Leixcology revision questions 1) Composition of english vocabulary Vobabulary is the sum of a total of words used in a language by speekers or used in a dictionary. English vocabulary cosists of six units: Simple words- fall Complex words- prefall Phrasal word- face up to Compound word- face lift Multiword expression- face the music Shortened forms- prefab (prefabely?) 2) Core and pherifery English has been heavily influenced by other languages. 31.8 % comes from old english, 45% comes from french, 16,7% comes from latin, 4,2% other germanic languages and 2,3 other languages. The very core is mono-syllabic (93 of the first 100 words nad the other seven are two-syllabic). The core vocabulary is predominantly germanic. 3) Native and foreign elements Native vocabulary: INDO-EUROPEAN- mother, foot, heart, father, sea, night etc GERMANIC- friend, bidge, ship, life, heaven OLD-ENGLISH- bad, bird, woman, lady and gospel LATIN- ch...
1.Lexicology as a science L. studies the voc of lg as a system. Word-learning, lexis-logos. The task of L is to establish the general features of modern Engl voc. Theoretical L. gives a complete picture of voc. Practical value lies in using and appretiating the lg more conciously. There is diachronic (historical) L that studies origin and development; syncronic studies voc at a given historical period. There are general L (studies words disregarding particular features of any particular lg); special L (studies specific features of a separate lg, there is Engl that bases on general L); contrastive (compares vocabularys in different languages). 2. Connection of L with other linguistic disciplines a) the word performes a certain grammatical function (nt, he always misses the class, how many misses are there; the girl powders her nose, soliders face powder)In speech words are combined according to grammatical rules. The plural of nouns m...
Abi eksamiks valmistumisel. Kordamisküsimused.
English lexicology 1. Size of English vocabulary Vocabulary is a sum total of words used in a language by speakers or for dictionary-making. Active and passive vocabulary. The Old English vocabulary was homogenous. There were about 50 000 – 60 000 words, 1/3 of which have survived. o About 450 loans from Latin o About 2000 from the Viking invasions. The Middle-English vocabulary became a heterogeneous hybrid of Germanic and Romanic languages. 100 000 to 125 000 words. o About 10 000 loans from Norman French, 75% are still in use o Continuing Latin influence Early Modern English. 200 000 – 250 000 words o English becomes a pluricentric language. o Polyglot. Cosmopolitan language Modern English. 500 000 words o At present at least 1 billion lexical units 2....
Review questions English lexicology Size of English vocabulary. Average speaker 45,000-60,000 words, a total of about 200,000. Core and periphery. English has been heavily influenced by other languages. 31.8 % comes from Old English, 45% comes from French, 16,7% comes from Latin, 4,2% other germanic languages and 2,3 other languages. The very core is mono-syllabic (93 of the first 100 words and the other seven are two-syllabic). The core vocabulary is predominantly germanic. Native and foreign element. Native words belong to very important semantic group (modal verbs-shall, will, can, may; pronouns- I, you, he, my, his; preps- in, out, under; numerals and conjunctions::but, till, as. Native words are head, arms, back; mother, brother, son, wife; snow, rain, wind, sun; cat, sheep, cow; old, young, cold, hot, dark; do, make, go, come, see. Many native words have developed many meanings (nt, hand, man, head). Most native words have become ...
tulenev) Paranemine a term acquires better meaning (helge varem `ülipalav') Metafoor - sõna või väljendi kasutus uudses sarnasuse või analoogia alusel ülekantud tähenduses, varjatud võrdlus. (hiir `näriline' `arvuti lisaseade') Metafoor George Lakoff ja Mark Johnson Metaphors We Live By (1980) On tähendusmuutuse oluline allikas Üks viise kuidas keeles loovust kasutatakse Leksikoloogia sõnaõpetus sõnavaraõpetus Uurib, kuidas sõnad inimkogemuses eksisteerivad (sõnaraamatute koostamise põhimõtted >> sõna talletamine ja taastootmine ajus) Põhimõisted I Sõna üldistus sõnavormidest, st sama tüve alusel moodustatud sõnavormide kogum. Sõna algvorm sõna esindaja, valitakse (ainsuse nimetav ja ma-tegevusnimi) Sõnavorm grammatiline sõna, st sõna mistahes grammatilises vormis (jooksma, joostakse,
1 1. . . - , , . . : 1) , 2) , 3) . ( ) ( ) - . : 1. - , . 2. - . 3. () - . 4. () - . 5. - . 6. - . 7. - . : 1. - , . 2. - (, .) 3. (, ) 4. 5. : 1) - , , , , , , , . 2) - , , , . 2. . . ( .. ) : (., . ), : , , , ( ). , . , , , . . , , , . . 2 1. . ( , , ..); - ( , , , , ) ( , , ); - ( ). 2. . . . - , . . , . : 1) - ( - ), 2) - ( ) ( - - ). 3 1. . . ( ); ( ); (. ); (.. ); - (.: , () ); ; (.. , ; - - ; (., , «» , - , ); ( : ( ) ); (.. ); ...
LEXICOLOGY 1. Size of English vocabulary 1) Old English – 50,000 to 60,000 words Vocabulary of Shakespeare OE – homogeneous; 1/3 of the vocabulary has survived • 884,647 words of running text About 450 Latin loans (Amosova) • 29,000 different words (incl. work, working, Viking invasions added 2,000 worked, which are counted here as separate 2) Middle English – 100,000 – 125,000 words) English becomes heterogeneous (Norman French, • 21,000 words English, Latin), hybrid of Germanic and Romance languages Norman French influence – about 10,000 words, 75 % are still in use (Baugh) Latin influence continues 3) Early Modern English – 200,000 – 250,000 English becomes a polycentric language; polyglot, cosmopolitan lang...
Leksikaalne tähendus on sama sõna kõigile muutevormidele ühine tähendus, mida kannab sõnatüvi. Näiteks: vormide kirg, kired, kirgedeta tähendus on ,,tugev tunne". Grammatiline tähendus on ühesugustele muutevormidele ühine tähendus, mida kannavad harilikult tunnused, vahel ka tüveteisendid. Näiteks: kirgedeks, lapseks, kollaseks, sinuks tunnus ks märgib saavat käänet; külla, jõkke, merre on sisseütleva käände vormid. 2. Semantika, leksikoloogia, süntaks, morfoloogia, foneetika. Nende omavahelised seosed. Semantika, leksikoloogia, süntaks, morfoloogia ja foneetika on kõik keeleteaduse harud. Leksikoloogia on keeleteaduse haru, mis uurib sõna ja sõnavara, jagunedes selle järgi sõnaõpetueks ja sõnavaraõpetuseks. Semantika ehk tähendusõpetus uurib keeleüksuste tähendusi ning nende muutumist, keele ja reaalsete objektide suhteid ning keele ja mõtlemise suhteid. Leksikoloogia peatükis piirdub
sõnavara uurimisele.Leksikoloogia uurimisobjektiks on erinevad leksikaalsed üksused: leksikaalsed morfeemid, leksikaalsed sõnad, fraseoloogilised üksused. Ennekõike tegeldakse leksikaalsete sõnade e lekseemidega (lekseem = kokkukuuluvate sõnavormide kogum). Nt eesti keele sõnavormid metsa, metsas, metsast, metsani esindavad sama lekseemi. Lekseemideks loetakse ka püsiühendeid (idioomid, fraseologismid). 3. Leksikoloogia naaberdistsipliinid. Leksikograafia tihedalt leksikoloogiaga seotud uurimisvaldkond, mis kasutab leksikoloogia uurimistulemusi ja on arenenud seoses leksikoloogia arenguga. Kitsamas mõttes tähendab see õpetust sõnaraamatute koostamisest ning laiemas mõttes sõnaraamatutöö teooriat ja praktikat. Morfoloogia vormiõpetus, grammatika valdkond, mis uurib grammatilisi vorme; õpetus sõnade grammatilistest koostisosadest. Mõttekas
1. Leksikoloogia ja sõnaõpetuse mõisted Leksikoloogia on keeleteaduse haru, mis uurib sõna ja sõnavara, jagunedes selle järgi sõnaõpetuseks ja sõnavaraõpetuseks. Leksikoloogia harud uurimisobjekti järgi on sõnasemantika, etümoloogia, fraseoloogia, onomastika ehk nimeõpetus, sõnavara- ehk leksikostatistika ja leksikograafia, millest tuleb juttu vastavates osades. Sõna, täpsemalt: leksikaalne sõna ehk lekseem, on sama tüve alusel moodustatud sõnavormide kogum. Nt kogum jõgi, jõe, jõge, jõkke, jões, ..,jõed, jõgede, jõgesid .., millest üks vorm valitakse sõna esindajaks eesti käändsõnadel on selleks ainsuse
Mis on leksikoloogia? lexis (kr.) – 'kõne, sõna' logos (kr.) – 'sõna, mõiste, käsit(l)us' • üldleksikoloogia • erileksikoloogia • ajalooline leksikoloogia (= etümoloogia) • kognitiivne leksikoloogia Leksikoloogia uurimisobjekt Leksikaalsed üksused: • leksikaalsed morfeemid (tüved ja tuletusliited) • leksikaalsed sõnad e. lekseemid • sõnade püsiühendid (neidki loetakse lekseemideks) Lekseem, semeem Lekseem võib olla • lihtne: jalg • tuletatud: -jalg/ne • liitne: lauajalg = laua + jalg • mitmest sõnast koosnev: jalga laskma ’põgenema’ Igasse lekseemi kuulub vähemalt üks tähenduskomponent e. semeem.
küljest: leksikaalne tähendus on sama sõna kõigile muutevormidele ühine tähendus, mida kannab sõnatüvi. Nt vormide kirg, kired, kirgedeta tähendus ‘tugev tunne’. Grammatiline tähendus on ühesugustele muutevormidele ühine tähendus, mida kannavad harilikult tunnused, vahel ka tüveteisendid. Nt kirgedeks, lapseks, kollaseks, sinuks tunnus -ks märgib saavat käänet; külla, jõkke, merre (vrd küla, jõgi, meri) on sisseütleva vormid. 2. Semantika, leksikoloogia, süntaks, morfoloogia, foneetika. Nende omavahelised seosed. Semantika – tähendusõpetus. Keeleteaduse haru, mis uurib keeleüksuste tähendusi ja tähenduste muutusi, keele ja reaalsete objektide suhteid ning keele ja mõtlemise suhteid. Leksikoloogia – keeleteaduse haru, mis uurib sõna ja sõnavara. Süntaks – lauseõpetus. Grammatika osa, mis kirjeldab lausete ehitust: millistest osadest koosneb ja mis on osade funktsioonid. Morfoloogia – vormiõpetus
On alustatud süntaksi uue tervikkäsitluse koostamist (Mati Erelt). 15. Eesti leksikograafia: peamised sõnaraamatute tüübid; leksikograafia meetodid. Leksikoloogia on keeleteaduse haru, mis uurib sõna ja sõnavara, jagunedes selle järgi sõnaõpetuseks ja sõnavaraõpetuseks. Üldleksikoloogia uurib sõna ja sõnavara üldseaduspärasusi paljudes keeltes, erileksikoloogia aga ühe keele sõna ja sõnavara. Siinne käsitlus jääb eesti keele leksikoloogia piiresse. Diakrooniline ehk ajalooline leksikoloogia tähendab keele sõnavara ajaloolise kujunemise uurimist, sünkrooniline leksikoloogia aga uurib keele sõnavaras mingiks ajalõiguks, nt tänapäevaks, kujunenud seisu. Kui eesti leksikoloogias on varem domineerinud eesti ja tema sugulaskeelte sõnavara uurimine võrdlev- ajaloolisel meetodil, siis nüüdseks on tehtud rohkesti ka sünkroonilisi uurimusi. Päris võõras pole ka kõrvutav leksikoloogia, s
EUROAKADEEMIA Toponüüm ehk Kohanimi Essee Üliõpilane: Risto Sulger Grupp : RS2E Tallinn 2014 Kohanimi ehk toponüüm on geograafilise objekti (mere, jõe, saare, mäe, soo, asula vm) nimi . Nt Aafrika, India, Läänemeri, Kasari jõgi, Püreneed, Pandivere kõrgustik, Jõmmsoo, Vormsi, Paluküla. Toponüümide hulgas võime eristada väikekohanimesid ehk mikrotoponüüme, mis on väiksema geograafilise objekti (rändrahnu, koopa, heinamaa, puu, tänava, talu, maja, ruumi vms) nimi. Nt Kukka kivi, Saja Hobuse puu, Laasma karjamaa, Leemeti mets, Raekoja plats, Põllu tänav, Kolm Õde (hoone), Inglisild . Mõnel kohanimeliigilgi on veel oma termin . Enim kasutatakse veekogunime ehk hüdronüümi (mere-, järve-, jõe-, soonimed) . Linnasiseste objektide jaoks on termin urbonüümid (tänava-, väljaku-, silla-, torni-, kiriku- jm nimed, nagu Pärnu maantee, Vabaduse väljak...
Buklet voldik Laptop sülearvuti Rula ratastega laud Deklamaator etleja Leksika sõnavara Rupskid looma siseelundid Deklineerimine käänamine Leksika sõnavara õpetus Russitsism venepärane Dekreetpuhkus Leksikograafia sõna emapuhkus sõnaraamatu koostamine Rümp looma puhastatud Dialekt murre Leksikoloogia sõnaõpetus keha Dziinid teksad Lell isa vend Saajad-pulmad Eirama ignoreerima Lemb armas Seik asjaolu Eksotism rahvuslik sõna Lige- märg Selmet selle asemel et Ekspressiivne ilmekas Luider kõhn Selve iseteenindus Ekspressiivne ilmekas Lõhmus pärn Selve iseteenindus
Ülevaade nimeuurimisest ja korraldusest Onomastika ehk nimeõpetus on leksikoloogia haru, mis käsitleb nimede struktuuri, algtähendust, päritolu ja muutumist. Onomastika kitsam haru on keele või piirkonna nimed. Nimed jagunevad: kohanimed ehk toponüümid ja isikunimed ehk antroponüümid. Nimeuurimine sai alguse kohanimede uurimisest, alles hiljem hakati uurima kohanimesid. Eestis hakkasid kohanimesid uurima Eestis elavad baltisakslased 19.sajandil. Nad uurisid põhiliselt vere lõpulisi nimesid. Tänapäevane nimeuurimine Eestis sai alguse 1960. aastatel
o Keelesüsteemide variantid o Keele omandamine lapseeas 2 Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid: o Foneetika (kõne füüsika) ja fonoloogia (keeleteadus, häälikud) o Morfoloogia (sõnade muudatused) o Leksikoloogia (sõnavara, tüved, sõnade päritolu) o Süntaks (Lause õpetus) o Tekstilingvistika (tekst) o Semantika (tähendus) o Pragmaatika (lause tähendus teatud olukorras) Keeleteaduse tüübid: Sünkrooniline keeleteadus keele uurimine ühes ajas. Diakrooniline keeleteadus keele areng ajaloos. Teoreetiline Praktiline = rakendus lingvistika (nt logopeedia, tõlk) Makrolingvistika (keeleteadus seotud teise teadusega) :
(nt: ma kirjutavat). 5. Tegumoe katekooria jaguneb isikuliseks (tegija on lause alus, nt: Mari avas ukse Mari on tegija) ja umbisikuliseks tegumoeks (tegija ei ole teada, nt: Uks avati pole teada, kes ukse avas). · Tegusõna pöördelised vormid Need on lauses öeldiseks. Ilma nendeta poleks lauset. Lihtlauses on üks öeldis, liitlauses kaks öeldist. Nt: Ma läksin õue. ,,Läksin" on öeldis. · Eesti keele leksikoloogia (sõnamoodustus): 1. Liitmine Liitmisel liidetakse kokku kaks või enam tüvisõna. Nt: must + sõstar mustsõstar 2. Tuletus Tuletusel liidetakse kokku tuletustüvi ja liide. Nt: must + jas mustjas 3. Lühendamine Lühendamisel kaob alussõna lõpuosa ja säilib algusosa. Nt: linformatsioon info 4. Konversioon - Konversiooni puhul muutub sõnatüve sõnaliikteiseks ja tuletusliidet ei lisandu
Allikad: Ehala M. 2001 Eesti keele struktuur. Tallinn Erelt M.1997 Eesti keele käsiraamat. Tallinn ENSV TA Keele ja kirjanduse instituut 1988 Eesti kirjakeele seletussõnaraamat. 1.Köide 4.vihik, 3.Köide 1.vihik. Tallinn Raun A. 1982 Eesti keele etümoloogiline teatmik Maarjamaa kirjastus Vainola K 2003 Eesti slängi sõnaraamat Tallinn Õim A. 1993 Fraseoloogiasõnaraamat" Tallinn Leksikograafia. Eesti keele sõnastikud. Leksikograafia on sõnaraamatute tegemise õpetus. Eesti leksikograafia sai alguse 17. sajandil - 1637. aastal ilmus Heinrich Stahli ,,Anführung zu der Estnischen Sprach" . See on saksakeelne eesti keele käsiraamat, mis sisaldab saksa-eesti sõnastik( M.Erelt 1997:569). Sõnastik on sõnavarakogum, mis on vormistatud sõnaraamatuna. Kuna keeles on alati sõnu, mida osa kõnelejat ei tunne aga on vajalik, et inimesed üksteist õigesti aru saaksid, et seda võimaldada, koostatakse sõnaraamatud. Suured sõnaraamatud valmivad kollektiivs...
1. Struktuur - erinevad keeleüksused, süsteemi osade vaheline seos (häälikud, käändelõpud; sõnu omavahel kombineerides saame lause) 2. Süsteem häälikusüsteemi ülesanne on määratleda, milliseid häälikuid antud keel kasutab. Need võivad eri keeltes olla erinevad. 3. Keele struktuuri tasandid: semantika tähendusõpetus süntaks lausemoodustus morfoloogia vormimoodustus (õiged tunnused ja lõpud) leksikoloogia sõnavara foneetika häälikusüsteem 4. Keele funktsioonid: info edastamine emotsioonide edastamine suhtlemine mõtlemisvahend kuuluvuse väljendaja 5. Esimese eesti keele grammatika kirjutas Heinrich Stahl (1637). 6. Keelemärgid sümbolid, mida kasutatakse keeles tähenduste edasiandmiseks. Keelemärgil peab olema tähendus ja häälikuline kuju 7
Eesti keel 6 TÖÖLEHT 3: Leksikoloogia “Eesti keele käsiraamat” https://www.eki.ee/books/ekk09/index.php?p=6&p1=5&id=545 1. Leia fraseoloogia mõiste ja tähendus. Näited Fraseoloogia on õpetus fraseologismidest. Sama sõna tähistab ka fraseologismide kogumit ja me võime seda tarvitada mitmes mahus, nt eesti keele fraseoloogia, eesti somaatiline fraseoloogia. Fraseoloogia põhimõisteid on fraseologism ehk fraseoloogiline üksus, s.o keeles laialt käibiv püsiv tavapärane sõnade ühend, millele on omane osade tähenduslik kokkukuulumine ning hrl ka metafoorsus. Fraseologismidena esinevad idioomid, võrdlused, kõnekäänud jm. Nt lendas orki, kits kahe heinakuhja vahel, kuidas käbarad käivad? 2. Mida tähendab idioom? Mõiste ja näited Idioom on liik fraseologisme: tähenduslikult kokkusulanud liikmetega püsiühend, mille kogutähendus ei tulene ühendit moodustavate sõnade tähenduste sum...
Ajaloolisest lingvistikast eristab kontaktlingvistikat see, et uuritakse seda, mis keelekontaktide tulemusena hetkel toimub, mitte minevikku. Kontaktlingvistika tegeleb küll keeleainesega, kuid samas peab silmas keelekasutajate tausta, sotsiaalseid suhteid, kontaktsituatsiooni tüüpi jms. Mittesuulise suhtluse andmestik pole olnud aga tähelepanu all sellepärast, et tähtsaks on peetud tegelikku, redigeerimata, argist keelekasutust. 2. Mis on ja millega tegeleb leksikoloogia? Uurib sõna, sõnavara koos grammatikaga. Sõnavaraüksusena kannab sõna leksikaalset tähendust, grammatikaüksusena aga gram.tähendust. Leksikoloogia on lingvistiline distsipliin, mis uurib sõnavara põhiüksusi ehk lekseeme, nende moodustamist, struktuuri ja tähendust. Leksikoloogia on seotud leksikograafiaga, mis tegeleb sama info, eriti sõnade kasutusinfo kirjeldamisega. Leksikoloogias pole tehtud koondkäsitlusi, on uuritud vaid
Kontrolltöö Genuiinne sõnavara ja märgisüsteem Märgisüsteem Keel on nii suhtlemisvahend kui märgisüsteem. Erinevad märgid: 1. Visuaalsed (nt värvid, punane - keeld, elu tuli; roheline - lubav; valge - alul surm, hing) 2. Auditiivsed (piiksud, sireenid, koolikell) 3. Kompamismärgid (vibratsioon) 4. Haistmismeelega seonduvad (butaangaasile lisatud lõhn) Keelemärgid: subjekt, mida tähistame ja tähistaja. • Motiveeritus - ühele objektile on üks kindel sõna (kordumatud nimed nagu Napoleon Punaparte). • Motiveerimatus - mitteüksühesus - erinevates keeltes on erinevatele objektidele erinevad sümbolid (puu - tree - arbre jne). NB! Ainuke sõna, kus üks märk tähistab kolme häälikut on läti k puu (koks ehk kuõaks). Mõisteid: Onomatopoeetika - sõna tähistab seda, mida me kuuleme - tsirk, auh-auh, mjäu (vietnami k). Eufemism - sõnade otsene vältimine, ümberütlus - püss e liiper, kuul e tina. Sünonüüm - põldpüü-nurmkana, purgima-tühjendama, ad...
Kontrolltöö Genuiinne sõnavara ja märgisüsteem Märgisüsteem Keel on nii suhtlemisvahend kui märgisüsteem. Erinevad märgid: 1. Visuaalsed (nt värvid, punane keeld, elu tuli; roheline lubav; valge alul surm, hing) 2. Auditiivsed (piiksud, sireenid, koolikell) 3. Kompamismärgid (vibratsioon) 4. Haistmismeelega seonduvad (butaangaasile lisatud lõhn) Keelemärgid: subjekt, mida tähistame ja tähistaja. · Motiveeritus ühele objektile on üks kindel sõna (kordumatud nimed nagu Napoleon Punaparte). · Motiveerimatus mitteüksühesus erinevates keeltes on erinevatele objektidele erinevad sümbolid (puu tree arbre jne). NB! Ainuke sõna, kus üks märk tähistab kolme häälikut on läti k puu (koks ehk kuõaks). Mõisteid: Onomatopoeetika sõna tähistab seda, mida me kuuleme tsirk, auhauh, mjäu (vietnami k). Eufemism sõnade otsene vältimine, ümberütlus püss e liiper, kuul e tina. Sünonüüm põldpüünurmkana, purgimatühjendama, adersahk, sepavasar k...
Sõna on niisiis morfoloogia ning sõnamoodustuse kõrgeim tasand ja süntaksi madalaim tasand. Morfoloogiat ja sõnamoodustust huvitab, kuidas sõnavormid ja sõnad on kokku pandud, ning süntaksit, mida sõnadest saab kokku panna. Aga sõnaga tegeleb veel üks keeleteaduse haru, nimelt sõnavaraõpetus ehk leksikoloogia. Leksikoloogia uurib sõnade tähendust ehk sõnasemantikat, sõnade päritolu ehk etümoloogiat, sõnade stiilivarjundeid, sõnade omavahelisi tähenduslikke suhteid (sünonüüme, antonüüme, homonüüme), sõnade püsiühendeid ehk fraseologisme.Nii grammatika kui ka leksikoloogia uurivad õigupoolest keeleüksuse vormi vahekorda tähendusega. Keeleteaduse haru, mis seab selle vahekorra uurimisel esiplaanile tähenduse
(allkeeled: nt kirjakeel, kõnekeel, dialekt e murre); • kõne primaarsus, kirja sekundaarsus; • keele omandamine lapseeas (esimene ehk emakeel); • metakeele olemasolu (?) 2 Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid: foneetika ja fonoloogia, morfoloogia, leksikoloogia, süntaks, tekstilingvistika, semantika, pragmaatika Keeleteaduse tüübid: • teoreetiline kt (ehk keeleteadus) – praktiline kt • diakrooniline kt – sünkrooniline kt • „mikrolingvistika“ – „makrolingvistika“ Keeleteaduse naaberteadused ja seosed keeleteaduse valdkondadega: • Psühholoogia à psühholingvistika • Sotsioloogia à sotsiolingvistika • Ajalugu à diakrooniline lingvistika • Semiootika à semantika
sajandil läbi tegid ning neljas peatükk tutvustab nimede eestistamise kampaaniat ja selle tulemusi. Referaat põhineb peamiselt prof. Aadu Musta raamatul " Eestlaste perekonnaloo allikad", Kristiine Kurro ja Karl Kurro artiklil " Perekonnanimede panekust Eestis" ja Kairit Henno artiklil "Meie perekonnanimede ajaloost" ajakirjas Oma Keel. 1. Onomastika Nimede uurimisega tegeleb teadusharu, mida nimetatakse onomastikaks. Onomastika ehk nimeõpetus on leksikoloogia haru, mis käsitleb nimede struktuuri, algtähendust, päritolu ja muutumist. Sama sõna tähistab ka mingi keele või piirkonna nimesid, nt eesti keele onomastika, Saaremaa onomastika( Aadu Must, 2000: 39). Onomastika on tihedalt seotud ajaloo ning genealoogiaga. Nimede uurimine muutus eriti populaarseks peale Teist maailmasõda, mil asutati terve rida onomastikaga tegelevaid uurimisseltse, klubisid, ajakirju. Inimesi on alati huvitanud nende isiklik ajalugu ja päritolu
Järgmisena ,,Eesti õigekeelsuse sõnaraamat" (1925-1937). 1933 ,,Väike õigekeelsuse sõnaraamat" ,,Eesti keele sõnaraamat ÕS 1999", ,,Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006" ,,Eesti keele grammatika I. Häälikuõpetus ja ortograafia". 1968 J. Valgma ja N. Remmel ,,Eesti keele grammatika. Käsiraamat". 1995 Tiiu Erelt ,,Eesti ortograafia" 1997 Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Rossi ,,Eesti keele käsiraamat": ortograafia, morfoloogia, sõnamoodustus, süntaks, leksikoloogia 19. Keelekorralduse probleemid, strateegiad, meetodid. 20. Murrete uurimine: põhimõisted ja uurimissuunad. Esimene tähelepanuväärne murdeuurija F. J. Wiedemann, kogusid ka Hurt ja Weske. Eesti murdeainestiku süsteemne kogumine algas 1922.a. Eesti Keele Instituudi murdearhiiv eesti murrete suurim andmekogu, millega on ühendatud Emakeele Seltsi kogud Dialektoloogia: Teoreetilises keeleteaduses võrdlev-ajalooline meetod: keel muutub kindlate häälikumuutuste reeglite alusel.
1. Keele mõiste. Keele mõiste all mõeldakse inimese poolt kasutatavat loomulikku keelt, mis tavaliselt teostub verbaalse suhtluse vormis. Kell on võimalik tänu inimese keelevõimele. 2. Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlus. Keeleline suhtlus on sõnaline, verbaalne, st selle tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus- suhtlus, mis toetab keelelist ehk verbaalset suhtlust ning avaldub žestide ja miimikana. Mitteverbaalne suhtlus jaguneb: häälekasutusega kaasnevad paralingvistilised vahendid ning (muu) ekstraverbaalne (keeleväline kommunikatsioon ehk kehakeel. 3. Keel kui struktuur ,keele allsüsteemid , keelesüsteemi avatus . Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Loomulik keel on sümboliline, see koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Sümbol viitab referendile. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne (suvaline, omavo...
absoluutsed universaalid- omadused, mis esinevad kõigil või peaaegu kõigil maailma keeltel adverb e. määrsõna adverbiaal e. määrus- verbi laiend, mis ei ole objekt ega predikatiiv afektiivne e. emotiivne tähendus- kui lisatähenduses sisalduv tugev emotsionaalne laeng, kutsutakse niimoodi afiks e. seotud morfeem afiksaaladverb e. abimäärsõna afrikaat- kui konsonandi hääldamisel õhuvool katkeb, kuid kulgla taasavanemisel tekib tugev vabanemismüra aglutineerivad keeled- neis on rohkesti muuteelemente, eriti sõnatüvele lisanduvaid järelliiteid. aktant e. kohustuslik nominaalne moodustaja Aktionsart- tegevuslaad aktsent- kasutatakse nii rõhu kui kõrguse kohta akustiline foneetika- kõnelemisel tekkivaid helilaineid uuriv foneetika allkeel- erinev keelekuju, nt. mingi eriala, rühma või isiku keel allofoon- foneemi variant allomorf- morfeemi variandid antonüümia- semantiline vastandussuhe antropoloogiline lingvistika- (Ameerika) strukturalismi ...
(Kange = kõva töömees, kõnemees, jahimees). Aga 'tugevatoimeline' on küll kange, aga mitte kõva: kange kohv ei ole kõva kohv. Seevastu on tähenduses 'range, karm, vali' võimalik kõva, aga mitte kange: kõva käsk või kõva peapesu ei ole kange käsk või kange peapesu. Vt "Eesti keele käsiraamatu" leksikoloogia osa Homonüümid on... ...samakujulised, aga erineva tähendusega sõnad (seega kaks eri lekseemi!). Sõna samakujulised taga on 3 võimalust: - a) sama hääldus- ja kirjakuju, nt tint (kala) ja tint (kirjutamiseks); - b) sama häälduskuju; - c) sama kirjakuju. Sama häälduse, aga erineva kirjapildi ja tähendusega sõnu (b) nimetatakse homofoonideks, nt baar ja paar, hais ja ais, hale ja ale, meiereis ja meie reis.
(allkeeled: nt kirjakeel, kõnekeel, dialekt e murre); • kõne primaarsus, kirja sekundaarsus; • keele omandamine lapseeas (esimene ehk emakeel); • metakeele olemasolu (?) 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid: foneetika ja fonoloogia morfoloogia semantika leksikoloogia pragmaatika süntaks tekstilingvistika Keeleteaduse tüübid: üldkeeleteadus – ühte keelt uuriv keeleteadus teoreetiline kt – praktiline kt diakrooniline kt – sünkrooniline kt „mikrolingvistika“ – „makrolingvistika“ Keeleteaduse seosed muude teadusharudega ja seosed teiste valdkondadega: • Psühholoogia à psühholingvistika • Sotsioloogia à sotsiolingvistika • Ajalugu à diakrooniline lingvistika
•keele omandamine lapseeas (esimene ehk emakeel); 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid: Foneetika ja fonoloogia - häälikud, foneetika tegeleb hääliku füüsilise poolega, fonoloogia uurib häälikute süsteemi Morfoloogia - sõnavormidega tegelemine. Sõna muutmine - käänded jms Leksikoloogia - tegeleb sõnavaraga, uurib tüvede päritolu Süntaks - lauseõpetus, tegeleb lausetega Tekstilingvistika Semantika - tegeleb sõnatähendusega Pragmaatika - mida mingi lause/väljend tähendab mingis olukorras. Lausete uurimine Keeleteaduse tüübid: Sünkrooniline - Diakrooniline - ajalooline, vaatab keelemuutumist ajaloos Teoreetiline - pole praktilist eesmärki Praktiline - keeleõpetus, nt logopeed, tõlkimine
korrastamine. J.V. Veski (-tu, -ta; -mata, -matu, -ng, -mine); J. Aavik (u-refeksiivid). Liidete tähenduse ja kasutuse ning ajaloolise kujunemise uurimine. Reet Kasik, Silvi Vare, Henn Saari, Helmi Neetar, Külli Habicht, Krista Kerge. Liitsõnade uurimine: Elli Riikoja, Rein Kull. EKG I sõnamoodustuse osa Reet Kasik ja Silvi Vare. 1996 Reet Kasik ,,Eesti keele sõnatuletus" Sõnaperede andmebaas ja sõnastik valmimas Silvi Varel. 18. Eesti leksikoloogia ja leksikograafia kujunemine. 19. Sõnavara ja semantika uurimine 20.-21. sajandil (põhisuunad, uurimiskeskused, olulisemad uurijad ja tööd). Põhisuunad: kognitiivne, fraseoloogia uurimine, grammatiseerumisprotsessid, tähenduste omavaheline seostumine, sõnarühmade semantiline kirjeldamine, kontrastiivsed uurimused, antropoloogiline ja tüpoloogiline uurimine, arvutilingvistika, keeleuuendus ja keelekorraldus Uurimiskeskused: TÜ, EKI
1. Keel kui märgisüsteem. Kommunikatiivne situatsioon. Inimkeele omadused. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Märk on tervik, mis koosneb vormist ja tähendusest. Märgid on omavahel seotud ja korrastatud. Sõna tähistab midagi, mis olemas on. Ka lause on märk, sest sõnade summast tekib tähendus. Märkide liigid: Sümbolid puudub motiveeritud seos vormi ja tähenduse vahel; Ikoonid seos vormi ja tähenduse vahel põhineb sarnasusel; Indeksid seos vormi ja tähenduse vahel põhineb mingit tüüpi järeldusel. Kommunikatiivne situatsioon: KOOD (märgisüsteem) SIGNAAL (teade) ___________________ SAATJA____ _KANAL (õhk, mida mööda teade liigub) VASTUVÕTJA (kõneleja) (kuulaja) ...
Kuna keelejoonte seas tuli teha valik, mida põhjalikumalt uurida, said rohkem tähelepanu nud-kesksõna, lühenenud adverbid, slängismid ja küsipartikkel võ. Kuna nimetatud keelejooni oli ka varem uuritud, oli hea teooriale tuginedes litereeringuid analüüsida. 19 KIRJANDUS EFIS = Eesti Filmi Andmebaas. Jüri Muttika; http://www.efis.ee/et/inimesed/id/1944. Vaadatud 11.11.2014. EKK: Leksikoloogia = Eesti keele käsiraamat; http://www.eki.ee/books/ekk09/index.php?id=516&p=6&p1=3. Vaadatud 21.11.2014. EKK: Morfoloogia = Eesti keele käsiraamat; http://www.eki.ee/books/ekk09/index.php?p=3&p1=4&id=182. Vaadatud 21.11.2014. Eesti keele seletav sõnaraamat 2009; http://www.eki.ee/dict/ekss/. Vaadatud 19.11.2014.
Eesti ja sugulaskeelte alal oli kaitstud 7 doktoriväitekirja. 1944 loodi Tartu Riikliku Ülikooli eesti keele ja soome-ugri keelte kateeder. TÜ praegusi uurimissuundi: eesti grammatika uurimine tüpoloogilisest vaatenurgast, murrete nüüdisseisundi uurimine, foneetika ja fonoloogia uurimine, kõnekeele uurimine, semantika, vana kirjakeele uurimine, tekstiuurimine, arvutilingvistika, vestlusanalüüs. · Eesti Keele Instituut: murdeuurimine, leksikoloogia, keelekorraldus, kirjakeele grammatilise ehituse uurimine, soome- ugri keelte uurimine, kakskeelsed sõnaraamatud, etümoloogia sõnaraamatu koostamine, arvutilingvistika. · Tallinna Ülikool: sotsiolingvistika, keelepoliitika, koodivahetus, eeti keele õpetamise teoreetilised alused, eesti keele omandamine teise keelena, eesti õppijakeele korpuse koostamine, murded, keelevähemused, lastekeel, nimeuurimine
KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS 1. Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis. Eesti keel kuulub uurali keelkonna soome-ugri keelte hukla. Eesti keel on tüübilt aglutineeriv, sõnatüvele lisatakse tuletusliiteid, tunnuseid ja lõppe. Sõnvormid pikad. Eesti keelel on rikkalik morfoloogia, palju käändeid, vähe prepositsioone, palju postpositsioone. Eesti keele tekkimist on kirjeldanud Huno Rätsep, kelle andmetel 2000-2500 a tagasi hakkasid hõimumurded eralduma läänemeresoome keelerühmast ja selle alusel arenes välja ka eesti keel. Kirjalikke näiteid muidugi sellest ajast ei ole säilinud. Esimesed eestikeelsed ülestähendused pärinevad 13. Sajandist. Algselt märgiti üles sõnu ja kohanimesid. Läti Henriku kroonikas olid ka 3 esimest eestikeelset lauset. 16. Sajandi algupoolel Kullamaa käsikiri, kus olid sees kolm palvet (issameie, Ave Maria ja usutunnistus). 16. Sajandil esimene grammatika (Stahl), hakkas ilmuma ka ...
VARIEERUMINE vaba struktureeritud INFORMANT teadlane kõneleja KUJU kiri kõne LÄHTEPUNKT teooria empiirika HARUD süntaks, morfoloogia, fonoloogia, psühholingvistika, eksperimentaalne foneetika foneetika, ortograafia, leksikoloogia jne jne KEEL keel = abstraktsioon keel = suhtlusvahend kasutus = teisene keel = kasutus keele omandamine keelekontaktid keeleuniversaalid keele muutumine ESINDAJAD Saussure, Chomsky Labov 6. SOTSIOLINGVISTIKA TEOREETIKUD Labov
saj.
1897 Vene Genealoogia Selts
1907 Baltimaade Genealoogia selts Riias, 1911 selle Eestimaa osakond Tallinnas.
Baltimail Baltisaksalste seas väga populaarne, esimene suurem eestlaste kohta käiv
uurimus 1907 Martin Lipu "Masingite suguvõsa"
1931-40 Eesti Eugeenika ja Genealoogia Selts + Eesti Sugukondade Uurimise Büroo
Suured materjalikogud:
Törne arhiiv, Em rtlk matriklikomisjoni kogud jms.
Toponüümika ja onomastika
Onomastika (
See mida saab öelda ühes keeles, saab öelda ka kõikides teistes keeltes, kuid vahendid on erinevad. Nt vene keeles kõikidel sõnadel/asjadel on sugu(mees-, nais-, kesksugu). Grammatikalised tähendused moodustavad süsteemi. Venelased nt ei saa mittenäha asjade sugu rahvaluules kaseke(naissoost) = noor neiu, sest selles kasekeses ka nii õrnus kui ka naiselikkus. Tamm vs kask - tamm mehelikkus, kask naiselikkus grammatika on tähtsam kui leksikoloogia. Semantika ja grammatika keele redundantsus (keeleliialdus). · Leonhard Bloomfield (1887-1949) Andis Ameerika keeleteadusele ,,meetodi". Ta teadis väga palju keeli, kuid teda huvitasid peale indiaanikeelte ka vaikse ookeani saarte elanike keeled. Ta lõi tagalogi grammatika (filipiinide keel). Ta põhiteos on ,,Language" (1933). Tema keeleanalüüsi metoodika erineb oluliselt Euroopa
Kolmas, mida kuulutas: surnud äratatakse üles viimsel kohupäeval ja kõigi üle mõistetakse kohut selle põhjal, kuidas nad selles maailmas on käitunud.Neljandana: vagad lähevad paradiisi ja kurjad põrgusse. Hoiataja ehk nadir. Medina periood (622-632) Muhammad oli sunnitud põgenema. See periood lõppeb Muhammadi surmaga. Koraan kanoniseeriti 651-56. Koosneb 3 liiki tekstidest: 1. Võime seda mõista, kui tunneme araabia keelt tänu sellele tekkis keelteadus(retoorika, leksikoloogia jne) 2. Kui tunneme konteksti tekkis eraldi teadus haditide kogumine(sündmus, mis on seatud M'iga), lisaks tekkisid teoloogia, õigusteadus. 3. Mõistame teatud hingeseisundis, millest tekkis müstika (sufism) 5 tugisammast: Sunna traditsioonide(haditite) kogum, kuidas käituda teatud olukorras sunniitlus 1) Usutunnistus (sahada) ,,pole teist jumalat peale Allahi ja Muhammad on tema prohvet" Ali (siiidid) 4. Õigeusklik kaliif, Muhammadi sugulane
kirjutatakse suure algustähega. Nimeteoorias on see, et mida nimetatakse nimeks ei kattu sellega, mis õigekirjareeglites nimedest rääkida. Lõpuks sõltub kavast ja reeglitest, mitte niivõrd teooria alusest. Sellest hoolimata tuleb seda tunda. Mis on nimi? Esmalt silme ette tüüpilised nimed: isikunimed, kohanimed, planeetide nimed, edasi ilmastikunähtuste nimed, kalliskivide, ordenite nimed, ka raamatutel on nimed (pealkirjad). Onomastika on leksikoloogia haru, oma uurimisobjekti järgi määratletud. Kooliõpikute seletus: nimisõnad jagunevad üldnimedeks ja pärisnimedeks. Üldnimed märgivad olendeid, esemeid, liigi järgi: inimene, klass, olend, mees, puu jne. Pärisnimed on üheainsa olendi nimed Kalevipoeg, Moskva, Kohtla-Järve, ,,Tasuja" jne. Üldnimi ja pärisnimi üldnimi e apellatiiv termini lähe on kreeka keeles kus apellatiivile vastab onoma prosegorikon. Pärisnimi e onoma kyrion (võimu omav)
Tõlgendamise vajadus seisneb selles, et pole teada, milline teadaolevatest tähendusvõimalustest in casu sobib. Mitmetähenduslikkus võib olla : a) süntaktiline (lauseõpetuslik) b) semantiline (keeleelementide tähenduslikku külge puutuv) Süntaktilise mitmetähenduslikkuse puhul mängib võtmerolli sõnade ja väljendite koht lauses. Semantiline mitmetähenduslikkus on seotud täpsustaotlusest tulenevate oskuskeelekorralduse raskustega, mis on seotud leksikoloogia teatud aladega: 1) Homonüümia – sõnade samakujulisus; st erinevate mõistete tähistamisega sama sõna abil ühel samakujulisel sõnal on niitu tähendust (N: keel -elund suuõõne põhjas; suhtlemisvahend; sümbolite ja reeglite kogum jms.) 2) Sünonüümia – teisendsõnalisus; st ühe ja sama sõna mõiste tähistamisega erinevate sõnade abil – häälikuliselt erinevad sõnad on tähenduselt samased või väga lähedased; Mitu väljendit tähendavad sama mõistet.
Elektrivõngete asemel on õhuvõnked või paberile tehtud märgid ning võrguprotokollikihtide asemel on keelesüsteemi tasemed. Kui kõneleja tahab midagi öelda, siis ta enam või vähem teadlikult valib selle väljendamiseks sobivad vahendid alates pragmaatikast (kas anda otsene käsk aken kinni panna või pigem märkida, et toas on jahe) ja semantikast (otsese käsu valimisel tuleb selgelt rääkida aknast, mitte uksest) läbi tekstiõpetuse, süntaksi, leksikoloogia ja ortograafia kirjatehnika või foneetikani välja (kuidas kirjutada või hääldada sõna aken). Tekitatud õhuvõnked jõuavad kuulajani, olles teel täiesti tähendusetud, ja kuulaja hakkab Kaks liiki tõlkimist 177 neid dekodeerima, leides kuuldud helide hulgast üles tähed, sõnad ja laused, ühestades sõnatähendused, analüüsides öeldu pragmaatikat ja konstrueerides lõpuks kuuldu ja oma taustateadmiste põhjal arvamuse
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
