„Mees, kes teadis ussisõnu“ analüüs (0)

Tallinna Prantsuse Lütseum Ralf Innos „Mees, kes teadis ussisõnu“ analüüs Eesti uuem romaan. Projektitöö Tallinn 2019


Sisukord 1 Sissejuhatus..............................................................................................................................3 2 Teose analüüs...........................................................................................................................4 2.1 Autor Andrus Kivirähk......................................................................................................4 2.2 Sisu analüüs.......................................................................................................................5 3 Kokkuvõte................................................................................................................................8 4 Lisa...........................................................................................................................................9 5 Kasutatud kirjandus................................................................................................................11 1 2


1 Sissejuhatus Käesolevas töös töötan Andrus Kiviräha raamatu „Mees, kes teadis ussisõnu“ abil. See raamat
ilmus aastal 2007 ja selle on välja andnud Eesti Keele Sihtasutus. Sellest teosest on tehtud ka lauamäng ja seda on tõlgitud mitmesse keelde. 2018. aastal 
lavastati teos Vanemuise teatris. Selle töö eesmärk on analüüsida põhjalikult raamatu süžeed, selle tegelasi, konflikte ja teose 
ülesehitust. Ma lugesin läbi mitmeid arvustusi ning valisin välja ühe, mis mind kõnetas. Selle 
kirjutas Kätlin Kaldmaa Eesti Päevalehes 2007. aastal. Uurisin ka teose autori kohta. 3


2 Teose analüüs 2.1 Autor Andrus Kivirähk Andrus  Kivirähk  sündis  17. augustil   1970 Tallinnas.  Aastal  1988  lõpetas  ta  Tallinna   32. Keskkooli ja läks edasi õppima ajakirjandust Tartu Ülikooli. Kivirähk lõpetas Tartu Ülikooli aastal 1993. Ta liitus Eesti Kirjanike liiduga aastal 1996 ja Eesti Üliõpilaste Seltsiga aastal 1990. Ta on kirjutanud romaane, lastekirjandust, näidendeid, lühiproosat, humoreske, paroodiaid ajakirjanduses   ja   kogumikena,   filmi-   ja   telestsenaariume   ning   tegutsenud   publitsisti   ja arvustajana. Tema kuulsamad romaanid on „Rehepapp ehk November“, „Mees, kes teadis ussisõnu“,   „Kalevipoeg“,   „Sinine   sarvedega   loom“.   Ta   on   kirjutanud   palju   tuntud lasteraamatud näiteks „Kaelkirjak“, „Limpa ja mereröövlid“, „Kaka ja kevad“ ja „Oskar ja asjad“. Stsenaariumitest on ta kirjutanud „Leiutajateküla Lotte“, „Lotte ja kuukivi saladus“ ja „Lepatriinude jõulud“. Andrus Kivirähk on üks 2000. aastate menukaim kirjanik. Eesti Päevaleht on ta nimetanud Eesti mõjukaimaks  kultuuritegelaseks  2015. ja 2016. aastal. Ta on võitnud  2 korda Eesti Kirjanduse aastapreemia. Praegu   töötab   Kivirähk   Eesti   Päevalehes,   kus   ta   kirjutab   iganädalasi   veerge.   Ta   teeb   ka Raadio 2 raadiosaadet „Rahva oma kaitse“ koos Mart Juurega. Andrus Kivirähk on üks armastatumaid ja andekamaid Eesti kirjanikke ja on olnud tänapäeva kirjandusmaastikul   silmapaistvalt   viljakas.   Ta   suudab   kirjeldada   tõsiseid   asju   naljakalt   ja huvitavalt. 4


2.2 Sisu analüüs Teose   pealkiri   „Mees,   kes   teadis   ussisõnu“   ütleb   otse   ära,   millest   raamat   räägib. Raamat räägibki mehest, kes oli üks viimastest inimestest, kes jäi peale ristisõdurite vallutusi  ja eesti rahvaste  euroopalikumaks  muutmist metsa  elama  ja oma juurtele truuks. Romaan  räägib Leemetist,  kes on lihtne  mees, kes elab oma perega metsas. Eesti rahvas on alati elanud metsas ja neile sobib selline eluviis, aga kui ristirüütlid tulevad, sunnitakse paljud inimesed metsast linnadesse ja küladesse elama minema ja metsas jääb  inimesi  aina  vähemaks.  Metsa jäävad  elama  ainult  vanad inimesed  ja mõned pered, kelle seas on ka Leemeti pere. Kui Leemet oli väike, elasid nad natuke aega isa tahtel külas, aga kui isa suri, läks Leemet oma ema ja vanema õega tagasi metsa. Leemet   tahtis   mitu   korda   külla   elama   minna,   sest   ta   oli   külas   näinud   keerukaid masinaid ja palju uusi huvitavaid asju, aga tal ei õnnestunud oma ema veenda. Leemet kohtab raamatu jooksul palju huvitavaid tegelasi ja ta kohtab uusi sõpru, aga ta ka kaotab neid. Terve raamatu vältel on Leemeti ülesanne otsida üles Põhjakonn ja teda aitavad tema sõbrad ja tuttavad. Tal on palju seiklusi, aga lõpuks leiab ta Meeme abiga Põhjakonna ja on oma elu lõpuni Põhjakonna valvur. 5


Teose   põhiteemad   on   nukrus,   üksindus,   vanade   kommete   maha   jätmine,   aegade muutumine ja suhted. Üks põhilisi romaani teemasid oli ka ussisõnad. Ussisõnad oli keel, mille abil said inimesed loomi kutsuda ja kontrollida. Enne külla elama minemist elasid inimesed metsas ja kõik oskasid ussisõnu, sest nad olid hädavajalikud. Külas polnud ussisõnu tarvis, sest inimesed kasvatasid vilja ja sõid leiba ega pidanud enam loomi kutsuma. Vanad eestlased olid ka palju seotud madudega, eriti rästikutega, sest nad said suhelda ussisõnade abil. Üks põhiteema on veel Põhjakonn. Põhjakonn on muistsete eestlaste kõige võimsam ja tähtsam relv. Põhjakonna sai üles äratada ja appi kutsuda   ainult   siis,  kui  sada  tuhat  meest  teda   ussisõnadega   kutsusid.  Sel  ajal,  kui inimesed   veel   metsas   elasid   ja   ussisõnu   rääkisid,   kasutati   Põhjakonna   paljudes lahingutes ja tänu Põhjakonnale need ka võideti. Aga siis, kui ristirüütlite vastu sõdima pidi ei olnud enam piisavalt inimesi, kes ussisõnu kõnelesid ja lahingud kaotati.. Raamatu üks teemasid on ka üksindus, sest Leemetil ei olnud väga palju sõpru metsas. Tal oli kolm põhilist sõpra: Pärtel, Hiie ja Ints. Pärtel oli Leemeti sarnane poiss, kelle vanemad ei tahtnud ka metsast lahkuda ja nende perekonnad said hästi läbi. Aga ka Pärtli perekond lahkub lõpuks metsast ja läheb külla elama. Hiie ja Leemet ei olnud nooruses sõbrad, sest Hiie vanemad olid väga ranged ja tahtsid, et Hiie ainult rasket tööd teeks. Hiljem nad abiellusid. Ints oli rästik ja nad said sõpradeks siis, kui Leemet Intsu siili eest päästis. Leemetil oli õde, aga ta oli Leemetist vanem ja nad ei olnud nii palju koos. Leemetil oli onu Vootele, kes sai Leemetiga hästi läbi ja nad tegid palju asju koos. Onu Vootele õpetas Leemetile ka ussisõnad selgeks. Ints oli rästik, kes oli Leemeti parim sõber. Kui Leemet oli veel suhteliselt noor ja ta alles ussisõnu õppis tegid nad kõike koos. Nad käisid päevade kaupa metsas ringi ja rääkisid, vahel ei tulnud isegi õhtul koju. Nad käisid koos ka Põhjakonna otsingutel. Ints oli rästikute seas kuningapoeg. Ta oli tark, osav, hea sõber ja abivalmis.  Üks   tähtis   teema   on   raamatu   juures   see,   et   peale   onu   Vootele   surma   on   Leemet viimane mees, kes oskab ussisõnu ja temal on suur vastutus ussisõnu edasi õpetada. Talle tundub, et tema vastutab ainukesena metsarahva tuleviku üle ja see on Leemeti jaoks liig. Konflikte oli selles raamatus palju. Näiteks oli konflikt Leemeti ja Pärtli vahel, kuna Pärtel jättis metsaelu ja Leemeti maha ja läks külasse elama. Konflikt oli Leemeti ema ja Salme vahel, sest Salme tahtis abielluda ja elama hakata mõmmiga, aga ema seda ei tahtnud,   kuna   tal   oli   karudega   halvad   mälestused.   Konflikt   oli   ka   Hiiel   oma 6


vanematega. Kõige suurem konflikt oli metsarahva ja külarahva vahel. Raamat oli täis konflikte. Romaan põhineb vanadel Eesti müütidel ja autor on sealt saanud inspiratsiooni. Teos on kirjutatud minavormis ja jutustaja on Leemet. Romaani ajaline järjestus on väga loogiline, see räägib järjest Leemeti elust ja tegemistest. Teose algus ja lõpp on hästi kooskõlas.   Minu   jaoks   oli   raamatu   lõpp   suhteliselt   ettearvatav,   sest   terve   raamatu vältel on Põhjakonn Leemeti jaoks tähtis ja see, et Leemet lõpuks Põhjakonna leiab, ei olnud mulle üllatuseks. Lugesin   Kätlin   Kaldmaa   arvustust   ja   enamusega   ma   nõustun.   Mulle   meeldis   see, kuidas ta suutis selle raamatu nii hästi kokku võtta ja seda teiste raamatutega võrrelda. Mulle meeldis ka see kuidas ta jagas maailma kolmeks: metsarahvas, külarahvas ja ristirüütlid. 7


3 Kokkuvõte See teos jutustab loo lihtsast mehest Leemetist, kes kasvab üles palju muutuvas keskkonnas, kus ta on survestatud elama, sest ta on viimane inimene, kes ei ole läinud külasse elama ja kes räägib ussisõnu. Minu arvates oli see raamat väga hea, sest mulle meeldib Andrus Kiviräha kirjutamisstiil. Mulle meeldib ka see, kuidas ta suudab kurbi ja tõsiseid lugusid jutustada nii, et need oleksid ka naljakad ja lõbusamad. 8


4 Lisa Eesti Päevaleht 9. MÄRTS 2007 Viimne mohikaanlane eesti moodi    Kirjanik Kivirähk on võtnud eesti müüdid ja need omal moel ümber jutustanud. KÄTLIN KALDMAA Andrus Kivirähki uue romaani “Mees, kes teadis ussisõnu” kujundus tõi kohe vaimusilma ette lapsepõlvest väga tuttava raamatu, mille pealkiri  on “Tark mees taskus” ja mis koosneb eesti rahva   ennemuistsetest   juttudest.   Lugemisel   selgus,   et   ka   sisu   poolest   võib   kahe   raamatu vahele mitmeid paralleele tõmmata. Pealkiri ei peta – romaani peategelane on tõepoolest mees, kes teadis ussisõnu. Leemet toob lugeja ette kurva loo oma perekonnast, väljasurevast metsarahvast, viimastest inimestest, kes mõistavad vanarahva iidset tarkust – ussikeelt, mis lahutamatult metsaelu juurde käib. Ärgu keegi arvaku, et selle keele ainus kasutusvaldkond on ussidega vestlemine, kuigi ka see on oluline,   sest   ussid   –   eriti   rästikud   –   on   ju   ühed   targad   olendid   ja   nendega   juba   maksab vestelda. Ei, see keel annab võimaluse valitseda kõigi metsloomade üle, nõnda et jahti pidada pole vajagi   ja   igapäevane   toidus   ehk   põdrad   ja   kitsed   tulevad   ise   inimese   juurde   ja   lasevad alandlikult kõri läbi lõigata. Ussikeele õppimise juures on aga selline väike konks, et seda peab   alustama   väga   varases   nooruses   ning   pudrust   ja   leivast   rikutud   keelega   seda   enam selgeks ei saa. Väljasureva   keele   lugu   on   alati   ühtviisi   kurb   ja   seda   kurbust   ei   kahanda   romaani   kestel ootamatult ka see, kui inimesed oma algsetest eluviisidest loobuvad ja uue elu omaks võtavad. Paralleele nüüdisajaga annab tõmmata nii- ja teistpidi. Lisaks keele väljasuremise kurvale loole räägib “Mees, kes teadis ussisõnu” ka maailmade sõjast. Mitte küll päris samasugusest nagu Herbert George Wellsi “Maailmade sõjas”, aga palju puudu ka ei jää. Esimene on kõige vanem, metsarahva maailm, kus kõik inimesed räägivad veel ussisõnu ja saavad   loomadega   täiesti   vabalt   kõnelda.   Ja   selle   keele   õppimiseks   ei   ole   tarvis   ühegi ussikuninga krooni, piisab ühest inimesest, kes seda oskab ja lapsele selgeks õpetab. Selles maailmas on Põhja Konn, kes aitab metsarahval raudmeestega võidelda, looduslähedane elu, hundid,   kes   annavad   piima,   ja   karumõmmid,   kes   on   nii   nunnud   ja   armsad   ja   üle   kõige 9


maailmas armastavad ilusaid tüdrukuid. Ja kuigi metsarahvas on vana, antakse lugejale aimu veel vanematest aegadest – tuhandete aastate tagust ilma esindavad inimahvid Pirre ja Rääk. Viimane metsapoiss Teise maailma moodustab külarahvas, kes on küll metsarahvast välja arenenud, aga võtab kõiges vaimustunult  eeskuju välismaisest  raudrahvast, räägib Jeesusest ja paavstist kaugel Roomas.   Ussisõnad   kiirelt   unustanud,   saavad   nemad   liha   süüa   ainult   pidupäevadel, igapäevasel laual on neil leib ja puder, mis korralikul metsainimesel südame pahaks ajab. Nemad kummardavad kõike, mida raudmehed ees teevad või teha käsivad, ja isegi nende kõige kummalisemad kombed kiidetakse ühel meelel heaks. Kindlasti tuleb tähelepanu pöörata kahe maailma väga erinevatele nimedele, mis rõhutavad väga tugevalt nende maailmade lahusust – õigupoolest on väga keeruline seda mitte märgata. Võib vaid ette kujutada, kui palju materjali semiootika-alasteks uurimistöödeks see romaan pakub. Kolmandas maailmas elab raudrahvas, kes tuleb suurte laevadega üle mere, vallutab maid ja allutab  rahvaid ja teeb  üleüldse, mida ise tahab. Maailmavalitsejad,  ühesõnaga. Kui vana metsarahvas Põhja Konna kaasabil nende vastu edukalt võitlust pidas, siis külarahvas seda enam ei tee, vaid jumaldab ja järgib neid sinisilmselt. Ja kõige selle keskel on meie viimne mohikaanlane, metsapoiss Leemet, kes korraga märkab, et on igas asjas viimane, viimane, viimane. Tal on kõik ja ta jääb kõigest ilma. Poisikesest, kes esialgu maailmas ja maailmaga väga hästi hakkama saab, saab mees, kes on pahuksis kõige   ja   kõigiga,   välja   arvatud   ta   enda   kaduv   maailm.   Metsarahva   viimsed   esindajad kuulutavad sõja külarahvale ja raudrahvale. Ei saa öelda, et ebaõnnestunult. Kõikvõimalike   müütide   ümberjutustamine   ja   nende   uude   kuube   peitmine   on nüüdiskirjanduses väga päevakorral. Kirjanik Kivirähk on teinud seda, mida ainult meie teha saame – ta on võtnud eesti müüdid ja need omal moel ümber jutustanud. Mida muud need Põhja   Konn   ja   ussisõnad   on?   Koolilapsed   peaksid   seda   raamatut   lugema.   Mitte   küll nooremate klasside õpilased, vaid natuke suuremad, kelle jaoks raamatu tipphetk ei ole see, kui karu iseendal riista küljest hammustab. Ja kes muretseb ropendamise pärast, ärgu kartku: see paar “perset” ei tohiks küll kellegi ilumeelt riivata. 10


5 Kasutatud kirjandus Eesti   Lastekirjanduse   Keskus.  Andrus   Kivirähk  (2019).  Loetud:  https://www.elk.ee/? profile=andrus-kivirahk Kaldmaa,   K.   (2007)  Viimne   mohikaanlane   eesti   moodi.   Eesti   Päevaleht   9.03.2007 https://epl.delfi.ee/kultuur/viimne-mohikaanlane-eesti-moodi?id=51078721 Kivirähk, A. (2007) Mees, kes teadis ussisõnu. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Wikipedia.  Andrus   Kivirähk  (2019).  Loetud:   30.11.2019, https://et.wikipedia.org/wiki/Andrus_Kivir%C3%A4hk 11

Document Outline

• 1 Sissejuhatus
• 2 Teose analüüs
  • 2.1 Autor Andrus Kivirähk
  • 2.2 Sisu analüüs
• 3 Kokkuvõte
• 4 Lisa
• 5 Kasutatud kirjandus