HALDUSÕIGUSE EKSAMIKS (0)

Avaliku halduse mõiste erinevad tähendused 
Avalik haldus materiaalses mõttes on sisuline avaliku halduse ülesannete täitmine. 
 
Avalik haldus organisatsioonilises mõttes on kõik isikud ja nende organid 
(haldusekandjad ja haldusorganid), mis täidavad avaliku halduse ülesandeid 
materiaalses mõttes. 
 
Avalik haldus formaalses mõttes on kõigi organisatsioonilises mõttes halduse poolt 
läbi viidavate tegevuste kogusumma sõltumata sellest, kas tegevus on määratletav 
haldusena materiaalses mõttes või mitte. 
 
Avaliku halduse tunnused 
1. eesmärgistatud, korraldavat tegevust. 
2. sotsiaalselt kujundav tegevus (reguleerib ühiskonnas mingeid suhteid) 
3. üldistes ehk avalikes huvides. ehk on objektiivselt kasulik kogu ühiskonnale ehk 
teenib avalikku hüvet. 
4. tegutseb riik või muu isik riigi poolt antud ülesannet täites. 
5. suunatud tulevikku (eesmärk realiseerida riigi poliitika kooskõlas PSiga) 
6. on suunatud konkreetsete meetmete rakendamisele (alati ei pruugi olla seaduses 
sätestatud, nt kuhu rajada tee) 
7. oma sisult väga mitmekesine 
 
Avaliku halduse piirid ja seosed teiste avaliku võimu funktsioonidega 
Piirid 
Avalik administratsioon teostab oma toimingud kehtiva õiguse alusel ja piirides. Isikul 
peab olema võimalus ette näha, eeldada avaliku administratsiooni sekkumise 
võimalust ja määra tema erahuvidesse. 
Haldusõigusnormid määravad kindlaks avalikku haldust teostavate organite, avalike 
teenistujate, asutuste, ühingute, kodanike jt. subjektide nõutava, lubatava või 
soovitava käitumise piirid. Haldusõigusnormi subjektiks on isik, kellele norm on 
adresseeritud. Haldusõigusnormid kohustavad sooritama teatud toiminguid, 
keelavad teisi ja lubavad kolmandaid. Suurem osa haldusõigusnorme on sunni 
iseloomuga ja nende rikkumine toob kaasa õigusliku vastutuse, s.h. 
haldusõigusnormide alusel.  
Rahvas (oma hääleõiguslike kodanike kaudu) määrab nii otseselt kui ka kaudselt 
kindlaks avalikku haldust teostavate organite jt. institutsioonide tegevuse piirid, sest 
kehtiv põhiseadus võeti vastu rahvahääletusel, seadusi annab aga rahva poolt 
valitud Riigikogu. 
 
Seos teiste avaliku võimu funktsioonidega: 
Riigikogu teostab haldusfunktsiooni kui nimetab ametisse kõrgemaid ametnikke 
Kohtud teostavad haldusfunktsiooni läbi enese haldamise 


Haldusorganid kehtestavad haldusakte jne, mis sarnanevad seadustele selles 
mõttes, et inimesed peavad neid järgima 
Haldusorganid viivad läbi menetlust, nagu kohtud (teistsugune menetlus, aga siiski) 
 
Avaliku halduse liigid 
Avalikku haldust saab liigitada: 
 
Halduse kandja järgi: 
ELi haldus 
Riiklik haldus 
Kommunaalhaldus (KOV) 
 
Haldusorganisatsioonilise seotuse järgi: 
Otsene haldus 
Kaudne haldus 
 
Mõju järgi haldusvälise isiku jaoks_ 
Koormav 
Soodustav 
 
Eesmärgi järgi: 
Korrahaldus (hoiab korda) 
Maksuhaldus (kogum makse) 
Varustav haldus (tagab halduse jaoks vajalike rahaliste vahendite olemasolu) 
Suunav haldus (edendab eluvaldkondi) 
 
Objekti järgi: 
nt sotsiaalhaldus 
 
Kohaldatava õiguse järgi: 
avalik-õiguslikus vormis 
eraõiguslikus vormis 
 
Õigusliku seotuse astme järgi: 
Seadusest sõltuv haldus 
Seadusest mittesõltuv haldus (nt kuhu ehitada tee) 
 
Haldusõiguse mõiste ja jagunemine 
Haldusõigus - avaliku õiguse osa, millega reguleeritakse avaliku halduse teostamist, 
haldusorganisatsiooni ülesehitust ja avalike ülesannete täitmisel rikutud õiguste 
kaitsmist. 
 


Jaguneb üldosaks ja eriosaks: 
Haldusõiguse üldosa hõlmab haldusõiguse põhimõtteid, põhimõisteid ja 
põhistruktuure (sulgude ette toodud) 
Haldusõiguse eriosa reguleerib halduse üksikuid tegevusvaldkondi, nt 
keskkonnaõigus, ehitus- ja planeerimisõigus (igal eriosa valdkonnal on samuti oma 
üldosa) 
 
Üldosa​ on: 
Halduskorraldusõigus 
Haldusmenetlusõigus 
Haldustäiteõigus 
Riigivastutusõigus 
 
Eriosa​ on nt: 
Maksuõigus 
Korrakaitseõigus 
 
Materiaalne haldusõigus & haldusmenetlusõigus 
Haldusõigus jaguneb materiaalseks haldusõiguseks ja haldusmenetlusõiguseks. 
Materiaalõigus sätestab haldusõiguslike õiguste ja kohustuste tekkimise, muutumise 
ja lõppemise alused ning nõuded haldustegevuse sisulisele õiguspärasusele. 
Haldusmenetlusõigus sätestab nõuded menetlusele ja haldustegevuse vormile. 
 
Halduse välisõigus ja siseõigus 
Välisõigus​ reguleerib riigi ja teiste halduse kandjate ning halduseväliste isikute 
(eraisikute) vahelisi õigussuhteid. 
 
Siseõigus​ reguleerib avalik-õiguslike juriidiliste isikute kui halduse kandjate siseseid 
õigussuhteid. 
 
Haldusõiguse üldosa mõiste ja struktuur 
Haldusõiguse üldosa​ hõlmab haldusõiguse põhimõtteid, põhimõisteid ja 
põhistruktuure. 
 
Halduskorraldusõigus​ - reguleerib halduse kandjate ja haldusorganite ülesandeid, 
ülesehitust, omavahelisi seoseid, haldusesisest kontrolli. 
 
Haldusmenetlusõigus​ - reguleerib haldusorganite tegevust oma ülesannete täitmisel 
haldusväliste isikute suhtes. 
 
Haldustäiteõigus​ - reguleerib haldusaktide sundtäitmise menetlust, võib vaadelda ka 
haldusmenetlusõiguse osana. 


 
Riigivastutusõigus​, reguleerib avalike ülesannete täitmisel (sh haldusülesannete 
täitmisel) rikutud õiguste kaitsmist ja kahju heastamist 
 
Avalik õigus ja eraõigus ning nende eristamise vajalikkus (sh kaheastmeline 
menetlus) 
Avalik õigus​ on osa õiguskorrast, mis on määratud reguleerima spetsiifilisi suhteid, 
mis kaasnevad avaliku võimu teostamisega. 
1. haldusõiguse ja eraõiguse normide alusel toimuva tegevuse sisule ja vormile 
kehtivad erinevad nõuded. 
2. erinevad on kaitsevahendid subjektiivsete õiguste rikkumise korral. 
 
Eristamisraskused​ tekivad siis, kui avalik haldus toimub lisaks avaliku õiguse alusel 
ka eraõiguslikus vormis. 
 
Kaheastmeline menetlus​ on menetlus, kus esimeses astmes tehakse 
avalik-õiguslikus vormis mingi otsus, nt riigihankemenetluses selgitatakse välja 
hanke võitja. Teises astmes sõlmitakse hanke võitjaga eraõiguslik leping. 
 
Avaliku õiguse ja eraõiguse eristamisteooriad 
-Huviteooria 
 
-Subordinatsiooniteooria​ - avaliku õigusega on tegemist, kui õiguse subjektid on 
üksteisele allutatud, nende vahel on subordinatsioonisuhted. 
 
-​Modifitseeritud subjektiteooria ehk eriõigusteooria - ​ avaliku õigusega on tegemist, 
kui tegutseb riik või muu halduse kandja erilises positsioonis, milles igaüks olla ei 
saa (omab eriõigusi). 
 
Avaliku halduse ajaloolise kujunemise põhietapid 
Võrreldes eraõigusega ja karistusõigusega on noor õigusvaldkond. Tekkis 
riigiõigusega enam-vähem samal ajal, sest tegemist on konkretiseeritud riigiõigusega 
(sõltub suuresti riigi põhikorrast, st põhiseadusest) 
 
17. ja 18. sajandil politseiriikliku halduse periood 
Lääne-Euroopa riikides kujunesid absoluutsed monarhiad arenenud riigiasutuste 
süsteemi ja rohkearvulise ametnikkonnaga. Haldus oli kõikehõlmav ja tähendas 
valitseja igakülgset „hoolitsust" oma alamate eest. Valitseja tahe on kõrgeim seadus. 
Valitseja oli õiguslikult vähe piiratud. Alamad polnud valitseja tegevuse vastu üldjuhul 
kaitstud põhiõiguste või muude subjektiivsete õigustega. 
 
19. sajandi ja 20. sajandi alguse liberaalne õigusriik 


Konstitutsioonilised monarhiad, haldusaparaadi tegevust piiratakse seadustega. 
Halduse sekkumist inimeste ellu ei kiideta heaks. Ei tunnustata sooritus ja 
katisepõhiõigusi. Tekib haldus tänapäevases tähenduses, st on vaja tegeleda 
rohkem eraisikute subjektiivsete õigustega riigi vastu ja riigiorganite omavaheliste 
suhete reguleerimisega. Luuakse eraldi institutsioonina halduskohtud. Tekib 
haldusõigusteadus. 
 
Sotsiaalne õigusriik ja infoühiskond 
Sotsiaalne õigusriik 
20. saj teisel poolel, tunnustatakse nii halduse seotust vabaduspõhiõigustega, kui ka 
sotsiaalsete põhiõiguste ja kaitsepõhiõigustega ja riigi positiivseid tegevuskohustusi 
sotsiaal- ja majandussfääris. Riigi funktsioonid halduse alal on üha laienenud, 
räägitakse ka haldusriigist. 
 
Infoühiskond 
Suurte teabehulkade (sh isikuandmete) töötlemine. Haldusõiguse eriosa on üha 
täielikumalt välja arenenud ja üha keerukam, lisandunud on uusi haldusõiguse 
valdkondi (nt keskkonnaõigus, andmekaitseõigus). Samas on püütud üha 
läbimõeldumalt kujundada ka haldusõiguse üldosa norme, paljudes riikides on 
haldusõiguse üldosa kodifitseeritud. 
 
Haldusõiguse areng Eesti Vabariigis 
Eraldi halduskohtumenetlus 1919 
 
1935​ Administratiivmenetluse seadus, mis sisaldas mitmeid kaasaegsele 
haldusmenetlusele omaseid põhimõtteid (kohustus võtta taotlus menetlusse 
sõltumata selles esinevatest puudustest, ametniku taandamiskohustus erapoolikuse 
korral jne). 
 
Haldusõigusteadlastest silmapaistvaim oli ​Tartu Ülikooli haldusõiguse professor 
Artur-Tõeleid Kliimann 
 
Haldusõigus taasiseseivunud Eestis: 
 
Enne haldusreformi 1991 - 2002 
Haldusõiguse valdkonnas kehtisid edasi nõukogude aegsed seadused ja määrused 
niivõrd, kui need ei olnud põhiseadusega vastuolus. Halduskohtud tuginesid 
haldusõiguse normi puudumisel tihti vahetult põhiseaduse normidele. 
Olulisem oli töötada välja eraõiguse ja karistusõiguse seadustikud 
Reformi eesmärk oli kaasaegse haldusõiguse üldosa süsteemi kujundamine (võeti 
eeskuju Saksamaast) 
 


Pärast haldusreformi: 
ELiga liitumise tõttu (2004), pidi Eesti viima haldusõiguse kooskõlla ELi õigusega, 
ning pidi andma ELi institutsioonidele oma haldusülesannete vahetu täitmise õiguse 
Eestis. 
Üksikasjalikum kohtupraktika 
 
Subjektiivne avalik õigus 
Subjektiivne avalik õigus​ on õigussubjektile avaliku õiguse normiga antud võime 
nõuda oma huvide kaitsmiseks avalikult võimult kindlat käitumist.  
 
Subjektiivse õiguse tekkimise eeldused: 
Isiku faktiline seos asjaga - kas võidi üldse mõjutada isiku huve 
Õigusnormist peab olema võimalik järeldada seadusandja soovi kaitsta konkreetse 
isiku huve, nn kaitsenormiteooria 
Koormava haldusakti või toimingu adressaadi subjektiivse õiguse olemasolu võib 
alati eeldada, nn adressaaditeooria 
Oluline on hinnata ka huvi kaalukust. Väga kaaluka huvi riivamine võib tekitada 
subjektiivse õiguse isegi siis, kui seadusandja pole sellise õiguse andmist 
kavandanud 
 
Haldusõigussuhe 
Haldusõigussuhe​ on haldusõiguse normi alusel tekkinud õiguslik seos õigustatud ja 
kohustatud isikute (õigussubjektide) vahel. Haldusõigussuhe määrab ära, kelle vahel 
õiguslik seos tekib - kes on kohustatud või õigustatud isiku huvides midagi tegema 
(kelle vastu esitada nõue või kaebus). 
 
Õigussuhe eeldab konkreetsete õiguste ja kohustuste olemasolu, üldine riigi ja 
kodaniku suhe ei ole iseseisev õigussuhe 
Õigussuhted jagunevad ​ühekordseteks ja kestvateks suheteks 
Ühekordne​ on nt hüvitise maksmine 
Kestev​ suhe on pensioni maksmine 
Kahe- ja mitmepoolsed õigussuhted lähtuvalt osaliste arvust 
 
Määratlemata õigusmõiste 
Määratlemata õigusmõiste​ on õigustehniline vahend, millega õigustloova akti andja 
loobub detailsete ettekirjutuste andmisest aktis, delegeerides normi täpsustamise 
õigusnormi rakendajale. 
 
Kui on tegemist määratlemata õigusmõistega, peab haldusorgan seda tavapärasest 
põhjalikumalt põhjendama. 
 


Peamine mõte ​on muuta avaliku halduse teostamine paindlikumaks ja tagada 
konkreetses olukorras sobiva ja õiglase lahenduse leidmine. 
 
Halduse kaalutlusõigus 
Halduse kaalutlusõigus ehk diskretsioon​ on õigusnormi õigusliku tagajärje tunnus, 
mis võimaldab normi rakendamisel valida erinevate toimimisviiside vahel. 
Kaalutlusõiguse liigid: 
otsustuskaalutlus - õigus valida, kas üldse rakendada õigusnormiga lubatud 
tagajärge. 
valikukaalutlus - õigus valida õigusnormi rakendamisel erinevate tagajärgede vahel 
 
Kaalutlusõiguse redutseerumine (vähenemine) nullini ​- konkreetsetel asjaoludel on 
võimalik ainult üksõiguspärane otsustus, kaalutlusõiguse olemasolu on näiline (nt 
kinnipeetava lähedase raske haiguse korral on tal ülekaalukas õigus lähedasega 
kohtuda. Kuigi vanglal on üldjuhul kaalutlusõigus, kas võimaldada kinnipeetavale 
lühiajaline väljasõit, ei ole tal konkreetsel juhul muud õiguspärast otsustusvõimalust, 
kui lubada kinnipeetavale lühiajaline väljasõit vanglast). 
 
Kaalutlusvead 
Otsustamisel on väljutud haldusorganile seatud õiguslikest piiridest. 
 
Kaalutlusõiguse kasutamata jätmine 
 
Kaalutlusõiguse piiride ületamine 
nt vangi karistatakse toidust ilmajäämisega, kuigi sellist karistust seadus ette ei näe 
 
Kaalutlusõiguse väärkasutus ​Enim levinum viga 
nt lubamatu asjaoluga arvestamine või olulise asjaolu arvestamata jätmine 
 
Halduse seaduslikkuse põhimõte 
Halduse seaduslikkus ​on kogu halduse toimimise keskne põhimõte, määrab halduse 
seotuse seadusega kui seadusandja tahtega. Tuleneb põhiseadusest. 
 
Seaduslikkuse põhimõte jaguneb​ seaduse ülimuslikkuse ja seadusereservatsiooni 
põhimõteteks. 
Seaduse ülimlikkuse põhimõte​ "mitte ühtegi tegu vastuolus seadusega" 
Normid peavad olema hierarhiliselt üksteisega kooskõlas 
 
Seadusereservatsiooni põhimõte​ „mitte ühtegi tegu ilma seaduseta" 
Halduse tegevus toimub üldjuhul ainult Riigikogu poolt vastu võetud seaduste alusel. 
 
Halduse proportsionaalsuse põhimõte 


Proportsionaalsus​ tähendab üldiselt, et eesmärgi saavutamiseks kasutatavad 
vahendid peavad olema selle eesmärgiga kooskõlas, tuleb leida tasakaalustatud 
lahendus nii halduse eesmärki kui ka haldusvälise isiku õigusi ja huve silmas 
pidades (sobivus, vajalikkus, mõõdukus). 
 
Sobivus​ - kas aitab eesmärki saavutada? 
Vajalikkus​ - kas ei leidu vähem riivavat vahendit? 
Mõõdukus​ - kas vastab intensiivsuse poolest riivele? 
 
Hea halduse põhimõte 
 
Selles tähenduses on ​hea haldus haldusorgani ​poolt kohaldatava menetluse üldine 
õiguspärasus, mida saavad kontrollida ka kohtud. 
 
Laiemas mõttes​ hea halduse põhimõt​e on avaliku halduse eetikat (ametnikueetikat) 
ja „teeninduskultuuri" puudutav mõiste. See tähendab lisaks õiguslikule 
korrektsusele ka ametnike viisakust, heatahtlikkust, hoolivust ja abivalmidust, 
halduse üldist kodanikusõbralikku ja kvaliteetset teostamist. 
 
Rahvusvaheline õigus ja Euroopa Liidu õigus haldusõiguse allikatena 
Primaarõiguse moodustavad​ põhiosas Euroopa Liidu leping (ELL), Euroopa Liidu 
toimimise leping (ELTL) ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (ELPH). 
 
Primaarõigus​ on Eestis vahetult kohaldatav kui selle normid on piisavalt 
konkreetsed, et omada vahetut õigusmõju. 
 
Sekundaarõiguse​ moodustavad EL-i määrused, direktiivid ja EL-i organite otsused, 
soovitused ja seisukohad. 
 
EL-i määrused on samuti vahetult kohaldatavad.​ ​Direktiivid suunatud seadusandjale 
ja üldjuhul mitte vahetult kohaldatavad ​(erand juhul, kui a) on piisavalt konkreetne, et 
olla vahetult rakendatav b) tähtaegselt ei ole riik jõudnud üle võtta või on valesti üle 
võetud c) annab isikule subjektiivse õiguse liikmesriigi ees). 
 
Riigisisesed haldusõiguse allikad (riigisiseste organite õigustloovad aktid, 
tava, halduseeskiri, õiguskirjandus jm) 
Seadus formaalses mõttes (protseduur on oluline) 
Seadus materiaalses mõttes (sisu on oluline) 
 
Hierarhia 
PS 
Konstitutsioonilised seadused (PS § 104 lg 2) 


Lihtseadused + seadlus (aint mat mõttes seadus) 
VV ja ministrite määrused + Statuudid ehk KOVi määrused 
KOVi volikogu, linna või vallvalitsuse määrused riigi poolt antud ülesannete 
valdkonnas, seaduse alusel ja täitmiseks 
 
Tavaõigus​ on kirjutamata õigusnormid, mis on kujunenud pikaajalise ühetaolise 
käitumise tagajärjel ja mille õiguslikus siduvuses ollakse üldiselt veendunud. Sel on 
tähtsus eelkõige pikaajalise stabiilse arenguga õiguskordades. Eestis neil 
haldusõiguse allikana praktiliselt tähtsust ei ole 
 
Kohtunikuõigus  
Eestis kohtud ei loo õigust, vaid rakendavad ja mõistavad õigust. Siiski on 
kohtupraktikal, eriti Riigikohtu lahenditel, oluline roll õigusallikate tõlgendamisel, 
seostamisel ja õiguslünkade täitmisel. 
 
Halduseeskirjad ja haldusesisesed juhendid (ei ole haldusõiguse allikad, sest pole 
faktilist välismõju): 
haldusorganile siduv üldisi käitumisreegleid sisaldav õigusakt, mille eesmärgiks on 
reguleerida halduskandja internseid küsimusi. Kuulub halduse siseõigusesse 
 
Haldusekandja 
Põhimõtteliselt võib haldusekandjaks olla iga isik​, kellele haldusülesandeid on 
täitmiseks antud, seega nii avalik-õiguslik juriidiline isik (praktikas kõige olulisemad) 
kui ka eraõiguslik juriidiline isik ja füüsiline isik.  
Õigusteoorias​ ​jagatakse avalik-õiguslikud juriidilised isikud kolme põhiliiki: 
avalikõiguslikeks korporatsioonideks, avalik-õiguslikeks sihtasutusteks ja 
õigusvõimelisteks asutusteks. 
 
Otsene riigihaldus 
Otsene riigihaldus ehk vahetu riigihalduse puhul saame rääkida olukorrast, kus riik 
täidab teatud haldusülesandeid ise ehk otseselt. 
 
Kaudne riigihaldus 
Kaudsest riigihaldusest saame rääkida juhul, kui riik delegeerib teatud 
haldusülesanded iseseisvatele õigussubjektidele.  
Seega riigihaldus laiemas tähenduses (haarab nii vahetu kui ka kaudse riigihalduse) 
kujutab endast tegelikult avalikku haldust) 
 
Kaudse riigihalduse kandjateks​ on eelkõige KOVid ja AÕ jur isikud. 
 
Kohaliku omavalitsuse üksus haldusekandjana 


Kohaliku omavalitsuse organid teostavad avalikku võimu. KOV ülesanded on umbes 
pooleks: r​iigi ül täitmise kohustused ja kohaliku elu küsimused. Kohaliku elu 
küsimused jagunevad veel kaheks: Need, mis riik on kohustanud seadusega 
reguleerima- määrused. See osa, mis on seadusega jäetud reguleerimata, KOV 
autonoomia - tegelikult on need statuudid, ent kannavad määruse nime. 
 
Avalik-õiguslik korporatsioon 
Avalik-õiguslik korporatsioon ​on enesekorraldusõigusel põhinev avalik-õiguslik 
juriidiline isik, millel on liikmeskond.  
 
Jaguneb: 
territoriaalkorporatsioon​ - territooriumi alusel määratakse liikmeskond (linna 
elanikud) 
 
personaalkorporatsioon​ - isikuomaduste alusel määratakse liikmeskond 
(Advokatuur) 
 
Avalik-õiguslik sihtasutus 
Avalik-õiguslik sihtasutus​ on avalikes huvides teatud kindla otstarbega vara 
(eelkõige raha) valitsemiseks loodud juriidiline isik. 
 
NT​: 
Eesti Haigekassa, mis tagab ravikindlustuse korraldamise ja selleks ette nähtud raha 
õiguspärase ja otstarbeka kasutamise. 
 
Eesti Töötukassa, mis korraldab töötuskindlustust ja selle tagamiseks kogutud raha 
haldamist. 
 
Õigusvõimeline asutus 
Õigusvõimeline asutus ​on isikute ja varaliste vahendite kogum, millele on antud 
haldusülesannete täitmiseks juriidilise isiku vorm. 
 
Eesmärk​ on sooritava halduse ülesannete täitmine, teenuste osutamine. (ERR, Eesti 
Rahvusraamatukogu, Tartu Ülikool) 
 
Haldusülesannete üleandmine täitmiseks eraõiguslikus vormis 
(haldusülesannete erastamine) 
Kui haldusekandja annab oma ülesande teisele isikule ajutiselt või alaliselt täitmiseks 
eraõiguslikus vormis, siis nimetatakse seda haldusülesande erastamiseks. 
Õigusteoorias eristatakse formaalset, funktsionaalset ja materiaalset 
haldusülesannete erastamist. 
 


Formaalse​ ehk organisatsioonilise erastamisega on tegemist siis, kui haldusekandja 
loob oma haldusülesannete täitmiseks eraõigusliku juriidilise isiku (nt aktsiaseltsi või 
osaühingu) või omandab osaluse selles. 
 
Haldusülesannete ​funktsionaalne​ erastamine on haldusülesannete üleandmine 
füüsilistele või eraõiguslikele juriidilistele isikutele täitmiseks eraõiguslikus vormis. 
 
Sisulise ehk materiaalse​ erastamisega on tegemist siis, kui haldusekandja loobub 
täielikult või osaliselt teatud haldusülesande täitmisest, jättes selle erasektori 
ülesandeks. 
 
Euroopa Liidu halduskorraldus 
EL on keeruka struktuuriga organisatsioon, mille põhiline täitevorgan on Euroopa 
Komisjon. EL tegutseb ka oma muude ametite kaudu. Eristatakse otsest EL-i haldust 
ja kaudset EL-i haldust: 
 
Otsene EL-i haldus​ on EL õiguse vahetu elluviimine EL-i kui haldusekandja poolt, 
see jaguneb omakorda: 
EL-i sisemiseks halduseks ; 
EL-i halduseks liikmesriikides.  
 
Kaudne EL-i haldus​ on liikmesriikide haldusekandjate ja nende organite poolt EL-i 
õiguse elluviimine. Selles vormis toimub valdav osa EL-i haldusest. Jaguneb samuti 
otseseks ja kaudseks halduseks sõltuvalt sellest, kas rakendatakse vahetult EL-i 
õigust (peamiselt määrused) või siseriiklike õigusaktidega üle võetud EL-i õigust 
(direktiivid). 
 
Haldusorgan ja organikandja 
Haldusorgan​ on seadusega, selle alusel antud määrusega või halduslepinguga 
avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud asutus, kogu või isik.  
 
Haldusorganid jagatakse asutusteks, kogudeks ja isikuteks​ (HMS § 8 lg 1). 
Asutus​ - iseseisva õigusvõimeta asutused on nt ministeerium, amet või inspektsioon, 
linnakantselei jne. 
 
Kogu​ on kollegiaalselt otsuseid langetavad inimeste kogumid, nt Vabariigi Valitsus, 
vallavolikogu, Kultuurkapitali Nõukogu, töövaidluskomisjon, Erakondade 
Rahastamise Järelevalve Komisjon. 
 
Isik​ ​haldusorganina​ on füüsiline isik, nt minister, tervisekaitseinspektor, politseinik või 
juriidilisest isikust haldusekandja tervikuna, nt kohaliku omavalitsuse üksus või 
õigusvõimeline asutus 


 
Haldusorganeid võib otsuste vastuvõtmise korra järgi liigitada ka monokraatseteks 
ehk ​ainuisikulisteks ja kollegiaalseteks. 
 
Monokraatses organis t​eeb otsuse üks isik, nt Vabariigi President, minister 
 
Kollegiaalses organis t​eeb otsuse isikute kogu, nt Vabariigi Valitsus, linnavolikogu, 
Hasartmängumaksu Nõukogu) 
 
Organikandja​ on füüsiline isik organi taga. 
 
Asutus (haldusekandja osana) 
Haldusekandja asutus​ on haldusekandja osa, mis moodustab varade ja personali 
tervikliku kogumi kindlate alaliste avaliku halduse ülesannete täitmiseks. Sisuliselt 
kujutab asutus endast ühtsele teenindamisele (raamatupidamine, personaliteenistus, 
autojuhid, infotehnoloogia) allutatud ja ühtsete ülesannete täitmisele suunatud 
füüsiliste isikute rühma. 
 
STRUKTUURIOSA, mitte eraldiseisev õigusvõimeline isik 
 
Ametiasutus 
Ametiasutus​ on riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest finantseeritav 
asutus, kelle ülesanne on avaliku võimu teostamine. 
 
Tuleb eristada riigi ametiasutusi ja KOVide ametiasutusi. 
 
Riigi ametiasutused on nt: 
Riigikogu, VP, Õiguskantsleri Kantseleid 
kohus 
Riigikontroll 
 
KOVi ametiasutused on nt: 
valla- ja linnavolikogu kantseleid 
valla- ja linnavalitsus asutusena 
 
Avaliku teenistuse alused 
Ametiasutuses ameti- või töökohale võetud isiku ja asutuse vahel tekkivaid 
teenistussuhteid loetakse avalikuks teenistuseks. 
 
Avalikud teenistujad jagunevad: 
ametnikeks (isikud ametikohtadel, millel on ülesanne teostada avalikku võimu) 


Töösuhe on avalik-õiguslik ​ametiasutuse töötajateks (isikud ametikohtadel, mille 
ülesanne ei ole avaliku võimu teostamine, vaid seda toetavad tegevused, nt 
raamatupidamine) 
Töösuhe on eraõiguslik​, kuid arvestatakse ATS-is sätestatud erisustega 
 
Amet on ühele füüsilisele isikule asutuses pandud ülesannete kogum​. Ameti 
kandjaks on sellele kohale teenistusse või tööle võetud füüsiline isik. Tegemist on 
kõige väiksema organisatsioonilise ühikuga asutuses. 
 
Halduskoostöö 
Halduskoostööks​ ​laiemas​ ​mõttes​ võib lugeda kõiki haldusesiseseid suhteid, ja 
tegevusi, mis aitavad tagada halduse ühtsust: vastastikune järelevalve, 
haldusotsuste kooskõlastamine haldusmenetluses, asutuste vahelised hoiatused ja 
teated, kompleksmenetlused, asutuste vahelised komisjonid ja ühisüksused, 
kontaktisikute võrgustikud, infosüsteemide ühiskasutus, ühtsed teeninduspunktid 
isikute. 
 
Halduskoostööks​ ​kitsamas​ ​mõttes​ võib lugeda HKTS-is reguleeritavaid 
halduskoostöö vorme: riigi ja kohaliku omavalitsuse haldusülesannete täitmiseks 
volitamist ja ametiabi. 
 
 
Ametiabi saamiseks esitab ​üks haldusorgan teisele kirjaliku kindlas vormis taotluse, 
edasilükkamatul juhul võib abi taotleda vormivabalt. 
 
Haldusorgani pädevus, volitus ja selle eristamine pädevusest 
Iga haldusorgani pädevus​ tuleb täpselt piiritleda, vältimaks dubleerimist, õiguslikke 
vaidlusi jne.  
 
Pädevus väljendub ​haldusekandjate ja haldusorganite õiguste ning kohustuste 
mahus, s.t. milliseid ülesandeid täitma üks või teine institutsioon on ellu kutsutud. 
Volitus on haldusorganile antud luba mingit konkreetset ülesannet täita.