Biokeemia tööd 1.1 ja 1.2 (0)

Biokeemia praktikum
Laboratoorne töö № 1.1 ja 1.2
Vladlena Šipoša (120659)
YAGB21
Õppejõud: Malle Kreen, Priit Eek
Töö teostatud: 04.02.2013
Töö esitatud: 26.02.2013
Sissejuhatus
Kvalitatiivsed reaktsioonid võimaldavad kindlaks teha mingi keemilise elemendi,
funktsionaalse rühma, ühendi või ühendite rühma olemasolu või puudumist uuritavas
materjalis . Saadav informatsioon on seejuures ühebitine - ei või jah.
Hinnatakse
- iseloomuliku värvusreaktsiooni teket,
- sademe või hägu moodustumist,
- gaasi eraldumist,
- muid silmaga nähtavaid muudatusi.
1.1 Valkude reaktsioonid
Valgud on polüpeptiidid, milles "ehituskivideks" olevad aminohapped on omavahel seotud
Amiidsidemete (peptiidsidemete) abil. Peptiidside moodustub ühe aminohappe karboksüülrühma reageerimisel teise aminohappe
aminorühmaga. Kuna peptiidsideme moodustumisel eraldub vesi, võib seda nimetada ka
kondensatsioonireaktsiooniks. Peptiidside on osalise kordsuse tõttu planaarne ning
enamasti trans-konformatsioonis.
Valkude koostises leidub 20 üldlevinud aminohapet, mida nimetatakse proteogeenseteks
aminohapeteks. Lisaks neile sisaldavad mõningad valgud ka nn ebaharilikke
aminohappeid , peamiselt üldlevinud aminohapete hüdroksü-, metüül-, fosforüül- jt
derivaate. Tuntud on ka rida aminohappeid ja nende derivaate, mida ei leidu valkudes, kuid
mis täidavad olulisi füsioloogilisi funktsioone (χ-aminobutüraat, β- alaniin , ornitiin jt).
Valgud, nagu teisedki biopolümeerid, täidavad oma funktsioone tänu iseloomulikele
ruumilistele struktuuridele, mis tulenevad primaarsest struktuurist, st aminohapete valikust
ja järjestusest polüpeptiidahelas. Ahela lokaalset korrapärastumist iseloomustab
sekundaarne struktuur, kogu valgumolekuli kolmemõõtmelise struktuuri iseloomustamiseks
kasutatakse tertsiaarse struktuuri mõistet. Kui valgumolekul koosneb enam kui ühest
polüpeptiidahelast, st koosneb osamolekulidest e subühikutest, siis nimetatakse valku
oligomeerseks ja osamolekulide omavahelist assotsieerumist iseloomustab kvaternaarne
struktuur. Näiteks, hemoglobiini molekul koosneb neljast polüpeptiidahelast (osamolekulist)
ja omab kvaternaarset struktuuri. Valgumolekulide ruumilised struktuurid on fikseeritud
nõrkade keemiliste sidemete ja vastasmõjudega.
Valgu unikaalse ruumilise struktuuri lagunemist nimetatakse denaturatsiooniks. Selle
käigus grupeeruvad ümber või katkevad ruumilist struktuuri fikseerivad nõrgad sidemed,
kuid säiluvad aminohappeid ühendavad peptiidsidemed. Valgu denatureerumine võib
vähendada tema lahustuvust, mis omakorda põhjustab valgu väljasadenemise lahusest.
Valgu peptiidsidemete lagunemist nimetatakse valgu hüdrolüüsiks.
Valkude detekteerimiseks (=kindlakstegemiseks) lahustes või bioloogilistes vedelikes
kasutatakse mitmeid kvalitatiivse analüüsi meetodeid nagu:

• värvusreaktsioonid peptiidsidemete või teatavate aminohapete tuvastamiseks,
  
• väljasadestamine lahusest reagentide või temperatuuri toimel denaturatsiooniprotsessi
  

uurimiseks või valkude eraldamiseks madalama molekulmassiga peptiididest,

• väljasoolastamine lahusest erinevate valgufraktsioonide lahutamiseks.
  
• Mõningad neist reaktsioonidest on kasutatavad ka valkude kvantitatiivseks määramiseks.
  

Kvalitatiivseid reaktsioone on kahte tüüpi:

• universaalsed e üldreaktsioonid ( biureedireaktsioon ), mis on omased kõikidele
  

valkudele ,

• spetsiifilised e erireaktsioonid (tiooli-, ksantoproteiini -, Milloni reaktsioon jt), mis on
  

iseloomulikud ainult teatud aminohappeid sisaldavatele valkudele.
Kuna valdav osa valke sisaldab kõiki 20 aminohapet, siis on ka erireaktsioonid kasutatavad
enamiku valkude tuvastamiseks, kuid vähesed nn mittetäisväärtuslikud valgud, nagu
kollageen, elastiin jt ei anna mõningaid erireaktsioone.

Buireedi reaktsioon
Ühendid, mis sisaldavad kaht või enamat peptiidsidet, moodustavad aluselises keskkonnas
Cu2+-ioonidega violetse kompleksi. Test on oma nimetuse saanud uurea derivaadi biureedi
järgi, mis annab Cu2+-ioonidega tüüpilise positiivse reaktsiooni.
Kuna biureedireaktsioon on tingitud peptiidsidemete esinemisest, siis on ta valkude
üldreaktsioon. Leeliselises keskkonnas moodustavad Cu2+- ioonid valgumolekulidega
sinakasvioletse, lühikese ahelaga peptiididega (valgu hüdrolüüsi produktidega) aga roosa
värvusega buiretkompleksi. Kompleksi värvus on tingitud Cu2+-ioonide koordinatiivsest
seostumisest nelja peptiidsidemete koostisse kuuluva lämmastiku aatomiga, kaks
kummastki polüpeptiidahelast või selle fragmendist. Kompleksi värvuse intensiivsus sõltub
valgu kontsentratsioonist ja vase ioonide hulgast lahuses.
Töö käik
Valasin katseklaasi ~1 ml munavalgu lahust ja lisasin sama kogustl 10%-list NaOH
lahust ja 4 tilka 1%-list CuSO4 lahust. Loksutasin hoolikalt.
Töö tulemus
Lahuse värvus muutus lillaks, mis tähendab, et vase ioonide kordinatiivne
seostumine 4 lämmastikkudele peptiidsidemete koostises. Saame teha järeldusi, et
lahuses meil oli valk.

Ksantoproteiinreaktsioon (Mulderi reaktsioon)
Ksantoproteiinreaktsioon toestab aromaatset tuuma sisaldavate
aminohapete (Tyr, Trp, Phe) olemasolu valgus. Kontsentreeritud lammastikhappe
lisamisel denatureerib valk poordumatult ja sadestub. Katseklaasi sisu soojendamisel toimub
aromaatsete tuumade nitreerumine. Moodustunud nitrofenooli tuupi uhend on
intensiivselt kollase varvusega ja kaitub hape /alus indikaatorina, omandades leeliselises keskkonnas oranži varvuse.
Töö käik
Valasin katseklaasi 1 ml munavalgu lahust ja lisasin 5 tilka kontsentreeritud HNO3.
Hoolikalt loksutasin ja soojendasin kuni valge sade varvus muutus kollaseks. Jahutasin segu ja pärast lisasin NH4OH lahust kuni ammoniaagi lõhna ilmumiseni ja loksutasin.
Töö tulemus
Pärast kontrentreeritus lämmastikhappet lisamist, katseklaasis tekkis valge sade, mis
tähendab, et happe toimel valk denatureeris. Segu sooendamisel sade värvus muutus helekollaseks, mis näitab, et toimus aromaatse tuuma nitreerumine. Pärast leelist lisamist sade värv muutuks intensiivsemaks, ehk oranžiks. Reaktsiooni käigu tõestasime, et munavalgus on olemas aromaatset tuuma sisaldavad aminohaped.

Millioni reaktsioon
Reaktsiooni labiviimiseks kasutatakse Milloni reaktiivi, mis
kujutab endast elavhobe(II)nitraadi lahust lammastikhappes vahese NaNO2 lisandiga.
Milloni reaktiiviga reageerivad fenoolset hudroksuulruhma sisaldavad uhendid , valkude
puhul turosiini (Tyr) radikaalid. Positiivse Milloni reaktsiooni puhul valgu lahus voi
denatureerunud valgu sade varvuvad soojendamisel roosakaks kuni tumepunaseks.
Töö käik
Võtsin kaks katseklaasi, uhte neist valasin 1 ml munavalgu lahust, teise 1 ml želatiini
lahust. Mõlemasse katseklaasi lisasin 6 tilka Milloni reaktiivi ja soojendasin 40–50°C-ni .
Töö tulemus
Sooendamise ajal ilmus esimeses katseklaasis (munavalguga) heleroosa sade, kuid
teises, kus oli želatiin, ei toimunud mitte midagi. Seega saame teha järeldusi, et kahest valkudest ainult munavalk sisaldab türosiini.

Sulfhüdrüüli-e. Tioolireaktsioon
Positiivne sulfhudruulreaktsioon naitab tsusteiini (Cys) esinemist valgus. Tsusteiini
radikaalis sisalduv sulfhudruul- e tioolruhm (-SH) allub holpsasti leeliselisele
hudroluusile, andes sulfiidioone, millised Pb2+-ioonide juuresolekul moodustavad musta
voi tumepruuni ulipeene pliisulfiidi (PbS) sademe. Katse teostatakse pliietanaadi
Pb( CH3COO )2 e pliiatsetaadi lahusega, milline moodustab aluselises keskkonnas naatriumplumbaadi(II). Viimane annab valgust vabanenud sulfiidioonidega PbS, mis aeglaselt valja sadeneb.
Töö käik
Valasin kasteklaasi 2 ml Pb(CH3COO)2 0,5 %-list lahust ja lisasin tilgakaupa 10 %-list
NaOH lahust kuni tekkiva Pb(OH)2 sade kaotamist ja lahuses naatriumplumbaadi
Na2PbO2 moodustamist. Seejärel lisasin 1 ml munavalgu lahust, loksutasin ja
Panin sooendama kuni pruunikasmusta kolloidse sademe moodustumise algust.
Seejärel panin katseklaas jäävanni, kus pidi jätkuma sade formeerumine.
Töö tulemus
Pärast ainete segamist ja kuumutamist segu värvus muutus tumepruuniks, kuid PbS
sadet ei tekkinud. Saan teha järeldusi, et minu poolt oli tehtud viga ainete koguse
määramisel.
1.1.5 Valkude sadestamine trikloroaadikhappega
Trikloroäädikhape
on valke denatureeriv ja lahusest valjasadestav reagent , kuid TKA ei
sadesta peptiide, mille molekulmass on alla10 000. Seetottu saab trikloroaadikhapet
kasutada valkude eraldamiseks madalmolekulaarsetest lammastikuuhenditest, nagu
valgu hudrolüüsi produktid .
Töö käik
Valasin katseklaasi 1 ml munavalgu lahust ja lisasin mõni tilk CCl3COOH lahust.
Loksutasin hoolikalt.
Töö tulemus
TKÄ toimel toimes valgu denatureerimine , mille tõttu valk sadests. Kuna TKÄ ei dasesta
madalamolekulaarsetele lämmastikühenditele, võime järeldada, et sadestunud
munavalku koostises on ainult kõrgema molekulaarmassiga polüpeptiidid.
1.1.6 Valkude valjasoolastamine (globuliinide ja albumiinide eraldamine)
Neutraalsete soolade kõrged kontsentratsioonid pohjustavad
valkude pöörduvat denaturatsiooni, millega kaasneb valjasadestumine lahusest.
Sadestumise protsessi mõjutavad valgu hüdrofiilsus / hüdrofoobsus, laeng, molekulmass ja muud omadused. Nii sadestuvad globuliinid (NH4) 2SO4 poolküllastunud lahuses, albumiinide sadestumiseks aga on vaja soola kullastunud lahust.
Töö käik
Valasin kasteklaasi 2 ml munavalgulahust ja lisasin võrdne maht (NH4)2SO4 kullastunud
lahust, loksutasin ja jätsin 5 minutiks seisma. Tekkinud globuliinide sade eraldasin
filtrimise teel. Saadud
filtraadile lisatsin kristalset (NH4)2SO4 ja hoolikalt loksutasinkuni
kullastuskontsentratsiooni saavutamiseni.
Töö tulemus
Pärast ammooniumsulfaadi lahust lisamist, hakkas sadestuma valge ebapüsiv sade, mis on
väljasoolastatus globuliinid. Filtraadis,pärast lahuse soolaga küllastumist, ka ilmus valge sadem mis oli juba albumiinid. Albumiini sadet oli rohkem, kui globuliini, millestvõib järeldada, et albumiinide siseldus munavalgus on kõrgem, kui globuliinide sisaldus.
1.1.7 Valkude termiline denatureerimine ja lahustuvuse soltuvus pH-st
Kõik valgud denatureeruvad kõrgel temperatuuril pöördumatult, kuna ruumilist struktuuri fikseerivad nõrgad sidemed katkevad. Denatureerumise temperatuur sõltub valgu loomusest ja keskkonna koostisest. Denatureerumisega kaasneb valgu väljasadestumine. Kui aga keskkonna pH väärtus erineb tunduvalt valgu isoelektrilise täpi (pI) väärtusest, siis ei pruugi denatureerunud valk lahusest välja ei sadestuda.
Valgu pI näitab keskkonna pH väärtust, mille juures valgumolekulis on positiivsete ja negatiivsete laengute hulk võrdne, seega molekuli summaarne laeng võrdub 0-ga. Sellest tingituna valgumolekulid agregeeruvad hõlpsasti ning sadestuvad lahusest välja. Seevastu pI-st oluliselt erineva pH väärtusega keskkonnas omandavad kõik valgumolekulid ühesuguse laengu („+“ või „-“), valk-valk interaktsioonid lakkavad, agregatsiooni ja väljasadestumist ei toimu.
Töö käik
Kahte kasteklaasi valasin 2 ml munavlgu lahus. Ühte neist lisasin 1 ml kontsentreeritud äädikhapet. Mõlemaid katseklaasi kuumutasin veevannil.
Töö tulemus
Katseklassis, kuhu oli listatud äädikhape, valgu denaturatsioon ei toimunud. See võib selgitada nii, et happe lisamine alandas lahuse pH väärtust, mis oli pl-st vähem, mille tõttu agregeerumist ja väljasadestumist ei toimundki. Teoreetiliset, katseklaasis, kuhu ei olnud pandud happet, pidi toimuma denaturatsion, sest seal pH väärtus oli pl-le lähedane, aga tegelekult denatureerimist ei toimunud, sest munavalgulahus oli rikkis.
1.1.8 Valkude sadestamine orgaaniliste lahustitega
Etanool , atsetoon jt. veega segunevad orgaanilised solvendid kutsuvad valgumolekulides
esile aminohapete apolaarsete (= fudrofoobsete) radikaalide poordumise molekulide
valispinnale. Toimub valgu dehudratiseerumine, mistottu valk sadestub lahusest valja. Kui sadestit ettevaatlikult lisada ja katseklaasi sisu pidevalt loksutada , denatureerub valk
poorduvalt. Sellisel juhul lahustub tekkinud sade uuesti, kui sadesti kontsentratsiooni vee
lisamise teel vahendada. Orgaanilise solvendi lisamine ettevaatamatult kiiresti voi suures
koguses tekitab solvendi korge lokaalse kontsentratsiooni, voib toimuda valgu poordumatu denaturatsioon ja sade ei lahustu enam taielikult.
Töö käik
Katseklaasi valasin 2 ml munavalgulahust. Lisasin orgaanilist sovendi (atsetoon), pidevalt loksutades ja tilgakaupa, kuni tekkis sade (lahus sai hägusaks). Seejärel lisasin vett.
Töö tulemus
Vee lisamiseks kadus valku sade, millest võib järeldada, et denaturatsioon oli pöörduv. Toimus valgu dehüdratiseerumine ja sadestumine atsetooni lisamisel, mis pööres vee lisamisel - sade kadus, valk oli jalle hästi lahustunud.

Süsivesikute reaktsioonid
Süsivesikud on arvukas bioloogiliste ühendite rühm, mis koosnevad ainult süsinikust,
vesinikust ja hapnikust. Süsivesikuid on kolm tüüpe: monosahhariidid , oligosahhariidid ja polisahhariidid. Monosahhariidid täidavad organismis olulist energeetilist rolli, kuuluvas koens koensüümide ning nukleiinhapete koostisse ning nad on oligo - ja polüsahhariidide „ehituskivideks“. Monosahhariidide üldvalem on Cx(H2O)y. Kuid aga nende stereostruktuurid võivad erineda funktsionaalsete rühmade ruumilise paigutuse poolest, ja seetõttu võivad ka nende omadused oluliselt erineda.
Molekuli keemiliselt ehituselt on nad kas lineaarsed polühüdroksüaldehüüdid või polühüdroksüketoonid või molekulisisese tsüklisatsiooni tulemusel tekkivad tsüklilised poolatsetaalid või poolketaalid. Tänu aldehüüd- või ketorühma esinemisele omavad kõik monoosid redutseerimisvõimet.
Oligosahhariidide molekulid koosnevad monosahhariidi molekuli jäägist
( sahharoos , laktoos , maltoos , maltotrioos, tsellobioos jt), polüsahhariidides ehk
polüoosides on aga sajad või tuhanded lihtsuhkru molekulid ühinenud pikkadeks sirgeteks või hargnenud struktuuriga ahelateks (tärklis, glükogeen, tselluloos jt). Oligosahhariidide oluliseks klassifitseerimise tunnuseks on vaba poolatsetaalse või poolketaalse OH-rühma esinemine või puudumine molekulis, mille järgi neid
jaotatakse redutseerivateks ja mitteredutseerivateks. Polüsahhariidide molekulides on vaba poolatsetaalse OH-rühma osatähtsus marginaalne, sest see esineb vaid iga polüsahhariidi ahela ühes otsas.
Oligo- ja polüsahhaariidides on monomeerid omavahel seotud O-glükosiidsidemega. Levinumad oligosahhariidid, nagu sahharoos, laktoos, maltoos jt omavad energeetilist
rolli. Oligosahhariidi lisamisel valgule tekivad glükoproteiinid. Samuti kuuluvad
oligosahhariidid glükolipiidide koosseisu, osaledes rakk -rakk äratundmises.
Polüsahhariidid, nagu tärklis ja glükogeen taidavad organismis varufunktsiooni, taimedes aga nad on ka rakukesta ehitusmaterjaliks (tselluloos, pektiin).
Süsivesikute kvalitatiivseks määramiseks kasutatavad reaktsioonid baseeruvad karbonüülrühma esinemisele.
Teine osa analüüsi meetoditest põhineb heterotsükliliste aldehüüdide furfuraali
(pentoosidest) või 5-hüdroksümetüülfurfuraali (heksoosidest) moodustumisele süsivesikute kuumutamisel tugeva mineraalhappe juuresolekul. Mõlemad aldehüüdid moodustavad kondenseerumisel fenoolidega värvilisi ühendeid.
1.2.1 Molischi test
Molisch'i testi on susivesikute kvalitatiivse analuusi põhitest, positiivse
reaktsiooni annavad nii mono -, oligo- kui polusahhariidid. Isegi nukleiinhapped ja
glukoproteiinid annavad positiivse Molischi reaktsiooni, kuna tugevas happelises
keskkonnas toimub pikapeale monosahhariidide vabanemine . Väävelhappe toimel suhkrud dehudreeruvad, moodustades kas furfuraale voi 5-hurdoksumetuulfurfuraale. Tekkinud produktid reageerivad edasi α-naftooliga, moodustades purpurse kihi uuritava lahuse ja happe piirpinnale.
Töö käik
Ühte katseklaasi valasin 2 ml sahharoosi ja teise glükoosi, pärast lisasin igasse katseklaasi 5 tilka Molischi reaktiivi, segasin, ja lisasin 1 ml kontsentreeritud soolhapet niimodi , et vältida happe ja proovi segunemist.
Töö tulemus
Mõlemas kasteklaasis tekkis tumeviotetne kiht süsivesiku lahuse ja happe piiris , sellega reaktsioon oli positiivne nii sahharoosiga, kui ka fruktoosiga. Happe toimel sahharoos ja fruktoos dehüdreeris, modustades furfuraale, mis pärast reageeris a-naftooliga.
1.2.2 Osasoonide saamine
Osasoonid on süsvesikute derivaadid , mis tekivad redutseeriva suhkru reageerimisel fenüülhüdrasiiniga. Osasoone moodustavad ka oligosahhariidid. Osasoonid kristalliseeruvad lahusest välja, kusjuures tekkivate kristallide kuju ja sulamistemperatuur on lähtesuhkrule iseloomulikud. Osasoonide kristallide kuju järgi on võimalik eristada ka neid suhkruid, mille stereostruktuurid erinevad vaid ühe kiraalse tsentri konfiguratsiooni poolest. Osasoonide moodustumise reaktsioon on kaheosaline ja vajab fenüülhüdrasiini liiga ja pikemaajalist kuumutamist.
Töö käik
Valasin kahte katseklaasi 2 ml fruktoosii ja laktoosi, mõlemasse lisasin 0,1 g fenüülhüdrasiini ja 0,2 g naatriumatsetaati ning loksutasin kuni lahutamist. Pärast hoidsin katseklaase 40 minutit keeval veevanil aeg-ajalt loksutades ning jahutasin jäävannil. Tekkinud kristalle vaatasin mikroskobis ning joonistasin neid.
Töö tulemus
Fruktoosi osasoonid nägid välja väga sarnaselt glükoosiga: pikkad jätked, mis meenutavad juuksied.
Laktoosi osasoonid oli peaegu vormitu, raske kirjeldatavad täpikesed.
1.2.3 Hõbepeegli reaktsioon
Taandavate suhkrute molekulides sisalduv aldehüüdrühm (tsuklilise vormi puhul poolatsetaalne hüdroksüülrühm) taandab mitmete metallide sooli . Ammoniakaalsest
hõbenitraadi lahusest sadestub metalliline hobe
aldehüüdide, seega ka taandavate suhkrute toimel valja, moodustades katseklaasi pinnale peegli.

Töö käik
Valasin 1 ml 1% hõbe nitraadi lahust, lisasin 0,5 ml konts. ammooniumi lahust ja 1 ml glükoosi lahust. Soojendasin.
Töö tulemus
Katseklaasi seinatel tekkis ilus hõbekiht peeglina, mis näitas, et reaktsioon oli positiivne. See tähendab, et aldehüüdruhma sisaldav glükoos taandas hõbenitraadi, eraldates metallilist hõbet.
1.2.4 Sahharoosi hüdrolüüsi kontroll Fehlingi lahustega
Taandavate suhkrute määramiseks kasutatakse Fehlingi reaktiivi, mis redutseeruvate suhkrute korral annab lahusesse punase sademe. Sahharoos Fehlingi reaktiiviga ei reageeri, küll aga tema hüdrolüüsi produktid glükoos ja fruktoos. Sahharoosi hüdrolüüsi saab kiirendada ensümaatiliselt või happe toimel.
Töö käik
Valasin kahte katseklaasi 1ml sahharoosi lahust ja ühte neist lisan ka 1 tilga konts HCl-i
Loksutasin ja kuumutasinn 5 minutit vesivannil . Mõlemasse katseklaasi lissinan Fehlingi reaktiivi: 1ml Fehlingi I ja 1ml Fehlingi II, loksutasin ja pärast kuumutasin.
Töö tulemus
Katseklaasis, kuhu lisasin soolhappe, tekkis punane sade, kuid katseklaasis, kus soolhapet ei olnud, ei muutunud midagi ja lahus jäi siniseks. Seega saame teha järjeldusi, et Fehlingi reaktiiviga reageerib ainult taandava suhkrutega(aldehüüdrühma sisaldava), mis me saime hüdrolüüsi teel soolhape toilmel, aga disahharidiga ei reageeri.
1.2.5 Barfoed’ reaktsioon
Suhkrute reaktsioon Barfoed’ reaktiiviga võimaldab eristada taandavaid monosahhariide oligosahhariididest, kuna nõrgalt happelises keskkonnas ainult monosahhariidid taandavad vaske. Reaktsioon Barfoed’ reaktiiviga annab punase vask(I)oksiidi Cu2O sademe.
Töö käik
Ühte katseklaasi valasin 1ml glükoosi lahust ja teise 1ml laktoosi lahust. Mõlemasse katseklaasi lisasin Barfoed reaktiivi ning kuumutasin vesivannil.
Töö tulemus
Esimeses kasteklaasis, kus oli fruktoosi lahus, pärast kuumutamist värvus muutus punaseks, mis tähendab, et sadestus vask(I)oskiid. Teises katseklaasis, kus oli lisatus laktoosi lahus, ei toimunud midagi. Saame järjeldada, et ainult monosahhariidid(aldehüüdrühmasisaldavad) taandavad vaske, mitte oligosahhariid .
1.2.6 Selivanoffi reaktsioon
Suhkrute kuumutamisel tugevate mineraalhapete juuresolekul moodustub pentoosidest
heterotsukliline aldehuud furfuraal, heksoosidest 5-hudroksumetuulfurfuraal.
Tekkivad uhendid reageerivad (polukondenseeruvad) mitmealuseliste fenoolidega, andes varvilisi produkte, mida sageli kasutatakse ka suhkrute kvantitatiivseks maaramiseks. Uks selleks otstarbeks kasutatavaid reaktiive on tuntud Selivanoff 'i reaktiivina. See sisaldab soolhapet, kondenseeriva agendina resortsinooli e benseen -1,3-diooli ja katalüsaatorina FeCl3. Reaktsiooni tulemusena tekkiva uhendi varvus varieerub punakaspruunist tumepruunini. Reaktsioon toimub ketoosidega kiiremini kui aldoosidega.
Töö käik
Valasin esimesse katseklaasi 1ml fruktoosi lahust, teise 1ml glükoosi lahust. Lisasin 2 ml Selivanoff'i reaktiivi, loksutasin ja soojendasin 5min vesivannil.
Töö tulemus
Katseklaasis, kus oli fruktoos realtsioon reaktsioon toimus juba enne keetmist – lahuse värv muutus roosaks, aga pärast sooendamist tumepuunaseks. Katseklaasis, kus oli pantud glükoos reaktsioon peaaegu ei toimunud, värvus oli hele kollane, pärast keetmist muutus natuke tumedaks. Saab teha järjeldusi, et fruktoos on ketoos ja glükoos on aldoos.
1.2.7 Tärklise reaktsioon joodiga
Tärklistele iseloomulik omadus moodustada joodiga intensiivselt lillakas -siniseid komplekse on tingitud polüsahhariidi ahelate keerdumisest joodi molekulide ümber. Tekkinud kompleks laguneb kõrgemal temperatuuril ja kaotab värvuse (pöörduv reaktsioon). Joodiga värvuvad ka taimsest materjalist eraldatud natiivsed
tärkliseterakesed ning värvununa on nende suurus ja kuju mikroskoobis hõlpsamini
vaadeldavad, võimaldades kindlaks teha, millisest taimest tärklis pärineb.
Töö käik

Katseklaasi valatasin 5 ml tarkliselahust ja lisasin 1 tilk joodilahust. Loksutasin ja kuumutasin keemiseni. Katseklaasi alumine pool jahutasin jaavee vannil.

Mikroskoobi alusklaasile kantsin erinevate tärkliste (maistärklis ja kartulitärklis). Lisasin 1 tilk lahjendatud joodilahust. Kasutasin suurust 15 x 8. Joonistasin üles erinevate tärkliseliikide terade kuju ja võrdlesin omavahel nende suurust.
Töö tulemus

Lisades joodilahust tärkliselahusesse lahuse muutus värvus siniseks. Pärast keetmist värvus kadus, sest joodikompleks lagunes temperatuuri mõjul. Parast katseklaasi jahtumist sinine värvus tekkis jalle, mis tähendab, et joodikompleks taandus. See tõestab, et tärklis on polüsahhariid.

Joodi abil tärkliseliikide terad oli nüüd nähtavad. Kartuliterad oli suured ja ümarad, maisiterad olid väiksemad ja paigutasid tihedamalt .