Leksikoloogia kordamine (0)

Leksikoloogia_kordamine



1. Leksikoloogia e sõnavaraõpetus on keeleteaduse haru, mis keskendub keele ühe põhikomponendi, 
leksika e sõnavara uurimisele. 2. Eri keelte sõnavara üldisi seaduspärasusi uurib üldleksikoloogia, mis käsitleb universaale ja sõnavara 
uurimise  teoreetilisi põhiprintsiipe, selgitades välja, mis on keeltele sõnavarasse puutuvalt  universaalselt omane. 3. Ühe keele sõnavara iseärasusi käsitleb erileksikoloogia. See on enamasti sünkrooniline, tänapäeva 
keele uurimisele suunatud. 4. Leksikoloogia uurimisobjektiks on erinevad leksikaalsed üksused: leksikaalsed morfeemid, 
leksikaalsed  sõnad, fraseoloogilised üksused. Uurimise keskmes on leksikaalsed sõnad e lekseemid  ( lekseem = kokkukuuluvate sõnavormide kogum). Nt eesti keele sõnavormid metsa, metsas, metsast,  metsani esindavad sama lekseemi.  Lekseemideks loetakse ka püsiühendeid (idioomid,  fraseologismid), nt aia taha minema ‘ebaõnnestuma’.  5. Lekseem võib olla morfoloogiliselt lihtne (mets), tuletatud (mets+lane), liitne (mets+kass) või mitmest 
sõnast koosnev (metsa minema ’ebaõnnestuma’). 6. Sõne ehk eksemplar-sõna ehk sõnaeksemplar ehk tekstisõna on keeleteaduses ja filosoofilises 
loogikas  sõna eksemplar. See on kirjatähtede jada või kõneühik.  7. Morfoloogia – vormiõpetus, grammatika valdkond, mis uurib grammatilisi vorme; õpetus sõnade 
grammatilistest  koostisosadest. Mõttekas on vahet teha muutemorfoloogia ja  sõnamoodustusmorfoloogia vahel. 8. Leksikograafia – tihedalt leksikoloogiaga seotud uurimisvaldkond, mis kasutab leksikoloogia 
uurimistulemusi ja on arenenud seoses leksikoloogia arenguga. Kitsamas mõttes tähendab see 
õpetust sõnaraamatute koostamisest ning laiemas mõttes sõnaraamatutöö teooriat ja praktikat. 9. Sõnaraamatute koostamine ja leksikoloogiline süvauurimus on tihedalt seotud: mõlemad kasutavad 
vastastikku üksteise  uurimistulemusi. 10. Rosenplänter – Beiträge. 11. 19. sajandi leksikoloogiatöö tähendas peamiselt sõnade (väljendite) kogumist ja publitseerimist. 
Sajandi lõpupoole hakati looma uusi eesti sõnu (A. Grenzstein, K. A. Hermann), tegeldi teadlikult 
laenamise ja sõnamoodustusega. 12. Esimesed trükis ilmunud sõnavarakäsitlused sisaldusid juba vanimates grammatikates (Heinrich 
Stahl 1637, Johannes Gutslaff 1648; Heinrich Göseken 1660). •  Suurimad leksikograafilised allikad  enne F. J. Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatut (1869) olid 18. sajandi alguskümnenditest pärinev S. 
H. Vestringi eesti-saksa sõnaraamat (umbes 7000 märksõna) ning A. W. Hupeli sõnaraamat (I osa 1780, 
II osa 1818). 13. 19. sajandi tippteos: F. J. Wiedemanni akadeemiline eesti-saksa sõnaraamat. See tähendas uut 
kvaliteeti Eesti leksikoloogias nii oma mahu (50 000 märksõna) kui ka teadusliku läbitöötatuse 
poolest.  Sisaldab eri murdevariante, liitsõnu, juhumoodustisi, juhulaene, oskussõnu, nimesid,  fraseoloogiat jm. Sõnade  tähendusi selgitatakse saksa keele abil. Täiendatud ja parandatud 2. trükk  (1893) sisaldab juba umbes 60 000 märksõna. 14. Eesti leksikoloogia tippteosed • Andrus Saareste “Eesti keele mõisteline sõnaraamat” • Julius 
Mägiste “Estnisches etymologisches Wörterbuch” • “Eesti keele seletav sõnaraamat” • “Eesti murrete 
sõnaraamat” • “Eesti õigekeelsussõnaraamat  ÕS 2018”. 15. Diakrooniline leksikoloogia jälgib keele sõnavara kujunemist pikema aja jooksul, kaasates ka 
sõnavara  päritolu uurimise (genuiinne e algupärane sõnavara vs. laensõnavara). Viimane jagatakse  omakorda laenuandja  keele, laenamise aja ja viisi (suuline, kirjalik) järgi. 16. Eesti keele sõnavara on põhjalikumalt uuritud just diakroonilisest aspektist. Oluline oli sellealases 
uurimistöös võrdleva-ajaloolise  meetodi mõju. • Selle meetodi tõi Eestisse Mihkel Veske, hiljem  rakendasid seda nt Karl August  Hermann, Julius Mägiste, Paul Ariste, Paul Alvre, TÜ vana kirjakeele  töörühm jt. 17. Sünkrooniline leksikoloogia tegeleb uurimise ajal keeles olemas olevate sõnade analüüsimisega. On 
piiratud lühema ajaetapiga. Analüüsitakse sõnavara koosseisu, uusi laensõnu, sõnade tähendusi. Nt 
tuumsõnad, värvi- ja maitsesõnad, emotsioonisõnavara, isiksuseomaduste sõnavara, ruumisõnad.  18. Keele sõnavaraline koosseis muutub pidevalt. Seetõttu on keele sõnavara suurust raske täpselt 
hinnata. Sõnavara  täieneb neologismide e uudissõnade arvel. Samal ajal on keeles olemas aktiivsest  kasutusest  kadumas/kadunud sõnu, arhaisme. Eri tüüpi sõnaraamatud fikseerivad teatud liiki  sõnade hulga keeles.


19. Sõnad vananevad, kuna nendega tähistatu kaob kasutuselt (nt pidal, kolhoos, viisaastak, komnoor, 
drops); •  sünonüümid (sageli ilmekamad, kujundlikumad või omakeelsemad) võivad sõna kasutuselt  kõrvale tõrjuda, nt pannine ’patune’, penisitt ’väävel’, raamatunahk ’paber’, Saksamaa kukk ‘kalkun’; • 
polüseemilistes sõnades võib vananeda vaid üks tähendus, samal ajal kui teised säilivad keeles edasi, 
nt ehitus ’ehe’, kadumine ’kahetsemine’, katsuma ’vaatama; kogema’, pioneer ‘teerajaja; 
noorsooorganisatsiooni liige’ 20. Eesti keele sõnavara hulk suureneb pidevalt. Uued sõnad on kas uustuletised või laenud teistest 
keeltest.  Täiesti uusi juurmorfeeme, nn tehissõnu, lisandub tänapäeval vähe (nt raal ‘arvuti’, vandel  ‘elevandiluu’). 21. Arhaismidele vastanduvad neologismid e uudiskeelendid, mis on hiljuti käibele tulnud või alles 
soovitusstaadiumis keelendid või ka olemasoleva keelendi kasutusjuhud uues tähenduses. 
Neologismid võivad tähistada uusi mõisteid (nt turvavärav, riiulifirma, laserplaat, seinatennis) või tulla 
mõne keeles juba olemas oleva keelendi  asemele või kõrvale (nt spaa, lõimima) jpt. 22. Okasionaalsed e juhuneologismid – vaid ühe korra (ühes allikas) esinevad sõnad, mis on loodud 
ühes  konkreetses kommunikatsioonisituatsioonis ja pärast seda enam kasutust ei leia. See võib  toimuda hetkelise  nimetamislünga täitmise vajadusest või teadlikust ekspressiivsuse suurendamise  vajadusest. 23. Moeneologismid – tekivad teatud ajahetkel, mil neid ka intensiivselt kasutatakse, kuid nad ei leia 
teed  tuumsõnavarasse. Pärast ekspressiivsuse nõrgenemist asendatakse need uute moesõnadega.  Tänapäeval nt (ehk reklaamikeele mõjul) liialdatakse võimendavate eesliidetega, nt mega-, super-, 
ekstra-, hüper-; populaarsed on laia tähendusega  adverbid, nt põhimõtteliselt, oluliselt, suhteliselt,  praktiliselt, tegelikult. 24. Ajutised neologismid – need on uudissõnad, mis leiavad tee teatud kitsa grupi sõnavarasse. Aja 
jooksul  saavad need üldiseks, kaotavad uudsuse ja hakkavad täiendama sõnavara. Nt masu <  majandussurutis. 25. Vananenud sõnade hulgas tehakse traditsiooniliselt vahet historismide ja arhaismide vahel. 
Historismid tähistavad denotaate, mida tänapäeval enam olemas ei ole (võivad küll esineda nt 
muuseumieksponaatidena), nt koot ’endisaegne rehepeksuriist’, ruhi ’küna; puutüvest õõnestatud 
lootsik’.  Historisme kasutatakse siis, kui viidatakse ajaloolistele denotaatidele. Arhaismid on sõnad,  mille denotaadi  tähistamiseks on olemas uued tähistusvõimalused. Nt uur ‘kell’, trotuaar ‘kõnnitee’. 26. Sõnarikastus • Laenamine (tüvelaen koos mugandamisega) • Tüveloome (lühend- ja tehistüved) • 
Tähendusmuutused (idioomid, polüseemia jne) • Sõnamoodustus (tuletamine, liitmine, nende 
kombinatsioonid). 27. Eesti traditsioonis eristatakse sõnamoodustust sõnaloomest, mis tähendab täiesti uute, omaette 
tähendusega  tüvisõnade loomist. Eesti keele tavalisim sõnamoodustus kombineerib keeles juba  olemas olevaid  leksikaalseid morfeeme. Olulisimad sõnamoodustusviisid on kompositsioon  (liitmine),  derivatsioon (tuletamine) ja lühendamine. Kõik need järgivad väljakujunenud malle ja  reegleid.  K.A. Hermann,  J.Aaavik. 28. Võõrastest keeltest sõnavara laenamine toimub eri rahvus- ja keelerühmade otsesel või kultuurilisel 
kokkupuutel. Eesti keeles saksa keele vahendusel, nt kr angelos, lad angelus, vanaülemsaksa angil, 
saksa Engel, eesti ingel. 29. Keel rikastub uute laenudega teistest keeltest. Tänapäeval on kogu maailma keeli mõjutamas anglo- 
ameerika keeleruum, kust on pärit paljud moenähtused, aga ka teadus- ja tehnikauuendused. • Eesti 
keeles  võõrsõnu u 33 000 („Võõrsõnade leksikon”). Nendest umbes 10% on igapäevases kasutuses.  Mõnes tekstiliigis pigem võõrsõnade  üliküllus üle, nt mood ja meelelahutus, arvutiala, kokandus. 30. Rahvaste kontaktid, nt majanduslikud või kultuurilised. Kaubandusega seotud laenud: araabia keelest 
suhkur, alkohol, hašiš jt tulnud Euroopa kultuurkeeltesse, k.a eesti keel. •  Tugevamad, suuremad  rahvad mõjutavad nõrgemaid. Poliitiliste, kultuuriliste, teaduslike jm uuendustega kaasneb võõra 
sõnavara laenamine. Nt inglise keelest laenatakse  kultuurimõistete nimetusi (vanad: sport, poks; uued:  hiphop, triller).  Moenähtused muusikas, tantsus, riietuses. Eeskujude järgimine. Võõraste sõnade  kasutamisega tahetakse ennast massist  kõrgemale tõsta (keeleline prestiiž). 31. Võõrsõnu eristatakse tavaliselt laensõnadest. Neid iseloomustab see, et nad võetakse võõrast 
keelest üle koos  struktuurivõõrusega. See kehtib eesti keeles küll vaid tüvede kohta, sest muutuvatel  sõnadel  lisanduvad oma keele käände- ja pöördetunnused, nt e-mailile, halloween’ile, spaas,  koalitsioonis, referendumile, ufod, missioonist. 32. Võõrusastmik omama poolt võõrama poole on: 1) omasõnad, 2) võõrsõnad, 3) võõrnimed, 4) 
tsitaatsõnad ja -väljendid. 33. Laensõnad – võõrastest keeltest laenatud sõnad, mis on keeles kodunenud ja kohandatud keele 
hääldussüsteemi ja häälikulise  struktuuriga. Keelekasutajad ei taju neid sõnu enam võõrastena, neil  puuduvad võõrsõna tunnused (struktuurivõõrused), nt kool, kahvel, kapsas, sink, suhe, tehas.


34. Eesti kirjakeeles moodustavad omatüved umbes 55% ja laentüved 45%. Soome ja eesti keeles võib 
sama sõnatüvi pärineda eri allikatest: soome keeles rootsi keelest, eesti keeles alamsaksa keelest. • 
Paljudel juhtudel on uuemad laensõnad kirjakeeles rööpselt kasutusel nii tsitaat- kui ka võõrsõnana. 35. Näiteid uuematest laensõnadest • brand – bränd ‘tootemark’ • cover – kaver ‘töötlus’ • fan-club – 
fännklaab ‘poolehoidjate klubi’ • charter – tšarter ‘transpordivahendi üürileping’.  Laenud põhilised  kultuurisõnavaras, umbes 85% inglise keelest. 36. Internatsionalismideks nimetatakse sõnu, mille denotaat kuulub algselt väljapoole mingi rahvuskeele 
kogemusvaldkonnast. Nende sõnade keeldetulek on rahvusvahelise kultuurivahetuse tulemus, nt 
viski, sigar, kaaviar, dollar, baar, lounge, lobby jt. 37. Tõlkelaenud jagunevad laenatud moodustusstruktuurideks, s.t eesti sõnadeks, mis on moodustatud 
võõra eeskuju järgi, nt isamaa (sks Vaterland), eeskuju (Vorbild), seebiooper (soap-opera), nutitelefon, ja 
tähenduslaenudeks, kus omasõna saab võõra eeskuju kohaselt juurde uue tähenduse, nt rohelised, 
täht, täna ‘praegusel ajal’. 38. Sõnavara piirkondlikud variandid on lekseemid, mis erinevad üksteisest geograafilise esinemisala 
poolest. Need  ei ole kogu keeleruumile ühised. Seejuures eristatakse standardvariante ja  regionaalseid variante. Kirjakeel ei ole kohalike murrete summa. See on omaette allkeel, mida õpiti ja 
omandati  varem (veel nt 20. sajandi algul) nagu teist keelt. Eesti keelel on olemas üks standardvariant  – nn  normkirjakeel. 39. Regionaalsed sõnavaralised variandid – murded ja kohalikud kõnekeelekujud. Sõltuvad piirkonnast, 
sotsiaalsest  kihist, kommunikatiivsest situatsioonist ja kõneleja rollist. Foneetiliste ja  morfosüntaktiliste tunnuste kõrval on olemas ka paikkondlikult markeeritud sõnavara, mis võimaldab 
nt otsustada, missugusest Eesti piirkonnast kõneleja  pärit on. Nt Võru- ja Setumaa, saared. 40. Tänapäeval tegeldakse maailmas üha enam linnakeelte uurimisega. Eri linnades on kasutusel teatud 
määral  erinevad kõnekeelekujud, mis erinevad nt maapiirkondades kõneldud keelest. Linnakeeled  kui  murrete ja kirjakeele sulamid. Regionaalsed kõnekeelekujud näitavad paikkondlike dialektide  lähedust või kaugust.  Eestis nt vastandub kõige selgemalt Põhja- ja Lõuna-Eesti keelekuju.  Lõunaeesti regionaalsed keelekujud on tugevamalt murdelise varjundiga. Ka linnakeeltesse võetakse 
üle murdelisi  lekseeme, kuid selle kõrval võib olemas olla ka linnade erisõnavara (vähemalt võib seda  eeldada suuremate linnade nagu Tartu ja Tallinna puhul). 41. Sotsiaalsed faktorid mõjutavad sõnavara, nimetusena tähistab seda termin sotsiaalne variant. Selle 
all, mida nimetatakse eesti keeleks, tuleb  mõista erinevaid keelekasutusvorme, mida on võimalik  kirjeldada kui teatud spetsiifiliste tunnuste  summat. Need tunnused jagunevad eri keeletasandite  vahel. 42. Võib vahet teha eri vanusegruppide keele vahel: lastekeel (alates esimestest sõnadest kuni 
eelkoolieani),  õpilaste ja noortekeel. Viimane on kiiresti muutuv ja regionaalselt erinev sõnavara,  mida  iseloomustavad tüüpiliselt loov suhtumine standardsõnavarasse (selle mugandamine  tähendusvariante lisades); rohke  vulgarismide ja tabusõnade, madalkeelsuse kasutamine; uute  intensiivistavate adverbide või adjektiivide kasutamine (cool, mega-cool, äge, mõnna); 
interjektsioonide ja emotsionaalsete sõnade eelistamine (täiega, vingelt); originaalsete 
tervitusvormelite kasutamine (tšauki, jou) ja sõnamängud. 43. Järgmine eristuv rühm on töötavate täiskasvanute keel (heterogeenne), sellele järgneb seenioride e 
vanurite keel. Viimast iseloomustab vananenud sõnavara sage kasutus (Eestis ka murdejooned, nt eila, 
õhta, praegalt, pliita), parem  fraseoloogia tundmine ja kasutamine, arenenud semantiline kompetents.


44. Ajutised sotsiolektid esinevad lühiajaliselt teatud hobi või muu vaba aja veetmise vormi alusel 
moodustuva  grupi piires. Siia kuuluvad ka ametikeeled. Enamiku erialakeelte puhul saab rääkida  teooriakeelest, ametikeelest ja erialasest üldkeelest. Erialakeele keskmes on terminid, mis on 
ideaaljuhul  täpselt defineeritud, kindlad ja ühetähenduslikud. Nad on osa terminoloogiasüsteemist ja  alluvad normimisele. 45. Paronüümid on kõlalt sarnased, kuid tähenduselt erinevad sõnad. Paronüüme kasutatakse kõnekeeles 
sageli  ebaõiges tähenduses. Nt  enamik - suurem osa  enamus - arvuline ülekaal  ennem - pigem   enne - varem  esindama - kellegi või millegi nimel esinema või tegutsema;  esitama - avaldama, 
millegagi esinema;   esitlema - tutvustama;  juhend - eeskiri, reeglite kogu;  juhis - reegel, juhtnöör;   juhtum - üksiksündmus, kord; juhus - ettearvamatu sündmus või olukord;  järele - ajaliselt hiljem, 
ruumiliselt või järjestuses tagapool;   järgi - põhjal, alusel. 46. Paronüümid e sarnassõnad – sõnad, mis sarnanevad nii häälikkuju (kirjapildi) kui ka tähenduse 
poolest? Need on  derivatsiooni kaasnähtuseks. Kuna derivatsioon (tuletus, sõnatüvest tuletusliidete  varal uute sõnade (derivaatide) moodustamine, nt kivi – kivistis, kivim, kivistuma) on eesti keeles 
üks  produktiivsemaid sõnamoodustusvõimalusi, on eesti keel paronüümirikas keel. Paronüümid  moodustavad  paronüümipesi – häälikuliselt ja tähenduselt sarnaste sõnade kogumeid. 47. Paronüümia teke: samale tüvele lisatakse erinevaid tuletussufikseid, nii et moodustub 
paronüümipesa, s.t sama tüve juurde kuhjub tuletisi. Nt lahk: lahklane ’lahkuhoidja, -lööja, lõhestaja’, 
lahklus ‘lahkulöömine, lõhestus’, lahkmik ‘lahknemiskoht, lahkmekoht’, lahknemine ’hargnemine; 
lahkulöömine’, lahknev ’hargnev; lahkuminev’, lahknevus ’hargnevus; lahkuminek’. 48. Tähendussarnasus lähtub sama tüve kasutamisest. Kui ka sufiksi tähendus on sarnane, süveneb 
paronüümia (nt  tegijaliited - lane, -ja, -ur); kohaliited -stik, -stu: järvestik ’GEOGR järvede rühm’;  järvistu ’GEOGR üksteisega seotud järvede rühm’. 49. Teatud tüvede sobivusel tuletusaluseks on vormilised ja tähenduslikud iseärasused. Tuletiste 
kuhjumist tüve juurde soodustab tüve teisenemine eri häälikkujuga variantideks (esi: esik, esimene; 
ede: edenema, edev; ette: ettur; ee-: ees, eesmine, eest, eel, eellane, eelmine). 50. Variantide kaugenemine üksteisest viib pikas perspektiivis uute tüvede tekkimiseni. See vähendab 
osaliselt tüvede  ülekoormust ja võimaldab loomulikul teel paronüümiast hoiduda. Sama tüve variante  hakatakse keelekollektiivis  tajuma eri tüvedena. Tuletusele on vastuvõtlikud abstraktse tähendusega  tüved, mis väljendavad  ruumiorientatsiooni, nt esi-, ala-; koos- või lahusolu (ära-, side-); kohta (ase-,  paik-, maa-; üldisi tegevusi (tege-, loo-, ela-, mine-). 51. Paronüümia näiteid • käsitama ’aru saama, mõistma; tarvitama, rakendama’ • käsitlema ’vaimselt 
millegagi tegelema, midagi arutama; töötlema, keemiliselt mõjutama’ •  käsitsema ’käte abil kasutama’•  elama ’elus olema, eksisteerima; elunema’ • elunema ’elanikuna asuma’ • elutsema ’elunema; 
kiratsevalt elama, vegeteerima’ •  elutama ’eluga täitma, asustama’ • elatama ’ülal pidama’ • elatuma  ’ära elama, ülalpidamist saama’ •  elustama ’ellu äratama; elavdama’ • elustuma ’ellu ärkama; virguma,  elavnema’. 52. Paronüüme kasutab paronomaasia, s.o sõnamäng, kus sisult erinevaid sõnu ühendab nende 
pseudoetümoloogilisest seostamisest, samatüvelisusest vm johtuv kõlasarnasus. Nt tõusikud, tõu-
sikud. Ott Kangilaski: hagijas 'pidevalt hagisid esitav, hagelusluulu põdev isik'; karikas 'kariderohke (meri 
vm)'; klimberdaja 'klimbitegija'; kogelema 'pidevalt või korduvalt kogema'; sulistama 'kedagi suliks 
tembeldama’. 53. Teine sõnamängude objekt on olnud võõrsõnade ümberstruktureerimine: adressant 'külakorda käiv 
kerjus, kes on varustatud aadressidega'; kontakt 'riietamata luukerest tehtud maal või joonis'; mulinee 
'mulisemise lõpp-produkt’. 54. Mitmetähenduslikkus on sõnavaras pigem reegel kui erand. Sama sõna võib eri kontekstides saada 
erinevaid  tõlgendusi. 55. Mitmetähenduslikkust esineb lekseemide puhul eri kujudel: • polüseemia (suu, leht, pirn) • 
homonüümia (laim ’puuvili ja alusetu kuulujutt’, aas ’silmus ja rohumaa’) • homofoonia (paas ja baas, 
pall ja ball, hale ja ale) •  homograafia (pal’kjapalk,sul’gjasulg,nutt’ja nutt) Reeglina laheneb  mitmetähenduslikkus  konteksti toel. 56. Termineid püütakse säilitada monoseemilistena, et tagada termini läbipaistvus, ehkki see on paiguti 
raske. Keele ökonoomsuse printsiipi järgides muutub enamik sõnu keelekasutuse käigus 
polüseemseks (kontekst ja kasutussituatsioon võimaldavad eri tähendustel vahet teha). Seega peab 
vastuvõtja tegema pidevalt  kontekstuaalseid valikuid. 57. Polüseemia all mõistetakse regulaarset mitmetähenduslikkust, st juhtu, kus ühe formatiiviga on 
püsivalt seotud mitu tähendusvarianti (semeemi). Polüseemsel sõnal on niisiis mitu üksteisega 
seotud tähendust. Etümoloogiliselt on tegemist ühe sõnaga, millel on aja jooksul kujunenud mitu 
tähendust.


58. Polüseemiat tekitab inimeste loomupärane püüd loova, kujundliku keelekasutuse poole. Polüseemiat 
toetab inimese  meelepidamisvõime – mingis seoses tuntud sõnale lisandunud tähendust on lihtsam  meeles pidada kui  suurel hulgal uute tüvede tähendusi meelde jätta. Nt hiir (loom; arvutiseade),  hüppama ‘üles-alla liikuma; uhkeldama’.  Olemasolevale sõnale uue tähendussisu andmine on ka  eesti keeles levinuim sõnavara rikastamise viis. 59. Homonüümideks nimetatakse samakujulisi, aga erineva tähendusega sõnu (oluline on erinev 
päritolu). NB!  Etümoloogiline erinevus võimaldabki homonüümial ja polüseemial kõige selgemat  vahet teha. Homonüümia puhul võib kaasneda muutus grammatilises kasutuses (erinev muutmine ja 
sageli ka sõnaliik), mitte küll alati, nt pank, aas, kangur ’kivihunnik; kuduja’. 60. Homonüümia on seega sõnakujude juhuslik ühtelangevus, nt • oma- ja laensõna puhul (tee, pank) • 
eri päritoluga  laensõnade puhul (kumm ‘materjal ja sellest toodetud ese’; ‘võlv’).  61. Erijuhtum: vormihomonüümia = juhuslik ühtelangevus eri liiki sõnade vormistikus, nt seal 1) 
kohamäärsõna 2) nimisõna siga adessiiv.  pea 1) kehaosanimetus (nimisõna) 2) tegusõna pidama  käskiva kv ainsuse teise pöörde vorm 3)  ajamäärsõna ‘varsti’ 4) määramäärsõna ‘peaaegu’. 62. Homofoonid on lekseemid, mis kirjutatakse erinevalt, kuid hääldatakse sarnaselt (nt ball – pall, tušš – 
dušš). 63. Homograafid on lekseemid, mis kirjutatakse ühtmoodi, kuid hääldatakse erinevalt. Nt 
palatalisatsiooni kirjapildis märkimata jätmise tõttu palk ‘puitmaterjal’ – palk ‘töötasu’, kann ‘lauanõu’ – 
kann ‘lelu, mänguasi’. 64. Sünonüümia ehk samatähenduslikkus tähendab kahe või rohkema erineva lekseemi mõiste ja märgi 
vahekorra samasust, samatähenduslikkust. Siin eeskätt leksikaalne, s.t sõnade ja püsiühendite 
sünonüümia, ehkki  on olemas ka morfoloogilist (nt kanasid e kanu; pesasse e pessa) ja süntaktilist  sünonüümiat (Kui suvi saabub ~ suve saabudes ~ suve tulekul ~ suve tulles lähen maale.) 65. Sünonüümseid sõnu nimetatakse sünonüümideks. Mõiste sünonüümika märgib ühelt poolt 
sünonüüme  käsitlevat leksikoloogia haru, teiselt poolt ühe keele sünonüümide kogumit.  Sünonüümkond on sünonüümirida, mille liikmed väljendavad sama põhitähendust, kuid võivad 
erineda tähendusvarjundi, stiilivärvingu ning kontekstisobivuse poolest. 66. Sünonüümkonnas on üks dominant ehk peasõna, mis on kõige harilikum ja stiililt neutraalne sõna, 
sobides sellisena  erinevatesse kontekstidesse. Muud sõnad on enamasti mingi stiilivärvinguga,  seega stiililt  markeeritud, alates kõrgstiilist ja lõpetades argi- ja vulgaarkeelega. Sünonüümkonnad  on  avatud read, neid saab pidevalt täiendada. Sünonüümirea dominant koondab enda ümber kõik  selle rea  tunnustega lekseemid. 67. Sünonüümia on astmeline: saab rääkida täielikust sünonüümiast e täissünonüümiast (tähenduse 
identsusest), mis eeldab, et vastavaid sõnu saab üksteisega asendada kõikides olukordades ja 
kontekstides,  ilma et denotatsioonis või konnotatsioonides midagi muutuks. Nt oma- ja võõrsõna  paare terminoloogias (nt keeleteadus – lingvistika, lihtminevik – imperfekt), samuti murdelisi variante 
pang – ämber, voodi – säng ja grammatilisi variante kuigi – ehkki. 68. Osasünonüümia (tähendussarnasus) tähendab, et sünonüümsete sõnade tähendused langevad 
kokku vaid  osas kontekstides või seal, kus nende omavaheline asendamine ei muuda lause  tõeväärtust, nt piin – vaev, vilets – hädine. Kõne alla tulevad mitmesugused stiilivarjundid, 
intensiivsusastme erinevus (ilus – kena), sotsiaalsete gruppide erinevused (isa – paps, isa – taat). 69. Sünonüümide tekke põhjuseks on keele muutumine ja täienemine; nt laenamine suurendab 
sünonüümide  hulka keeles. Sageli laenatakse sõnu, mille mõiste tähistajana on keeles juba sõna  olemas, nt mõrsja (balti laen) – pruut (sks laen), vaba (vana slaavi laen) – prii (sks laen), võõrastemaja – 
hotell.  Kirjakeel saab sünonüümide näol täiendust ka murretest jt allkeeltest, eriti terminoloogiast,  ent ka  slängist. 70. Sünonüümia rikastab keelelise väljenduse võimalusi. Sünonüüme tekib ka keele produktiivsete 
sõnamoodustusmallide alusel, nt sõnade liitmise ja tuletamise teel. Nt mandumine – degeneratsioon, 
dekadents, marasm, langus, väärastus, väärastumine, allakäik, taandareng, taandarenemine, 
tagasiminek. 71. Vastandusseose puhul annab lekseemide omavahel vahetamine hoopis teistsuguse tähenduse, sest 
lekseemid, mis on  vastandusseoses, ei saa samaaegselt teatud denotaadiga seostuda. (Kui X on a,  siis ei ole ta b).  Vastandusseosel on mitu väljendusvormi: kontradiktsioon (vasturääkivus), mille  moodustavad  kontrastsõnad, mis tähistavad polaarseid vastandusi, nt surnud – elus, meelde jätma –  unustama, õnnestuma – ebaõnnestuma, alaline – ajutine, tüdruk – poiss. 72. Teine väljendusvorm on antonüümia (kitsamas tähenduses) – sellest räägitakse juhul, kui kahe 
kontrastsõna vahel on olemas vaheastmeid, nt tulikuum – kuum – leige – jahe – külm – jääkülm. Seda 
suhet nimetatakse ka  kontraarseks vastanduseks.


73. Antonüümiasuhtele on iseloomulik graduaalne vastandus. Antonüümiasuhtes olevad sõnad on 
vastandatud ühe semantilise tunnuse alusel, muus osas langeb nende tähendus kokku, st 
antonüümidel on olemas teatav tähenduslik ühisosa. Üleminek ühelt antonüümirea liikmelt teisele on 
sujuv, täielikus vastandusseoses on vaid skaala algus- ja lõpp-punkt. Sageli saab antonüümiasuhe 
kindla kuju konkreetses lausekontekstis (kontekst määratleb aluse, millelt vastandus toimub), nt • 
madal – kõrge • madal – sügav • madal – üllas. 74. Kolmas liik on konversioon, mis puudutab lekseeme, mille tähendused on üksteisega peegelpildis 
seotud, nt peremees – sulane, ostma – müüma. Siia alla kuuluvad ka  direktsionaalsed vastandused,  suunaga seotud vastandused, nt üles – alla, tulema – minema, avanema – sulguma, tõus – mõõn. 
Samuti kuuluvad siia põhjuse-tagajärje suhte alusel eristuvad vastandused, nt kaotama – leidma. 75. Neljas seos on ühildumatus – selline on seos, mis puudutab üksteisega seotud suletud sõnaridu, 
mille naaberliikmed  välistavad üksteist, nt jaanuar, veebruar, märts ... detsember; põhi – lõuna – ida –  lääs. 76. Sarnase tähendusega lekseemide vahel võib olla ka alluvussuhteid. Ülemmõistet nimetatakse sel 
juhul  hüperonüümiks ja alammõistet (klassifikatsioonis allpool paiknevat mõistet) hüponüümiks.  Samal semantilisel tasemel paiknevaid sarnaseid sõnavaraüksusi nimetatakse kohüponüümideks. 
Teoreetiliselt  saab suurt osa keele sõnavarast erineva põhjalikkusastmega hierarhiliselt liigitada. 77. Üks ja seesama sõna võib olla mõne klassi suhtes hüponüüm, teise klassi suhtes aga hüperonüüm. 
Liigitamine toimub alati mingi kindla tunnuse alusel. Sellist jaotust nimetatakse taksonoomiliseks 
klassifikatsiooniks, millele ei allu siiski kõik keele sõnad. Enamasti kasutatakse sellist hierarhilist 
struktuuri  entsüklopeediliste teadmiste esitamisel teaduses. Argikeeles ei pruugi inimene sellest  süsteemist kinni pidada. 78. Üks tähendushierarhia erinähtusi on meronüümiasuhe, mis kajastab reaalses maailmas kokku 
kuuluvate  üksuste vahelist osa-terviku suhet.


79. Tervikut tähistav sõna on holonüüm, terviku osi tähistavad sõnad meronüümid (partonüümid). • Osa 
entiteet ei esine kunagi üksi, vaid kuulub kokku mingi tervikuga (nt vars on alati millegi osa, samuti 
pea või saba). Seega  viidatakse osa mainimisel samal ajal ka tervikule. 80. Leksikaalsed üksused – Sõna, täpsemalt: leksikaalne sõna ehk lekseem, on sama tüve alusel 
moodustatud  sõnavormide kogum. Nt kogum jõgi, jõe, jõge, jõkke, jões, .., jõed, jõgede, jõgesid ..,  millest üks vorm valitakse sõna esindajaks – eesti  käändsõnadel on selleks ainsuse nimetav ja  pöördsõnadel ma-tegevusnimi. Seda esindajat kutsutakse algvormiks ehk võtmevormiks. Kui pole 
tarvis  täpselt eristada, siis kasutatakse sõna ka sõnavormi tähenduses. 81. Sõnavorm on iga grammatiline vorm, milles mingi leksikaalne sõna esineb. Nt tegi, teen, tehakse, 
tehtud, oled teinud, tegemaks .. on  sõnavormid sõnast tegema. Sõnavorm on suurim morfoloogia ja  vähim süntaksi üksus. 82. Sõnavorm esineb tekstis sõnena (nt iga tegi, mis kuskil tekstis ette tuleb). Sõne on tekstisõna, s.o iga 
eraldi sõna tekstis. Kirjalikus tekstis on ta kahe naabertühiku (või üldse naabereraldaja) vahele jääv 
tähtede järjend. Seda mõistet kasutatakse eelkõige  sõnavarastatistikas.