Mees kes teadis ussisõnu (0)

Tallinna Polütehnikum
“Mees, kes teadis ussisõnu”
Andrus Kivirähk
Referaat kirjandusteosest
Koostaja Deniss Skrabutenas
AA-12
Tallinn 2013

Sisukord

Kirjaniku CV 3
Raamatukaart 4
Ühe tegelase lähiiseloomustus 6
Isiklik seos teemaga & arvamus loetu kohta 7

Kirjaniku CV

Ees- ja perekonnanimi : Andrus Kivirähk
Sünniaeg ja –koht: 17.august 1970, Tallinn.
Elukohad : Tallinn, kõrghariduse omandamise vältel Tartu.
Perekonnaseis : Abielus Ilona Kivirähaga, peres kasvab kolm tütart.
Haridustee: Tallinna 32.keskkool ning kõrghariduse omandanud Tartu Ülikooli ajakirjanduse erialal.
Töökohad: Töötanud Päevalehe kultuuritoimetajana, Pühapäevalehe huumorikülje “Wiikend” ja Eesti Päevalehe huumorikülje “Minu Kroon” toimetajana . Praegu Eesti Päevalehe kolumnist . 
Teoste valdkonnad: Kiviräha enda sõnul meeldib talle kirjutada enim näidendeid, kuid ta on kirjutanud ka mitmeid lasteraamatuid ning romaane.
Tuntumad teosed: “Rehepapp”, “Leiutajateküla Lotte ” ja “Mees, kes teadis ussisõnu”.
Teened ning tunnustused :
Aastast 1996 Eesti Kirjanike Liidu liige.
1993: Lutsu huumoripreemia
1995, 2000, 2006: Eesti kirjanduse aastapreemia
1998: Friedebert Tuglase novelliauhind
2000: Tammsaare romaanipreemia
2001, 2007: Virumaa kirjandusauhind
2007: Eesti Vabariigi riiklik kultuuripreemia
2006: Nukits – parim lastekirjanik (teos "Limpa ja mereröövlid")
2008: Nukits – parim lastekirjanik (teos "Leiutajateküla Lotte")
2008: Eesti ulmeauhind Stalker – parim algupärane raamat
2010: Nukits – parim lastekirjanik (teos " Kaka ja kevad")
2011: Läti Janis Baltvilksi lastekirjanduse preemia

Raamatukaart

Tegevuskoht: Rannikuäärne mets ning küla Eestis, täpset tegevuskohta pole mainitud .
Tegelased: eraldi skeem!
Tegevuse toimumise aeg: Teoses pole tegevuse toimumise aega täpsustatud, kuid Eesti ajaloole tuginedes võiks pakkuda muinasaja lõpuperioodi ajavahemikul 12.-13.sajand. Raamat jälgib Leemeti elu ning tegusid alates 6.eluaastast kuni surmani.
Autori eesmärk/teema: Ussisõnad sümboliseerivad keele hääbumist ning elanike kolimine metsast külla globaliseerumist . Nagu külla kolimisel, nii on ka globaliseerumisel omad head ning halvad küljed: kõik uus on huvitav ning justkui magnetina ligitõmbav, kuid samas kaovad mitmed väärtuslikud traditsioonid ning vanem generatsioon kohaneb uudsete oludega üldjuhul raskustega, hoides juurtest meeleheitlikult kinni. Uute ning vanade väärtuste vahele võib jääda pendeldama terve generatsioon: need, kes on kasvanud endiste traditsioonide vaimus, kuid täiskasvanuikka jõudes leidnud ennast keskkonnast, kuhu ei nemad ega ka nende tõekspidamised enam ei sobi. Raamatu peategelane Leemet ei sobitu samuti külla elama, kuid viimasena metsas elada ka esialgu ei soovi. Õnneks õpib Leemet enda erinevusi külaelanikest siiski väärtustama.
Sündmustik ja lõpplahendus: Raamat algab minategelase Leemeti kirjeldusega metsas valitsevast tühjusest, kuid pöördub peatselt mineviku radadele ning lugu algab Manivaldi matustega, mil Leemet on 6-aastane. Järgneb Leemeti sirgumine poisist noorukiks: onu Vootele õpetab talle ussisõnu, Leemet sõbruneb ussikuninga tütre Intsuga (nime tõttu peab Leemet teda väga pikka aega meessoost ussiks), Leemeti üks parimaid sõpru Pärtel kolib külla, Leemeti pere suhted halvenevad hiietarga Ülgase ning Tambetiga, metsa tühjeneb järk-järgult elanikest, onu Vootele sureb, Leemeti õde abiellub Mõmmiga ehk karuga (karu ning naiste vahelised suhted olid tavalised, kuigi mingil moel patused). Kui Leemet on jõudnud täiskasvanud mehe ikka, hakkab Leemeti ema muret tundma lastelaste ning sugupõlve jätku pärast, püüdes Leemetile mõista anda, et ta Hiie endale naiseks võtaks. Leemet aga ei tunne esialgu Hiie vastu huvi, vaid armub hoopis külavanema tütresse Magdaleenasse, kelle elu ta ka päästab. Magdaleena keelitab Leemetit külasse elama jääma, kuid Leemet tunneb seal olles vaid masendust ning kurbust , kuna ta näeb inimkonda alla käivat otse tema silme ees. Naastes metsa, tuleb tal Hiie päästa hiietark Ülgase ning Hiie isa Tambeti planeeritud ohverdamisest haldjatele. Nimelt uskusid Ülgas ning Tambet , et Hiie, noore neitsist neiu , ohverdamise läbi kerkib ohvrisuitsust nende ette taas muistne maailm ja inimesed naasevad metsa elama. Päästes Hiie, armub Leemet temasse ning nad põgenevad maismaalt saarele , kust nad avastavad Leemeti vanaisa, keda oli pikka aega surnuks peetud, kuid kes on täie tervise juures ning kellel on grandioosne plaan ehitada endale inimluudest tiivad ning seejärel asuda võitlusesse raudmeeste ning külaelanikega. Et vanaisa plaan täituks ning et ta tiibadel õhku tõusta saaks, toovad Leemet ning Hiie talle Saaremaalt tuuletark Möigase käest kotitäie tuuli. Kuna Leemeti vanaisa on Hiie isa Tambeti vahepeal poolkogemata surmanud, pole Hiiel ning Leemetil enam midagi karta ning nad naasevad maismaale, et abielluda . Kuid pulmas sureb Hiie hundi rünnaku tagajärjel ja Leemet on seetõttu pikalt sügavas šokis. Otsustades pöörata oma elus uue lehe, läheb Leemet külla elama ning alustab kooselu Magdaleenaga, kes on rase . Leemeti ainsaks eesmärgiks elus saab kasvatada sündivast lapsest endale pärija ning õpetada talle ussisõnu. Kuid Leemet polnud määratud olema õnnelik: hiietark Ülgas, kes on vahepeal veelgi nõdrameelsemaks muutunud, tapab Magdaleena ning sündinud poisslapse Toomase, mis viib külaelanike vihani metsaelanike ning usside vastu. Külaelanikud süütavad usside koopa, hukkuvad Leemeti ema ning põhimõtteliselt kõik rästikud. Pärtel, kes oli varem Leemeti parim sõber, on külas elades tundmatuseni muutunud ning tapab külmavereliselt Intsu. Leemet võetakse külaelanike poolt vangi ning teda plaanitakse tuleriidal põletada, kuid sobival hetkel ilmub välja Leemeti vanaisa oma võimsatel tiibadel lennates ning päästab Leemeti. Koos hakkavad nad sõdima raudmeeste ning külaelanike vastu tervel maal, kuigi ka ise teades, et see on küllaltki mõttetu sõjaretk, kuna midagi muuta inimeste eluviisis neil kahekesi ei õnnestu. Leemeti ning tema vanaisa külast lahkudes, tulid ellujäänud külaelanikud peidust välja ning elasid endistviisi edasi. Nii see kestab kuni vanaisa tapmiseni, Leemetil õnnestub eluga hukkamisest pääseda. Raamatu lõpus avaldab Meeme enne oma surma Leemetile Põhja Konna saladuse ning valib ta Põhja Konna valvuri ameti mantlipärijaks. Leemet veedabki oma ülejäänud elupäevad Põhja Konna valvates, jäädes viimaseks meheks, kes mõistab ussisõnu.
 

Ühe tegelase lähiiseloomustus

Valisin lähiiseloomustuseks Hiie. Ta oli Tambeti ning Malle ainus laps ja Leemetist aasta noorem. Lapsepõlves oleksid Hiie mängukaaslasteks sobinud Leemet ning Pärtel, kuna nad olid ainsad temavanused lapsed, kes veel metsa elama olid jäänud, kuid Tambet ei lubanud Hiiet Leemeti seltskonda. Leemet oli külas sündinud ja seetõttu leidis Tambet, et tema tütrel ei sobi säärase poisiga koos mängida. Samuti arvas Tambet, et mängida ei ole üldse vaja, vaid tuli teha tööd, mistõttu veetiski Hiie oma päevi isa hiiglaslikule hundikarjale toitu ette visates nind neid lüpstes. Tambet ning tema naine Mall hoolisid Hiiest üsna vähe, nende jaoks oli esmatähtis elada nii, nagu elasid esivanemad ning sellel eesmärgil võis ohverdada kõik. Samuti ei joonud Hiie hundipiima, mis Tambeti meelest oli vanade kommete reetmine ning tema jaoks oli vastuvõetamatu, et selline jälkus leidis aset tema enda peres. Seega palus Tambet hiietarga abi ning Hiiet piinati mitmeid kordi erinevate rituaalidega, näiteks sunniti teda imema elusa ööbiku aju, kuni hiietark Ülgas lihtsalt tüdis. Ülgas tõi ettekäändeks, miks tüdruk ikkagi hundipiima jooma ei hakanud, haldjate needuse, mis 10 aasta pärast lõppema pidi. Kuid sellegipoolest ei suhelnud Tambet oma tütrega peaaegu üldse ja vaatas teda alati kerge vastikustundega. Vanemate halva kohtlemise tõttu ei armastanud Hiie neidki , vaid tundis nende pärast lihtsalt piinlikkust. Kui Hiie suuremaks sirgus, õpetas Leemet Hiiele lisaks vanemate õpetatule mõned ussisõnad, et vaene tüdruk pääseks pidevast huntide toitmisest ning et tal oleks võimalus Leemeti ning Pärtliga koos aega veeta. Kui nad metsas ringi kolades inimahve Pirret ja Rääku külastasid, tabas Hiiet kiindumus inimahvide kasvatatava hiiglasliku täi vastu ning ka täi kohtles Hiiet sõbralikult, olles justkui truu koduloom . Kui Pärtel külla elama kolis ning tema perekonna eeskujul veel nii mõnedki pered, sulgus Tambet oma perekonnaga osmikusse, otsekui kartes, et külla rändamine on haigus, mis võib neidki nakatada. Nii möödusid aastad ning nii Leemet kui ka Hiie tundsid ennast metsas küllalt üksikuna, kuid kumbki ei ilmutanud teise vastu suurt huvi. Hiie oli uje ning kahvatu neiu, kes justkui sulas võsaga ühte. Aga pärast seda, kui Leemet ta ohvriks toomisest päästis ja Hiie pääses oma isa karmikäelise võimu alt, muutus ta tundmatuseni. Hiie silmadesse tekkis sära, ta naer muutus vastupandamatuks ning Leemet armus temasse. Hiie oli alati olnud vaikne ning tähelepandamatu, kuid siis pääsesid tema keelepaelad valla ja Hiie tundis ennast jälle elusana. Hiie ja Leemet olid koos õndsuse tipul , kuid nende õnn oli kahjuks üürike. Nende pulmas ründas Hiiet hunt ning ta suri.

Isiklik seos teemaga & arvamus loetu kohta

Valisin raamatu, kuna olen seda ka varem lugenud ning see on ühtlasi üks mu lemmikumaid eesti uudiskirjandusest. Antud teos on Kivirähale omaselt tabava ja vaba keelekasutusega, tsenseeritult kaoks ilmselt ka osa raamatu võlust. Päid lendab ning verd pritsib „Mees, kes teadis ussisõnu“ sündmustiku vältel rohkem kui keskmises õudusfilmis, kuid ometi ei toimi see hirmutavalt. Masendavana mõjuvad hoopis raamatu tegelaste saatused, tuletades lugejale meelde, et inimkonna rumalusel pole piire. Ja seesama lihtlabane rumalus võib viia pimesi teiste järgmise, äärmustesse kaldumise ning mõistmatute tegudeni. Just äärmustesse kaldumine on üks olulisi teemasid , mida Kivirähk raamatus käsitleb. Leemet mõistis, et uute kommetega mõtlematult kaasajooksmine on narr , kuid sama narrina näis talle ka inimahvide ning Tambeti muinsuseihalus, kuna selle nimel olid nad valmis ohverdama ka oma mugavuse ja ka Tambeti puhul ka lähedased. Isegi erinevate sümpaatsete tegelaste nagu onu Vootele või Hiie surmad ei mõjunud nii süngetena kui hiietark Ülgase nõdrameelsus ning kordasaadetud tapatöö. Loodetavasti jääb mulle selline pime fanatism elu jooksul tundmata, sest see on viinud, nagu ajalugu näitab, ka maailmasõdadeni. Negatiivsetele tunnetele vaatamata oli romaan tegelikult väga humoorikas ning huvitav, eriti nautisin ma eestlastele omaste iseloomujoonte tögamist ning sügava mulje jättis ka Leemeti vanaisa karakter ja elujõulisus. Eriti lõbus oli lugeda seika, kus vastandusid tuuletark Möigase ning tema poja iseloomud : ühelpool isepäine, kärkiv ja vanu väärtusi austav isa ning teiselpool tema poeg, vaga munk, kes ei jäta kasutamata ühtegi juhust Jeesuse kiitmiseks. Selliseid mõnusa irooniaga kujutatud vastandumisi oli raamatus veelgi, kuid enim jäid meelde just tuuletark ning tema kastraadist poeg.
„Mees, kes teadis ussisõnu“ on küll süngem kui nii mõnedki Kiviräha sulest pärit raamatud, kuid sellegipoolest on teoses küllaltki huumorit ning heatahtlikku satiiri eestlaste käitumistavade suunas.