Baroki lühikokkuvõte (3)

BAROKK
(1600-1750)
17. sajandi ja 18. sajandi esimesel poolel ei tekkinud ühtset, kogu Euroopat haaravat kunstivoolu. 19. sajandil hakati seda perioodi kunstis tähistama üldnimetusega "barokk" (it k-s eriskummaline).
Barokk arenes eelkõige feodaalkatoliiklikes maades, kus kodanlus polnud veel suuteline võimu haarama (Itaalia, Austria, Lõuna-Madalmaad (Belgia), Hispaania ja Lõuna Saksamaa).
Barokk tekkis Itaalias 16. sajandi lõpul, levis sealt üle kogu Euroopa ja kustus 18. sajandi keskel. Kunstnikele anti suuri tellimusi. Kirik ja õukond soovisid , et kunst oleks esinduslik ja tore ning sümboliseeriks usu ülevust ja jõudu. Seetõttu ei tekkinud ka mingit täiesti uut kunstivoolu, vaid täiustati renessansis õpitud võtteid. Noored kunstnikud olid üles kasvanud renessansi vaimus ja olid vanadest meistritest paratamatult sõltuvad. Kunstnikud lähtusid elust ja püüdsid seda võimalikult tõepäraselt kujutada. Tähelepanu koondus inimeste tunnete mõjutamisele, nende hämmastamisele ja rabamisele. Barokk rõhutas, et elu - see on eelkõige liikumine ja oli loomulik täiendus renessansile.
MOOD
Kolmekümneaastase sõja järel muutus meeste riietus sõjaolukorrale vastavamaks - mehed hakkasid kandma pikki , vabalt saabastesse ulatuvaid pükse ja lühikest kuube . Kõrged kraed asendusid õlgadeni ulatuvate kraedega, millel oli sageli lai pitsääris. Peas kanti laiaservalisi sulgedega kübaraid ja jalas kõrgete kontstega käänissaapaid. Aadliku rõivastuse juurde kuulus tingimata mõõk. Naiste riietus muutus samuti vabamaks - lõdvem korsett , avaram dekoltee . Krookkrae asendus pitskraega. Varrukaid kaunistasid laiad pitsmansetid.
Louis XIV ajal tulid aga moodi põlvpüksid. Põlvpükstega kanti pikka vesti ja kuube, kaelas lehvivaid rätikuid. Mehed kandsid allonþparukaid, mis pidid sümboliseerima mehe jõudu ja tugevust. Riietus külvati üle hõbe- ja kuldtikandiga ning kaunistuspealtega. Ühe luksusliku ülikonna jaoks olevat kulunud üle 5 meetri brokaati, u 50 meetrit roosat siidpaela 500-600 seose tegemiseks, 12 m pitsi ja 70 nööpi. Naise riietus koosnes sügavast dekolteest ja kaheosalisest seelikust. Pealmine seelik polsterdati külgedelt ja tagant traadiga. Seelik lõppes slepiga, mille pikkus oli õukonna etiketiga rangelt kindlaks määratud. Näiteks a 1710 kehtisid järgmised reeglid - kuninganna slepi pikkus oli u 5,5 m, tema tütardel u 4 m, hertsoginnadel 1,5 m jne. Kõrged soengud püsisid üleval traadi ja paelte abil. Jalas kanti tikitud siidsukki. Riietust täiendasid kindad ja lehvikud.
ARHITEKTUUR ITAALIAS
Kui renessansiajastu arhitektuuur oli ülevaatlik ja harmooniline, siis barokki on võrreldud tuule ja mässava merega. Barokkarhitektuuris puudub rahu, kõik liigub ja lainetab . Sageli kavandati isegi ehitiste põhiplaanid kõverjoonelised. Hoonete fassaadid muutusid omaette kunstiteosteks, kuhu rajati kõikmõeldavaid kaunistuselemente. Dekoratsioon mattis konstruktsiooni. Samuti võeti renessansist üle peaaegu kõik arhitektuurilised detailid: sambad, poolsambad ja pilastrid antiigipäraste kapiteelide ja baasidega, ümarkaared, viilud jne. Renessansiajal seisid sambad rahulikult reas, barokkarhitektuuris ühinevad sambad paarideks, kusjuures üks sammastest sageli eendub . Fassaade liigendavad petikaknad ja nisid . Niððidesse paigutatakse skulptuure. Kasutatakse mitmevärvilisi ehituskive.
Arhitektuuris sai esmajärguliseks ülesandeks kirikute püstitamine. Valitsevaks kirikutüübiks sai pikergune hoone. Renessanss pärandas barokile armastuse nelitise kohal kõrguva kupli vastu. Kiriku siseruum ei jagunenud löövideks nagu keskajal, vaid moodustas ühe avara saali. Põhiliseks valgusallikaks olid aknad, mis asusid nelitiskupli allosas . Valgus koondus seega peamiselt kiriku idaossa (kooriruumi), tõstis seda esile ja aitas kogu kiriku sisemust siduda ühtseks tervikuks.
Kiriku välisilmes oli olulise tähtsusega kuppel või läänefassaad. Läänefassaad on kaheosaline. Seda ühendavad kitsamate ja madalamate kõrvalosadega detailid e voluudid, mis on barokkstiilile väga iseloomulikud. Voluut on spiraalikujuline, lopsakas, pisut teokarpi meenutav motiiv .
* Fassadi detailid on täielikult allutatud dekoratiivsele tervikule ja neil pole praktilist ülesannet.
* Teiseks on fassadi üldmulje dünaamiline, rahutu ja maaliline nagu siseruumidki. Mõnikord oli kogu fassaadipind laineline , astmeline või kaarekujuline .
* Kõikjal valitseb arhitektuuriliste vormide kuhjamine, palju esineb ebasümmeetriat. Sellega saavutatakse valguse ja varju ootamatuid kontraste, mis muudavad fassaadi veelgi rahutumaks.
Ka linnakujundamine tõusis erilisse ausse. Siin torkab silma samuti baroklik fassaadikujundus. Kõike püüti näidata suuremana ja võimsamana kui see tegelikult oli. Ruumiliste efektide ja illusioonide loomine oli barokiaja kunstnike üks lemmikvõtteid. Peetri kiriku ette rajati väljak (kolonnaad), mille põhiplaan laseb väljakul avaramana mõjuda ja kiriku fassaad tundub kõrgem. Selle väljaku autoriks oli barokk-kunsti peaesindaja LORENZO BERNINI ( 1598 -1680).
Teise kuulsusena arhitektuuri alal võiks mainida CARLO MADERNAT . Tema projekteeritud on Santa Susanna kiriku fassaad Roomas. See on tüüpiline barokkfassaad- rahutu ja maaliline. Rütmiliselt asetatud sambapaarides eendub üks sammas tugevasti. Korruseid ühendavad tervikuks voluudid.
Kõige fantaasiarikkam ja uuendusi püüdlevam itaalia arhitektide hulgas oli FRANCESCO BORROMINI. Tema ehitatud San Carlo alle Quattro Fontane kirikus Roomas näib kõik liikuvat. Sirgjoont peaaegu ei kasutata. Fassaadi jaotab kaheks korruseks lainetav simss ; mõlemat korrust liigendavad neli korintose sammast, mille vahel on niðid skulptuuridega ning nelinurksed ja ovaalsed petikud. Fassadi kroonib suur ovaalne medaljon .
ARHITEKTUUR PRANTSUSMAAL
Prantsuse arhitektuuri uus stiil sündis kuningalossi Louvre `i edasisel täiendamisel 17. sajandil. 1665. a-l kuulutati välja võistlus Louvre`i lossi idafassaadi kujundamiseks. Züriile ei meeldinud aga ükski kavand ja nii kutsuti kohale Bernini. Ka Bernini kavand ei leidnud pooldajaid ja nii usaldati fassaadi ehitamine võistluse võitnud prantslasele CLAUDE PERRAULT`le ( 1613 -1688). Arhitekt hülgas itaaliapärased liialdused ja arendas edasi Palladiole omast joont (sammaste rohkus). Prantsuse kunstile on omane selgus, ülevaatlikkus ja loogika. Ehitis mõjub monumentaalsena ja ülevana. Selle suursugusus on saavutatud rahuliku kompositsiooni ning ülearuste detailide vältimisega.
Barokilikumad tendentsid tulevad ilmsiks Versailles `i lossi ehitusel. Louis XIV tellimisel töötasid seal prantsuse parimad arhitektid , skulptorid ja maalijad . Tema käsul ehitati endine väike jahiloss ümber grandioosseks ansambliks. Oma suuruse ja toredusega pidi see hämmastama kogu Euroopat. Versailles`loss on pikergune hoone kahe eenduva tiivaga, mille vahel on avar õu. Loss on ehitatud klassitsistliku rangusega, rõhutatud on horisontaalsust. Ümberehitamise peameistriteks olid peaarhitekt JULES HARDOUIN -MANSART ja aiakunstnik ANDRE LE NOTRE. Lossi park on pargikunsti täiuslikem näide. Selle stiili põhiideeks on, et loomulikku loodust tuleb parandada, ilustada, allutada mõistuse loodud süsteemile. Tulemuseks on reeglipärane teedevõrk (kõik kõrvalteed lõikuvad peateega täisnurkselt), sümmeetriliselt paigutatud skulptuurid , geomeetrilisteks kujunditeks pügatud puud ja põõsad.
18. sajandi keskel jõuab dünaamiline barokk ka Peterburgi, mille parimaks näiteks on BARTOLOMEO RASTRELLI (1700-1771) ehitatud Talvepalee. Eestis on barokkarhitektuuri silmapaistvamaid mälestusmärke itaallaase Niccolo Michetti ehitatud Kadrioruloss Tallinnas.
SISEKUJUNDUS
Veelgi suuremat sära ja hiilgust näeme barokiajastu interjöörides. Seinapindu liigendavad võimsad, tugevasti eenduvad pilastrid, poolsambad, karniisid ja keerdsambad. Niððides asuvad skulptuurid. Mõnikord katavad skulptuurid, reljeefid ja maalid nii tihedalt seinu, et vaba pinda peaaegu polegi. Losside seinu võivad katta maalide ja skulptuuride asemel ka vaibad. Eriti kuulsad on gobeläänid. Vaipadel on stseenid kuningate elust, müütidest ning legendidest.
SKULPTUURIKUNST
Suure tähtsuse omandasid taas kirikuid kaunistavad skulptuurid ja maalid. Barokkstiili maalidel ja skulptuuridel on tunduvalt dekoratiivsem iseloom - nende abil ei püüta mitte nii palju jutustada, moraliseerida ja õpetada, kuivõrd inimeste tundeid mõjutada, hämmastada ning tekitada imetlust ja aukartust.
Peamiselt viljeleti dekoratiivplastikat, millega kaunistati hoonete fassaade, interjööre ja parke. Portreekunstis sai valitsevaks paraadportree. Rohkesti kujutati ka mitmesuguseid pühakuid. Renessansskunst oli lineaarne, barokk- kunst maaliline. Skulptuuride valmistamisel eelistati eelkõige maalilisust. See saavutati rohkete detailide, järskude rakursside, arvukate põimumiste, teravate valguse ja varju kontrastidega.
Tüüpiliseks itaalia barokkskulptuuri näiteks on GIOVANNI LORENZO BERNINI (1598-1680) " Apollon ja Daphne " (1625). Päikesejumal Apollon on jälitamas tema eest põgenevat nümfi. Apolloni riided lehvivad tuules , ta jalad puudutavad vaevalt maad. Daphne palub peajumal Zeusilt abi. Viimane muudab ta loorberipuuks. Daphne juuksed moonduvad loorberilehtedeks ja keha kattub puukoorega (suur dünaamika, diagonaalne kompositsioon , detailide rohkus). Teiseks kuulsamaks Bernini teoseks võib nimetada skulptuurigrupi "Püha Teresa ekstaas". Bernini on loonud mütoloogiliste teemade kõrval ka hulgaliselt portreebüste. Neile on iseloomulikud energiline peapööre, lehvivad draperiid ja võimsad parukad - ühesõnaga pidev liikumine ja muutumine.
Prantsuse barokkskulptoritest oli silmapaistvam PIERRE PUGET (1620-1694). Tema loomingus on baroki mõjud kõige tugevamad. Kirglik võitlus, jõud ja dünaamika ning kohati suur traagika esinevad peaaegu kõigis Puget`töödes.
MAALIKUNST ITAALIAS
17. sajandi kõige suurem väärtus on kindlasti maalikunst. Tahvelmaalile eelistatakse seina- ja laemaale. Laemaalidel kujutatakse tihti arhitektuurilisi detaile (kaari, saamaskäike jne). Seetõttu kipub tõeline ja illusoorne ruum vaataja silmis segunema. Läheb raskeks eraldada tõelisi ja maalitud detaile. Kirikute seinu ja lagesid katsid usulistel teemadel loodud kompositsioonid. Losside kaunistamisel eelistati mütoloogilise sisuga teoseid. Renessansi ajal olid kõik kunstiliigid eraldiseisvad. Barokk kaotas piirid arhitektuuri, maalikunsti ja skulptuuri vahel ning püüdis neid liita ühtseks tervikuks.
Barokse dekoratiivmaali üheks nimekamaks meistriks Itaalias on ANDREA DEL POZZO (1642-1709). Tema loodud on Sant`Ignazio kiriku laemaalid Roomas.
17. sajandi maalis läks rahutu liikumise kujutamine erilise tähelepanu alla. Sellele lisandus maaliline käsitluslaad, kus värvid sulavad üksteise sisse ilma selgete piirideta . 1585. aastal asutasid Agostino, Lodovico ja Annibale (vennad) CARRACCID Bolognas kunstiakadeemia , kus nad ise õpetajatena töötasid. Nende põhimõtteks oli ühelt poolt looduse tundmaõppimine, teiselt poolt vanade meistrite väljendusvahendite ja -laadide ühendamine ( eklektitsism ). Näiteks püüti seostada Michelangelo suurejoonelisust Corregio maalilisusega, Raffaeli kompositsiooni veneetslaste koloriidiga jne. Carraccide maalide teemad pärinesid mütoloogiast ja nende ilutsev ning idealiseeriv laad leidis palju järgijaid.
Kõrvuti eklektitsismiga arenes itaalia kunstis teine vool, nn naturalism , mille suurimaks esindajaks oli MICHELANGELO DA CARAVAGGIO ( 1573 - 1610 ). Ta hülgas otsustavalt eklektika . Caravaggio põlgas idealiseerimist ja püüdis elu ning inimesi kujutada just sellistena, nagu ta neid nägi. Tema maalidel näeb tihti tüüpe lihtrahva hulgast - mustlasi, pillimehi, joodikuid ja kaardimängijaid. Ka religioosseid tegelasi kujutab ta olustikulisena, ilma aupaisteta. Caravaggio eesmärgiks polnud suursugune ja täiuslik kompositsioon. Inimeste poosid tema maalidel on rõhutatult juhuslikud, näiteks seljaga vaataja poole. Oluline osa on valgusel, mis suundub tavaliselt ülevalt ühest puntist alla tegeleaskujudele. Valgusvihk on tugevalt kontrastne muidu tumedal pildil (siit ka mõiste "keldriluugivalgus"). Robustse, jõhkravõitu käsitluslaadi tõttu on Caravaggiot kutsutud ka "maalikunsti antikristuseks" ja " mustade jalgade maalijaks".
MADALMAADE MAALIKUNST (FLANDRIA)
Madalmaades (Hollandis ja Flandrias) olid 17. ja 18. sajandil eriilmelised kunstisuunad .
* Flandria kuulus Hispaania ja seega katoliku kiriku võimu alla. Siin arenes äärmuslik, suurejooneline barokk.
* Holland oli esimene maa Euroopas, kus toimus võidukas kodanlik revolutsioon . Peale iseseisvumise saavutamist algas Hollandis hoogne majanduslik ja poliitiline tõus. Vabariiklik kord ja uus usk - kaine , pühapilte eitav kalvinism - panid aluse hollandi kunsti erinevustele: kunst muutus elulähedasemaks ja õukonnast sõltumatuks. Nüüd olid kunsti tellijateks kaupmehed ja käsitöölised ja neid huvitas eelkõige igapäevane elu. Oma tubade seintel tahtsid nad näha:
* natüürmorte,
* maastikumaale,
* olustikumaale ja
* lähedaste portreid.
Flandrias oli üks kuulsamaid baroki kunsti esindajaid PETER PAUL RUBENS ( 1577 -1640). Rubens maalis võrdse meisterlikkusega allegoorilisi ja mütoloogilisi maale ning portreid. Tema töödes on suurejooneline pidulikkus, fantaasiarikkus ning ohjeldamatu temperament . Värvid ta maalidel on elavad ja intensiivsed, pintslilöögid vabad ja hoogsad. Kompositsioon on tihti diagonaalse ülesehitusega. Rubensi kuulsaim töö on " Leukippose tütarde röövimine", mis kujutab stseeni kreeka mütoloogiast. (Peajumal Zeusi ja Sparta kuninga abikaasa Leda pojad Castor ja Pollux röövivad Leukippose kauneid tütreid. Siin näeme ka Rubensi lemmikvõtet, mis seisneb tumedate raudrüüde vastandamises heledate, ümaravormiliste naisaktidega).
Teiseks nimekaks flaami maalikunstnikuks oli ANTHONIS VAN DYCK (1599- 1641 ). Nooruses töötas ta Rubensi juures abilisena, hiljem saavutas ta loomingulise iseseisvuse. Van Dyck`i peetakse üheks paraadportree rajajaks. Rubensiga võrreldes on ta kujutamislaad pehmem, õrnem ja lüürilisem. Tema üheks parimaks tööks peetakse inglise kuningas "Charles I portreed". Kuningat on kujutatud jahiülikonnas suurejoonelise maastiku taustal.
Kolmas flaami maalikunstnik , JACOB JORDEAENS ( 1593 -1678) (samuti Rubensi õpilane) oli täielik vastand Dyckile. Tema töid iseloomustab elulähedus ja jõulisus, isegi proosalisus. Jordaensi suureks eeskujuks oli Caravaggio. Kujutas peamiselt elurõõmsat talurahvast perekondlikke pidustusi pidamas.
 
HOLLANDI MAALIKUNST
Nagu juba öeldud, oli Põhja-Euroopas, iseäranis Hollandis kunst väga erinev itaalia ja flaami kunstist. Hollandi maalikunst elas 17. sajandil üle sellise õitsengu, millele on raske leida võrdset kogu maailma kunstiajaloos. Kunst oli kooskõlas noore ja eduka turumajandusega . Kunstilt nõuti eelkõige looduslähedust. Allegooria ja mütoloogia ei huviatnud inimesi. Peamiselt telliti maastikke, natüürmorte, olustikumaale ja lähedaste portreid või grupiportreesid. Natüürmortidel kujutati jahisaaki, vaase, vaagnaid, puuvilja ja muid toiduaineid, veinikarikaid, vaipu jm. Maastikumaalide puhul on eriline rõhk meremaalidel, sest oli ju Holland oma rikkuste eest tänu võlgu peamiselt merele .
Üks kõigi aegade suurimaid portreemeistreid oli hollandlane FRANS HALS (1581- 1666 ). Ta sidus portreed (nii üksik- kui ka grupiportreed ) olustikulise tegevusega ja saavutas seetõttu oma töödes erilise elavuse ja loomulikkuse. Tema maalimislaad oli vaba ja hoogne, pintslilöögid jõulised ja selgesti loetavad. Hals oskas tabada momenti , mil kujutatava isiku iseloom avaldus kõige selgemini. Keegi peale teda pole osanud nii hästi naeru kujutada - alates muigest kuni südamest tuleva rõkatuseni välja.
Teine suure kuulsuse saavutanud hollandi maalikunstnik kannab nime REMBRANDT HARMENSZ VAN RIJN (1606- 1669 ). Ta maalis palju piibli ja mütoloogia ainetel , kuid tema tähelepanu keskpunktis oli alati inimene oma psüühika ja meeleoludega. Kunstnik väljendab end peamiselt heledate ja tumedate toonide astmestamise teel. Tema lemmikvärvideks on pruun ja helekollane. Rembrandt võitis suure tunnustuse 1632. aastal grupiportreega "Dr Tulpi anatoomia-loeng". Järgnevatel aastatel maalis ta palju oma naist Saskiat, mütoloogilisi või piibliainelisi kompositsioone. Neid teoseid iseloomustab elurõõm, toredusküllus, ja soojad kuldsed toonid (" Danae ", "Autoportree Saskiaga "). Pärast naise surma hakkas Rembrandt tegema hiigelsuuri grupiportreesid. 1649. aastal valmis töö "Öine vahtkond ", mille mõõtmed on 3,87 X 5,02 m. Rembrandt maalis oma viimastel eluaastatel peamiselt piibliteemalisi maale. Rembrandt oli kuulus ka graafikuna, tema ofortides ja joonistustes näeme samu põhimõtteid mis maalideski - suurt üldistust ja olulise esiletõstmist, enamasti valguse abil.
17. sajandil töötas Hollandis veel palju olustikumaalijaid, kes on tuntud "Väikeste hollandlastena". Tööde formaat on neil väike, maalide meeleolu rahulik, vahel ka kergelt irooniline või humoorikas . Väikeste hollanlaste hulka kuulusid: Gerard Terborch , Jan Steen , Vermeer van Delft , Adriaen van Ostade jt. Vermeer van Delfti töödest võiks esile tõsta järgmised: "Kunstniku ateljee "; "Piima kallav teenijatüdruk"; "Kitarrimängija"; "Geograaf"; "Pitsikuduja"; "Tütarlaps pärlkõrvarõngaga" jt.
 
MAALIKUNST HISPAANIAS
Hispaanias oli tähtsal kohal usulise härduse ja ekstaasi kujutamine. Eriti palju tehti tol ajal vana rahvuslikku värvitud puuskulptuuri. Loomutruult kujutati puuskulptuuris pühakute kannatusi. Suurema ilmekuse saavutamiseks pandi kujudele kristallist silmad, pärlitest pisarad ning vahel isegi riided selga .
Kõige viljakam oli Hispaanias siiski maalikunst. Maaliti peamiselt kirikupilte ja portreid. Üks kuulsamaid kunstnikke on DIEGO VELAZQUEZ (1599-1660). Hispaanlased üritasid kujutada kõike muutuvana ja liiikuvana. Üllatav on fakt, et Velazquez pole teadaolevatel andmetel maalinud ühtegi kirikupilti. Noorpõlves oli ta vaimustatud Caravaggiost ja maalis peamiselt olustikumaale. Saanud aga Hispaania kuninga õeukunstnikuks, oli tema ülesandeks portreteerida kuningliku perekonna ja õukonna liikmeid. Üheks Velazqueze parimaks portreemaaliks leotakse " Paavst Innocentius X portreed". Kui paavst oma portreed nägi, olevat ta öelnud: "Liiga sarnane!". Oma maalide kompositsioonis püüab Velazquez kõiki elemente täielikult ühte sulatada. Selle üheks vahendiks oli valguse ja õhu kujutamine, milles ta erilise meiterlikkuse saavutas. Üks tema teine tuntuim töö kannab nime "Las Meninas" e "Õuedaamid".
 
MAALIKUNST PRANTSUSMAAL
Prantsusmaal olid maalijad, nii nagu kujurid ja arhitektidki, peamiselt õukonna teenistuses. Maalikunstis valitses klassitsistlik suund, mille aluseks oli ratsionalism . Ebatäiuslikkusele vastandati täiuslik, mõistuspärane ideaal ning seda püüti kunstis kehastada. Kunst pidi olema ideeline ja kasvatav.
17. sajandil oli mõjukaim maalija NICOLAS POUSSIN (1593-1665). Tema looming tugineb antiikkunsti ja renessansi traditsioonidele. Poussini tööd on üles ehitatud rangele loogikale ja selgusetaotlusele nii vormis kui värvis. Kuulsaimad Poussini tööd on suuremõõtmelised allegoorilised või mütoloogilised kompositsioonid. Tähtsal kohal on kontuuride ilu ja kahde plastiline modelleerimine . Poussin on kuulus ka kui "ideaalmaastike looja". Tema maastikud ei kujuta ühtki konkreetset kohta loodusest, vaid kõik lähtub kunstniku fantaasiast. Enamasti pole tema maastikud puhtakujulised, vaid neile on maalitud ka mõni inimfiguur. Sellist maastikku nimetatakse heroiliseks maastikuks.
Poussini laadi edasiarendajaks ja klassitsistliku maastikumaali loojaks oli CLAUDE LORRAIN (1600-1682). Ta töötas suurte maastikukompositsioonide loomiseks välja kindla kompositsiooniskeemi. Külgedelt piiravad maali võimsad puude või ehitiste massiivid ning nende vahelt avaneb vaade udusesse kaugusesse. Esiplaanil on grupp inimesi ja kusagil maalil paiknevad antiiksete ehitiste varemed. Lorraini töödes valitseb selgus ja rahu. Silmapiir on tavaliselt madal, jättes palju ruumi taevale. Lorraini huvitas looduse muutumine sõltuvalt kellaajast. Nii maalis ta seeria - Hommik, Keskpäev, Õhtu, Öö. Peamiseks meeleolu loomise vahendiks on valgus. Maalide kompositsioon võib korduda, valgus mitte. Üks tema kuulsamaid pilte kannabki nime "Hommik".
BAROKK-KUNSTI MÕISTED
Kolonnaad - sammastik , sammaste rida v sammaskäik
Gobelään - põimitud piltvaip , millel kujutatud motiivid on edasi antud maaliliselt
Mütoloogia - müütide kogum muistsetest vägilastest ja kangelastest ; õpetus v teadus müütidest
Allegooria - mõistupilt; abstraktne mõiste piltlikul kujul, näiteks surm vikatimehena
Eklektitsism - mitmesuguste vaadete, stiilide või teooriate mehhaaniline ühendamine; stiilide segu
Natüürmort - ( nature morte pr k-s surnud loodus); kunstiteos , mis kujutab mitmesuguseid esemeid, nagu lilli, puuvilju, jahisaaki jne; vastavalt üles seatud grupina
Kalvinism - üks protestantismi liike, saanud nime Calvini järgi; Protestantism - reformatsiooni tulemusena 16. sajandil katoliku kirikust eraldunud kirikute ja usulahkude ( luterlus , kalvinism) ühine nimetus
Mariin - ranna või sadamavaateid kujutav maal
Ratsionalism - mõistuslik, mõistuspärane, põhjendatud
Heroline maastik - fantaasiamaastik, mille esiplaanil mõned inimfiguurid