Baroki skulptuur ja maalikunst (0)

BAROKK
Barokk- kunst sai alguse 16. sajandi lõpupoole Itaalias. Barokki iseloomustab ülevus, hoogsus, jõulisus, tunneteküllus ja ka toreduseihalus. Osalt sündis sellist tüüpi kunst katoliku kiriku soosingul, sedalaadi tundeküllane kunst sobis hästi inimeste mõjutamiseks. Vastureformatsiooni relvadeks saidki maapealsete paradiisidena tunduvad kirikud ja usutõdesid inimhingedesse poetavad maalid- skulptuurid .
Esimese suure stiilina juurdus barokk ka väljaspool Euroopat, nimelt hispaanlaste vallutatud Ladina-Ameerikas.
Arhitektuur
Barokkarhitektuuri sünnikohaks sai paavstilinn Rooma. Uus stiil avaldus kõigepealt kirikuehituses. Santa Susanna kirik . Selle poolsammaste ja pilastritega kaetud kahekorruselist fassaadi kroonib kolmnurkne viil; ülemist, kitsamat korrust seovad alumisega spiraalsed voluudid kahel pool fassaadi. Voluut - spiraalne ehituselement . See küllaltki lihtne fassaad sai eeskujuks paljudele teistele, kordkorralt keerulisemaks muutuvatele fassaadidele. Neid murti ja painutati, kaunistustega loodi seal rahutuid valguse ja varju mänge.
Barokk tõi muutusi ka hoonete põhiplaanidesse. Tekkis ehitisi, mille põhiplaan moodustus üksteisesse põimunud ovaalidest. Ümarad ruumiosad, kaarjad ja vonklevad jooned sulasid kokku omapäraseks tervikuks. Niisugusel taustal said uudse ilme isegi vanad, varemgi tarvitatud detailid. Eriti armastati voluute; need keerdusid fassaadidel, ümbritsesid ovaalseid aknaid või imelikke sopiliste viiludega portaale. Taas tuli käibele basiilika , kuid uudselt ümberkujundatuna. Pealööv ehitati hästi avar ja valge, külglöövidest moodustati rida kabeleid, altaripoolses osas kerkis kuppel. Kirikutel võis leiduda ka fassaaditorne; neil kõrgusid veidrad paisutustega tornikiivrid.
Barokiajastul ehitati Euroopas palju suurejoonelisi losse, rajati pöetud puude ja sirgete alleedega parke, kujundati avaraid väljakuid mälestussammastega, planeeriti esinduslikke linnaosi
Jõudnud üle Itaalia piiride, omandas barokkarhitektuur igal maal erinäolise ilme. Saksa alade küllusliku ja toretseva laadi parimad näited on Belvedere loss Viinis ning nn. Zwinger Dresdenis - see on võluvalt koketsete galeriide, tornikeste ja nurgapaviljonidega ümbritsetud peoplats. Saksa barokkehitiste juures torkavad silma suured paljuruudulised, ülalt kaarjad aknad.
Põhjamaiselt tagasihoidlikum oli barokkstiil Põhja-Euroopas, ka meil Eestis. Ohtralt ehitati juba Rootsi võimu ajal Narvas. Sealsed väheldased ja lihtsad, kuid oma raidportaalide, ärklite ja muude kaunistustega kenalt ja koduselt mõjuvad kaupmehemajad hävisid II maailmasõja ajal. Barokseid kirikuid leidub Pärnus.
17. sajandil hakati püstitama barokseid tornikiivreid ka vanematele kirikutele. Sellised tornikiivrid kroonivad praegu näiteks Tallinna Niguliste ja Pühavaimu kirikuid ning ka Raekoda .
Kui varem Eesti kuulus Euroopa ääremaadele, siis pärast liitmist Venemaaga aastal 1710 osutus ta järsku võimsa suurriigi pealinna lähistel asuvaks. See tähendas suurejoonelisemat suunda ka meie ehitustegevuses, millest annab tunnistust Kadrioru loss - nime said loss ja selle ümber laiuv park valitsejanna Katariina I järgi. Lossi kavandas itaallane Niccolo Michetti .
18. sajandi algul lülitus üleeuroopalisse kultuuriringi ka seni kunstis omaette arenenud Venemaa. Tsaar Peeter I kutsus välismaalt arhitekte ja kunstnikke, saatis vene meistreid välismaale õppima. Lühikese ajaga arenes välja omapärane ja kõrgetasemeline vene barokk. Neeva jõe aarde uut pealinna Sankt-Peterburgi rajades said arhitektid vabalt luua suuri võimsaid ansambleid. Kuni tänaseni on see üks kunstipärasemalt planeeritud linnu maailmas. Sealsetest arhitektidest nimekaim, itaalia päritoluga Bartolommeo Rastrelli (1700-1771) kavandas Talvepalee, kus praegu asub osa Ermitaažist, maailma ühest suuremast kunstimuuseumist. Peterburi lähedale ehitati mitmeid suveresidentse, millest tuntuim on Peterhof (praegu Petrodvorets) omapärase puskkaevude kaskaadiga.
Prantsuse ehituskunstis välditi itaalialikke liialdusi. Valitsevaks sai klassitsistlik suund, s.t. püüti jäljendada antiikset ja renessansskunsti. Hooned olid ülesehituselt selged, sümmeetrilised ja rahulikud, suursugused.
Stiili kujunemises on suur roll 1667. aastal korraldatud arhitektuurikonkurss Louvre ’i lossi idafassaadi ümberkujundamiseks. Kavandatu on rangelt klassitsistlik, mõneti Kreeka templeid meenutav .
Prantsuse arhitektuuri kuulsaim mälestis on Versailles' loss Pariisi lähedal. Oma tohutute mõõtmete ja mõjukusega pidi see endast kujutama Louis XIV võimu võrdkuju. Lossi tuumikuks on kolmekorruseline küllaltki madal pikaksvenitatud ehitis, mis kolmest küljest piirab suurt esindusõue. Peahoonest hargnevad külgtiivad. Üks lossi sadu meetreid pikkadest fassaadidest on pööratud pargi poole. Seal laiuvad mustriliselt kujundatud lillevaibad, purskkaevudega basseinid , roheluse taustal helendavad antiikainelised kujudegrupid. Kiirtevihkudena eemalduvad lossi juurest fantastiliselt geomeetrilisteks pöetud puudega alleed . Sarnaselt kujundatud parke on hakatud nimetama nn. prantsuse parkideks.
Skulptuur
Barokkskulptuurid on hoogsad, rahutud, maalilised. Tugevaid, otsitud poosides inimesi kujutatakse lehvivates rüüdes või hoopis ilma rõivasteta. Voogavad draperiid, ülekuhjatus, ebatavalised žestid muudavad skulptuuride piirjooned sopiliseks, ebamääraselt laialivalguvaks. Vaatamata jõule ja kirglikkusele on skulptuuride välistes joontes siiski palju pehmet, sujuvat, ümarat.
Sageli kuulus skulptuur lahutamatult kokku arhitektuuriga. Kujud kaunistasid hoonete sisemust ja fassaade, kusjuures neil polnud sellist jutustavat ülesannet nagu näiteks keskaja kirikutes. Barokkskulptuurid olid mõeldud peamiselt dekoratiivse, meeleoluka lisandina hoonete ja ehitusansamblite juurde. Palju püstitati antiikainelisi gruppe parkidesse, valitsejate mälestusmärke väljakutele, loodi kujudega kaunistatud purskkaeve ja trepistikke.
Maalikunst
Barokkmaalijad eelistasid sooje küpseid toone ning maalisid sujuvate värviüleminekutega, ilma teravate piirjoonteta. Nad tundsid huvi valguse ja varju kujutamise vastu, nende töödes on palju heleda ja tumeda kontraste. Suurt tähelepanu pöörasid nad ka erinevate materjalide loomutruule edasiandmisele.
Tüüpilistel barokkmaalidel kujutati pingelisi hoogsaid stseene. Pildid on rahutud, rõhutatud on diagonaalsuunad. Palju on neis hetkelist: ebatavalisi poose, ägedaid liigutusi - nagu momentvõttel on jäädvustatud jõulised, vormikad inimesed keset oma liikumishoogu. Tunnete ja kirgede rõhutamiselt polnud kauge maa nende ülepaisutamiseni. Ilmekust ja mõju pidid lisama nii pühakute teatraalsed žestid ja nõretavad taevasse tõstetud pilgud kui ka müüdikangelaste vägivaldselt väänlevad kehad, aina igasugustes võitlus- ja röövimisstseenides.
Omapärase laadi arendas välja Michelangelo Caravaggio ( 1573 —1610). Kodaniku nimega Michelangelo Merisi sündis Lombardias mägilinnakeses nimega Caravaggio, sünnilinnast on ta võtnud ka oma kunstniku nime.
11aastaselt oli Caravaggio õpipoiss Milaanos, õpingud kestsid neli aastat. Seejärel töötas Caravaggio Roomas. Tema varasemad tööd kujutasid enamasti just argipäeva inimesi ja loomulikult noori kenasid mehi nagu, " Muusikud ", mis oli pühendatud just tema esimesele tähtsale patroonile. Pärast tema varaseimaid aastaid Roomas pühendus Caravaggio enamasti religiossete teemade ja portreede juurde.
Caravaggio maalid on enamasti allegoorilise süžeega. Väljendusvahendite hulgas tõusid esiplaanile värvid ja valguse-varju mäng. Valguse ja varju piirid on Caravaggio kunstiteostes teravad ja valgus suundub tegelaskujudele tavaliselt ülevalt. Tema loomingu lähtekohaks sai ümbritsev elu - ja mis eriti tähelepanuväärne - ka lihtsate inimeste elu. Ta valis oma modellid enamasti lihtrahva seast või lausa kurjategijate ja sulide hulgast. Caravaggio põlgas idealiseerimist, ta püüdis kujutada elu ja inimesi just sellisena, nagu ta neid nägi. Inimeste poosid ja asendid tema maalidel pole peened, valitud, vaid rõhutatult juhuslikud, näiteks seljaga vaataja poole, sealjuures aga väga hoogsad ning veenvad. Caravaggio eesmärgiks ei olnud suursugune ja täiuslik kompositsioon .
See rahvalik maalija püüdles tõetruuduse poole, olgugi et see tõde võis ka inetu või isegi labane olla. Tema maalide tegevuspaik on võetud tegelikust elust, sündmustik hargneb enamasti poolpimeduses, mida lõhestab poolviltu ülalt langev ere valgusvihk , nn. keldriluugivalgus. Selle ilmeka ja dramaatiliselt mõjuva võtte omandasid hiljem teisedki maalijad, näiteks Rembrandt .
See oli ka aeg kus teiste maade kunstnikele sai lausa pühaks kohuseks käia kindlasti Itaalias õppimas ja uurimas antiikaja renessansi kunstisaavutusi.
Tuntud Hispaania kunstnik oli El Greco (1541-1614) kodanikunimega Dominikos Theotokopulos. Sündis Kreekas, kuid sealne õhkkond ei olnud soodus tema juba nooruses avaldunud andele. Õppis Itaalias, seal arenes tema anne edasi. Roomas mõjutasid teda Michelangelo tööd. Edasi siirdus Hispaaniasse, et saada õukonna kunstnikuks . Tema anne ei leia kuninga silmis tunnustust. Tunnustuse saab Toledosse kolides, kus teda toetas üks rikkur. El Greco tööd on tumedates pruunides toonidesinimesed tavaliselt pikaks venitatud, nende näod kõhnad ja piinatud. Ekstaasis pööratud näod taeva poole. Inimihu kujutas sinakas varjundis nagu hauatagusest elust pärit.Tuntuimad tööd: „Laokoon“, „ Toledo äikeses“
Teine Hispaania kunstnik, kes leidis tööd õukonna kunstnikuna, on Diego Velazquez (1599-1660). Pärit Sevillast, kus omandas kunstihariduse. Õppis Madriidis, kus tema talent leidis kuninga poolt tunnustust. Tuntud eelkõige portreemaalijana.On maalinud ka loodust, mütoloogiat.Vahelduseks õukondlaste portreedele on maalinud ka lihtrahvast. Aastatega muutus maali koloriit heledamaks ja soojemaks. Tuntud tööd: „ Felipe IV“, „Breda alistamine“
Omaette nähtuse 17. sajandi kunstis moodustab flaami , s.t. Flandria maalikunstnike looming. 16. ja 17. sajandi vahetusel toimus Madalmaadel suur poliitiline muutus - Holland sai iseseisvaks, Flandria jäi aga edasi katoliikliku Hispaania võimu alla. Nüüdsest peale läks eri suundades ka mõlema maa kunst. Flandrias muutus see toredust taotlevaks õukonnabarokiks, Hollandis seevastu aga omandas lihtsama, kodusema ilme.
Flaami maalikunsti suurim esindaja, kes viis ellu baroki ideaalid, oli Pieter Pauwel (Peter Paul) Rubens (1577-1640).Pärines rikkast perest, kes oli põgenenud Hispaania hertsogi tagakiusamise eest Saksamaale. Rubens sündis Kölni lähedal. 10 essimest eluaastat kasvatas Rubensit isa, kes pööras suurt tähelepanu klassikalistele teadustele ja võõrkeeltele. Pärast isa surma siirdus ema lastega kodumaale Antverpenisse, kus jätkas pojale hea hariduse andmist. Kunsti õppis kohaliku meistri juures ja 22.aastasena sai Rubensist Püha Luuka gildi liige.Avas oma töökoja, kuid peagi siirdus Itaaliasse Mantova hertsogi õukonda. Sai ruttu kuulsaks portretistina, kuna Itaalias ei olnud häid portreemaalijaid. Sai tellimusi ka Hispaania kuningalt. Rubens töötas innukalt, õppis vande meistrite töid kopeerides, täiendas oma maalitehnikat. Itaalia perioodile tuli ootamatu lõpp seoses ema surmaga. Rubens jäi Antverpenisse, avas taas oma ateljee ja talle pakuti suurepäraseid võimalusi ja töid. 1609.a. abiellus Isabella Brantiga, kellega tal oli 3 last. Pereliikmeid kasutas tihti modellidena. Rubens maalis koos õpilastega suuremõõtmelisi töid, kus kujutas maise elu rõõme ja küllust. Maalides on jõudu, elulusti ja liikumist. Kasutas sooje hõõguvaid pruune toone. Kujutas tugevaid tõmmusid mehi ja heledanahalisi ruugete juustega naisi. Figuurid väga lopsaka vormiga . Sai tellimuse maalida sündmusi Maria de Medisi elust ( „Maria de Medici saabumine Marseillesse“). 1626. Aastal lõpeb Rubensi loomingu esimene periood. Sel aastal suri Isabella ja Rubens loobus maalimisest ning pühendus diplomaadi karjäärile. Kuid igatsus pereelu järele viis Rubensi 1630.aastal taas abielusse. 53.aastasena abiellus ta 16-aastase Helene Fourmentiga, kellega tal oli veel 5 last. Algas loomingu teine periood. Taas kasutab naist ja lapsi modellidena. („Kasukake“). Rubens suri 1640.aastal ja on maetud Antverpenisse Püha Jaacobi kiriku kabelisse.
Rubensiga väga tihedalt on seotud teine flaami meister Anthonys van Dyck (1599- 1641 ). Dyck sündis Antverpenis siidikaupmehe peres. Kunsti õppis kohaliku meistri juures ja seejärel Rubensi ateljees. Jätkas tööd Rubensi juures ka siis, kui oli ise saanud Püha Luuka gildi meistriks. Kahe mehe vahel oli väga tihe koostöö. Mõlemad õppisid teineteiselt. Dyck maalis ka palju portreesid., eriti pereportreesid. Tema kuulsus ulatus välismaale ja ühe inglise krahvi soosingul läks Londonisse Charles I õukonda. Kohalikele kunstnikele see ei meeldinud ja nad „sõid“ Dyci välja. Dyck tuli kodumaale, kuid suhted Rubensiga olid jahenenud ja ta läks edasi Itaaliasse, kus teda võeti avasüli vastu kui Rubensi lemmikõpilast. Maalis mitmeid portreid. 1632.a. sõitis taas Londonisse ja sai Charles I õukonna ainsaks kunstnikuks (kuningas oli teinud „platsi puhtaks“). Dyci ülesandeks oli maalida kuninglikku peret ja kõrgseltskonda.. („Inglise kuningas Charles I jahil“) Dyck oli õnnetipul (löödi rüütliks, sai ulmelisi summasid tööde eest). Dyck elas väga pillavat elu ja nõudis järjest suuremaid summasid. Et Dyck reaalsusesse tuua, otsis Charles I talle naise. Nördinud Dyck sõitis Pariisi, kuid prantsuse kuningas ei võtnud teda tööle ja Dyck tuli löödult tagasi Londonisse, kus jätkas kuningapere portreteerimist Dyci peetakse paraadportree loojaks. Paraadportreel on inimest kujutatud täispikkuses, riiete ja poosi abil on rõhutatud tema kuulumist kõrgseltskonda. 1641.a muutus poliitiline olukord Inglismaal teravaks ja Dyck otsustas kolida kodumaale. Korraldanud Antverpenis asjad tuli Londonisse naisele järele, kuid haigestus ja suri. Maetud on Londoni Püha Pauli katedraali. Oluline tähtsus inglise kunstile on van Dycki looming, kuna aastakümneid maaliti Inglismaal jäljendades van Dyci töid.
17.sajandil elas Hollandi kunst läbi suure tõusu. Hollandis töötas väga palju kunstnike, kelle vahel oli toimunud „tööjaotus“. Kes maalis portreid, kes natüürmorte, kes linnavaateid jne. Hollandis tekkis ka meremaal ja linnavaadete maalimine.
Tuntuim Hollandi kunstnik-portretist on Frans Hals (1580- 1666 ). Isa oli Flandriast lahkunud kangur . Halsi elust teada väga vähe, elas ja töötas Haarlemis, maalis kõrtsimiljööd ja –tegelasi (palgasõdurid, mustlased , jne. Eriti hästi õnnestusid tal naervad inimesed. Töödes on palju elurõõmu ja loomulikkust. Maalimisviis hoogne ja lopsakas. Tööd: „Mustlastüdruk“, „Malle Babbe e Haarlemi nõid“. Maalis ka majanduslikel kaalutlustel grupiportreid (maalil kaks ja enam inimest portreteeritud). „Püha Georgi laskurite rood “.
Teine suurmeister Hollandis oli Rembrandt van Rijn (1606- 1669 ).Isa oli veskiomanik. Aasta õppis ülikoolis, siis pühendus kunstile.1625.a. sai Püha Luuka gildi liikmeks. Avas kodulinnas ateljee. Esimesed aastad olid eneseotsimise ja leidmise aeg. Maalis põhiliselt piibli teemadel . Kasutas nn keldriluugi efekti.1632.a. läks Amsterdami, et tihedas konkurentsis leida oma koht. Üllatavalt kiiresti tuli edu. Esimesed kümme aastat Amsterdamis olid Rembrandti elu kõige õnnelikum aeg: oli otsitud meister, kes sai palju tellimusi, abielu rikka neiuga avas ukse kõrgseltskonda ja kindlustas majandusliku sõltumatuse. Kollektsioneeris idamaiseid relvi, riideid , antiikskulptuure jne. Abielust sündis 4 last, kahjuks surid kolm neist imikutena. Tuntuse tõi maal „Dr. Tulpi anatoomialoeng“. Selle maaliga tõi uuenduse grupiportreesse kuna ühendas inimesed mingis tegevuses. Maali kompositsioon vaba ja julge. Uudsena mõjus ka osade portreteeritavate esile toomine. Vaba ja julge ka maaliline teostus. Tihti kasutas modellina abikaasat. Maalinud üle 100 autoportree. 1642.a algas Rembrandti elus allakäik. Suri abikaasa ja katkesid sidemed kõrgkihiga ja algas majanduslik laostumine. Samal aastal valmis ka „Öine vahtkond “, mis kujutas Amsterdami laskurite roodu. Remrandt kujutas inimesi maalil mingis tegevuses ja ei pööranud kõigile võrdselt tähelepanu. See tekitas tellijas nördimust ja maal tagastati ja selle eest ei tasutud. Samuti levitati kuulujuttu, et Rembrandt ei oskagi maalida. Negatiivset kuulsust tõi ka kooselu oma teenijannaga. Koos elusündmustega muutus ka kunstniku looming. Senised hoogsad maalivõtted taandusid ja maalimisviis muutus tagasihoidlikumaks, Maalid muutusid väiksemõõtmelisteks ja muutus ka tööde temaatika . Üha enam kaldus Rembrandt piibli ja loodusmotiividele. Üha enam köitis kunstnikku kannatava ja elu lõpul oleva inimese kuju. („Kadunud poja tagasitulek“). Elu lõpu veetis Rembrandt Amsterdami vaeste linnaosas., kus suri täielikus üksinduses ja unustuses. On maetud vaeste kalmistule. Rembrandti maale iseloomustab salapärane poolhämarus, millest valgusvoog toob esile tähtsaima. Kasutas sooje pruune toone koos kuldse ja purpurpunasega.