aktsiaid võivad osta ja müüa nii
suured fondid kui ka tavainvestorid, kes võivad asuda ükskõik
millises maailma otsas. Kauplemine toimub maakleri kaudu, kes
koostöös konkreetse aktsiaturuga tagab raha ja aktsiate liikumise. Investor kasutab oma soovide edastamiseks ostu- ja müügi-
korraldusi.“ (Aktsiabörs, http://et.wikipedia.org/wiki/Aktsiab%C3%B6rs )
Börsil
osalejad:
- emitent- isik, kes on väärtpabereid emiteerinud või võtnud kohustuse väärtpabereid emiteerida.
- investor- isik, kellele kuulub väärtpaber või kes on andnud välja kohustuse omandada väärtpabereid.
- väärtpaberituru kutseline osaline, kes on kas krediidiasutus , kindlustusselts, investeerimisühing, fondivalitseja, investeerimisfond , pank , mõni riik või keskpank .
VÄÄRTPABERID
Väärtpaber
on dokument, mis
demonstreerib omandiõigust
või õigust omandada. Ajalooliselt on need dokumendid olnud
paberkujul ja sealt ka väljend väärtpaber. Kaasajal on need dokumendid digitaalsel kujul.
Tuntuimad
väärtpaberite liigid on järgnevad:
- aktsia, ehk mõtteline osa äriühingust, jaguneb omakorda järgnevalt:
- võlakiri, vahetusvõlakiri või muu emiteeritud ja kaubeldav võlakohustus
- investeerimisfondi osak
- tuletisväärtpaber (derivative) nagu näiteks optsioonid, futuurid , forward lepingud jne
AKTSIAD
Aktsia
on väärtpaber,
mis näitab selle omaniku õigust osale ettevõtte
varast
ja kasumist.
Inimest või ettevõtet, kes omab mingi ettevõtte aktsiaid,
nimetatakse aktsionäriks.
„Aktsiad
on kõige tuntumad väärtpaberid, millel on sajanditepikkune
ajalugu. Nad on aga ka riskantseimad, ent hea õnne korral ka
suurimat tulu tagavad väärtpaberid. Aktsiad annavad aktsionärile
mitmeid majanduslikke õigusi, nagu näiteks õigus dividendidele,
võimalus osta täiendava emissiooni puhul uusi aktsiaid, mõjutada
aktsiaseltsi jaoks tähtsate otsuste vastuvõtmist ja saada rahalist
tulu aktsiate kursi võimalikust tõusust. Aktsiakapitali nimetatakse
ka riskikapitaliks, sest aktsiate ostmisel loovutatud raha on antud
aktsiaseltsi käsutusse niiöelda igaveseks, see tähendab
aktsiaselts pole kohustatud aktsiaid tagasi lunastama.“ (Saario,
2009:34)
Järgnevalt
on ära toodud Leedu aktsiate tootluse protsendid .
Tabel
1
Allikas: https://fp.lhv.ee/forum/invest/
„Aktsiatel
on nimi- ja turuväärtus. Nimiväärusel (aktsiale trükitud
väärtusel) on investeerija seisukohalt tähtsust vaid siis, kui
selgitatakse kasumi jaotamist - makstavad dividendid väljendatakse
tihtilugu protsentidena nimiväärtuse suhtes. Investeerija jaoks on
hoopis huvipakkuvam aktsia turuväärtus ehk kurss , millega aktsiaid
tegelikult müüakse ja ostetakse. Aktsiakursside üldise muutumise
iseloomustamiseks kasutatakse erilisi indekseid, mis mõõdavad
kursside suhtelist erinevust mingiks baasiks valitud ajahetke
suhtes.“ ( Nurga, 2007:69)
Hetkel
kehtivad aktsiahinnad on toodud eraldi välja lisades (joonis 1, lk
22).
Lihtaktsia
Lihtaktsiad
on kõige tavalisemad aktsiad. Lihtaktsial on tavaliselt
hääletamisõigus firma otsuste üle, kuid tavaliselt natukene
erinev eelisaktsia
hääletamisõigusest
Aktsia
väärtuse leidmine, kui dividendid on konstantsed:
kus: (1)
-
aktsia hind täna
-
nõutav tulunorm
- igaaastane dividend
Eelisaktsia
„Eelisaktsiatel
on tavaliselt suuremad õigused kui lihtaktsiatel. Neil on eelisõigus
dividendide
ja varade jagamisel. Tavaliselt eelisaktsiatel puudub
hääletamisõigus, kuid vahel on hääletamisõigus lubatud
tähtsamate otsuste tegemisel, nagu uute aktsiate emiteerimine
või direktsiooni valimine.“ (Eelisaktsia, http://www.minuraha.ee/sonaraamat/ )
Lihtaktsia ja eelisaktsia eelised ja puudused
„Eelisaktsial
on lihtaktsia ees eelis - talle makstakse tavaliselt kindlaksmääratud
protsent dividendi nimiväärtusest, mis on juba kindlaks määratud
ning ei olene ettevõtte majandustulemustest. Seetõttu sarnaneb see
pigem võlakirjale kui lihtaktsiale. Kui ettevõte satub näiteks
raskustesse, jäävad lihtaktsiate omanikud esimestena dividendist
ilma ning neil ei ole õigust saada kehva aasta eest dividendi, kui
seda otsustati mitte maksta. Eelisaktsiatel on tavaliselt
kumulatiivse dividendi õigus. See tähendab, et kui ettevõte pole
majanduslikult suuteline maksma dividendi, tuleb see välja maksta
tuleval aastal - dividendi maksmise kohustusest ettevõte ei vabane,
see jäädakse vaid võlgu. Selle eest, et eelisaktsia sarnaneb tänu
garanteeritud fikseeritud tulule pigem võlakirjaga ning erineb
lihtaktsiast, on eelisaktsial tavaliselt lihtaktsiast oluliselt
väiksem hääleõigus.“ ( Alver , L., Alver, J, 2009:80)
Kui
ettevõte läheb likvideerimisele näiteks pankrotimenetluse kaudu,
on eelisaktsia omanikel eelisõigus ettevõtte varadele enne
lihtaktsia omanike, kuid enne eelisaktsiaid on õigus varadele
võlakirjaomanikel ja laenuandjatel. Kui aga ettevõte jätkab
töötava pankroti meetodil, olles palunud pankrotikaitset, saavad
ettevõtte omanikeks võlausaldajad, ning liht- ja eelisaktsionärid
lahustatakse sisuliselt omanike ringist välja. Eelisaktsiatega
võivad kaasneda optsioonid ehk õigused vahetada eelisaktsiad
kindlal ajal ja kindla hinnaga ringi lihtaktsiateks . Need õigused
võivad olla väga pikaajalised - isegi kümneaastased.
Eelisaktsiatel võib olla lunastamistähtaeg ning kui see kätte
jõuab, võidakse nominaalväärtus lihtsalt välja maksta.
Eelisaktsiatel
on aga suur puudus - nende kaubeldavus on tavaliselt lihtaktsiate
omast palju väiksem ja ostu-müügi hinnavahe suurem, seetõttu
sobib see pigem pikaajalisele investorile (teenid dividendi ja kui
aktsia hind tõuseb, saadvahetada eelisaktsia lihtaktsiateks) või
erakordsetest raskustest väljatuleku pikaajaliseks spekulatsiooniks,
kuid mitte kauplemiseks.
VÕLAKIRJAD
„Võlakirju
nimetatakse ka fikseeritud tuluga väärtpaberiks, sest erinevalt
näiteks aktsiatest pakuvad võlakirjad investoritele kokkulepitud
tulumäära. Võlakirja võib võrrelda ka laenuga, mis on viidud väärtpaberi kujule . Võlakirja ostja ehk investor on laenuandja
rollis ja võlakirja välja lasknud pool ehk emitent on laenuvõtja
rollis.“ ( Zirnask ,
Kamenik, Jõepera,
2008:41)
Lühiajalised
võlakirjad tuleb tagasi maksta hiljemalt ühe aasta jooksul,
keskmiste ja pikaajaliste võlakirjade maksetähtaeg on pikem kui üks
aasta, sealjuures keskmised tuleb tagasi maksta kuni kümne aasta
jooksul ning pikaajalistel on tagasimaksmise aeg üle kümne aasta.
Võlakirjadel
on olemas nimiväärtus, mis makstakse võlakirja omanikule tagasi
pärast võlakirja tähtaja möödumist. Järelikult on igale
võlakirjale märgitud ka maksetähtaeg ja intressimäär ehk tasu
selle eest, et säästja andis oma raha kasutada. Intressimäär on väljendatud protsentides. Just tänu nendele näitajatele saab
koheselt ja alati arvutada saadava kasu.
Kindlustamata
võlakirju kutsutakse debentuurideks. Neil puudub tagatis ja
sellepärast on nende omanikel tarvis pidevalt jälgida, kuidas
võlakirja välja andnud firma majandustegevus muutub. Kindlustatud
võlakirjad võivad olla tagatud kinnisvaraga või väärtpaberitega.
Hüpoteekvõlakirja puhul on tagatiseks kinnisvara - hooned, maad,
mille väärtus on enamasti suurem väljaantud võlakirjade
väärtusest. Seega on nende võlakirjade omanikel suurem
kindlustunne kui kindlustamata võlakirja omanikel. Võlakiri võib
olla tagatud ka teiste võlakirjadega, mis on suhteliselt kindlad
(näiteks riigikassa võlakirjadega).
Võlakirjade liigid
Kuigi
põhimõtteliselt on võlakiri vaid võlasuhet iseloomustav
instrument, on kasutusel väga palju erineva iseloomu ning omadustega
võlakirju. Millised on sobivamad investoreile ning millised raha
laenajale sõltub muidugi konkreetsetest vajadustest . Kõige
üldisemalt võiks võlakirju jaotada nelja peamise kriteeriumi
järgi, milleks on:
1. kestus;
2. emitent;
3. intressimakse iseloom
4. tagatis.
Kestus
Kestuse
alusel võib võlakirju liigitada:
- Lühiajalised- tähtaeg kuni üks aasta. Siia hulka kuuluvad mitmesugused rahaturuinstrumendid - näiteks lühiajalised deposiidisertifikaadid ja kommertspaberid. Üldjuhul on tegemist madala krediidiriskiga emitendi võlakohustustega, seega tegemist on suhteliselt madala riskiga investeeringuga
- keskmise kestusega võlakirjad – kestusega 1-10 aastat
- pikaajalised e. kapitalituruinstrumendid – tähtajaga üle ühe aasta. Pikaajaliste võlakirjade puhul on peamiselt tegemist mitmesuguste valitsuste võlakirjadega, tähtajaga kuni 30 aastat. Kuid on olemas ka nn. tähtajatuid võlakirju, millel puudub aegumistähtaeg. Eestis pikaajaliste võlakirjade turg sisuliselt puudub, seda nii riigi kui erasektori osas.
Emitent
Emitendi
alusel on võlakirjad liigitatavad: riiklikud võlakirjad,
munitsipaalvõlakirjad ning kommertsvõlakirjad (ettevõtete
võlakirjad).
Riiklikud
võlakirjad
on üks riigi rahaliste vahendite hankimise meetodeid . Mis puudutab
võlakirjadega seotud riske, siis riiklikel võlakirjadel on
kindlasti kõige väiksem riskitase – riigi võimalused pankrotiks
on vähetõenäolised. Loomulikult oleneb see ka riigist –
tema poliitilisest situatsioonist ning finantssüsteemi
usaldusväärsusest. Riiklike võlakirjade intressimäär on tihti
kasutusel ka erinevates finantsalastes kalkulatsioonides kasutatava riskivaba tulumäärana.
Munitsipaalvõlakirjad
on rahaliste vahendite hankimise meetodiks kohalikele
omavalitsustele, kuid ka erinevatele riiklikele asutustele (koolid, haiglad jne). Munitsipaalvõlakirjad on arenenud riikides populaarsed oma maksusoodustuste tõttu.
Kommertsvõlakirjad
(ettevõtete võlakirjad). Võrreldes riiklike võlakirjadega on
kommertsvõlakirjad üldjuhul suurema riskiga, mis tuleneb ettevõtete
võimalusest muutuda maksejõuetuks. Ettevõtte jaoks on see
väljendumas kõrgemas intressikulus, investori jaoks aga suuremas
võimalikus tootluses. Kommertsvõlakirjade puhul on üheks oluliseks
omaduseks kindlasti ka likviidsus ehk kaubeldavus. Kui arenenud
riikides on kommertsvõlakirjadega kauplemine väga aktiivne, siis
Eestis on see vägagi madal ning kohalikkude võlakirjade järelturg
on õhuke.
Intressimaksete iseloom
Intressimaksete
iseloomu alusel on võlakirjad jaotatavad kupong - ja
diskontovõlakirjadeks ning muutuva intressimääraga võlakirjadeks.
Kupongvõlakirja puhul toimuvad intressimaksed perioodiliste
maksetena, diskontovõlakirja puhul tagatakse tulu võlakirja
ostuhinna ja nimiväärtuse vahena. Kupongvõlakirjade puhul on
väljalaskehinnaks ja lunastamishinnaks enamasti võlakirjade
nimiväärtus. Diskontovõlakirjade puhul perioodilisi
intressimakseid emitendi poolt ei tehta ning intressiks on
nominaalhinna ja müügihinna vahe. Muutuva intressimaksetega
võlakirjade puhul pole intress fikseeritud, vaid sõltuv teatavatest
teguritest (näiteks baasintressimäär).
Tagatis
Tagatise
iseloomu järgi saab võlakirju liigitada vastavalt tagatisega ja
tagatiseta võlakirjadeks. Tagatiseta võlakirjade alla kuuluvad
eelnevalt mainitud kommertspaberid ja muud lühiajalised kohustused,
mida saavad emiteerida eelkõige tugeva krediidireitinguga
ettevõtted, kellel pole probleeme investorite usaldusega. Sellisel
juhul laenab võlakirjade ostja sisuliselt ettevõtte bilansi vastu.
Tagatisega
võlakirjade hulgas on võimalike tagatiste hulk väga lai. Näiteks
erinevad kinnisvaraga tagatud võlakirjad, samuti mitmesugused
struktureeritud võlakohustustega tagatud võlakirjad. Investorid
nõuavad täiendavat tagatist enamasti siis, kui ettevõtte
maksevõime on kahtluse all. Lisaks sellele võivad võlakirjad veel sisaldada mitmeid täiendavaid tingimusi, mis sisuliselt on lähedased
erinevatele optsioonidele. Näiteks kuuluvad siia
tagasiostetavad võlakirjad, mis annavad emitendile õiguse teatud
hetkel võlakirjad tagasi osta (emitent ei soovi enam võlakirjadega
finantseerimist, või soovib refinantseerimist), tagasimüüdavad
võlakirjad - võlakirjade omanikul on teatud kuupäevadel enne
tähtaja saabumist võlakiri emitendile tagasi müüa. Lisaks võib
siia asetada ka konverteeritavad e. vahetusvõlakirjad, mis annavad
omanikele teatavad õigused võlakirjad vahetada emitendi aktsiate
vastu.
Võlakirjade omadused
Võlakirjade
puhul saab muu iseloomuliku kõrval rääkida neljast olulisest
omadusest: nominaalväärtus, lunastamistähtaeg, intress ning tulusus . Need on tegurid, millest investor ei saa üle ega ümber
võlakirjast teenitava rahavoo hindamisel.
Nominaalväärtus
on rahasumma, mis tasutakse võlakirjade lunastamistähtaja
saabumisel. Kupongvõlakirjade puhul on hind emiteerimise hetkel
reeglina võrdne nimiväärtusega, samas võib see võlakirjade eluea jooksul oluliselt nimiväärtusest erineda. Võlakirjade
nominaalväärtuseks on enamasti ümmargune number.
Lunastamistähtaeg
on päev, mil võlakirjade emitent (väljaandja) maksab võlakirja
omanikule tagasi laenu põhisumma ehk nominaalväärtuse.
Lunastamistähtaeg määrab veel ühe olulise võlakirjade omaduse,
milleks on võlakirjade kestus (eluiga). Näiteks on rahaturgude
intressimäärade muutuste mõju turul vabalt kaubeldavate
võlakirjade hindadele seda suurem, mida pikem on võlakirjade
kestus. Samuti on lunastamistähtaja ning kestusega seonduv veel üks
väga oluline teema, milleks on võlakirjadega seotud riskid .
Intress
(kupong) on võlakirjade tulususe otsene mõjutaja ning väljendub
aasta jooksul võlakirjade eest makstavate intressimaksete summa ning
võlakirja nominaalväärtuse suhtes. Sõltuvalt võlakirja tüübist
võivad intressimaksed toimuda kas korra aastas või tihedamini.
Üldjuhul intressimäär, mis võlakirjale algselt määratakse,
selle eluea jooksul ei muutu. Eraldi on vaadeldavad intressid, mis
tasutakse perioodiliste intressimaksetega võlakirjade puhul
(kupongiintress) ning ilma perioodiliste intressimakseteta
võlakirjade puhul, kus intressiks on nominaalhinna ja müügihinna
vahe.
Tulusus
on seotud võlakirja hinna ning makstava intressiga. Samas on teatud
juhtudel seda mõjutamas ka näiteks emitendiga seonduvad riskid,
millest sõltub krediidi kvaliteet. Samuti on tulusus kinni rahaturu
intressimääradest ning võlakirjade kestusest – tüüpiliselt on
pikema elueaga võlakirjadel kõrgem tulusus. Vastavalt võlakirja
soetamise viisile on eristatav ostutulusus ning müügitulusus.
Ostutulususe moodustavad saadavad kupongiintressid ja ostu-
ning müügihinna vahe. Eelduseks siin see, et võlakiri hoitakse
kuni lunastamistähtajani ning kõik saadavad intressid
investeeritakse ühesuguse intressimääraga. Müügitulususe aluseks
on võlakirja hetkehind ning see kujuneb võlakirja hetkehinna ning
saadaolevate intresside alusel
INVESTEERIMISFONDI OSAK
„Investeerimisfond
on paljude investorite vara kogum, mida juhib professionaalne,
Finantsinspektsioonilt vastava loa saanud fondivalitseja. Ta
paigutab investoritelt saadud raha näiteks erinevatesse aktsiatesse,
võlakirjadesse või teistesse fondidesse. Investeerimisfondi eesmärk
on tulu teenimine. Investeerimisfondid on ka II ja III samba
pensionifondid.“ (Investeerimisfond, http://minuraha.ee/investeerimisfond/ )
Investor ostab
fondi investeerides fondiosakuid, saades nii fondiosakute omanikuks. Osakud tõendavad investori õigust osale fondi varast.
„Fonde
on väga erinevat tüüpi – osad investeerivad näiteks ainult
võlakirjadesse, teised nii aktsiatesse kui võlakirjadesse, kolmandad ainult aktsiatesse. Seetõttu saab iga investor valida enda
eesmärkide ja riskitaluvusega sobivad fondid – üldjuhul mida
suurem aktsiate osakaal, seda riskantsem, kuid ka oodatav tulusus on
suurem. Investeerimisfondi raha paigutamine on üldiselt veidi
väiksema riskiga kui üksikuid aktsiaid ostes, sest ühes
investeerimisfondis on mitme ettevõtte aktsiaid/võlakirju ning
seetõttu on riskid hajutatumad. Riski vähendab ka asjaolu, et
investeerimisega tegeleb professionaalne ja riske tundev fondijuht.“
(Investeerimisfond, http://www.swedbank.ee/investor )
Tulu
teenib investor siis, kui fondi osaku puhasväärtus tõuseb, kuid
osaku puhasväärtus võib ka langeda. Osaku väärtuse liikumine
sõltub sellest, kuidas fondis olevate aktsiate või võlakirjade
hind liigub ning kui edukas on olnud fondijuht investeeringute
juhtimisel. Kui väärtpaberitelt, millesse fond on investeerinud,
makstakse dividende või intresse, jäävad ka need fondi vara hulka
ja suurendavad osaku puhasväärtust.
Fondide liigid
„Juriidiliselt
jaotatakse Eestis fonde peamiselt kaheks liigiks : avatud fondid ja
kinnised fondid. Nimetatud fonditüübid ei määra erinevaid
investeerimisstrateegiaid ega –stiile, vaid ennekõike investorite
võimalusi fondiosakutega tehinguid teha.“ (Zirnask,
Kamenik, Jõepera,
2008:70)
Avatud
fond
on reeglina igal pangapäeval valmis investori nõudel emiteerima
investorile uusi osakuid ja on ka igal pangapäeva kohustatud osakud
osakuomanikelt nende puhasväärtusega tagasi ostma. Et
fondivalitseja saaks nimetada fondi avatud fondiks, siis peab ta
osakuid tagasi ostma vähemalt kuu aja jooksul sellise nõude
esitamisest osakuomaniku poolt.
Kinnise
fondi
puhul emiteeritakse osakuid üldjuhul määratud mahus ja kinnisel
fondil ei ole üldjuhul kohustust osakuid tagasi osta. Kinnise fondi
osakuid on investoril võimalik müüa vaid järelturul. Teisisõnu -
kui leidub isik, kes on investorilt nõus osakud ostma. Kinnise fondi
mudel eeldab üldjuhul seda, et osakute järelturg tekib börsil ehk
osakud on börsil kaubeldavad. Kinnised fondid on ka sellised fondid,
mis ostavad osakuomanikelt osakuid tagasi harvemini kui kord kuus.
TULETISVÄÄRTPABERID
„Tuletisväärtpaberid
on finantsinstrumendid , mille väärtus sõltub alusvara liikumisest.
Nende peamine funktsioon on olnud on olnud ja on riskide vähendamine.
Samal ajal sobivad nad väga hästi ka hoopis vastupidiseks- riskide suurendamiseks ning finantsvõimenduse võtmiseks. Sellepärast võib
tuletisväärtpabereid käsitleda tavaliste kauplemisinstrumentidena.
Tuletisväärtpabereid
on väga palju erinevaid, isegi võib öelda, et praktiliselt
lõputult palju, sest alati võivad kaks osapoolt leppida kokku
eriliste tingimustega tuletislepingus. Kuid siiski on olemas
põhitüübid, mida kasutataks standardiseeritud kujul ka börsidel.“
(Tuletisväärtpaberid, http://www.rak.edu.ee/opiobjektid/vaartpaberid/aktsiad.html )
Forward lepingud
„Suhteliselt
lihtne tuletisväärtpaber on forward leping. See leping on kokkulepe
kahe osapoole vahel, mis kohustab ostma või müüma tulevikus vara
lepingus kindlaksmääratud hinnaga ning kokkulepitud ajal. Forward
lepingutega kaubeldakse tavaliselt over-the- counter turul kahe
finantsasutuse vahel või ka finantsasutuse ja kliendi vahel.“
(Nurga, 2007:98)
Üks
osapooltest võtab nn. pika positsiooni, kus ta peab tulevikus ostma
lepingus kindlaksmääratud vara ning teine osapool võtab lühikese
positsiooni, olles kohustatud müüma sama vara lepingus sätestatud
ajal.
Futuurid
Loogiline
samm forwarditest edasi on nende standardiseerimine, et teha
võimalikuks börsidel kauplemine. Futuur ongi forwardite alaliik,
mis on samuti leping kahe osapoole vahel, kus on kindlaksmääratud
ajal kohustus osta/müüa kokkulepitud alusvara, milleks võib olla nafta , kuld , valuutad, aktsiaindeksid jne.
Optsioonid
„Sarnaselt
futuuridega on ka optsioon tuletisväärtpaber, mis annab omanikule
õiguse, aga erinevalt futuuridest pole see kohustus, osta või müüa
mingit kindlaksmääratud vara kindlaksmääratud hinnaga
kindlaksmääratud ajal tulevikus. Optsioone on kahte tüüpi: call optsioon annab omanikule võimaluse tulevikus osta kokkulepitud vara
ning put optsioon vastupidiselt jällegi müüa. Optsioonid saavad
olla kas Euroopa või Ameerika tüüpi. Ameerika tüüpi optsioone
saab realiseerida kuni aegumiskuupäevani, aga Euroopa tüüpi
optsioone saab realiseerida ainult aegumiskuupäeval. Kuigi enamik
optsioone on tänapäeval Ameerika omad, siis Euroopa optsioonide
omadusi kasutatakse arvutamisel, sest see muudab kõiki
arvutamisprotsesse palju lihtsamaks ning ei mõjuta üldjuhul
oluliselt lõppvastuseid.“ (Lepik,
Korjus, http://www.tarkinvestor.ee/artiklid.php?idee=54 )
Kuna futuuride aegumisel on kohustus kokkulepitud tehing läbi viia, siis
sellel päeval on võimalik saada nii kasumit kui kahjumit antud
tehingust. Optsioonidega on natukene teistmoodi kuna seal puudub
kohustus lepingut realiseerida, kuid optsioonide puhul tuleb selle
õiguse eest tasuda optsioonipreemia. Kui futuurilepingusse astumine
ei maksa mitte midagi, siis optsioonilepingu tegemisel on kohe
alguses suhteliselt suur tasu. Märkida tuleb ka seda, et kuigi nii
optsioonide kui futuuride puhul on oluline lõpptähtaeg, siis
praktikas realiseeritakse enamus positsioone enne lõpptähtaega
(müüakse turule tagasi).
Muud tuletisväärtpaberid
Tuletisväärtpabereid
on tegelikult lisaks forwarditele ja optsioonidele veel väga
mitmeid. Ühed kuulsaimad on SWAP-id, kus kaks osapoolt vahetavad
tuleviku rahavoogusid. Nagu ka enamikke teisi tuletisväärtpabereid,
saab ka SWAP lepinguid teha väga mitmete alusvarade peale.
Lisaks
eksisteerib väga palju eksootilisi optsioone. Nendest enimlevinud on Aasia optsioonid, kus väljamakse toimub alusvara keskmise hinna
alusel või automaattehingute optsioon, kus väljamakse toimub
olenevalt sellest, kas kokkulepitud aja jooksul alusvara ületas
kokkulepitud hinnataseme või mitte. Lisaks on suhteliselt
populaarseks saanud executive optsioonid, mida jagatakse ettevõtte
juhtivtöötajatele, et motiveerida nende töötulemusi. Tavaliselt
emiteerib ettevõte aktsiaid juurde, kui need optsioonid
realiseeritakse ning lisaks on lepingutes palju klausleid seotud
töölt enneaegse lahkumisega.
KOKKUVÕTE
Väärtpaber
on dokument, mis
demonstreerib omandiõigust
või õigust omandada. Väärtpaberibörs
on institutsioon,
mis viib kokku kauplejate (väärtpaberituru osaliste) ostu ja
müügisoovid. Tänapäevased väärtpaberiturud võimaldavad isikul,
kes soovib paigutada oma raha väärtpaberitesse, ehk investoril,
valida paljude investeerimisvõimaluste vahel. Tuntuimad
väärtpaberite liigid on aktiad, võlakirjad, fondiosakud ja
tuletisväärtpaberid.
Aktsiad
on riskantseimad, ent hea õnne korral ka suurimat tulu tagavad
väärtpaberid. Võlakirju võib võrrelda ka laenuga ning neid
nimetatakse ka fikseeritud tuluga väärtpaberiks, sest erinevalt
näiteks aktsiatest pakuvad võlakirjad investoritele kokkulepitud
tulumäära. Investeerimisfondi raha paigutamine on üldiselt veidi
väiksema riskiga kui üksikuid aktsiaid ostes, sest ühes
investeerimisfondis on mitme ettevõtte aktsiaid/võlakirju ning
seetõttu on riskid hajutatumad. Tuletisväärtpaberid on
finantsinstrumendid, mille väärtus sõltub alusvara liikumisest.
Nende peamine funktsioon on olnud on olnud ja on riskide vähendamine.
KASUTATUD KIRJANDUS
Alver, L., Alver, J., Finantsarvestus . Tallinn: Deebet, 2009, 260 lk
http://et.wikipedia.org
http://fp.lhv.ee/forum/invest/128184?locale=en
http://www.minuraha.ee/
http://www.rak.edu.ee
http://www.swedbank.ee/investor
Lepik, K., Korjus, K., Optsioonid II - Optsioonide tüübid ja optsiooniturg, www.tarkinvestor.ee/artiklid.php?idee=54, 09.05.2008
Nurga, A., Investeerimise teejuht. AS Äripäev 2007, 168 lk
Saario, S., Investeerimisraamat. Tallinn 2009, 228 lk
Zirnask, V., Kamenik, E., Jõepera, J., Väärtpaberite teejuht. Eesti Päevaleht AS 2008, 207 lk
LISAD
Lisa 1. Aktsia hind
Joonis
1. Aktsia hinnad (www. swedbank .ee/investor)
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 21 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2014-05-16
Kuupäev, millal dokument üles laeti
48 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
kayzu
Õppematerjali autor
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid