Antiik-renessanss (1)

Eepika - üks ilukirjanduse kolmest liigist, kujutab sündmusi, mis on olnud. Autor on just kui kõrvalseisja ning tema suhtumine kujutatavasse avaldub kaudselt .
Saaga - (islandi saaga) muinasislandi jutustus; selleks nimetatakse ka germaani rahvaste vana kangelaslaulu ja Vanas Testamendis sisalduvaid iisraeli rahva esiisade lugusid .
Bardid - laulikud , kes esitasid muusika saatel ülistuslaule valitsejaile ja sangareile.
Vanem Edda - (kirja pandud XI-XII käsikiri koostati aga XIII saj) ei ole kindla sü¾eega ühendatud terviklik eepos , vaid koondab laule, mis pärinedes eri aegadest , paiguti üksteisele ka vastu räägivad. Arvatakse, et nad on kirja pandud XI-XII saj. selle mütoloogilised laulud pajatavad maailma tekkest . Tegelasteks on vanimad hiiud ja nendega sõjajalal olevad jumalad aasid . ( Valhalla on sõjakangelaste manala , kuhu sangareid kannavad jumalikud neitsid valküürid, kes neid seal õlle ja mõduga kostitavad.)
Nibelungide laul - XII ja XIII saj vahetusest. Räägib nibelungide soo hukust , mis on germaani pärimustes ja lauludes väga vana. Ajalooliseks aluseks on suure rahvasterände aegsed sündmused. Üheks juhtmotiiviks on vasallitruudus valitsejannale, aga ka tervikuna daamide tahte ja võimu olulises rollis. Lugu käib islandi kuningatütre vöö ümber, sest see on tõestusesks et ori võttis talt tema mehe asemel neitsilikkuse ning kõrguse kättemaksus.
Beowulf - (X saj alguspool) pajatab sündmustest Taanis ja Lõuna-Rootsis. Rootsi kuningas tõttab appi Taani kuningale kelle maad veealune kolets Grendel oma rüüsteretkede hirmus hoiab. Lugu on keskaja iidseimast käsikirjast, mis on pärit Inglismaalt.
Rolandi laul - temaatilised lähedused on hispaania kangelaslauluga. Käsitleb rüütliau, ustavuse ja perekonnaelu . Selle tagamaadeks on hispaania võitlus mauride vastu. Räägib veanust, mis on Ganelonil Karli õepoja Rolandi vastu sepitseb vastasvägedega lepingu mille tagajärjel saab surma Karli sõber Roland . K maksab kätte.
Laul minu Cidist - (XII saj keskpaik ) hispaanlaste. Peegeldab ajalugu märksa tõetruumalt, sest on loodud vähem kui sajand pärast teose kangelase elu. Enamik eepose seiku on leidnud tõestust ajaloos. Temaatika : õukonnaintriigid, sõda kui töö, religioosse fanatismi puudumine, inimlikkus, eraelu, demokraatia. Tegelased: Cid (Rodrigo Diaz de Vivari), kastiilia kuingas Alfonso VI, Carrióni infandid (arad väimehed), Ximena (naine), Elvira ja Soli (tütred).
Lugu Igori sõjaretkest - tundmatu autori poolt loodud 1185 ja 1187 aasta vahel. Teemadeks: rüütliau, patriotism , usu eest võitlemine paganate (polovetside) vastu. Ülemineku teos. Ristiusu vastuvõtmise ajal oli Kiievi-Vene üks suurimaid riike, aga siis killustus see vürstkondadeks hiljem venelasteks, valgevenelasteks ja ukrainalasteks.
Rüütlikirjandus XII XIII saj
kurtuaasne - prantsuskeelest cour ‘õu õukond. Rüütlikirjandus oli kurtuaasne kirjandus sest rüütel kui selline pidi oskama ümber käia daamidega, olema peenetundeline ja hell armastaja .
Daamikultus - läbis rüütlikirjandust keskse motiivina. Kirjandus ei peegelda enam rüütli kangelastegusid kuninga, isamaa või usu nimel, vaid rüütel teenib nüüd esmajärjekorras daami, kelle kõikidele soovidele ta vastuvaidlematult allub, kinnitades oma jäägitut truudust.
Rüütlikirjanduse tähtsus - tõstes esiplaanile daamikultuse ja armastuse teema, tähistas rüütlikirjandus ühtlasi jõulist nihet maise ja ilmaliku elutunde poole, eemale kirikudogmadest ja askeesist. Samas rüütlikirjandus mitte ainult ei jäädvustanud rüütelkonna kombestikku ja elunorme, vaid oli ise nende aktiivne kujundaja.
Trubaduurid - uut tüüpi, enamasti aadelkonnast pärit laulikud keda kutsuti nii Lõuna-Prantsusmaal.
Trubäärid - laulikud Põhja-Prantsusmaal.
Arturi- romaanid - kujutatakse kuningas Arturit ja tema rüütelkonda nii nagu kuuluksid need truvääride kaasaega. Artur oli neis võimas Euroopa valitseja, kelle õukond kehastab ideaalset rändrüütlite vennaskonda. Kujutleti, et kunagi ei saa täiuslikuks rüütliks see, kes pole viibinud Arturi õukonnas ega istnud sealses “ümmarguses lauas”- mis sümboliseeris rüütlite võrdudst ja vendlust (seetõttu nim … veel ümarlauaromaanideks).
Chrétien de Troyes - kirjutas palju Arturi-romaane. Parim teos “ Yvain ehk Lõvirüütel”. romaanis väärib tähelepanu musta lese muutuva hingeseisundi meisterlik kujutamine.
Püha graal - selle algtähenduses ei ole seniajani selgust. Ilmselt oli see mingi maagiline ese või talisman keldi folklooris . Varakult läinud kristlik legend seostas selle Kristuse hukkamisega (verd tilkuv oda ja akrikas, millesse Jeesuse üks õpilasi olevat kogunud tema verd). Graal on täiuse ja õnne sümbol.
Marie de France - (XII saj 2. Pool)võib pidada esimeseks prantsuse naiskirjanikuks. Henry II õukonnas. Tema loomingus paistavad silma lühikesed värssjutustused leed, mille materjal pärineb samuti keldi folkloorist. Lee “ Kuslapuu ” episood Tristan ja Isolde salajasest kohtumisest metsas loob nappide ja lihtsate kujundite abil lüürilise õhkkonna, rõhutab armastajate tune hellust ja inimlikkust, tunneb kaasa nende kurvale saatusele.
Kirjandus keskaegses linnas.
1888 esimene Euroopa ülikool samal ajal oli Aafrikas ülikool 25000
Aquino Thomas - (XIII saj) keskaja suurim teoloog , kes püüdis oma teostes läheneda religiooni ja mõistust.
Linnaluule -
Fabliood - lühikesed anekdootlikud värssjutustused lõbusatest eluseikadest. Nendes tõsteti esile teravmeelsust, leidlikkust ja ettevõtlikust, piitsutati aplust, saamatust, aga ka ülemääraseid himusid ja kirgi.
Śvangid - saksamaal fablioodega sarnased, mida hiljem hakati kirjutama proosas.
Novella - väga populaarsed XIII saj anekdootlikud lõbusad rahvajutud Itaalias (sealt sai oma ¾anri nime novell ).
“ Papp Amis” - randlauliku Strickeri poolt loodud terve śvankide sari kavala preestri seiklustest. Lugu imemaalist mida näevad ainult seaduslikest abieludest sündinud inimesed.
Vagandid - nendeks kutsusid end enamasti rändurielu elavad alamast vaimulikkonnast pärit laulikud, kes olid kirikuga sattunud pahuksisse ning seetõttu oma luules kirikut ja kirikuteenrite silmakirjatsemist sapiselt pilkasid, kutsudes üles nautima hoopis maiseid rõõme ja mõnusid.
“ Roosiromaan ” - kask autorit : Guillaume de Lorris (Xiii saj 1. pool) ja Jean de Meung (XIII saj 2. pool) . esimene autor, päritolult aadlik , kavatses mõistupiltides esitada kurtuaasse armastuse õpetuse. Tegelased on allegoorilised.
“Rebaseromaan” - võib õigusega nim loomaeeposeks: see on XIII saj keskpaiku Prantsusmaal kokku pandud loomalugude hiigelsari, mida ühendab rebase Renart’I keskne kuju. Koostajaid oli ilmselt rohkem kui üks, lood ise aga laenatud eri aegadest ja paikadest, sealhulgas muistseimaist allikaist, nagu kreeka ja rooma valmid kõrvuti Ida ülirikka loomajuttude varamuga.
KESKAEGNE DRAAMA (lk. 66)
liturgiline draama - teater ja draama olid keskajal märksa algelisemad kui antiikajal . Väiksemad näitemängud said alguse osana jumalateenistusest ehk liturgiast kirikus (vastulaulud: koor - vaimulik; Piibli teksti esitati pantomiimina, et kõik aru saaksid, mis toimub). Lavakujundus oli väga tinglik (nt. posti otsas silt "Pariis") ja pilte vahetati nii, et üksteise järel sõitsid ette hobuvankrid.
müsteerium - piibliepisoodile üles ehitatud näidend. Vanim säilinud müsteerium "Aadama mäng" kujutab Aadama ja Eva pattulangemist. Üksikute episoodide ühendamisel tekkisid 15. saj. Prantsusmaal suured tsüklilised müsteeriumid. Vanim "Vana Testamendi müsteerium" koosnes 40 iseseisvast näidendist, peegeldades kõiki Vana Testamendi peasündmusi.
moralitee - keskaegse draama põhiliik; oli õpetlik näidend enamasti allegooriliste tegelastega (u. nagu "Roosiromaanis")
farss - (pr. k. farce - jant, kometimäng) jämedakoeline olustikuline lühinäidend, kus olid kindlad väljakujunenud tegelased või kindlate omadustega tegelased
Francois Villon - Pr. luuletaja, aga mitte renessanssiajastu ideedega. Tema luulet iseloomustab individuaalsus , surmateema ja surmatantsule lähedane meeleolu (surma ees on kõik võrdsed), Teosed: "Värsid" ehk "Väike Testament " - luuletaja kujutab ennast surmaminejana, kes oma "testamendis" pärandab ükshaaval oma asju nii sõpradele kui vaenlastele. Kõik see käib saaja pihta suunatud naljatuste, pilgete, iroonia ja satiiri saatel. "Suur Testament" - Villoni peateos, kus ta samuti humoorikalt ja sarkastiliselt pärandab oma raamatud, surnukeha , hinge jne.
RENESSANSI KIRJANDUS (lk. 71)
renessanss - (uuestisünd) keskajale järgnev, antiigist ja loodusest tiivustatud vaimuliikumine eelkõige Lääne-Euroopas 14.-16. saj. Algas uusaeg . Inimese kui isiksuse vabanemine keskaegsetest kirikudogmadest, piirangutest ja seisuslikest kammitsatest. R ajal hakkasid tegutsema humanistid ,kes algselt olid lihtsalt antiigist huvitatud inimesed ( R võttiski eeskuju just antiigist). Üsna pea aga hakkas humanism tähendama ka inimese ja inimlikkuse kaitset, aktiivne vastuseis ükskõik millisele orjastamisele ja ahistamisele. Maadeavastused 15.-16. saj. võimaldasid esmakordselt kujutleda maailma kui tervikut , suurt hoogu said loodusteadused . Gutenberg leiutas 1440 trükikunsti, võimaldades sellega kirjutiste laialdast levikut (nt. massiline "Roosiromaanide" lugemine 16. saj. alguse Hispaanias). R ajal oli väga palju sõdu ja üldse lahkhelisid ning pingeid. Kujunes ka moraalikriis: vallandusid maine individuaalsus ja saamahimu (nt. Ameerika põlisrahvaste orjastamine ja hävitamine; katolik inkvisitsioon , aga ka protestantliku kiriku katsed ketserlust välja juurida sünnitasid vaid uut ülekohut). Ka vaimuelus sisepinged. Kõrvuti maisuse ülistamisega ( Boccaccio , Rabelais), arenes Platoni õpetusest lähtuv vaimuvool, mis loodust idealiseerides tõrjus ja taunis selle "tumedamat" poolt - seksuaalsust ja maist kirge. Selle tõttu asendusid piiritu usk loodusesse , inimeste võimetesse ja mõistusesse 16. saj. lõpul skepsisega, mis vähehaaval valmistas ette R kriisi teisenemist barokiks. R sai alguse ja oli kõige ulatuslikum Itaalias (kestis u. 3 saj.), mujale jõudis hiljem.
Francesco Petrarca - uusaegse lüürika isa, humanist teosed kõik ladina keeles: " Africa " - poeem, mis tegi ta kuulsaks " Saladus " ehk "Maailma põlgusest" - dialoogivormis; tema kahe "mina" kokkupõrge armastuse ja filosoofia küsimustes, P eelistas loomulikult (vastavalt ajastule ) puhast, s.o. platoonilist armastust. Tema loomingut iseloomustabki kõikumine taeva ja maa vahel ning kahtlemine. "Laulude raamat" - oma tegelikule armastatule Laurale pühendatud luuletsükkel (jaguneb kahte ossa : enne ja pärast Laura surma), ülistab just maist ilu.
Giovanni Boccaccio - novelli kui kunstilise ¾anri algataja stiil, teemad: lugematud psühholoogilised varjundid, kaasaegse elu mitmekesisus ; sü¾eed enamasti varasematest rüütliromaanidest, kuid tõi need kaasaegsesse ellu ja andis lugudele autobiograafilisi jooni; tõi proosasse pastoraalse teema; "Fiammetta" - psühholoogilise proosaromaani algus Euroopa kirjanduses, monoloogiline vorm. Selles avaldub, et B oli küpse inimhingede tundja; edastab naise hingeelu , sisemisi tundeid ja mõtteid " Dekameron " - peateos. Kasutab raamjutustust, mis ühendab novellid tervikuks; kujuneb harmooniline elujaatav õhkkond. Teemad: munkade liiderlikkus, kohtunike äraostetavus, inimlikud patud ja nõrkused; eraelulised seigad - armuiha, armukadedus , abielurikkumine, petmine . Ülistab mõistust, õigustab armastuse loomulikkust.
Martin Luther - 1517 lõi Wittenbergi peakiriku uksele oma 95 teesi -> reformatsioon -> protestantlik kirik . Kirjandus muutus emakeelseks (esimesena Saksamaal), soodustas laiade rahvahulkade haridustaseme üldist tõusu; pandi alus kirjakeelele.
Erasmus Rotterdamist - Euroopa kuulsaim humanist, katoliku kiriku kriitik , aga ei liitunud protestantidega. See näitab, et humanism ja reformatsioon olid siiski erinevad. " Narruse kiitus" - maailmakuulus satiir, kirjutatud 1510, kui ta oli T. More'il külas Inglismaal ("Kõnekäänud" - esseekogu, inspireeritud antiigi mõtteteradest "Usalduslikud kõnealused" - satiiriliste dialoogide tsükkel) Satiir oli enam kui kaasaja pahede piitsutus. E pilab loodust, elutarkust, raamatutarkust, dogmasid, teolooge, stoitsistlikke filosoofe, elukauget teadust. Naerab välja inimalpusi: pühakujude ja ikoonide kummardamise, tiitlite ja seisustega edvistamise, dogmaatika ja fanatismi, pedantluse, vassivad- valetavad ärimehed, juristid , mungad , paavsitd ja piiskopid nende ahnuse pärast, pimeda ebausu ja poliitikute kisklemise.
Thomas More - Erasmuse mõttekaaslane ja sõber " Utoopia " - kõrvuti reaalse tegelikkuse kritiseerimisega peegeldasid utoopiad ideaalseid kujutelmi inimelu võimalikust korraldusest. "on topos" - kreeka keeles ‘ei-koht', s.o koht, mida ei ole. Sellest alates kasutatakse utoopilist teostamatu unistuse ja ebatõenäolisuse iseloomustamiseks. Siiski teab M, et need unistused ei täitu.
Niccolo Machiavelli - itaallane traktaat "Valitseja" - täiuslik valitseja peab rahvast tundes riiki juhtima ja võimu hoidma kõigi olemasolevate vahenditega: kus võimalik, inimlikega, kus ei, ka ebainimlike ja julmadega. Rõhutas inimese n.-ö. reaalseid omadusi, kirgi ja puudusi. Oma aja kohta olid tal progressiivsed ideaalid: taunis paavsti ülemäärast võimu, kritiseeris ajastu moraalset allakäiku. Inkvisitsioon määras tema teosed hävitamisele. makjavellism - salakaval poliitika, mis sihtide saavutamiseks vahendeid ei vali
Michel de Montaigne - humanist, uusaegse Prantsusmaa esimene väljapaistev filosoof , kuulus oma esseeloominguga essee - (katse, üritus pr. keeles; see sõna võetigi laialt kasutusele Montaigne'i "Esseedest") vabas vormis arutlus kindlal teemal " Esseed " - kõikvõimalikud eluteemad (laste kasvatamine, sõprus, üksindus, raamatud jne); mõtiskles inimeste elumõtte ja õnne võimaluse üle. Elu õnneks pidas naudingut.