Ajalugu: Maailm 1956-1985 (0)

Maailm 1956-1985.
Demokraatia tunnused, diktatuuri tunnused.
Demokraatia tunnused
* rahvavõim
* valimised ühetaolised ja vabad
* kodaniku puutumatus
* kodaniku kohustus
* eraomandi puutumatus
* sõna-, koosoleku- ja trükivabadus
* liikumisvabadus

Diktatuuri tunnused
* Kõik, mis demokraatias lubatud, on siin pigem keelatud!
* massirepressioonid ( massiline inimõiguste rikkumine , küüditamine, mõrvamine)
Berliini kriis (müür)
NSV Liit oli saanud üheks maailma kahest üliriigist. Kreml ei salanud, et tema eesmärgiks on kommunistliku süsteemi kehtestamine kogu maailmas ja järelikult on tal oma huvid mitte ainult NSV Liiduga piirnevates maades, vaid kõikjal – nii Berliini tänavail kui ka Aafrika vihmametsades, nii Araabia turgudel kui ka inimtühjadel polaaraladel. Kuid kõikjal põrkus ta teise üliriigi , USA tahte ning põhimõtete vastu.
Kõige selgemalt avaldus ülemaailmne vastasseis Saksamaal. Saksamaa saatus ei olnud ikka veel selge. Saksa LV ja kogu demokraatlik maailm keeldusid tunnustamast Saksa DV-d, NSV Liit taotles aga jätkuvalt Lääne-Berliini allutamist oma võimule. 1958. aastal hakkas NSV Liit nõudma , et lääneriigid viiksid oma väed Lääne-Berliinist ära ja hakkaksid pidama läbirääkimisi Saksa DV marionettvalitsusega.
Lääne- Berliin oli kujunenud veidraks demokraatlike vabaduste ja turumajanduse saareks keset üha enam sovetsieeruvat Ida-Saksamaad. Tegemist oli võrdlemisi suure territooriumiga, suurusega ligi 500 km2 (võrdluseks: Muhumaa on 200 km2 ), kus elas 2 miljonit inimest. Lääne-Berliin ei kuulunud Lääne-Saksamaa koosseisu, ehkki Bonn seda soovinuks, vaid jäi vastavalt Berliini blokaadi lõpetamisel 1949. aastal sõlmitud kokkulepetele omaette haldusüksuseks, sisuliselt vabalinnaks. Ühtlasi oli tegu kahe maailmavõimu vastaseisu sümboliga, sest lääneberliinlaste julgeolekut ei taganud miski muu kui lääneriikide sõjaväeüksuste kohalolek . Lääs ei suutnud päästa idatsooni, kuid NSV Liit ei suutnud alla neelata Lääne-Berliini.
Kõige alandavam Moskva jaoks oli asjaolu, et Lääne-Berliin oli väravaks, mille kaudu idasakslased pidevalt läände valgusid. 1961. aastal otsustas Hruštšov selle värava sulgeda. 13. augustil rajasid Nõukogude sõjaväelased peaaegu ühe ööga Berliini müüri, mis Lääne-Berliini tihedalt sulges. Müüri tugevdati hiljem tunduvalt, sellele lisandus lai tõkkeriba, millele tunginud inimene ilma hoiatamata maha lasti. Müürist sai külma sõja sümbol, mis mõjus Läänes NSV Liidu mainele võib-olla halveminigi kui Ungari sündmused, mis ajapikku unustati. Kuid müür püsis ja tõestas oma okastraatide ja vahitornidega iga päev, et sotsialismileer kujutab endast vaid hiiglaslikku vanglat.
Kuuba kriis
1956. aastal tõi laev nimega Granma salaja Kuuba rannale rühma revolutsionääre eesotsas Fidel Castroga, kes alustasid diktaator Batista vastu partisanisõda . See kujunes edukaks ja 1959 . aastal tuli Castro võimule.
Esialgu peeti jõukast perest pärit Castrot liberaaliks, kes on tulnud taastama demokraatiat. Paraku muutis Castro meelt ja kehtestas omaenda diktatuuri. Suurmaavaldus likvideeriti, alustati pahempoolseid ümberkorraldusi , suhted USA-ga halvenesid. Ühendriigid ei ostnud enam Kuuba suhkrut, see võinuks saare majandusele surmahoobi anda, kui NSV Liit poleks teatanud, et ostab suhkru ise ära. Castro natsionaliseeris ameeriklaste ettevõtted, seejärel ka kuubalaste endi omad ja kuulutas, et Kuubas toimub sotsialistlik revolutsioon. Revolutsiooni verivaenlase rolli asetati USA, kes tõepoolest oli väga häiritud Nõukogude satelliitriigi tekkest oma lähinaabruses. Washington katkestas Havannaga diplomaatilised suhted ja kuulutas välja majandusblokaadi.
1961. aastal üritasid Castro vastased, keda oli välja õpetanud ja varustanud USA, alustada võitlust Castro režiimiga, kuid katse ebaõnnestus. Ameerika oli häbistatud. Sellest tiivustatud Hruštšov läks välja ohtlikule avantüürile, asudes Kuubale paigaldama maa-maa-tüüpi rakette, mis võinuks tuumalöögiga hävitada suurema osa USA-st, kusjuures ise kinnitas valelikult, et tegemist pole ründerelvadega. Kuid rakettide paigaldamine sai ameeriklastele aerofotodelt teatavaks ja president Kennedy teavitas selles 22. oktoobril 1962 kogu maailma, kuulutades ühtlasi välja kontrolljoone merel, millest ta ühelgi laeval üle sõita ei lase. Lisaks nõudis Kennedy raketibaaside likvideerimist.
Järgnes pingeline nädal, mille kestel maailm seisis tuumasõja lävel. Hruštšovile anti selgesti mõista, et kui ta nõudmisi ei täida, siis Ameerika tõesti ründab. Lõpuks andis Moskva järele. Kõigepealt tunnustas NSV Liit kontrolljoont, seejärel teatas Hruštšov, et raketibaasid likvideeritakse. Vastutasuks lubas USA, et ta ei tee katset Kuubat vallutada, see tähendas Castro režiimi püsimajäämist. Kuid sõda oli ikkagi ära hoitud ja seda eelkõige tänu USA valitsuse ja presidendi Kennedy kindlameelsusele. Ühtlasi näitas Kuuba kriis kogu maailmale, et planeedi saatus ripub vaid juuksekarva otsas. See teadmine kainestas.
Vietnami sõda
Kuuba kriisist oli USA väljunud enam-vähem edukalt, Vietnami sõda aga osutus tõeliseks läbikukkumiseks, ilmselt suurimaks kogu külma sõja jooksul.
1954. aastal jagunes Vietnam nagu Koreagi kaheks riigiks: NSV Liidu ja Hiina toetusel moodustatud Põhja-Vietnamiks ja USA mõju aluseks Lõuna-Vietnamiks. Paraku oli Saigoni (Lõuna-Vietnami pealinn) režiim küll mittekommunistlik, kuid ühtlasi ebademokraatlik ja diktaatorlik. See soodustas kommunistide mõju kasvu riigis. 1957. aastal algas Lõuna-Vietnamis partisanisõda, mida toetas Põhja-Vietnami valitsus eesotsas Ho Chi Minhiga, kelle seljataga seisid nii Moskva kui ka Peking . Punapartisane nimetati vietkongideks.
Ametlikult astus USA vietkongide vastu sõtta 1964. aastal. Põhja-Vietnami territooriumi küll pommitati, kuid maavägedega sinna sisse ei tungitud. Indo-Hiinasse minemise põhjuseks oli hirm, et kui lubada kommunistide võimule Lõuna-Vietnamis, siis käivitab see ahelreaktsiooni ja Moskva mõju all langeb kogu Ida- Aasia .
Sõda muutus järjest verisemaks ja ulatuslikumaks, väljapääsu aga ei paistnud, sest džunglist tulevaid ja džunglisse kaduvaid vietkonge oli võimatu hävitada. Ühtlasi kujunes sõda äärmiselt julmaks, mis demoraliseeris eriti Ameerika sõdureid. Selle kõige hirmsamaks näiteks oli Song My külas korraldatud veresaun, kus otsekui mõistuse kaotanud ameeriklased tapsid nii naisi, lapsi kui ka vanureid.
Maailm ja USA enda avalik arvamus hakkas aina kõvemale häälele nõudma sõja lõpetamist. Tõepoolest on raske ette kujutada midagi, mis oleks „lillelaste“ ajastusse vähem sobinud kui see toores ja halastamatu sõda. 1968. aastal presidendiks valitud Richard Nixon alustas sõja „vietnamiseerimist“ (sõjapidamise üleandmist lõunavietnamlastele, lootuses, et need suudavad Ameerika relvade ja nõuandjate abil vastu pidada), sellega paralleelselt aga rahuläbirääkimisi. 1973. aastal sõlmitigi Pariisi rahuleping , mille alusel pidi sõjategevus lõppema ja ameeriklased lahkuma . Ameeriklase lahkusidki, kuid kodusõda kestis edasi. USA abita jäänud lõunavietnamlased said lüüa, Saigon alistus 1975. aastal ja sealgi kehtestati jäik kommunistlik režiim. 1976. aastal Vietnami kaks poolt ühendati. Nagu Vietnami sõda õigustanud analüütikud olid ennustanud, tulid kommunistid nüüd võimule ka Laoses ja Kambodžas, kusjuures viimases tõi see kaasa diktaator Pol Pothi koletu genotsiidi omaenda rahva vastu.
Praha kevad, Brežnevi diktriin
Põhimõttelise tähtsusega olid 1968. aastal Tšehhoslovakkias toimunud sündmused, mille mõju avaldus aastakümneid kogu sotsialismileeris.
Tšehhoslovakkias oli nii rahva hulgas kui ka komparteis tekkinud tõsine rahulolematus partei esimese sekretäri ja ühtlasi riigi presidendi Antonin Novotnyga. Novotny sunnitigi tagasi astuma ja partei uus juhtkond , mille eesotsas seisis Alexander Dubćek, kuulutas välja uue kursi, nn inimnäolise sotsialismi rajamise. See tähendas, et sotsialismi alustalad (eeskätt riigi otsustab sõna majanduselu korraldamisel ja kompartei juhtiv roll) pidid paika jääma , kuid neile lisati mõned turumajanduse elemendid, näiteks väikeettevõtlus ning mis eriti oluline, kaotati tsensuur ja ideoloogiline järelevalve . Mingit ülestõusu ei toimunud, kommunistliku partei asutusi ei rünnatud, Tšehhoslovakkia lahkumist Varssavi pakti maade hulgast ei deklareeritud. Kõik vastas 1960. aastate vägivallatule ja optimistlikule vaimsusele. Dubćeki reformikava sisendas lootusi ja 1968. aasta sündmusi hakati kutsuma Praha kevadeks.
Sellegipoolest otsustas Moskva pärast mõningast kaalumist tšehhide-slovakkide eksperimendid jõuga lõpetada. NSV Liidu juhtkond ei saanud kuidagi lubada, et tema võimualal asub piirkond, kus igaüks võib mõelda ja öelda, mida tahab. Moskvas saadi aru, et väitku tšehhid mida tahes, tsensuuri ja ideoloogilise järelevalve kaotamine viiks lõppkokkuvõttes vääramatult nõudmiseni lahti öelda kui mitte sotsialismist, siis vähemalt NSV Liidu ülemvõimust. Ja see võiks käivitada ahelreaktsiooni ülejäänud satelliitriikides.
Niisiis otsustas NLKP kõrgem juhtkond tšehhide-slovakkide eksperimendi jõuga lõpetada. Sõjavägede teele saatmise puhul kuulutas Leonid Brežnev, et NSV Liidul on õigus ja kohus kaitsta sotsialismi (st nõukogulikku režiimi) kõikjal ning et NSV Liit kavatseb seda teha ka tulevikus. See avaldus läks ajalukku kui Brežnevi doktriin . NSV Liidu sekkumist nõudsid ka teiste sotsialismiriikide liidrid, kes kartsid rahulolematuse kasvu oma territooriumil ning olid seetõttu valmis oma vägede Praha kevade lämmatamises kaasa lööma. Ainsana keeldus sellest Rumeenia.
Prahasse sisenesid tankid . Tšehhid asetasid tankitorudesse lilli, mida mõni sõjaväelane ekslikult sõbralikuks vastuvõtuks pidas. Tegelikult tahtsid tšehhid väljendada oma lootust, et hea sõna võidab võõra väe ning et maailm tüdib sõjast ja vihkamisest. Paraku osutus see lillelapselik lootus asjatuks, tankid ei lahkunud, küll aga sunniti lahkuma Tšehhoslovakkia reformimeelne juhtkond. Toimus ka kokkupõrkeid ja valati verd, ehkki kaugelt vähem kui 1956. aastal Ungaris. Nõukogude diktaadi järgi ametisse seatud uued liidrid eesotsas Gustav Husakiga võtsid Kremli-meelse kursi ja korraks lahvatanud vabadusleek lämmatati.
Praha kevad kuulsusetu lõpp ja Brežnevi doktriin olid masendavaks sõnumiks kõigile, kes olid lootnud, et nõukogude režiim muutub aja jooksul mõistlikumaks ja et seda on võimalik parandada n-ö seestpoolt. Pettumuse avalduseks olid dissidentluse tugevnemine.
Euroopa Julgeoleku ja Koostöönõupidamine
Pingelõdvenduse sümboliks Euroopkas kujunes Euroopa Julgeoleku ja Koostöönõupidamine ehk Helsingi protsess. Esimesena esitas ettepaneku korraldada Euroopa julgeolekuprobleemide arutamiseks nõupidamine 1966.aastal Varssavi Lepingu Organisatsioon , kuid siis lükkas Lääs selle tagasi. Pingelõdvenduse edenedes hakkas Lääne suhtumine mutuma. Lootuses, et Lääne ja Ida koostöö mahendab kommunistlikke diktatuurirežiime Kesk- ja Ida-Euroopas, asusid lääneriigid selise nõupidamise kokkukutsumist toetama .
Euroopa julgeoleku ja koostöönõupidamise ettevalmistustes etendas Moskva ja lääneriikide vahendajana olulist osa Soome president Urho Kaleva Kekkonen . 1973.aasta juulis Helsingis alanud nõupidamisel oli kolm etappi . Esimeses etapis osalesid välisministrid. Teises etapis, mis algas sama aasta septembrisGenfis ja kestis 1975.aastani, pidasid läbirääkimisi lõppakti sise üle diplomaadid ja eksperdid . Tegutseti konsensuse alusel ehk küsimus otsustati ära vaid siis, kui kõik osapooled sellega nõustusid. Kolmas etapp toimus 1975.aasta juulis-augustis taas Helsingis, kus 1-augustil 1975 allkirjastasid 33 Euroopa riiki, USA ja Kanada nõupidamise lõppdokumendi pealkirjaga „Rahu, julgeoleku ja koostöö nimel“.
Nõupidamise lõppdokument koosnes kolmast osast ehk korvist, nagu neid nimetama hakati. Esimese korvi sisuks oli Euroopa julgeolek ja selles kinnitati Euroopa riikide piirid. Teine korv oli pühendatud majandus-, teadus-, tehnika- ja keskkonnaalasele koostööle. Kolmas, koostöö humanitaaraladel ja inimõiguste valdkonnas. See korv andis õiguse nõuda inimeste, ideede ja informatsiooni vabamat liikumist Euroopas ning seista inimõiguste rikkumise vastu.
Helsingi nõupidamise lõppaktiga pandi alus Euroopa Julgeoleku- ja Koostööoraganisatsioonile ( OSCE ). Moskva võidutses. NSV Liit saavutas Läänelt tunnustuse pärast Teist maailmasõda Euroopas toimunud poliitilistele ja territoriaalsetele muudatustele; samas ei kavatsenud idablokk senist kodanikuõiguste jalga alla tallamist – mida puudutas lääneriikide huvitav kolmas korv – sugugi lõpetada.
Euroopa Julgeoleku- ja Koostöönõupidamisega sisuliselt seotud oli 1973.aastal Viinis alanud läbirääkimised relvastuses ja relvajõudude vähendamiseks Kesk-Euroopas. NSV Liit nõustus nende alustamisega üksnes seetõttu, et tahtis lääneriikide Helsingisse meelitada. Helsingi lõppakti allkirjastamise järel kaotas NSV Liit huvi läbirääkimiste vastu ning need jooksid liiva.
Thatcherism Suurbritannias
Esimesena haaras konservatiivne revolutsioon kaasa inglased. Suurbritannia oli 1970.aastate lõpul muust Euroopast maha jäämas, majandusekasv oli seal Teise maailmasõja järel olnud teistega võrreldes aeglasem ja seda kiirendada ei õnnestunud ei vasak- ega parempoolsetel valitsustel. Kujunenud rahulolematus viis 1979.aasta valimistel võidule konservatiivid, kes saavutasid Alamkojas absoluutse enamuse. Peaministriks sai Margaret Thatcher , kes lubas lõpu teha sotsialismi võidutsemisele Suurbritannias. Thacher viis oma otsuseid ellu karmi käega ning vastuseisust hoolimata, teenides seetõttu ära hüüdnime Raudne Leedi.
Võimule saanud, kuulutas ta välja kokkuhoiupoliitika, kärpis sotsiaalprogramme ning kõikvõimalikke toetusi. Erastati viimastel aastakümnetel tööerakondlaste natsionaliseeritud ettevõtted, perspektiivitute tööstusettevõtete doteerimine lõpetati. Need sammud tekitasid protestilaine, mille kulminatsiooniks kujunes kahjumis kaevanduste sulgemise vastu meeltavaldavate kaevurite streik. Thatcher kasutas seda ametiühingute võimu murdmiseks, surudes Alamkojas läbi ametiühingute õigusi piiravad seadused.
Kõik see muutis Thatcheri Suurbritannias võrdlemisi ebapopulaarseks. Kogu oma valitsemisaja oli tal küsitluste järgi rohkem vastuseid kui toetajaid. Ent kui kätte jõudsid järjekordsed valimised, siis läksid inimesed valimiskastide juurde ning hääletasid taas konservatiivide poolt. Nii võitis Thatcher kokku kolmed valimised, olles võimul kauem kui ükski teine Suurbritannia peaminister enne teda.
Thatcheri edu põhjuseks olid tema karmide reformide positiivsed tagajärjed. Inflatsioon vähened ning raha väärtus stabiliseerus. Tööstuse struktuur muutus, maksude alandamine tõi Suurbritanniasse väliskapitali, arenes kõrgtehnoloogiline tootmine, mis taastas tööstuse konkurentsivõime. Suurbritannias majandus hakkas kiiremini kasvama, see vähendas omakorda tööpuudust ning tõstis rahva elujärge.
Edukas oli ka Thatcheri välispoliitika. Ta arendas tihedat koostööd USAga, parandades sellega Suurbritannia rahvusvahelist positsiooni. Oma otsustavust Inglismaa huvide eest seista oli Thatcheril võimalik demonstreerida Falklandi kriisis 1982.aastal. Nimelt otsustas Argentina sõjaväeline valitsus võita kuulsust ja au ning liita oma riigiga Argentina ranniku lähedal asuvad Suurbritanniale kuuluvad Falklandi saared. Varem oleks sellisele annektsioonile järgnenud lõputud läbirääkimised ning kokkuvõttes oleks saared Argentinale jäänud. Thatcher aga saatis Falklandile laevastiku ning brittide dessant vallutas territooriumi tagasi.
Reaganoomika USA-s
Majanduslikus ja moraalses kriisis vaevlesid 1970.aastate lõpul ka USA. President Jimmy Catreri ebakindel valitsemine polnud ameeriklastele head muljet jätnud, see andis vabariiklastele võimaluse võita 1981.aastal nii presidendi- kui ka Kongressi valimised.
Presidendiks valitud Reagan majanduspoliitika aluseks oli arusaam, et sotsiaalsete probleemide lahendamine vaid tulude riigieelarvelise ümber jaotamise abil pidurdab majanduse arengut. Seetõttu asus Reagan kärpima sotsiaalprogramme, üritades tugineda rohkem eraalgatusele ja tujumajandusele. Oluline oli ka maksude kärpimine. Reagan oli veendunud, et maksude alandamine elavdab majandust niivõrd, et see korvab saamata jäänud tulumaksud. Kolme aasta vältel vähendati USAs maksukoormust kolmanidiku võrra.
Kuigi algul tõi selline reaganoomikaks ristitud majandusprogramm kaasa suure tööpuuduse, järgnes peagi kiire majandustõus. Mõne aastaga saavutas USA majandus sellise arenguastme , milleni ükski teine tööstuslik riik polnud jõudnud. Vähenes ka inflatsioon. Tööpuudus langes ning inimeste sissetulekud suurenesid.
Välispoliitikas lõppes Reagan ajal pingelõdvendus . USA seadis eesmärgiks võitluse NSV Liidu kui „ kurjuse impeeriumi“ vastu, reageerides ka NSV Liiduga seotud väiksemate diktaatorite tegevusele. Kui 1983. aastal puhkesid väikesel Kariibi mere saaarel Grenadal segadused ning tekkis Kuuba mõju suurenemise oht, saatis Reagan Grenadale merejalaväe, kes saare vallutas. Ameeriklaste enamik tervitas selliseid samme vaimustusega.,
USA positsiooni taastamiseks maailmas ja NSV Liidu majanduslikuks kurnamiseks käivitas Reagan ulatusliku relvastusprogrammi. Et katta selleks vajaminevaid kulusid , suurendati ulatuslikult riigivõlga. Samas tuli osa relvastusprogrammisesse suunatud rahast teaduse ja tehnika saavutuste kaudu majandusse tagasi.
President Reagani ajal konservatiivsee väärtuste ning kindlate põhimõtete juurde tagasipöördumine aitas ameeriklastel taastada kaotsiläinud eneseusu . 1984.aastal valiti Reagan suure ülekaaluga uuesti USA presidendiks.
Uus venestuskampaania Eestis
1970.aastate lõpul halvenes olukord Baltimaades veelgi. Järjest ilmsematele majanduslikule surutisele lisandus venestamise tugevnemine. 1978.aastal võtsid NLKP (Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei) ja seejärel kohalikud parteid vastu erilised otsused venestamise kiirendamiseks. Otsustes nähti ette vene keele osatähtuse märkimisväärne suurendamine nii avalikus kui ka hariduses. Eesmärgiks seati ühtse „nõukogude rahva“ loomine, mis suhtleks omavahel „rahvastevahelise suhtlemise keeles“ ehk vene keeles. Rahvuskultuuride ja keelte seni veel säilinud positsioon oli vaja kõikuma lüüa. Kiirendati sisserändnet, mille tagajärjel kahanes põlisrahvuse osatähtuses. 1980.aastate lõpuks Eesti 63, Lätis 52 ja Leedus 79 protsendini. Läti suuremates linnades olid lätlased selleks ajaks jäänud juba vähemusse.
Uue venestamiskampaania algus aktiviseeris avalikku vastupanuliikumist. Eestis alustas ilmumist põrandaalune väljaanne „Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis“. Tugevnes Balki riikide vastupanuvõitlejate koostöö. 1979.aastal kirjutasid 45 Balti teisitimõtlejat alla Balti apellile, kus nõuti NSV Liidult ja lääneriikidelt Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide tühistamist ninf pakti tagajärgede likvideerimist.
Tugevat mõju avaldasid Baltimaade meeleoludele Johannes Paulus II saamine Rooma paavstiks ning sõltumatu ametiühinduliikumise Solidaarsus teke Poolas. Nõukogude julgeolekuorganid kartsid nn Poola viiruse levikut Leetu ja sealt teistesse Balti riikidesse ning tugevdasid seetõttu repressioone katoliikliku kiriku vastu.
1980.aasta sügisel puhkesid Tallinnas noorte stiihilised meeleavaldused, kus protestiti venestamispoliitika vastu ning mis lõppesid avaliku kokkupõrkega miilitsa ja julgeolekujõududega. Suur hulk noori arreteeriti. Vägivallatsemine noorte kallas viis nn 40 kirja koostamisele, selles protesteeriti nõukogude jõustruktuuride vägivalla vastu ning avaldati muret rahvuskultuuri olukorra pärast Eestis. Kirjale oli alla kirjutanud 40 tuntu Eesti kultuuritegelast.
Nõukogude võimud vastasid vastupanuliikumise tugevnemisele arreteerimiste ning läbiotsimistega. Vangistati enamik avaliku vastupanuliikumise tuntud tegelasi ning nad mõisteti erinevateks tähtaegadeks vangilaagritesse. Tartu Ülikooli õppejõud Jüri Kukk alustas protestiks vägivalla vastu näljastreiki ja suri selle tagajärjel vangistuses.
Balti küsimus rahvusvahelisel areenil
Baltimaades tugevnev vastupanuliikumine ning pagulaste tugevuse aktiviseerumine võimaldas Balti küsimust rahvusvahelisel areenil taas tõestada. Pagulased said nüüd tugineda Balti riikide läkitustele ja seisukohtadele.
Balti lobitöö tugevust näitas 1974. aastal Austraalias toimunu, kui võimule tõusnud tööerakondlik valitsus tunnistas Balti riikide kuulumist NSV Liidu koosseisu de jure. Balti pagulasorganisatsioonide algatatud meeleavaldused viisid skandaalini, mis sundis Austraalia valitsuse ametist lahkuma ning uus valitsus jätkas okupatsiooni mittetunnustamist.
1970. aastate algul kujunenud pingelõdvenduspoliitika tekitas Balti pagulastes ärevust. Eriti kardeti Balti riikide annekteerimise tunnustamist Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamistel. Pagulastel õnnestus Balti küsimus tõstatada enne Helsingi tippkohtumist USA Kongressis, see omakorda sundis president Gerald Fordi 1975. aastal enne lõppaktile allakirjutamist kohtuma Balti esindajatega ning kinnitama mittetunnustamispoliitika jätkumist. Selle klausliga ühinesid ka Suurbritannia, Saksa LV ja Prantsusmaa.
1980. aastate alguseks muutus Balti küsimus rahvusvahelisel tasemel igapäevaseks kõneaineks. 1983. aastal kuulutas USA president Reagan 14. juuni Balti vabaduse päevaks. Balti apellile tuginedes võttis Euroopa Parlament 13. jaanuaril 1983 vastu deklaratsiooni, milles tehti ettepanek tõstatada Balti küsimus ÜRO dekoloniseerimiskomisjonis. Balti küsimuse päevakorda tõusmine rahvusvahelises poliitikas julgustas Balti rahvaid vastupanu jätkama ning aitas luua eeldusi oma iseseisvuse taastamiseks.
NSV Liidu nõrgenemise põhjused
1960. aastate lõpul Nõukogude Liidus alanud stagnatsioon süvendas 1970. aastail veelgi. Majandust arendati ekstensiivselt, st loodi täiendavaid töökohti ja laiendati loodusvarade kasutuselevõttu olukorras, kus tööviljakuse kasv jäi tagasihoidlikuks. Käsumajandus ei soosinud inimeste algatusvõimet ega ettevõtlikkust, mistõttu kadus uuenduslikkus.
1970. aastate alguseks oli Nõukogude majandussüsteem ennast ammendanud ja selle päästis vaid juhus: sellal, kui läänt tabas araabia maade naftaembargo , mis sundis tõhusamalt majandama, avastati NSV Liidus tohutud naftamaardlad. Nafta - ja gaasidollarite eest osteti Läänest tarbekaupu ning toiduaineid, sealhulgas teravilja. Niimoodi säilis küll näiline majanduslik stabiilsus, kuid sisuline mahajäämus aina suurenes. Täisvõimsusel töötas vaid sõjatööstus, kuid seegi ei suutnud Läänega sammu pidada. Kuigi NSV Liit oli sõjaliselt ja poliitiliselt üks maailma suurimaid, oli ta majandusliku efektiivsuse poolest võrreldav arenguriigiga.
Stagnatsioon ehk seisak ei piirdunud majandusega, see kajastus ka vaimuelus ning poliitikas. NSV Liidus püsis endiselt võimul Leonid Brežnev, kes oli aga rohkem huvitatud endale ordenite ning kõlavate tiitlite andmisest kui riigiasjadega tegelemisest. Tegelik võim koondus armee ning julgeolekuaparaadi kätte, kes kontrollisid ka üha enam korrumpeeruvat parteiaparaati.
Elatustaseme langus ning suurenev mahajäämus arenenud maailmast tekitasid rahulolematust. Kaupade puudus ehk defitsiit oli muutunud püsivaks, nende hankimiseks tuli kasutada tutvusi, mis viis korruptsiooni ja „letialuse kaubanduse“ vohamisele.
Siiski söandasid oma pahameelt nõukogude süsteemi üle väljendada vaid vähesed teisitimõtlejad ehk dissidendid , kelle esimeseks aktsiooniks oli protest sissetungi vastu Tšehhoslovakkiasse 1968. aastal. 1970. aastatel tugevnes dissidentide liikumine iga aastaga, levis omaalgatuslike väljaannete koostamine ja levitamine. Mitmed nõukogude teisitimõtlejad, nagu kirjanik Aleksandr Solženitsõn ja akadeemik Andrei Sahharov, said tuntuks kogu maailmas. Solženitsõn saadeti NSV Liidust välja ning Sahharov pagendati sundasumisele Gorkisse. Väljasaatmine tabas siiski vaid üksikuid kuulsamaid dissidente, ülejäänud pandi vangi või muserdati neid ja nende perekondi psühhoterroriga. Kuid teisitimõtlejate tagakiusamine ei võinud peatada NSV Liidu allakäiku.
Demokraatia (Lääne) võidu põhjused Külmas sõjas.
Nõukogude Liidu nõrgenemist ei märganud siiski kõik. Isegi paljud eksperdid pidasid riiki endiselt tugevaks ega aimanud, et supervõimu lõpp on lähedal. USA president Ronald Reagan oli teisel arvamusel. Ta oli kommunismi vastu võidelnud aastakümneid, olles veendunud, et Lääs ei pea kommunismi levikut mitte ainult piirama, vaid kommunistliku süsteemi kui sellise hävitama. Reagan uskus, et kui NSV Liidule peale sundida tõsine konkurent, siis variseb too kokku. Reagani hoiakud NSV Liidu suhtes kajastusid kõnedes, kus ta kuulutas oma eesmärgiks võitluse „kurjuse impeeriumi“ vastu ning lubas heita kommunismi ajaloo prügikasti .
Samal ajal töötasid Reagani nõunikud presidendi korraldusel välja Ühendriikide uue poliitika alused. Reagani plaani kohaselt pidi USA esiteks takistama NSV Liidu võimutsemist Kesk- ja Ida-Euroopas ning toetama võitlust kommunismi vastu nii mainitud regioonis, NSV Liidus kui ka kogu maailmas. Teiseks tuli Läänel NSV Liit majanduslikult nurka suruda, lõigates selleks ära tema sissetulekuallikad loodusvarade- nafta ning gaasi- müügist ning relvakaubandusest. Kolmandaks pidid Ühendriigid sundima NSV Liidule peale uue, kõrgtehnoloogilise võidurelvastumise laine, millega NSV Liit poleks suutnud kaasa minna,
Seega seati sihiks mitte kooseksisteerimine, vaid NSV Liidu põhimõtteline muutmine ehk idabloki lammutamine . Need taotlused tekitasid vastuseisu mitte ainult idablokis, vaid ka mitmes lääneriigis, eriti Euroopas. Ainsa Lääne liidrina toetas USA-d tingimusteta Margaret Thatcher. Reagan ei lasknud end toetuse vähesusest aga häirida ning asus oma plaane ellu viima.
Olulist rolli USA kavades etendas toetus kommunismi vastu võitlevate liikumistele kogu maailmas. (Sõjatandrid NSV Liidu ja USA vahel olid Afganistan ja Poola).Vastupanuliikumiste toetamine USA poolt andis suure tõuke muutustele ja mõne aasta pärast kukutati kommunistide võim Euroopas ja rebisid maha raudse eesriide.
NSV Liidu lõplikuks nurka surumiseks alustas Reagan võidurelvastumist kõrgtehnoloogias, siin ei suutnud NSV Liit USAga sammu pidada. Tähtede sõjaks ristitud programm tekitas NSV Liidus paanikat ning sammu pidamine kukkus läbi. NSV Liit üritas võidurelvastuga, kuid ei pööranud tähelepanu armeele mis hakkas nõrgenema. Lõpuks antigi alla.
(Samuti NSV Liidu juhtkond vahetus iga paari aasta tagant ja see ei mõjunud hästi).