Maailmakirjandus III - Valgustus, romantism ja realism. (0)

Maailmakirjandus  III.  Valgustus .  Romantism .  Realism
7.sept.
Esimene osa – valgustus. 
Valgustust ja romantismi vaadeldakse ühise kompleksina. Alates 
valgustusest võime vaadelda maailma enamvähem sarnasena sellega, mis
ta on praegu. Sellel ajal pandi paika, millele rajaneb tänapäeva maailm. 
Midagi pole enam radikaalselt muutunud. Kirjanduse- ja loomingu mõttes 
on need alustalad. 
Valgustus tähistab maailma ümbermõtlemist. Sellepärast, et maailm 
läbi valgustuse muutub radikaalselt. Sel ajal jookseb maailmast läbi piir, 
mille taha jääb mingi varasem maailmakord ja mille järel tuleb uus 
maailmakord. Vanad asjad lähevad edasi, uued asjad on tekkinud juba 
enne kujutuslikku piiri. Pärast seda tuleb industriaalühiskond. 18.saj on 
piir, mis märgib nende muutuste tulekut. Kõige selle kõrval tekib ka uus 
ühiskondlik pilt. Vana  aristokraatlik  kord oli lagunenud ja  vajas  lõplikku  
ümberlükkamist. Selleks sündmuseks oli 1789 Prantsuse  revolutsioon – kes
oli vähegi aristokraat, löödi maha. Juba varem olid tekkinud vastuolud. 
Kodanlaste klass hakkas  nõudma  õigusi, mida  aristokraadid  anda ei 
tahtnud. Mõnes kohas oli asi leebem. Juba 17.saj oli Inglise alamkojale 
antud rohkem sõna.
Suurenesid ka inimeste teadmised. Valgustus panebki rõhku inimeste 
teadmisele ja haridusele. Inimesi kutsutakse üles mõtlema oma peaga. 
Mitte lasta mõjuda nt usutõdedel. Valgustus tähistab tohutut hariduslikku 
plahvatust. 
18. sajandiks  oli jõudnud areneda ka trükitehnika. See oli jõuakale 
inimesele juba kättesaadav. See aitas informatsiooni levikule oluliselt 
kaasa. Hakkasid  tekkima  ajakirjad. 1711  – kaks inglise härrasmeest 
hakkasid välja andma ajakirja The Tatler. See  paistis  silma ka selle poolest,
et selles hakati trükkima lisaks muule materjalile kirjanduslikke arvustusi. 
Seega see oli ka kirjandusajakirja sünd. Sajandi lõpul tulid puhtad 
kirjandusajakirjad. 18. saj hakkas ilukirjanduse mass korraga kasvama. Ei 
saa öelda, et kirjandus oli ainult aristokraatide  privileeg , kuid töötas 
aristokraatide käe all.
18. saj näeb veel ühe huvitava nähtuse tekkimist – romaan. Meie mõistes.
Romaanilaadseid teoseid kirjutatu juba ka varem. Euroopa juhtivaks  maaks
oli tõusnud Inglismaa. Tol ajal oli juhtiv  žanr  luule. Tänapäeval on see 
romaan. Populaarne  žanr oli  draama , see oli kõige dremokaatlikum, seda 
käisid kõik vaatamas.
Milline oli 18.saj romaan?  Esmalt  hakkasid seda looma inglise  kirjanikud . 
Mille pinnal see tekkis? Massilise lugemuse  objektiks  olid teosed, mis ei ole
ilukirjandus. Massiliselt loeti reisikirju. Reisimine  oli ju kallis, inimesed 
tahtsid teada kaugete maade kohta. 
„ Robinson   Crusoe “ on  võtnud  eeskujuks selle sama žanri, võttis eeskujuks 
ühe  reisikirja , kus üks mees sattus asustamata  saarele . Selle pinnal tekkis 
kunstloome. Mõned ka valetasid, kirjeldasid seda, mida tglt ei näinud.  Kirj , 
kuidas ta  kohtas  Ameerikasse reisides indiaaniprintsessi, kelle nimi oli 
Poccahontas. See žanr lõi aluse selleks, kuidas romaani.
Henry   Fielding . Ütles, et tal on vaba  voli  kirjutada, nii kuidas soovib, 
tema reegleid ei tea. Veel kasutati  proosat autobiograafiates. Shakespeare
kasutas oma teostes Brutaho(?) elulugusid.
Inimesed kirjutasid kirju, tekkis terve romaanižanr. Üks jäljendatumaid 
autoreid   Samuel  Richardson. Tema on kiriromaani autor.
Goethe  „Noore  Wertheri  kannatused“ – ka  kiriromaan
Veel üks žanr – päevikud. Nt Jonathan  Swift ’i päevikud, pühendatud 
tema kallimale Stellale. 
18.saj romaanile oli allikaks mittefiktsionaalsed asjad.  18. saj proosa 
autoreid eristab see, et igaüks mõtles välja viisi,kuidas ta oma romaani 
kirjutab. Nende romaanide pinnal hakkas arenema lineaarne jutustamise 
stiil, tugineb kunagisele eeposele. Sündmused lähevad punksti A punkti B.
Lawrence  Herne – lükkab lineaarse kirjutuse ümber. 
Hakkab arenema kaasaegne romaan.
Oma  laadi  loovad ka prantsuse kirjanikud. 18.saj on murranguline, maailm 
on muutunud enam-vähem globaalseks . On toimunud taas kokkupuutud 
teiste kirjandustega, ida kirjandused,  pärsia  kirjandus, araabiakeelne 
kirjandus. Võetakse eeskujuks mõni teine tava. Tegelevad kaasaegse 
ühiskonna kritiseerimisega. Vaatlevad  oma  kaasaja  tavasid ja kombeid. 
Swift,  Defoe  jne. Samuti ka  prantuse  autorid.  Voltaire  ja  Montesquieu  
(„Pärsia kirjad“, sisult poliitiline, jälgib valgustusromaani üldist suunda). 
Voltaire oli suur vormiuuendaja, püütis kõikides žanrites midagi muuta. Ta 
oli paljude hilisemate algatuste esmatarvitaja.  Idamaine  jutt sobis hästi 
tema vaadetega. Tol ajal polnud keegi määratlenud, milline romaan olema 
peab. Järgis  idamaise  jutu struktuuri. Saatus pillutab tegelast sinna ja 
tänna, iial ei tea, millal õnn pöördub jne. Lähtub ka ateistlikust  hoiakust . 
See sajand on suur samm edasi  - eemaldumine kristlikust maailmast.
Romaani arengu eesotsas seisab Inglismaa, seal kõrval Prantsusmaa. 
Nemad on kõige rohkem aidanud kaasa uue žanri tekkimisele.
Romaani esile kerkimine on nii võimas, et luule jääb tagaplaanile. 
Klassistlikus ühiskonnas oli luule muutunud üheülbaliseks, kirjutati poliitilisi
värke, pilkelaule, kelmikad  rokoko -luuletusi. Teine stiil oli usuline luule. 
Tihti nimetatakse ka  barokiks . Üks kuulsaimaid autoreid John Don. 
14.sept
Inglise valgustus. Inglismaa oli edenenud maa. Kirjandus saab lõpuks sõna.
Lugeda „Tom Jones  – ühe leidlapse lugu“. Inglismaalt tuli kaks mõtlejat, 
kelle mõtteviisid levisid üle terve Euroopa. Said Euroopa ideedemaailma 
alustalaks. 
See mees oli John Locke (1632-1704). Kitsamas mõttes ei  tegelenud  ta 
esteetikaga. Mõningad  naljakad  seisukohad.  Tal olid vastuolulised 
filosoofilised vaated. Ta eitas kaasasündinud ideesid. Üks valgustuse olulisi
tahke oli kasvatus,  haridus  ja õpetus. Locke’i idee: tabula  raza  – inimene 
sünnib kui valge leht, alles  tulevane  elu on see, mis tema peale kirjutama 
hakkab. 2 saj hiljem euroopa. naturalistid otsustasid, et ei nii ei ole, kõik 
sõltub vanemate  geenidest . Locke  arvas  et inimene ei sünni 
kaasasündinud ideedega, need ideed ta omandab elu jooksul.  Tunnetuse  
aluseks on  empiiriline  kogemus. Pole jumalat näinud, järelikult pole 
olemas, väga lihtne. Empiiriline kogemus on kõige olulisem ja see 
kirjutabki selle valge lehe peale. Tema materialismi nimetatakse 
sensualistlikuks ja see on poolik . 
Locke’i  tunnetusteoorias  on olulisem on tema vaated  kasvatusele . 
Kasvatus on üks juhtiv teema valgustussajandil. Essee haridusest. Rajab 
selle kogemusele ja tunnetusele. „Kasvataja peab hästi tundma maailma ja
aja ning eriti oma maa kombeid ja tavasid, veidrumisi ja puudusi. Need 
leiame inglise  valgustusaja  kirjanike romaanidest. Peab õpetama oma 
kasvandikke, kuidas luua enesele nii palju kui võimalik.“ Väline koor ei 
pruugi olla alati tõde inimese kohta. See jätkub ka 19.saj  realismis .
Vaated kirjandusele ja kunstile: „Ma ei taha milline isa sooviks, et tema 
pojast saaks luuletaja. Kui pojast saab siiski edukas versisepp, siis 
mõeldagu sellele, millises seltskonnas ta käima hakkab ja raiskab oma aja 
ja raha. Õhk on seal meeldiv, kuid pinnas viljatu.“
Klassitsistlik  kunst taandub ja asemele tuleb midagi muud. Klassitsistli 
kunst nõudis jäika vormi, kõik peab olema žanripuhas, kuid valgustuse 
vältel toimub järk-järguline liikumine nendelt nõuetelt ära.
Alexander  Pope. Domineeris riiklik, kuningakoja kirjutav autor. Oma eluajal 
väga tähtis, aga hiljem kirjanduses esile ei tule. Vormivõtetest loobumine 
kuni romantilise mässuni – mingit vormi pole olemas jne. 
Kirikuga  kõik korras, anglikaani  usk, muud  usud  võivad ka olla. Mingit 
pappidevastasust jne pole. Eluvaade materialistlik. On olemas ka 
kirjanduses psühhologism, soov tunnetada inimest ja teda ümbritsevat 
maailma, kirjeldada inimese iseloomu.
Jonathan Swift.  Daniel  Defoe. Henry Fielding, L.Richardson.
Sündiv  ajakirjandus . Esimeste ajakirjade väljaandjad – Addison ja 
Stale (?). Esimene ajakiri The Tatler. Ajakirjad ilmusid lühikest aega ja 
läksid  pankrotti . Seal kirjutaid ka kirjanikud, eriti J.Swift. Seal arutatakse 
kirjanduse  küsimusi . Tegeldi kombeõpetusega – kuidas  korterit  möbleerida,
kuidas peenemad pered elavad jne.
Valgustuse autorid. Kõige rohkem paistab siin silma inglise 
valgustusromaan. Luuakse  kaasaegse romaani arhetüüp. Need autorid on 
väga olulised, sest nad loovad palju alusvõtteid, mida hiljem hakatakse 
sünteesima. Romaani diskursus läheb edasi 19.saj. Kriitikud ütlesid,et 
romaan on uus žanr ja selle päralt on tulevik. Kirjandusteosed räägivad 
sellest:  Stendhali  „Punane ja must“.
Varajase kirjanduse aluseks on mitmed žanrid – reisikirjad, laevade 
logiraamatud, päevikud, kirjad. Need ei ole  fiktsioon , aga on proosa. Neid 
kirjutati ja loeti hästi palju 17.saj, sest said tuttavaks mitmed maad ja 
rahvad . Lugesid need, kes  reisida  ei saanud. Nt Daniel Defoe „Robinson 
Crusoe“. Idee sellest saab Defoe tõestisündinud  loost , meremehelt, kes 
elas üksikul saarel 4, 5 aastat. Defoed ei huvita see, kas tegelane jääb ellu 
v mitte. Ta näitab mooduseid, kuidas inimene saab üksi saarel toime tulla. 
Mida ta peab tegema,et jääda  inimlikuks ? Tegemist on 
mõtteeksperimendiga. Kui inimene on lahutatud oma harilikust 
keskkonnast, kas tal on võimalik ellu jääda? Defoe vastab jaatavalt. 
Võõrandumine – üks põhivõte. Vaade üksikult saarelt või on see  pilge  nagu 
Swift, vaadatakse oma elu reaalsusi. Defoe oli ka poliitikasse  segatud , 
istus  vangis . Kahtlased afäärid, kirjutanud palju. Tema raamatust tehti 
lihtsustatud lastevariant. Kohtumine  Reedega – valge inimese suhe teise 
rassiga. See on päevik, autobiograafia, reisikiri . Teatud mõttes ka 
kasvatusromaan. „Robinson Crusoe“ on olnud paljude  autorite   impulss . 
Temast on lähtunud paljud teosed, nt Stevensoni „Aarete saar“, nt „Lugu 
vanast meremehest“. Nt Russoe „Emil“. Nt  Jules  Verne’i „Saladuslik 
saar“.
Defoega on samaaegne Jonathan Swift. (1667-1745). Talle on  omased  
valgustuslikud humanistlikud vaated, tuntakse „ Gulliveri  reiside“ järgi. 
Tema vaated avalduvad kõige rohkem selles  romaanis . Peamiselt merereis ,
seikluslugu. Samamoodi nagu Robinson Crusoel, tehtud samuti kärbitud 
lastevariant. Palju poliitilisi vihjeid, kuid meie ei tunne nii hästi tollast 
Inglismaa ajalugu. Swift oli poliitikaga ja nende esimeste ajakirjadega, 
kirjutas sinna. Oli  vastuoluline , muutis oma hoiakuid ja pidi seetõttu ka 
kannatama . Pagendati, oli ka  peast segi.
 „Gulliveri reisid“ ilmusid 1726, teosel 4 osa. Esimesed 2 osa reis liliputide 
ja hiiglaste maale. Need oleksid nagu vaated asjadele kahest erinevast  
otsast pikksilmaga. Tglt on need allegooriad inimlike asjade kohta 
Inglismaal. Kritiseeritakse valitsevate klasside kombestiku, muiatakse selle
üle. Tervet  teost läbib huumor, satiir. Valgustuslikule huumorile omased 
räiged  seigad . Valgustusel väga jämedakoeline huumor. 
29. sept
Kaks valgustusromaani põhitüüpi – üks keskendub inimesele 
ühiskonnas(kujutatakse inimest ja tema keskkonda); teine tüüp, kus 
pühendatud rohkem tähelepanu inimese psüühikale. Fielding ja Richardson
kaks tähtsat tegelast.
Lawrence Stern paistab nende ehitatud struktuuri segi, romaanil pole 
õiget algust, lõppu ega keskpaika. Sterni  retseptsioon  on  praeguseks  väga 
ulatuslik, paljudele  autoritele on ta Euroopas suureks eeskujuks (nt James 
Joyce).
Prantsuse kirjandusele oli eeskujuks inglise kirjandus. 
Charles de Montesquieu. 1689-1775. On kirjutanud ka mitte-
belletristlike olulisi teoseid. Nt „Arutlus roomlaste suuruse ja langemise 
põhjustest“. 1748 „Seaduste olemusest“, peetakse oluliseks allikteoseks. 
Montesquieu oli kliimateeoria algautor. Räägib inimeste tingimustest, mitte
jumala seatud reeglistikust. See on väga tähtis asjaolu prantsuse 
kirjanduse juures. Võitlus ristiusu vastu. Prantsusmaa oli  katolik  maa. 
Prantsusmaa valgustajad oli ristiusu vastu, pooldasid vabariiki, tahtsid 
monarhi  kukutada . 
Montesquieu „Pärsia kirjad“(1721). Kirjade kujul kirjutatud romaan. Võib 
rääkida võõrandumisest. Naeruvääristab oma ajastu lolle kombeid. 
Kirjeldab erinevaid karaktereid ja kombeid. Naeradkse välja  monarhia  
ümber kujunenud olustikku. Vaagitakse palju sotsiaalseid tüüpe ja 
maailma, milees nad elasid. Annab tollasest prantsuse elust pildi. Samuti 
ka postiivsete ideaalide väljenduseks, pakutakse välja mitmesuguseid 
ideesid. Nii Mont kui Voltaire on irooniliselt õukonnaelu vastu. Arutletakse 
õige ja sobiva ühiskonnakorralduse üle.
Voltaire. 1694-1778. Kõige kesksem prantsuse valgustuskirjanik. 
Öeldakse lausa, et Voltaire ongi valgustus. Kehtis oma ajastus väga väga 
tähtsaks, tähelepanuväärseks suurkujuks. Ta on  monument . Miks? Väga 
palju kirjutanud, tema teoseid oodati pikisilmi, ta oli  arvamusliider . Ta oli 
suurepärane   vahendaja , vahendas mõtteid, mida sai laialt igaltpoolt,  luges
palju, paljud ideed Inglismaalt. Filosoofilises mõttes oli kõigist teistest ees. 
Voltaire võttis sõna peaaegu igal teemal. Ta oli üheaegselt nii  filosoof  kui 
kirjanik, see kajastus samuti ka ühes ja samas teoses. Tugev kirjanduse ja 
filosoofia põimumine. Teda on nähtud prantsuse revolutsiooni õhutajana, 
mida ta tegelikult polnud, tal oli lihtsalt palju kriitilisi ideid. Voltaire oli 
pagendatud. 
   Tuli kirjandusse luuletajana. Hiljem kirjutanud palju publitsistikat. Läks 
Inglismaale , sealt tagasitulles oli sattunud inglise mõtte vooluvette, 
meeldis Inglismaa elukorraldus(seal polnud absoluutne monarhia nagu 
prantsusmaal). Tutvustab prantsuse kirjandusele olusid ja vaateid, 
südametunnistuse- ja usuvabadust. 
   Voltairel palju kirjanduslikke teeneid. Voltairele kuulub valgustatud 
monarhi idee. Kujutab ühes värssdraamas prantsuse suurt monarhi  Andri  
IV(valesti kirj.) Poeem „Anriaad“(?). Teoses idee valgustatud monarhist. 
Monarh ümbritsegu end tarkadest inimestest. Mitte tingimata nõuda 
vabariiki, vaid seda, et monarh oleks kõrgelt haritud ja oleks ümbritsetud 
tarkadest vaimuinimestest ja laseks neil endale nõu anda. Kahtlemata  oli 
see  idealistlik  nägemus.
   Ajalooline teos „ Orleans ’i neitsi“. Selle teose tõttu sattus ta ka kriitika 
alla, tekitas elevust ja jahmatust. Sellega on seotud Voltaire pöördumine 
ajaloo poole.  Konseptsioon : inimeste asjad on inimeste tehtud. Jumal pole 
enam peamine. Ta on loonud eeskuju, mida järgime tänapäevani. Ajaloolist
teost kirjutades tuleb uurida ajalugu. Tuleb uurida palju materjali ning alles
siis teos kirjutada. Samuti ka see,et ilukirjanduslikku teost kirjutades tuleb 
tunda ajalugu.  „ Orleansi  neitsi“: Talutüdruk sõjas prantsusmaa ja 
inglismaa vahel nägi jumalikku ilmutust. Astus prantuse vägede  etteotsa  ja
viis nad võidule. See ei sobinud prantsuse poliitikatele ja ta saadeti 
hukatusse. Voltaire üritas dialoogi viia tavakõne  tasemele . Kutsus üles 
mitte ehitama teose teksti üles ühes keeles(ühes kontseptsioonis), nt 
madalate asjade puhul kasutada madalat karakteristikat. Nt talutüdruk 
rääkiski nagu taluinimene jne. Tollases teostes polnud kombeks kasutda ei-
tea-mis-keelt, rääkima pidi viisakalt.
   On kirjutanud palju raamatuid, kus tema pilk läheb idamaadesse. 
Võõrandutakse oma enda kultuurpildist ja  oludest . Kõigis Voltaire’i juttudes
on iseloomulik idamaisus.  1732  „Žaiir“, „ Peruu   indiaanlased “ jne.  Ühelt  
poolt eksootika  ja  teiselt  poolt valgustuslik võõrandumine. Üks juhtivateks 
teemadeks on fanatism – üheski teemas ei pea olema fanaatik. Nagu ka 
tänapäeval: ära ahelda enam ühe puu külge jne. Voltaire võtles fanatismi 
vastu. Võib olla kriitiline ja mõtleja, aga mitte fanaatiline.
   On märgata ka kriisi tema arengus. Tekkisid ka teised teised mõtlejad, 
kellega ta nõus polnud. Nt tülitses  Rousseau ’ga päris palju. Voltaire 
varasemad mõtted saavad toetust 1756. aastast ühes sündmusest – 
Lissaboni  maavärin . Kirjutas „Poeem Lissaboni hävingust“. Teema: usk 
maailma harmoonilisse ülesehitusse. Kui Portugali pealinn saab lihtsalt 
vajuda maapõhja, siis kuidas saab jumal sellist asja lubada? See kinnitas 
Voltaire’i seisukohti. 
  Kirjutas ka kirjanduskriitikat. „Arutus antiiksest ja kaasaegsest 
tragöödiast“.   „Pöördumine Euroopa rahvaste poole“, „Kiri prantsuse 
akadeemiale“. „Päästetud  Rooma “. 
  Palju uusi süžeesid, idamaine temaatika. Voltairel on juba teemaks 
keskaeg , mitte antiik. 
Veel üks teema: lihtsad inimesed. Enam me ei räägi tähtsatest inimestest, 
vaid keskmistest lihtsatest inimestest.
  Voltaire tegeleb palju žanritega, ideloogiatega. Idamaine temaatika on 
juhtiv. Kasutab idamaise jutu struktuuri – ei ole tüüpiline euroopa romaani 
ülesehitus, vaid hoopis katsumuste jada. Inimene elab üle rea katsumusi. 
Jutud hästi keerulised, raske jälgida, kõrvalt tulevad muud kujud jne. Sageli
kasutab teoste maskeerimisel müstifikatsiooni ja pseodonüüme.
Ei saa öelda, et ta oleks  pessimist . Mõõdukal  kombel  optimist, lõpuks läheb
ikkagi kõik oma rada.
„Prantsuse suur  entsüklopeedia “. Mahult kõige suurem. Sinna kirjutasid 
suured prantuse entsüklopistid. Sealt saame tolle hetke teadusest väga 
palju. Sinna pandi kirja kogu ajastu. Palju  tarku kaastöölisi.
Lugeda: Voltaire teos „Mikromegas“.  Haakub  üldise valgustusliku taustaga.
Maailma asju vaatleb Saturni  elanik .