Kasutatud mõõteseadmed, töövahendid ja kemikaalid Töövahendid: katseklaaside komplekt, pipetid, elektripliit, keeduklaas Kemikaalid: FeNH4(SO4)2, NH4SCN, NaOH, BaCl2, K2[Fe(CN)6], Cd(CH3COO)2, CuSO4, NH3H2O, NH4Cl, Zn, NiSO4, NaCl, AgNO3, Co(NO3)26H2O, atsetoon, destilleeritud vesi, NaCl, Bi(NO3)3, KI, KI (tahke), Pb(NO3)2, Na2SO4, CH3COONa, Na2SO3, Al2(SO4)3, ZnSO4, K4[Fe(CN)6], FeCl3, FeSO4, H2SO4, Na2HPO4, HNO3, (NH4)2MoO4 Töö käik Kaksiksoola ja kompleksühendi dissotsiatsioon 1. Valasin kolme katseklaasi ~2 mL FeNH4(SO4)2 lahust. a) Esimesse katseklaasi lisasin mõned tilgad NH4SCN lahust. b) Teise katseklaasi lisasin mõned tilgad konts. NaOH lahust ja soojendasin saadud lahust elektripliidil. c) Kolmandasse katseklaasi lisain ~1 mL BaCl2 lahust. 2. Valasin kahte katseklaasi ~2 mL K3[Fe(CN)6] lahust. a) Ühte katseklaasi lisasin mõned tilgad NH4SCN lahust.
Järelikult sobib Fehlingi reaktiiv taandavate ja redutseerivate suhkrute kindlakstegemiseks, kuna viimaste korral annab ta lahusesse punase sademe. Barfoed reaktsioon Barfoed' reaktiiv võimaldab eristada taandavaid mono-ja disahhariide, kuna happelises keskkonnas taandavad vaske monosahhariidid ,aga mitte disahhariidid. Kui tegemist on monosahhariididga, tekid katseklaasi tumepunane sade. Töö käik Ühte katseklaasi valasin 1ml glükoosi lahust ja teise 1ml laktoosi lahust. Mõlemasse katseklaasi lisasin Barfoed reaktiivi ning kuumutasin vesivannil. Glükoos moodustas punaka sademe ehk taandas vase välja, laktoosi lahus aga värvi ei muutnud. Järelikult on glükoos monosahhariid ja laktoos polüsahhariid. Selle reaktsiooniga on võimalik määrata, kas tegemist on mono- või disahhariidiga. Disahhariidi puhul tekib katseklaasi tumepunane sade, monosahhariid aga jääb värvituks. Selivanoffi reaktsioon
Kasutatud mõõteseadmed, töövahendid ja kemikaalid Töövahendid: katseklaaside komplekt, tsentrifuugiklaasid, väike keeduklaas, büretid, suurem keeduklaas, pliit, tsentrifuug, mõõtsilinder, klaaspulk. Kemikaalid: HCl, NaCl, CaCl2, AgNO3, H2SO4, Na2SO4, MgSO4, CuSO4, Na2S2O4, BaCl2, Pb(NO3)2, KI, K2CrO4, CH3CSNH2, NH4H2O, CH3COOH, NaOH, MgCl2, KOH, NH4Cl, MnSO4, NiSO4, CdSO4, Hg(NO3)2, SbCl3. Töö käik 1. Rasklahustuva ühendi sadenemine ja lahustumine Katse 1.1. Valasin katseklaasidesse 1 mL HCl, NaCl ja CaCl 2 lahust ning lisasin katseklaasi 2 tilka AgNO3 lahust. Valasin katseklaaside sisud kokku, et seda hiljem katses 3.1. kasutada. Katse 1.2. Valasin katseklaasidesse 1 mL H2SO4, Na2SO4, MgSO4, CuSO4 ja Na2S2O3 lahust ning lisasin igasse katseklaasi 2 tilka BaCl2 lahust. Katse 1.3. Mõõtsin keeduklaasi büretist 10 mL 0,05 M Pb(NO3)2 lahust ja 10 mL 0,5 M NaCl lahust.
muutis värvi. Sool Värvus KS [Ag+], mol/dm3 Ag2CrO4 oranz 1,1*10-12 6,5*10-4 AgCl valge 1,8*10-10 1,3*10-5 AgS2 must 10-51 1,25*10-17 3.Heterogeense tasakaalu nihkumine vähedissotseeruva ühendi tekke suunas Tsentrifuugisin katses 1.1 saadud lahuse. Tsentrifugaadi valasin sademe pealt ära. Sademe pesin 1...2 ml destilleeritud veega klaaspulgaga segades, tsentrifuugisin uuesti ning valasin pesuvee pealt ära. Lisasin sademele tilkhaaval 6 M ammoniaagi vesilahust kuni sademe lahustumiseni. Sade lahustub, kuna tekib Ag[NH]2+ ioon. AgCl+NH3*H2O= Ag[NH]2Cl+2 H2O Hapestasin lahuse HCl lahusega. Sadeneb AgCl Ag[NH]2Cl +Hcl=AgCl+NH4Cl Katse 3.2 Rasklahustuva ühendi sadestamine ning lahustumine vähedissotsieeruva ühendi tekke tõttu
2 Süsivesikud 1.1 Valgud 1.1.1 Biureedireaktsioon Katse tõestab kahe või enama peptiidsideme esinemist ühendis. Antud tingimustele vastavad ühendid värvuvad Cu2+ ioonidega kompleksi moodustades violetseks. See on valkude üldreaktsioon. Cu2+ ioonid seostuvad peptiidsidemesse kuuluvate nelja lämmastiku aatomiga ning sellest on tingitud reaktsioonis toimuv värvi muutus. Värvi intensiivuss sõltub valgu kontsentratsioonist ja vase ioonide hulgast lahuses. Töö käik: Katseklaasi valasin u. 1ml munavalgu lahust, lisasin 1 ml 10%-list NaOH lahust ja 2 tilka 1%- list CuSO4 lahust. Loksutasin katseklaasi sisu. Värvuse muutus toimus suhteliselt kiiresti ning vesivannil soojendamist ei vajanud. Järeldus: Sellest katsest saab järeldada, et munavalgu lahus on valgu lahus, ehk sisaldab kaht või enamat peptiidsidet. 1.1.2 Ksantoproteiinireaktsioon (Mulderi reaktsioon) Selle katsega saab määrata aromaatset tuuma sisaldavate aminohapete olemasolu valgus (Tyr, Phe, Trp)
ka värvusreaktsioone. Kvalitatiivseid reaktsioone on kahte tüüpi: universaalsed ehk üldreaktsioonid- omased kõikidele valkudele, spetsiifiised ehk erireaktsioonid- iseloomulikud ainult teatud aminohappeid sisaldavatele valkudele. 1.1.1 Biureedireaktsioon Üldreaktsioon, kuna on tingitud peptiidsidemete esinemisest. Aluselises keskkonnas moodustavad valgumolekulid Cu2+ ioonidega olenevalt ahela pikkusest kas sinakasvioletse või roosaka biureetkompleksi. Töö käik: valasin katseklaasi 1ml munavalgu lahust, lisasin 1ml 10% NaOH ning paar tilka CuSO4 lahust, loksutasin. Värvus muutus lillakaks, sest vaseioonid moodustasid valgumolekulidega biureetkompleksi. 1.1.2 Ksantoproteiinreaktsioon (Mulderi reaktsioon) Tõestab aromaatset tuuma sisaldavate aminohapete (Tyr, Trp, Phe) olemasolu valgus. Konts. HNO3 lisamisel denatureerub valk lõplikult ja sadestub. Lahuse kuumutamisel toimub aromaatse tuuma nitreerumine ning lahus muutub kollaseks
Töövahendid: Katseklaasid, väike keeduklaas (50 cm3), tsentrifuugiklaas Kasutatud ained: 0,1 M soolhape, 0,1 M väävelhape, tsingi- ja alumiiniumigraanulid, vasktraat, vask(II)- sulfaadi lahus, vask(II)kloriidi lahus, raud(II)sulfaadi lahus, kaaliumheksatsüanoferraat(III) lahus, tsingitud raudplekk, tinatatud raudplekk, rauast kirjaklambrid, tahke NaCl, urotropiin. ZnCl2 3.Töö käik 3.1 Galvaanipaari moodustamine Asetasin tsingikraanuli tsentrifuugiklaasi ja valasin peale soolhappelahust. Zn + 2HCl → ZnCl2 + H2 Zn + 2H⁺ → Zn²⁺ + H2 Redutseerija Zn Oksüdeerija H+ Zn - 2e⁻ → Zn²⁺ 2H⁺ + 2e⁻ → H2 3.1.1 Järgnevalt asetasin samasse tsentrifuugiklaasi (soolhappelahusesse) vasktraadi nii, et see ei puutuks kokku tsingiga. Jälgisin, kas vase pinnalt eraldub vesinikku. Vasktraadi asetamisel soolhappesse ei eraldu vesinikku, sest vase redokspotensiaal on liiga suur (vesinikust suurem).
aminohapetes. NH4OH lisamisel lahus muutus oranziks ja tekkis ammoniaagi lõhn => munavalgus on Tyr, Trp, Phe aminohaped. MILLONI REAKTSIOON Milloni reaktiiv: elavhõbe(II)nitraadi lahus lämmastihappes vähese NaNO2 lisandiga. Kasutatakse et määrata finoolset hüdroksüülrühma sisaldavad ühendid (valkude puhul Tyr radikaalid). Suurem osa valkudest annab positiivse Milloni reaktsiooni. 1.Ühte katseklaasi valasin 1 ml munavalgu lahust, teise 1ml zelatiini lahust. 2.Mõlemasse lisasi 6 tilka Miloni reaktiivi. 3.Soojendasinreaktsiooni segu 50 graadini ning jälgitasin toimuvaid muudatusi Katseklaasis kus oli munavalk tekkis valge sade natuke roosaga, kus oli zelatiin on läbipaistev roosa lahus => zelatiinis on palju türosiini (Tyr) radikaale, munavalgus on neid vähe. SULFHÜDRÜÜLI- e TIOOLREAKTSOON Näitab Cys esinemist valgus 1.Panin katseklaasi 2ml Pb(CH3COO)2 0.5% 2
spetsiifilisteks, mis on omased ainult kindlaid aminohappeid sisaldavatele valkudele. 1. Biureedireaktsioon Biureedireaktsioon on valkude üldreaktsioon, kuna kaht või enamat peptiidsidet sisaldavad ühendid moodustavad aluselises keskkonnas Cu2+-ioonidega violetse kompleksi. Lühikese ahelaga peptiididega (valgu hürdolüüsi produktidega) moodustavad Cu2+-ioonid roosa värvusega biureetkompleksi. Töö käik: valasin katseklaasi 1 ml munavalgu lahust, lisasin 1 ml 10%-list NaOH lahust ja ühe tilga 1%-list CuSO4 lahust. Loksutasin katseklaasi sisu. Reaktsioonisegu muutus lillaks. Järeldus: lahuses olid peptiidsidemed, kuna need moodustasid aluselises keskkonnas Cu 2+-ioonidega violetse biureetkompleksi. 2. Ksantoproteiinreaktsioon (Mulderi reaktsioon) Mulderi reaktsioon tõestab aromaatset tuuma sisaldavate aminohapete (Tyr, Trp, Phe) sisaldumist valgus
Katse põhineb aluselises keskkonnas Cu2+ -ioonide liitumisel ühendiga, mis sisaldab vähemalt kahte peptiidsidet, andes positiivse reaktsiooni korral violetse kompleksi. Tulenevalt peptiidsidemete esinemisest, on tegemist valkude üldreaktsiooniga. Cu2+-ioonid ühinedes valgumolekulide nelja peptiidsideme koostisesse kuuluvate lämmastiku aatomitega moodustavad sinakasvioletse, lühikese ahelaga peptiidide korral roosa biureetkompleksi. Töö käik: 1) Valasin katseklaasi 1 ml munavalgu lahust. 2) Lisasin lahusele 1 ml 10%-list NaOH lahust leeliselise keskonna tekkeks ja tilga 1%-list CuSO4 lahust Cu2+-ioonide saamiseks. Loksutasin. 3) Reaktsiooni kiirendamiseks soojendasin katseklaasi vesivannil. 4) Lahuse sinakas värvus muutus lillaks ning põhja kogunes sinine sade . Tulemused: Lahuse kuumutamisel tekkinud lillakas värvus viitab positiivsele reaktsioonile, mis tähendab,
üldreaktsioon. Leeliselises keskkonnas moodustavad Cu2+-ioonid valgumolekulidega sinakasvioletse, lühikese ahelaga peptiididega roosa värvusega biureedikompleksi. Kompleksi värvus on tingitud Cu2+-ioonide koordinatiivsest seostumisest nelja peptiidsideme koostisse kuuluva lämmastiku aatomiga. Kompleksi värvuse intensiivsus sõltub valgu kontsentratsioonist ja vase ioonide hulgast lahuses. Töö käik: · valasin katseklaasi 1 ml munavalgu lahust · lisasin 1 ml 10%-list NaOH lahust ja mõne tilga 1%-list CuSO4 lahust · loksutasin hoolikalt Tulemused ja järeldused: Lahus muutus lillaks või violetseks, millest võib järeldada, et lahuses oli aluseline keskkond ning tekkis biureedikompleks. See omakorda tõestab 2 või enama peptiidsideme olemasolu lahuses. 1.1.2 Ksantoproteiinreaktsioon (Mulderi reaktsioon)
1.1.3 Millioni reaktsioon Reaktsiooni labiviimiseks kasutatakse Milloni reaktiivi, mis kujutab endast elavhobe(II)nitraadi lahust lammastikhappes vahese NaNO2 lisandiga. Milloni reaktiiviga reageerivad fenoolset hudroksuulruhma sisaldavad uhendid, valkude puhul turosiini (Tyr) radikaalid. Positiivse Milloni reaktsiooni puhul valgu lahus voi denatureerunud valgu sade varvuvad soojendamisel roosakaks kuni tumepunaseks. Töö käik Võtsin kaks katseklaasi, uhte neist valasin 1 ml munavalgu lahust, teise 1 ml zelatiini lahust. Mõlemasse katseklaasi lisasin 6 tilka Milloni reaktiivi ja soojendasin 4050°C-ni . Töö tulemus Sooendamise ajal ilmus esimeses katseklaasis (munavalguga) heleroosa sade, kuid teises, kus oli zelatiin, ei toimunud mitte midagi. Seega saame teha järeldusi, et kahest valkudest ainult munavalk sisaldab türosiini. 1.1.4 Sulfhüdrüüli-e. Tioolireaktsioon
1.1.1 Biureedireaktsioon Biureedireaktsioon on valkude üldreaktsioon. Ühendid, mis sisaldavad rohkem kui kahte peptiidsidet, annavad aluselises keskkonnas Cu2+-ioonidega violetse kompleksi. Aluselises keskkonnas annavad Cu(II)-ioonid valgumolekulidega sinakasvioletse, lühikese ahelaga peptiididega (valgu hüdrolüsi produktidega) roosaka värvusega biureetkompleksi. Kompleksi värvuse intensiivsus sõltub valgu kontsentratsioonist ja Cu2+-ioonide hulgast lahuses. Katse käik: Valasin katseklaasi 1 ml munavalgu lahust. Lisasin sama palju 10%-list NaOH lahust ning paar tilka 1%-list CuSO4 lahust. Loksutasin ning soojendasin katseklaasi. Tulemus: Lahus värvus violetseks. Järeldused: Lahuses esinesid valgumolekulid (ühend, mis sisaldab kaht või enamat peptiidsidet), sest moodustub violetne biureetkompleks. 1.1.2 Ksantoproteiinreaktsioon (Mulderi reaktsioon) Mulderi reaktsiooniga saab tõestada aromaatset tuuma sisaldavate aminohapete olemasolu valgus
NaCl vesilahusele AgNO3 lisamisel tekkis hõbekloriidi sade, kontsentreeritud NaCl lahuse lisamisel sade lahustus ning tekkis [AgCl2]- kompleksioon. 3.2 a) 1. Töö eesmärk o Vaadelda, mis juhtub kui valada atsetooni Co(NO3)2 x 6H2O kristallidele. 2. Kasutatud mõõteseadmed, töövahendid ja kemikaalid Töövahendid: Katseklaas. Kasutatud ained: atsetoon, Co(NO3)2 x 6H2O. 3. Töö käik Panin kuiva katseklaasi mõned Co(NO3)2 x 6H2O kristallid. Valasin peale 3 mL atsetooni. 4. Katseandmed Tekkis tumeroosa lahus. 5. Katseandmete töötlus ja tulemuste analüüs Co(NO3)2 x 6H2O kristallidele atsetooni peale valamisel tekkis tumeroosa lahus. Aine lahustus atsetoonis. 6. Kokkuvõte või järeldused Co(NO3)2 x 6H2O kristallidele atsetooni valamisel koobalt-(II)-nitraat-heksahüdraadi kristallid lahustusid ning tekkis tumeroosa lahus. b) 1. Töö eesmärk
Reaktsiooni läbiviimiseks kasutatakse Millioni reaktiivi, mis kujutab endast elavhõbe(II)nitraadi lahust lämmastikhappes vähese NaNO2 lisandiga. Millioni reaktiividega reageerivad fenoolset tüüpi hüdroksüülrühma sisaldavad ühendid, valkude puhul türosiini radikaalid. Türosiini olemasolul valgu koostises värvus lahus või sade roosakas kuni tumepunaseks. Reaktsioonivõrrandist pilt biokeemia laboratoorsete tööde juhendist Töö käik Ühte katseklaasi valasin 1 ml munavalgu lahust ja teise sama kogus želatiini lahust. Lisasin mõlemasse katseklaasi 6 tilka Millioni reaktiivi ning soojendasin segusid vesivannil. Tulemus Munavalgu lahus muutus koheselt ähmaseks. Kuumutamise ajal hakkas värvus põhjast muutuma roosakaks. Sade oli roosakas tükkjas ja hele roosat tooni. Želatiini lahus värvus kuumutamisel hele pruuniks, siis värvus hele kollaseks. Roosat ega punast värvust ei tekkinud. Järeldus
metoodikad. Kaalusin kuiva keeduklaasi 5,35 g liiva ja soola segu. Lahustasin NaCl klaaspulgaga segades ~ 50 cm3 destilleeritud veega. NaCl lahustus vees hästi, liiv aga mitte. Kuna NaCl lahustuvus temperatuurist peaaegu ei olene, siis ei olnud vaja lahustuvuse tõstmiseks lahust vaja soojendada. Filtreerisin lahuse. Selleks kasutasin 250ml koonilist kolvi, millesse lahust filtreerisin, klassist lehtrit ning valge lindiga filterpaberit, mille voltisin kurdfiltriks. Täitsin filtrist ¾. Lahusta valasin filtrisse klaaspulga abil ning jälgisin, et lahus mööda keeduklaasiserva ei hakkaks alla nirisema, kui valamise fitrisse lõpetasin, siis panin klasspulga kiiresti keeduklassi tagasi, et mitte ühtegi tilka lahust kaotsi lasta. Filtreerisin lahuse ära. Keeduklaasi jäänud liiva jääkidele panin juurde 50 cm3 destilleeritud vett, segasin ning filtreerisin ka selle läbi sama filtri samasse koonilisse kolbi. Kui keeduklaasi oli jäänud
elavhõbe(II)nitraadi lahust lämmastikhappes vähese NaNO2 lisandiga. Milloni reaktiiviga reageerivad fenoolset hüdroksüülrühma sisaldavad ühendid, seega valkude puhul türosiini (Tyr) radikaalid. Kuna türosiin esineb enamiku valkude koostises, siis suurem osa valkudest annab positiivse Milloni reaktsiooni, mille puhul valgu lahus või denatureerunud valgu sade värvuvad soojendamisel roosakaks kuni tume(telliskivi)- punaseks. Töö käik Võtsin kaks katseklaasi, millest esimesse valasin 1 ml munavalgu lahust, teise 1 ml zelatiini lahust. Lisasin mõlemasse katseklaasi 5 tilka Milloni reaktiivi. Valku sisaldavas katseklaasis tekkis koheselt piimjas sade. Soojendasin katseklaase, mille käigus munavalku sisaldava katseklaasi sisu värvus punakas-tumepruuniks, mis tõestas türosiini olemasolu. Zelatiini lahus jäi pigem muutumatuks, millest võib järeldada, et zelatiinis puudub aminohape türosiin. 1.4. Sulfühüdrüüli- ehk tioolireaktsioon Teoreetilised alused
Järeldus Kuumutamisel lahus muutus pruuniseks pärast muutus tumepruuniseks. PbS aeglaselt välja sadeneb ja see tähendab, et munavalgus esineb Cys aminohappe. 1.1.5 Valkude sadestamine trikloroäädikhappega. Töö teoreetilised alused TKÄ on valke denatureeriv ja lahusest väljasadestav reagent, kuid ei sadesta peptiide, mille molekulmass on alla 10000. TKÄ kasutades eraldame valgud madalamolekulaarsetest lämmastikuuühenditest. Töö käik: · Valasin katseklaasi 1 ml munavalgu lahust. · Lisasin mõne tilga lahust. Värvuseta lahusesse tekkis valge sade. · Loksutasin hoolikalt. Loksutamisel muutus lahus ühtlaselt hägusaks. Järeldus: Katseklaasi tekkis reaktsiooni tulemusena valge sade. Järelikult TKÄ denatureerib valgu suure molekulaarmassiga, kuid ei sadesta väikese molekulaarmassiga(alla 10000). 1.1.6 Valkude väljasoolastamine (globuliinide ja albumiinide eraldamine)
lahustites, teistes lipiidides ja leelismetallide soolade lahustes. Lipiidide hüdofoobsus on põhjustatud hüdrufoobsete aatomirühmade ja radikaalide sisaldusest. 1. Rasvapleki proov Kahest uuritavast materjalist sisaldab üks lipiide. Kõik lipiidid lahustuvad orgaanilistes lahustites. Lipiide sisaldava lahuse kandmisel paberile muutub see läbipaistvaks. Töö käik: Kahte katseklaasi panin 1 g kummastki tahke aine proovist. Mõlemasse valasin 1 ml atsetooni. Loksutasin. 5 minuti pärast kandsin klaaspulgaga paberile mõlemast proovist väikse tilga. Mõne ja möödudes muutus 2. aine lahusega paber vastu valgust vaadates läbipaistvaks. Järelikult sisaldas teise aine proov lipiide ning esimese aine proov mitte. 2. Akroleiinproov Glütserooli kuumutamisel tekib terava lõhnaga küllastamata aldehüüd propenaal. Sama reaktsiooni annavad rasvad ja glütserofosfatiidid, kuid ei anna glütserooli
Töö käik: Uuritavaks taimseks materjaliks oli paprikas. Eelnevalt noaga peenestatud paprika kaalusin ja kaalutis oli 0,48g. Lõplikuks peenestamiseks hõõrusin uhmris nuiaga vähese pestud liivaga kuni ühtlase massi saavutamiseni. Seejärel lisasin sinna üksikute portsjonite kaupa veevaba Na 2 SO4 kuni saavutasin ühtlase pulbri, mis oli roosaka värvusega. Sellele järgnes karotenoidide ekstraktsioon sobiva orgaanilise lahustiga, milleks kasutasin petrooleetrit tihedusega 0,69. Ekstrakti valasin läbi filter paberist lehtri mensuuri. Ekstraheerida tuli mitu korda kuna uurisin karotenoide kvantitatiivselt. Alguses oli raske ekstrakti kätte saada, kuna lisasin vist liiga vähe petrooleetrit. Lõpuks hakkasin veidike rohkem petrooleetrit panema ja sain ekstrakti paremini kätte. Lisasin seni kaua, kuni ekstrakt muutus läbipaistvaks. Eelviimane kord lisasin õppejõu sõnul liiga palju petrooleetrit, millest tuleneb ka vähene karoteeni sisaldus paprikas
sadet ei tekkinud. Selle põhjuseks võis olla ainete liiga vähesel määral lisamine või liialt vähene soojendamine. 1.1.5 Valkude sadestamine trikloroäädikhappega. Trikloroäädikhape on laialdaselt levinud valke denatureeriv ja lahusest väljasadestav reagent, kuid ta ei sadesta peptiide, mille molekulmass on alla 10 000. Trikloroäädikhapet saab kasutada valkude eraldamiseks madalmolekulaarsetest lämmasikuühenditest, nagu valgu hüdrolüüsi produktid. Töö käik: · Valasin katseklaasi 1 ml munavalgu lahust. · Lisasin mõne tilga lahust. Värvuseta lahusesse tekkis valge sade. · Loksutasin hoolikalt. Loksutamisel muutus lahus ühtlaselt hägusaks. Järeldus: Katseklaasi tekkis reaktsiooni tulemusena valge sade, mis tõestab et trikloroäädikhappega sadestasin lahusest välja munavalgu. 1.1.6 Valkude väljasoolastamine (globuliinide ja albumiinide eraldamine) Neutraalsete soolade kõrged kontsentratsioonid põhjustavad valkude pöörduvat
Kasutatud ained: 0,05...0,1 M HCl kontroll-lahus, täpse kontsentratsiooniga NaOh standardlahus, ~ 0,01 M NH3H2O lahus, 2 M soolhappe lahus, etaanhappe (äädikhappe) ja ammoniaagi vesilahused, küllastunud KCl lahus, SbCl3 lahus, kontsentreeritud sool- või lämmastikhape, universaalindikaatorpaber, fenoolftaleiin, metüülpunane, Al2(SO4)3, NaCl, Na2CO3, Na2SO3, NH4Cl, CH3COONa, CH3COONH4, tsingikraanulid. Töö käik Tugevate ja nõrkade elektrolüütide keemiline aktiivsus Ühte katseklaasi valasin 2 mL 2 M soolhapet ja teise samapalju 2 M etaanhapet. Viisin mõlemasse katseklaasi tsingitükid ning asetasin katseklaasid kuuma vette. Tasakaal nõrga happe ja nõrga aluse lahuses Valasin katseklaasi 4 mL vett ja lisasin 3 tilka 2 M etaanhapet ja 2 tilka metüülpunast. Jagasin saadud lahuse kaheks. Ühele osale lisasin tahket naatriumetanaati, loksutasin ja võrdlesin lahuste värvusi. Valasin katseklaasi 4 mL vett ja lisasin sellele 3 tilka 2 M ammoniaagi vesilahust ja 2 tilka
valkudele) ja spetsiifilisi (erireaktsioonid, mis on iseloomulikud ainult teatud aminohappeid sisaldavatele valkudele). 1.1.1. Biureedireaktsioon Kuna biureedireaktsioon on tingitud peptiidsidemete esinemisest, siis on ta valkude üldreaktsioon. Leeliselises keskkonnas moodustavad Cu2+ -ioonid valgumolekulidega sinakasvioletse, lühikese ahelaga peptiididega (valgu hüdrolüüsi produktidega) aga roosa värvusega biureetkompleksi. Töö käik Katseklaasi valasin 1 ml munavalgu lahust. Lisasin 1 ml 10%-list NaOH lahust ja mõni tilk 1%-list CuSO4 lahust. Katseklaasi sisu loksutasin hoolikalt. Tulemus CuSO4 lisamisel lahus muutus violetseks. Järeldus Ühendid, mis sisaldavad kaht või enamat peptiidsidet, moodustavad aluselises keskkonnas Cu2+ -ioonidega violetse kompleksi. Tulemus tunnistab biureedikompleksi tekkimisest lahusesse. Kas meie lahuses on pigem valgud või peptiidid ja kas nende
TTÜ Keemiainstituut Anorgaanilise keemia õppetool Eesmärk: Keedusoola protsendilisuse määramine liiva–soola segus. Kasutatavad ained: Tahke naatriumkloriid segus liivaga, destilleeritud vesi. Töövahendid: Keeduklaas, klaaspulk, lehter, kooniline kolb(nr.2), mõõtesilinder (250 cm 3), areomeeter ja filterpaber. Töö käik: 1) Esmalt võtsin kolbi, kuhu oli kaalutud liiva-soola segu ja valasin sinna 50 cm3 destilleeritud vett ja segasin lahust klaaspulgaga. Seejärel tuli lahust filtreerida, milleks kasutasin filterpaberit ja klaaspulka. Filterpaber tuleb murda keskelt kokku ja seejärel uuesti keskelt kokku. Järgmisena asetasin filtri lehtrisse ja pihustasin selle peale väikese koguse destilleeritud vett, et paber kinnituks lehtri siseseintele. Seejärel asetasin klaaspulga vastu lehtriseina nurga all ning valasin soolavett mööda klaaspulka alla. Jälgisin, et klaaspulk ei
2. Lõplikuks peenestamiseks hõõrusin porgandit uhmris vähese pestud liivaga kuni ühtlase massi saavutamiseni. 3. Seejärel lisasin sinna ükskikute portsjonite kaupa veevaba naatriumsulfaati, mille kogus tuli umbes 5-10 kordne kaalutise suhtes. Hõõrusin kuni saavutasin ühtlase kuiva pulbri. 4. Järgnes karotenoidide ekstraktsioon sobiva orgaanilise lahustiga, milleks kasutasin petrooleetrit, tihetusega 0,78. Ekstrakti valasin klaaslehtri ja filterpaberiga varustatud mensuuri. Ekstraheerisin korduvalt, kuna uurisime karotenoide kvantitatiivselt. Ekstraheerimise lõpetasin, kuni ekstrakt oli värvitu. 5. Ekstrakti mõõtsin ära mensuuris, ja mahuks sain 11ml. 6. Järgmiseks võtsin ekstrakti neeldumisspektri spektrofotomeetris, võrdluslahusena kasutasin puhast petrooleetrit. Lainepikkuseks 400-600nm. Spektrite lainepikkused ja optilised tihetused:
Laotasin 1 filolehte panni põhjale, pintseldasin kergelt võiga. Panin teise filoleht peale ja pintseldasin uuesti võiga. Tegin niiviisi seni, kuni pooled filolehtedest on kasutatud. Valmistasin täidise: Segasin pähklid, suhkurt ja sidrunimahla ning segasin hoolega. Laotasin ühtlaselt filolehtedele. Laotasin peale kõik filolehed (iga lehte sulavõiga pintseldades). Lõikasin terava noaga kook põhjani risti-rästi läbi (nt teemantikujuliselt). Valasin peale ülejäänud sulavõi. Küpsetasin 200-kraadises ahjus 10 minutit, seejärel alandasin kuumust 150 kraadini ja küpsetasin veel üks tund. Vahepeal valmistasin suhkrusiirupi: segasin suhkur ja vesi potis, lasin keema tõusta. Lisasin sidrunimahla, alandasin kuumust keskmiseni ja keetsin veel 15 minutit. Eemaldasin tulelt, segasin ja lasin jahtuda. Kui baklaava oli valmis, valasin soojale koogile aeglaselt peale külma suhkrusiirupit. Lasin jahtuda ja lõikasin kooki tükkideks. 16
kaalutiseks 0,5095 g. 2. Lõplikuks peenestamiseks hõõrusin porgandit uhmris vähese pestud liivaga kuni ühtlase massi saavutamiseni. 3. Seejärel lisasin sinna ükskikute portsjonite kaupa veevaba naatriumsulfaati, mille kogus tuli umbes 5-10 kordne kaalutise suhtes. Hõõrusin kuni saavutasin ühtlase kuiva pulbri. 4. Järgnes karotenoidide ekstraktsioon sobiva orgaanilise lahustiga, milleks kasutasin petrooleetrit, tihetusega 0,69. Ekstrakti valasin klaaslehtri ja filterpaberiga varustatud mensuuri. Ekstraheerisin korduvalt, kuna uurisime karotenoide kvantitatiivselt. Ekstraheerimise lõpetasin, kuni ekstrakt oli värvitu. 5. Ekstrakti mõõtsin ära mensuuris, ja mahuks sain 18,5ml. 6. Järgmiseks võtsin ekstrakti neeldumisspektri spektrofotomeetris, võrdluslahusena kasutasin puhast petrooleetrit. Lainepikkuseks 350-650nm. Spektrite lainepikkused :
Küllastumata rasvhapete sisalduse puhul muutub lahus toimuva liitumisreaktsiooni tõttu momentaalselt värvituks. Töö käik · Kolme puhtasse ja kuiva katseklaasi valatakse igasse 2 ml erineva lipiidi lahust orgaanilises lahustis: rasvhappe, taimse rasva ja loomse rasva lahust. · Kõigisse katseklaasidesse lisatakse tilkhaaval võrdne kogus (kuni 10 tilka) broomi broomi lahust kloroformis, loksutatakse ning jälgitakse toimunud muutusi Esimesse katseklaasi valasin palmithapet ning broomi lisamisel jäi lahus kollakas-pruuniks, millest järeldub, et tegemist oli tõepoolest küllastunud rasvhappega. Teise katseklaasi valasin taimse rasvana rapsiõli, mis muutus reaktsioonil broomiga värvusetuks ja seetõttu saab väita, et rapsiõli sisaldab küllastumata rasvhappeid. Kolmandasse katseklaasi valasin või lahust, mis muutus broomi lisamisel oranziks, järelikult ei sisaldunud või küllastumata rasvhappeid. 1.3
aga lahustuvad nad orgaanilistes solventides. Kui taolises solvendis valmistatud rasvalahus viia hüdrofiilsesse keskkonda ja seda intensiivselt segada või loksutada, siis moodustub õli- vees tüüpi emulsioon. Emulsioonid on üldlevinud toiduainete valdkonnas, värvitööstuses ja paljudel muudel elualadel. Reeglina on tegu rohkem kui kahekomponentsete süsteemidega, mis emulsiooni stabiilsuse eesmärgil sisaldavad ka stabiliseerivaid lisandeid. Töö käik · Kahte kuiva katseklaasi valasin 1 ml kahte erinevat uuritavat lahust, millest üks sisaldas lipiide, teine mitte. · Katseklaase loksutasin. · Lisasin mõlemasse katseklaasi 4 ml destilleeritud vett. · Loksutasin katseklaase intensiivselt. Esimese uuritava lahuse korral muutus lahus häguseks. Järeldus Eelnevalt orgaanilises solvendis olevad orgaanilised lahused viisin vesikeskkonda ning segasin intensiivselt, mille tulemusena muutus 1. katseklaasis olnud uuritav lahus häguseks.
Kasutatud uurimis- ja analüüsimeetodid ning metoodikad Kõigepealt kaalusin kuiva keeduklaasi 59 g liiva ja soola segu. Lisasin liiva ja soola segule 50 cm3 destilleeritud vett ning segasin lahust klaaspulgaga. Seejärel valmistasin filterpaberist kurdfiltri ning asetasin selle klaaslehtrisse ja niisutasin vähese hulgaga destilleeritud veega. Asetasin lehtri filterpaberiga keeduklaasikohale nii, et lehtri ots puutus vastu keeduklaasi seina. Seejärel valasin lahust mööda klaaspulka. Pärast seda valasin uuesti 50 cm3 destilleeritud vett, et NaCl täielikult liivasegust välja pesta ning kordasin uuesti seda protseduuri filtreerimisega. Filtri puhastamiseks täitsin filtri destilleeritud veega ning lasin sellel tühjaks tilkuda. Seejärel valasin lahuse mõõtesilindrisse ning lisasin veel nii palju destilleeritud vett, et mõõtesilinder oleks täpselt täidetud (250 cm3). Seejärel mõõtsin aeromeetriga lahuse tihedust.
· Sättisin kolvi nii, et vahemaa kolvi ja elekripliidi vahel oli umbes 3-5 mm. · Panin kolbi magnetsegaja pulga ja kontrollisin, et see käiks ilusasti ringi. · Viisin uuritava aine lehtri ja spaatli abil ümarkolbi. · Lisasin 1ml etanooli, käivitasin magnetsegaja. · Monteerisin juurde püstjahuti. · Hakkasin lahust kuumutama. · Lisasin veel 1 ml lahustit (etanooli), saagise suurendamiseks panin etanooli enne nõusse, kus uuritav aine oli, seejärel valasin segu läbi jahuti kolbi. · Kuumutasin. · Oli jäänud lahustumata tükk uuritavat ainet, lisasin veel 1 ml lahustit, eemaldasin püstjahuti ja purustasin tüki klaaspulgaga. · Panin püstjahuti tagasi. · Aine oli täielikult lahustunud enne keemistemperatuurini jõudmist, eemaldasin kuumuti, tõtstsin muhvi abil kolvi ülespoole lastes lahusel jahtuda. · Moodustusid kristallid.
Töö eesmärk HCl ja NaOH kontroll-lahuse konsetratsiooni määramine tiitrimisega. 2. Kasutatud töövahendid 2 koonilist kolvi (250 cm3), 2 büretti (25 cm3), pipett (10 cm3), pipettipump, keeduklaas, lehter ja statiiv. 3. Kasutatud ained Uuritava konsentratsiooniga HCl lahus, NaOH lahus (0,1004 mol/dm3). NaOH kontroll- lahus, indikaatorid fenoolftaleiin (ff) ja metüülpunane (mp) 4. Töö käik a) HCl lahuse konsentratsiooni määramine tiitrimisega. NaOH lahust valasin büretti. Büretti valasin täis kuni mahuskaala 0-märgini. Pipetid loputasin eelnevalt töölahusega. Pipetipumva abil võtsin HCl täpselt 10 cm 3. Siis lasin koonilisse kolbi 10 cm3 hapet ja lisasin 3 tilka indikaatorit ff (fenoolftaleiini). Büretist tilgutasin leelise (NaOH 0,1004 mol/dm3) happesse (HCl) ja samal ajal segasin seda, kuni lahuse värvus muutus punaseks. Kordasin katset neli korda. b) NaOH kontroll-lahuse konsentratsiooni määramine tiitrimisega.
tilgakestena teises vedelikus. Emulsioonid hajutavad läbivat valgust ja neid saab kindlaks teha hägu tekkimisega. Rasvade kui rasvhapete glütserüülestrite tunnuseks on hüdrofoobsus ja lahustumatus vees ja vesilahustes. Orgaanilistes solventides aga nad lahustuvad. Kui orgaanilises solvendis lahustatud rasvalahus viia hüdrofiilsesse vesikeskkonda ja seda segada/loksutada, moodustub õli-vees tüüpi emulsioon. Katse käik: Valasin ühte katseklaasi emulsioonitesti lahust I ja teise katseklaasi emulsioonitesti lahust II. Lisasin kummalegi u 2 ml etanooli ning lahjendasin destilleeritud veega. Loksutasin katseklaase. Tulemus: Esimeses katseklaasis, mis sisaldas emusioonitesti lahust I, tekkis hägu. Teises katseklaasis, kus oli emulsioonitesti lahus II, muutusi ei toimunud. Järeldus: Hägu tekkimine esimes katseklaasis annab tunnistust emulsiooni tekkest ja võib öelda, et emulsioonitesti lahus I sisaldas lipiide
Filtreerisin antud segu ja mõõtsin filtraadi tiheduse. Filtraadi tiheduse ja massi järgi arvutasin keedusoola järgi. Saadud andmete järgi arvutasin keedusoola protsendilise sisalduse algsegus. 2. Kasutatud mõõteseadmed, töövahendid ja kemikaalid. Mõõteseadmed : mõõtesilinder 250 cm3, areomeeter. Töövahendid : keeduklaas, klaaspulk, lehter, kooniline kolb, filterpaber. Kemikaalid : tahke NaCl segus liivaga, destileeritud vesi. 3. Töö käik. Esmalt valasin koonilisse kolbi 50 cm3 destileeritud vett ja loksutasin segu, et soola lahustuvus vees oleks maksimaalne. Siis aestasin lehtri keeduklaasi üeale. Lehtrisse anin filterpaberi ja niisutasin seda, et ta liibuks täielikult lehtri seinale. Valsin segu mööda klaaspulka läbi lehtri keeduklaasi niikaua kuni koonilisse kolbi jäi alles ainult liiv, korraga täitsin filtirist 3/4. Kordasin 2 korda eelnevat sammu. Peale kolmandat
· Suhkruid jaotatakse ka vaba aldehüüdrühma esinemise järgi molekulis redutseerivad/taandavad ja mittererutseerivad/mittetaandavad. Redutseerijad on kõik monoosid ja mõned oligosahhariidid. Süsivesikute reaktsioonid: 1. Molischi test Süsivesikute olemasolul tekib nende segus -naftooliga (C10H7OH) konts. väävelhappe lisamisel happe ja lahuse piirpinnale purpurne kiht. Töö käik: ühte katseklaasi valasin 2 ml glükoosi ja teise 2 ml sahharoosi lahust lisasin mõlemasse katseklaasi 0,5 ml Molischi reaktiivi (-naftooli lahus alkoholis) loksutasin lisasin tilkhaaval 1 ml konts. väävelhapet (rohkem ei loksuta). Tulemus: Peale väävelhappe lisamist oli piirpind tumeroheline/pruunikas mõlemas lahuses. Natukese aja pärast hakkas tekkima purpurne, kahe kihi vahele. Purpur tekkis kiiremini sahharoosi sisaldavas katseklaasis. Mõlemas katseklaasis hõljus happe kohal lillakas puru (reaktiivist)
Kjh,jk Töö eesmärk: Happe (HCl) ja leelise (NaOH) lahuste kontsentratsiooni määramine tiitrimisega. Kasutatavad ained: Uuritava kontsentratsiooniga HCl lahus täpse kontsentratsiooniga (0,1004M) NaOH lahus indikaatorid fenoolftaleiin (ff) metüülpunane (mp). Töövahendid: Koonilised kolvid (250 cm3) 2 büretti (25 cm3) Pipett (10 cm3) Lehrid Keeduklaas Töö käik: Soolhappe kontsentratsiooni määramine: Võtsin kindla kontsentratsiooniga NaOH lahust ja valasin seda büretti. Bürett valasin täis kuni mahuskaala 0-märgini. Pipetile panin otsa pipetipump. Pipeti abil mõõtsin puhtasse koonilisse kolbi 10 cm3 hapet ja lisasin 4 tilka indikaatorit ff. Lahus jäi värvituks. Järgnevalt tilgutasin büretist NaOH lahust HCl-i, kuni lahuse värvus muutus punaseks. Lugesin büretis oleva leelise nivoo asukoht 0,05 cm3 täpsusega. Saadud lugem annab happe neutraliseerimiseks kulunud leelise mahu cm3-tes. Kordasin kolm korda
3. Jäin tahke materjali settimiseks 5 minutit seista 4. Kui sademe kohale on tekkinud selge lahuse kiht, siis kandsin mõlemast katseklaasist pipetiga tilk lahust filterpaberile ja jäin kuivada Mõlemad rasvaplekkid olid vastu valgust vaadates muust paberist heledam ja pimeda poole vaadates tumedam, kuna lipiidid suurendavad paberi läbipaistvus => mõlemad uuritavad ainet sisaldasid lipiide 1.3.2 Emulsioonitest 1. Võtsin kaks kuiva katseklaasi kuhu valasin 1 ml erinevat uuritavat lahust 2. Lisasin mõlemasse 4 ml destilleeritud vett ja loksutasin intensiivselt Ühes katseklaasis muutus segu häguseks => seal on lipiidid, täpsemalt rasvad, kuna nad on hüdrofoobsed ja moodustavad vesikeskkonnas emulsiooni ning hajutavad läbivat valgust. 1.3.3 Akroleiiniproov 1. Võtsin kaks kuiva katseklaasi kuhu kandsin 1 g NaHSO4 ja lisasin tilk kahest erinevast uuritavast materjalist 2
(250cm3), areomeeter, filterpaber. Kasutatud uurimis ja analüüsmeetodid ning metoodikad Esmalt pidin kaaluma kuiva keeduklaasi 6,00 g liiva ja soola segu ja lahustama NaCl klaaspulgaga segades ( 50 cm3) destilleeritud veega ning seejärel filtreerima saadud lahuse. Filtrimiseks valmistasin valgest filtripaberist kurdfiltri ja asetasin selle klaaslehtrisse. Siis valasin lahuse keeduklaasist mööda klaaspulka filtrile. Jäägile keeduklaasis lisasin NaCl 3 täielikuks väljapesemiseks liivast veel ~30...50 cm destilleeritud vett, segasin ja filtrisin koonilisse kolbi läbi sama filtri. Sama tegin veel kaks korda aga seekord väiksema destilleeritud vee kogusega. Selleks, et filter lõplikult sinna sattunud liivast puhastada valasin sinna destilleeritud vett ja filtrisin ka selle koonilisse kolbi
Hakkasin tiitrima. Tilk haaval hakkasin büretist lahust tilgutama koonilisse kolbi, kus oli 5 kordse lahjendusega HCl lahus ning 3 tilka fenoolftaleiini. Lahuse värvus muutus roosaks, kuid kui seda loksutasin, siis värvus kadus. Lisasin büretist lahust tilkhaaval seni, kuni värvus ei kadunud HCl lahust koonilises kolvis loksutades ära. Kordasin katset veel 2 korda, et saada keskmine HCl tiitrimiseks kuluv NaOH kogus. Järele jäänud NaCl lahuse valasin selleks ette nähtud kogusmis pudelisse, ülejäänud lahused-tiitritud lahused ning 5 kordse lahjendusega lahuse valasin lihtsalt kraanikausist alla. Katseandmed. Lahuse valmistamiseks vaja mineva vee hulk- 95,9 ml Lahuse vamistamiseks vaja mineva kontsentreeriutd happe hulk- 4,03 ml Kontsentreeritud soolhappe tihedus- ρ2 -1,179 g/cm3 Kontsentreeritud soolhappe massiprotsent- C%1-36% Valmistatava lahuse massiprotsent-C%- 1,6% Valmistatava lahuse molaarsus-CM-0,45 mol/l 1
Üks ühenduskoht tuleb sukeldada uuritava aine lahusesse ja teise traadi temperatuur on juba fikseeritud. Temperatuuride erinevustest tekib ühenduskohtade vahel pinge, mis on võrdeline temperatuuride vahega ja selle alusel saabki määrata lahuse temperatuuri. Termopaar on ühendatud arvutiga läbi muunduri ja temperatuuri saab jälgida arvutiprogrammist. Algul mõõtsin puhta lahusti (destilleeritud vee) külmumistemperatuuri. Selleks valasin lahustit 1,5 cm kihina katseklaasi. Seejärel asetasin termopaari kohale nii, et see ulatus kindlalt vedelikku. Katseklaasi panin jahutisse ja alustasin temperatuuri fikseerimist käivitades arvutiprogrammi. Enne lahusti kristallatsiooni toimus allajahtumine. Pärast allajahtumist esinev maksimaalne temperatuur ongi külmumistemperatuur. Puhta lahusti korral jäi see mõneks ajaks püsima. Edasi määrasin uuritava aine lahuse külmumistemperatuuri. Selleks loputasin katseklaasi
Bi(NO ) ; 0,25 M KI; tahke KI; 0,2 M Pb(NO ) ; Na SO ; CH COONa; 0,2 M Cd(CH COO) 2 3 4 4 3 3 6 4 4 ; küllastatud Na SO ; etanool; 0,2 M ZnSO ; NiSO ; FeCl ; K [Fe(CN) ] ; FeSO ; CuSO ; 2 4 3 AgNO; 1M H SO ; 1M HNO ; katseklaaside komplekt Katseandmete töötlus ja tulemuste analüüs Kaksiksoola ja kompleksühendi dissotsiatsioon 1.1 Valasin kolme katseklaasi ~2 ml FeNH4(SO4)2 lahust a) Tilkhaaval lisasin 1M H2SO4 lahust kuni punakas-pruuni värvuse kadumiseni. Siis lisati mõned tilgad NH4SCN lahust. Lahus värvus punaseks, järelikult oli lahuses Fe3+ ioone FeNH4(SO4)2 + NH4SCN Fe(SCN)SO4 + (NH4)2SO4 Fe3++SCN- [Fe(SCN)]2+ b) Lisasin mõned tilgad konts. NaOH lahust, soojendasin. Eraldus ammoniaagi lõhna, see tõestas NH4+ ioonide olemasolu lahuses FeNH4(SO4)2 + 4NaOH Fe(OH)3 +NH3 + 2Na2SO4 + H2O
Kasutatud mõõteseadmed, töövahendid ja kemikaalid Mõõteseadmed: termomeeter. Töövahendid: büretid, katseklaasid, kummikork, pesupudelid, keeduklaas, elektripliit. Kemikaalid: 1%-ne Na2S2O3 lahus, 1%-ne H2SO4 lahus. Kasutatud uurimis-ja analüüsimeetodid ning metoodikad Katses 1 jagasin 8 katseklaasi 4-ks paariks. Igast paarist täitsin ühe katseklaasi 6 cm 3 H2SO4 lahusega. Teise katseklaasi täitsin Na2S2O3 lahusega, mille kontsentratsioon igas paaris erines. Siis valasin esimese paari lahused kokku, sulgesin katseklaasi korgiga, segasin ning mõõtsin stopperiga aega lahuse häguseks muutumiseni, sama tegin ka ülejäänud paaridega. Katses 2 võtsin samuti 4 paari katseklaase. Igast paarist täitsin ühe katseklaasi 4 cm 3 HCl lahusega, teise 4 cm3 Na2S2O3 lahusega. Siis täitsin keeduklaasi poolenisti veega, asetasin vette kõik katseklaasid ning termomeetri ja tõstsin keeduklaasi elektripliidile. Kui temperatuur
Ka või lahuse värv muutus heledamaks, hiljem kadus broomi värvus täielikult. Steariinhappelahus oli broomile iseloomulikku pruunikat värvi. Broom liitub küllastumata ühendite kaksiksidemetele. Seega võib järeldada, et oliivõlis on palju küllastumatust, võis on ka kaksidemeid, aga steariinhappes mitte. CH3(CH2)nCH=CH(CH2)mCOOH +Br2 --> CH3(CH2)nCHBr-CHBr(CH2)mCOOH steariinhape 5.Liebermann-Burchard´i kolesterooli määramise test Kolme katseklaasi valasin erineva lipiidi lahust. 1.kolesterool 2.oliivõli 3.või Igasse katseklaasi lisasin 6 tilka äädikhappe anhüdriidi ja 4 tilka väävelhapet. Loksutasin hoolega igat kateklaasi. Kolesterooli sisadav lahus muutus siniseks, teiste värvus ei muutunud. Kolesterool reageerib väävelhappelises keskkonnas äädikhappe anhüdriidiga moodustades kolesterooli polüeensete derivaatide segu. Katse tõestab, et oliivõlis ja katses kasutataud võis kolesterooli ei ole.
kolvi märgini toatemperatuuril oleva veega ja vee mahu mõõtsin mõõtesilindri abil. Fikseerisin katse sooritamise momendil termomeetri ja baromeetri abil õhutemperatuuri ja õhurõhu laboris Katseandmed. Õhutemperatuur to=22,0o =295o Õhurõhk p=103300 Pa = 774,8 mm Hg Mass m1 (kolb + kork + õhk kolvis) m1=124,55 g Mass m2 (kolb + kork + CO2 kolvis) m2=125,71 g Kolvi maht (õhu maht, CO2 maht) V=331 ml = 0,331 l Katseandmete töötlus ja tulemuste analüüs. Kolvi mahu arvutamine- valasin kolbi eelnevalt märgitud kriipsuni kraanivett ning valasin selle seejärel kolvist 250 ml mõõtesilindrisse. Vee koguse mõõtmised teostasin kahes jaos, kuna vett oli kolvis rohkem kui 250 ml. Leida õhu mass kolvis. mõhk= ρ˚*V0 mõhk=0,331dm3*1,29g/dm3=0,43 g Arvutada kolvi ning korgi mass (m2) vahest : m3=m1-mõhk m3=124,55g-0,43g = 124,12 g Arvutada CO2 mass vahest: m(CO2)= m2-m3 m(CO2)= 124,71g – 124,12g = 0,59g
mitu kihti. Lõikasin peeti, sibulat, tilli, tomateid, peterselli, kurki, viinereid, sinki, liha, vorsti. Paigutasin brownies küpsiseid vaagnatele, lõikasin sushit, paigutasin küpsiseid vaagnale, tegin puuvilja korve. 05.12 Kell 12.00 oli tuleohutuse ja evakueerimise häireõpe. Kell 16.00 lõikasin meloneid viiludeks 200 tk paigutasin vaagnale küpsiseid, tegin puuviljakorve, lõikasin jäätise kausidesse, valasin smuutisid pitsidesse, paigutasin beseed marmiidi, panin kulbiga lõigatud puuvilju kausidesse. 07.12 Kell 16.00 hakas töö Ladusin küpsiseid, lõikasin apelsine, greipe, tegin puuviljakorve. Koorisin miniporgandeid ja maaprirne, koorisin ja lõikasin kõrvitsat. Aitasin valmistada woki. 08.12 Töö hakas kell 15.00 Tegin puuviljakorve, ladusin küpsiseid, panin puuvilja segu kausidesse, kaunistasin kooke, panin moosi kausidesse, pesin õunu, pirne, banaane
Üks vedelik peab olema polaarne ja teine mittepolaarne. Tavaliselt on üheks vedelikuks vesi ja teiseks on vähepolaarne orgaaniline vedelik. Rasvade iseloomulikuks tunnuseks on hüdrofoobsus ja lahustumatus vees ja vesilahustes, aga nad lahustuvad orgaanilistes solventides. Kui taolises solvendis valmistatud rasvalahus viia hüdrofiilsesse vesikeskkonda ja seda intensiivselt segada või loksutada, siis moodustub õli-vees tüüpi emulsioon. Töökäik: Kahte kuiva katseklaasi valasin 1 ml kahte erinevat uuritavat lahust. Katseklaase loksutatasin kuni homogeense lahuse moodustumiseni. Seejärel lisasin mõlemasse 4 ml destilleeritud vett ja loksutasin taas. Järeldus: Hägu tekkis esimeses katseklaasis, teises katseklaasis oli lahus selge. See tähendab, et lipiide sisaldab esimene proov. 1.3.3 Akroleiiniproov Glütserooli kuumutamisel tekib terava lõhnaga küllastamata aldehüüd propenaal ehk akroleiin
hägune segu, mis ei olnud väga vedelas olekus. Al2(SO4)3 + 2M 6NH3H2O 2Al(OH)3 + 3(NH4)2SO4 + H2O Al3+ + NH3H2O [Al(NH3)]3+ + H2O Katse 3 Kolmanda katse puhul lisasin Pb(NO3)2 lahusele K2CrO4. Tekkis kollane hägune segu, mille põhja sadenes tahke aine. Pb(NO3)2 + K2CrO4 PbCrO4 + 2KNO3 Pb2+ + CrO42- PbCrO4 4 Katse 4 oli hüdrolüüsi peale: Katse 4 Ühte katseklaasi valasin 1 ml Al2(SO4)3 lahust ja teise Na2CO3 lahust. Hindasin nende lahuste pH-d indikaatoritega. Na2CO3 lahusele lisasin 1-2 tilka fenoolftaleiini lahust. Lahus muutus roosaks, seega lahuse pH oli aluseline. Al2(SO4)3 lahusele lisasin 1-2 tilka metüülpunase lahust, mille tulemusel lahus muutus roosakaks/punakaks, lahuse pH oli happeline. Nende soolade vesilahused ei olnud neutraalse reaktsiooniga, sest nendes lahustes sisaldus nii happelisi kui ka aluselisi ioone. Katse 5
3 ~30...50 cm destilleeritud vett, segasin ja filtrisin koonilisse kolbi läbi sama filtri. 5. Keeduklaasi ja liiva jääki keeduklaasis pestsin paar korda vähese veega, jälgides, et keeduklaasi seinad saaksid puhtaks. Ka pesuvesi filtrisin läbi sama filtri koonilisse kolbi. 6. NaCl täielikuks väljapesemiseks filtri pooridest täitsin filter destilleeritud veega ja lastsin ta lõpuks tühjaks tilkuda. 7. Lahus valasin koonilisest kolvist mõõtesilindrisse. Lisasin mõõtesilindrisse 3 nii palju destilleeritud vett, et lahust oleks täpselt 250 cm . 3 V= 250 cm 8. Lahust mõõtesilindris segasin hoolikalt. Selleks valasin lahus korraks uuesti koonilisse kolbi ja seejärel mõõtesilindrisse tagasi. 9. Mõõtsin areomeetriga lahuse tihedus.
Looduslik Indikaator Kati Eliisabet Peterson Punane kapsas Töö Käik Võtsin punase kapsa. Panin blenderisse keedetud vett ja lisasin punase kapsa lehti. Võtsin kohvi filtri ja lasin saadud büreel sellest läbi imbuda. Võtsin mitu klaasi, kuhu valasin saadud punase kapsa ekstrakti. Töö käik Siis hakkasin valama klaasidesse destilleerimata vett, erinevaid aineid: äädikat, sidruni mahla, küpsetuspulbrit, sooda lahust, aknapuhastusvedelik mullivett, ku, destileeritud vett, seepi jne Kasutatud kirjandus http://simpleicon.com/wp-content/uploa ds/ smile.png https://www.youtube.com/watch?v= I18K2upEHLc https://www
värvus täielikult. Steariinhappelahus oli broomile iseloomulikku pruunikat värvi. Broom liitub küllastumata ühendite kaksiksidemetele. Seega võib järeldada, et oliivõlis on palju küllastumatust, võis on ka kaksidemeid, aga palmitiinhappes mitte. CH3(CH2)nCH=CH(CH2)mCOOH +Br2 --> CH3(CH2)nCHBr-CHBr(CH2)mCOOH CH3(CH2)14COOH palmitiinhape 5.Liebermann-Burchard´i kolesterooli määramise test Kolme katseklaasi valasin erineva lipiidi lahust. 1.rapsiõli 2.searasv 3.kolesterool Igasse katseklaasi lisasin 6 tilka äädikhappe anhüdriidi ja 4 tilka väävelhapet. Loksutasin hoolega igat kateklaasi. Kolesterooli sisadav lahus muutus siniseks, searasv värvus veidi kollakaks ja rapsiõli värvus tumehalliks/pruuniks. Kolesterool reageerib väävelhappelises keskkonnas äädikhappe anhüdriidiga moodustades kolesterooli polüeensete derivaatide segu.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
