Visuaalne antropoloogia (2)

Enne kui kerkis esile üldse antropoloogia kui selline, tegelesid etnograafid pildistamisega kui uurimise läbiviimise vahendiga. Antropoloogid tegid filme ja fotosid eesmärgiga päästa etnoloogiat ja salvestada järeltulevale põlvele. 1839. leiutas Louis Daguerre fotoplaadi. Evolutsionismi peetakse antropoloogia aluseks. Evolutsionistid pildistasid tööriistu ja järjestati neid arengu järgi. Hiljem inimesi e antropomeetria , reastati inimeste kehad mingite omaduste või mõõtude järgi. 1872. tegeles Eadwerad Muybridge kronofotograafiaga, pildistades esialgu hobuseid, siis alasti inimesi. Kronofotograafiat peetakse etnograafilise filmi aluseks. 1895 . sündis esimene film (vennad Lumiere´id). 1898 läks antropoloog A. C. Haddon ja psüholoogia taustaga W. H. R. Rivers Torrese saartele ( Austraalia saared). See oli esimene kord kui akadeemikud läksid ise informatsiooni otsima . Tehti 4 min film pärismaalastest. 1901. läksid bioloogia professor W. B. Spencer Austraaliasse uurima arunta hõimu ( aborigeenid ). Temaga liitus austraalasest amatöör antropoloog F. Gillen. Kasutasid uurimuses ka filmikaamerat. Said kokku 40 min materjali. Spencer tegeles ka algelise montaažiga, viies kaamerat lähemale ja kaugemale.
Franz Boas oli Austriast pärit juut , kes tegi karjääri Ameerikas. 19s. lõpul uuris kwakiutl´i hõimu ( inuitid =eskimod), Loode-Ameerikas. Boas kritiseeris evolutsionismi. Ta lükkas tagasi evolutsionistliku arusaama, nagu areneksid kultuurid madalamalt astmelt kõrgemale. Ta arvas et vaja on uurida ainult ühte kultuuri põhjalikult. Boas ütles, et kõik kultuurid on võrdsed, sest moodustavad omaette tervikud. Tema antropoloogiline huvi oli keelte, mõtlemis- ja eluviisi vastu. Boas oli huvitatud fotografeerimisest, aga arvas, et tema huvitusalu on raske fotografeerida.
Bronisław Malinowski oli Austria-Ungari antropoloog. Oli antropoloogias funktsionalismi (otstarbekohasus) esindaja. Kritseeris samuti evolutsionismi. Pidas oluliseks uurida ühiskonna funktsioone. Ühiskond on orgaaniline tervik, mis koosneb erinevatest osadest, aga siiski tervik. I maailmasõja ajal teostas uurimist Austraalias. Püüdis välja selgitada kuidas üks ühiskond toimib, et siis teha universaalseid järeldusi. Teine oluline funktsionalismi esindaja oli A. R. Radcliffe - Brown , ka strukturaal-funktsionalismi rajaja. Tegeles sellega, mis polnud nähtav, seega ei saanud visuaalselt näidata. Funktsionalism üldiselt huvituski varjatud kultuurist (tekkis uurija peas), mida oli võimalik pigem kirjeldada kui pildistada või filmida. Keskendus ühiskonnale kui tervikule.
Robert Flaherty oli Ameerika filmitegija ja ühtlasi ka dokumentaalžanri alusepanija. 1922. esilinastus tema esimene film "Nanook", mis oli ka üldse esimene täispikk dokumentaalfilm. Ennem filmimist elas filmitavatega pikalt koos. "Nanooki" kritiseeriti kuna ta ei näidanud päris reaalset elu, nt ei olnud filmis vintpüsse, mida eskimod tegelikkuses kasutasid. Flaherty eesmärk oli näidata eskimosid ilma lääne mõjuta.
Etnograafiline mängufilm
Varsti hakkas tuntust koguma žanr etnograafiline mängufilmi. Etnograafilises mängufilmis oli käsikiri, stsenaarium ja näitlejad. Tegevuspaikadeks olid eksootilised kohad koos eksootiliste rahvastega. Eesmärk oli põlisrahvaste eluviisi ja ühiskonna tutvustamine läbi tegelaste vaheliste suhete. Tegevustik oli filmis küll välja mõeldud, aga püüdis sarnaneda reaalse olukorraga antud paigas. Flaherty sattus tegema ühte etnograafilist mängufilmi koos filmitegija W.S. Van Dyke´ga , film oli "White Shadows in the South Sea" (1928). Õige pea selgus, et nad ei saa kahekesi koos töötada kuna neil oli erinev nägemus, kuidas sellist filmi teha ning Flaherty lahkus. Etnograafilise mängufilmi ja hollywoodliku filmi vahele saab paralleele tõmmata. Van Dyke´le aga selline filmikäsitlus sobis ning ta tegi ridamisi veel sarnaseid filme. Tema üks kuulsamaid etnograafilisi mängufilme on " Eskimo ", mis rääkis inupiat´ide hõimust. Lisaks etnograafilistele mängufilmidele tegi ka tavalisi Hollywoodile omaseid filme.
Flaherty sattus järjekordselt tegema etnograafilist mängufilmi "Tabu"( 1931 ) seekord F. W. Murnauga. Murnau oli Saksa filmitegija, kes oli emigreerunud Ameerikasse ning teinud seal ka mõned filmid. "Tabu" filmiti Prantsuse Polüneesias ja oli püstitatud osaliselt polüneesia kultuurile . Flaherty filmis ainult esimese stseeni ning varsti lahkus jällegi erimeelsuste tõttu. Murnau pidi filmi üksinda lõpuni tegema. Nädal enne esietendust sai Murnau surma (Flaherty siiski võttis tema matusest osa). Flaherty üks põhjus mõlemast filmist lahkumiseks oli see, et ta tahtis eemaldada kõik läänelikult mõjutused filmist. Murnau ja Van Dyke tahtsid näidata kuidas olukord tegelikult on, nt filmis "Tabu" said oma osa ka eurooplasest kaupleja ja hiinlasest ebaaus kõrtsipidaja.
Knut Rasmussen , taani- inuiti päriolu antropoloog ja polaaruurija, tegi filmi " Wedding of Palo", mis oli samuti etnograafiline mängufilm ning rääkis eskimo armastusest.
Reisifilmid
Ernest B. Schoedsack oli Ameerika filmitegija (algselt lihtsalt kaameramees). I maailmasõja ajal sattus kaameramehena Euroopasse ning kohtus ameeriklasest lenduri Merian C. Cooper´iga, kes oli ühtlasi huvitatud filmide tegemisest. Peale sõjategevuse lõppu hakkasid koos dokumentaalfilme tegema. Esimene koos tehtud film oli " Grass " (1925) ning rääkis bakhtiari hõimu ( Iraan ) teekonnast üle lumise mäe teisele poole enne kui loomad nälga surevad. Järgmine film oli " Chang "(1927), film räägib isani (Tai) poisist, kes võitleb džunglis ellujäämise nimel. Filmis "Chang" kombineerisid reaalselt filmitud ebareaalse/laval filmituga . Varsti hakkasid ka teistsuguseid filme tegema, kõige kuulsam fantaasifilm " King Kong"(1933).
Reisifilmide tegija oli veel vähe tuntud Vladimir Jerofejev (1898-1940), tegi filme kirkiiside ja tadžikide elust. 1927. tegi filmi "Polaarjoone taga".
Franz Boase õpilane oli Ruth Benedict , mõlemad olid antirassismi teoreetikud (üks rass ei ole teisest kõrgem). Benedict ütles, et inimese kaudu saab mõista kultuurile omast temperamenti. Benedicti õpilane oli Margaret Mead, neid peetakse mõjukamaiks naisantropoloogideks. Mead uuris seksuaalse küpsusega seotud käitumisviise. Ta ütles, et küpsuse saavutamine on seotud kultuuriga , milles kasvatakse, ja ei ole bioloogiline. 1936-1938 tegi Meade välitöid koos oma mehe Gregory Bateson´iga Uus- Guineas Bali saarel iatmuli rahva juures. Bateson oli lisaks veel keele. ja sotsiaalteadlane ja semiootik . Kasutasid fotosid ja filmi., tegid umbes 25 000 fotot . Uurisid iatmulide käitumist. Avastasid erinevuse laste kasvatamises, et kui lapsed on emotsiooni kõrgpunktis, siis emad hakkavad neid ignoreerima. Batesonil ja Meadil oli erinev arusaam kaamera kasutamisest. Mead võttis kaamerat kui nurgas seisvat dokumeteerijat ja Bateson tahtis kaamerat liigutada, zuumida ning filmitavat valida.
JEAN ROUCH
Jean Rouch oli Prantsuse filmitegija ja antropoloog. Õppis teedeehituse inseneriks ning sattus seda tööd tehes Lääne-Aafrikasse Nigeeriasse (1940). Ehitusel sai kümme kohalikku töölist välgu tagajärjel surma, šamaan tegi nende üle riituse . Rouch ütles, et sellest ajast hakkas huvituma antropoloogiast. Kohtus seal Damouré Zika´ga, kes oli ka teedeehitamisel abis ja oli selle sama šamaani lapselaps. 1946. käis sõpradega Lääne -Aafrikas paadimatkal, mida nad filmisid. Rouch ei olnud filmituga rahul ning see innustas teda filme tegema hakkama. Teda peetakse etnofiktsiooni (improviseeritud tegelikkus) rajajaks, esimene film selles stiilis oli " Hauka "(1950). Hauka oli religioosne liikumine, kus tantsiti, et saada enda sisse Briti koloonia haldurite vaim, seejärel etendati transi all olles militaarseid tseremooniaid, mida kolooniate halduridki päriselus. Etnofiktsioonis etendavad uuritavad/filmitavad oma kultuurilisi kogemusi läbi improvisatsiooni kaamera ees. Need improvisatsioonilised etendused võivad paljastada aspekte, mida muidu oleks keeruline leida. Kaamera-ja režisööri töö võidakse samuti kohapeal improviseerida. Lugu ja dialoogid on ka välja mõeldud koha peal. Kaamerast saab kui filmi osaline. Rouch provotseeris reaalsust end paremini avama. Rouch tahtis toota jagatud antropoloogiat, see tähendab, et filmitavad saavad filmi lavastamisel kaasa rääkida nt Jaguar (1965), Petit a petit (1968) ja "Moi un noir "(1958). "Moi un noir" oli samuti etnofiktsioon, tehtud koostöös Nigeeria filmitegija Oumarou Ganda`ga, kes samuti mängib ka filmis. Film filmiti Elevandiluuranniku tollases pealinnas Abidjanis. Film räägib Nigeeria immigrantidest. Näitlejad segavad reaalseid elatud sündmusi (seoses migratsiooni , vaesuse ja võõrmaalastele suunatud viha) fantaasiaga.
Rouch oli veel alusepanijaks liikumisele cinéma vérité. Selle idee oli, et kaamera ja montaaži abil saab luua sügavama reaalsuse dokumentaalfilmidesse. Kaamera silm tungib sügavamale struktuuridesse. Kiire montaaži abil saab edasi anda reaalset kogemuslikku kiirust. Populaarne oli filmida pilt ja lindistada hääl eraldi ning pärast sõeluda välja parim filmimaterjal ja sobitada häälega. Rouchile tähendas see, et nüüd sai filmitavale lähemale kui varem, olla intiimsemas kontaktis. Cinema verite tuli kasutusele vene filmitegija Dziga Vertovi kinopravdast. Vertov arvas, et kui fragmendid reaalsusest kokku organiseerida, siis avaldavad nad sügavama tõe, mida palja silmaga pole võimalik näha. Kino -Pravda oli ringvaate seeria, keskendudes igapäevastele asjadele nagu põllumeeste organiseerimine kolhoosidesse, trollisüsteemi parandamine. Need olid väga eksperimentaalsed ning kriitikud pidasid neid kergelt arust ära olevateks. Tema üks tuntumaid filme on "Man with the Movie Camera"(1929), kus ei olnud näitlejaid ja lugu, näitab lihtsalt linnaelu Nõukogude Liidus. Püüdis reaalsust, mida muidu ei näe, et seda siis paljastada ekraanil . Vertovil oli veel teine termin kino- Glaz e kino-silm. Teooria selle kohta oli, et kaamera on instrument paljuski sarnane inimsilmale. Instrument, mida on parimalt kasutatud uurimaks päriselu sündmusi. Vertov ise ütleb kino-silma kohta: "Ma olen silm. Ma olen mehaaniline silm. Ma olen masin. Ma näitan teile maailma nii nagu ainult mina seda näen."
Cinema verite´ga sarnane mõiste on direct cinema, mida kasutati põhiliselt Ameerikas. Kuulsaim direct cinema esindaja Fred Wiseman. Ameerikas suhtuti sellesse nii, et nüüd sai filmitegija distantseeruda. Filmitav ei tajunud enam nii palju kaamera kohalolu . Direct cinema esitleb tõde sündmuste/subjektide üksikasjaliku välise vaatluse läbi, keskendudes välistele probleemidele. Filmitegija on tagashoidlikum ja sekkub filmi ise vähem. Cinema verite püüab välja kiskuda (kõikvõimalike vahendite abil) tõelisi seespool olevaid ideid ja püüab neid järk-järgult avada. Keskendub indiviididele. Cinema verite puhul on filmitegijad rohkem provotseerivamad ja ka ise osalevamad.
Ciné trance on jällegi Rouch´ilt tulnud termin. Rouch ise kirjeldab seda kui filmimisviisi, kus ei zuumita, vaid kõnnitakse koos kaameraga. Järgnedes tantsijale, preestrile ei ole filmija enam tema ise, vaid mehaaniline silm koos elektroonilise kõrvaga. See on kummaline muutumise staadium, mis leiab aset filmitegijas . Lisaks võib sellest osa saada ka publik. See on nagu totaalne alistumine sündmustele filmimise /vaatamise ajal.
HARVARDI KOOLKOND
Ameerika visuaalse antropoloogia oluline osa oli Harvardi koolkond. See sai alguse perekond Marshall´idest. Alguses käisid perekonnaga Kalahari (Lõuna-Aafrika) kõrbes pikal perereisil, võeti kaasa ka filmikaamera, millel filmis poeg John Marshall. Tagasitulles loodi filmitud materjali monteerimiseks Film Study Center Harvardis. Selle juhatajaks sai antropoloogia magistrant Robert Gardner . Film keskendus neljale bushmani kütile. John Marshall ja Gardner monteerisid filmi koos, John luges teksti peale. Filmi "Kütid" hakati kritiseerima kuna näidatud jahikäik oli mitme aasta peale kokku pandud, kütid polnud kogu aeg samad ja Marshalli loetud tekst oli nagu Jumala mängimine (kõike ja paremini teadev). Gardeni huvitasid üldinimlikud käitumisviisid, mitte konkreetne kultuur. Kütide puhul huvitas see, et mehed on kütid ja peavad ellujäämisenimel tapma. Gardner tegi 1964 filmi "Dead Birds", mille filmis Uus- Guinea lääneosas elavaid danisid. Film esitab rohkem Gardneri oma nägemust kui reaalsust. Gardner sattus mitmeid kordi kriitika alla kuna tema filmid tihti ei andnud mingit antropoloogilist teavet. Gardneri peeti marginaalseks nähtuseks. John Marshall polnud filmiga "Kütid" rahul ja hakkas seda hiljem materjali uuesti monteerima koos Timothy Asch´iga. Timothy Asch oli fotograafiat ja natuke antropoloogiat õppinud magistrant. Nüüd oli eesmärk lihtsalt dokumenteerida tegelikku elu. J. Marshall lõi ka Documentary Educational Resources, mis tegeleb kultuuridevahelise mõistmise juurutamisega läbi etnograafiliste ja dokumetaalfilmide. Marshall läheb veel Kalahari kõrbesse ja teeb veel filme. Marshalli´ga on seotud mõiste joking relationship ja tema samanimeline episoodi film film. Episoodi film või sündmusfilm kajastab üksiksündmust. Timothy Asch hakkas peale Marshall´ga monteerimist ka ise filme tegema. 1968. läks oma esimesele filmiekspeditsioonile Venezuelasse yanomamösid filmima. Läks koos Napoleo Chagnon´iga, kes oli ennem teinud yanomamöde juures välitöid. 1970. oli eesmärk teha loengute jaoks filme. Film "The Ax Fight " oli nende tehtud film , mis näitas milliste kummaliste asjadega antropoloogid peavad tegelema. Filmis toimus vägivaldne konflikt külaelanike ja külaliste vahel, kes kunagi olid samas külas elanud. Chagnoni jaoks olid yanomamöd sõjakas rahvad , Asch ei olnud sellega päris nõus. Asch püüdis seda oma filmitud materjaliga tõestada, aga selle vastu ei tuntud nii palju huvi. 1978. filmis Asch oma naise Patsy Asch´I ja Linda Connor ´iga Bali saarel "Realising the spirits". Film jutustas tuhastamise riitusest Bali saarel, oluline oli ka meediumi Jero Tabakan. Teistmoodi oli ka see, et filmi näidati ka tegelastele endile.
AJALOOLINE REKONSTRUKTSIOON
Mingil hetkel tekkis vajadus esitada pilt kunagi olnud asjadest (kombed, käitumisviisid). Sellist lähenemist nimetatakse ajalooliseks konstruktsiooniks. Ajaloolise konstruktsiooniga hakkas tegelema Türgi päritolu antropoloogist filmitegija Asen Balikci. Ameerikas loodi haridusprogramm Macos , mille raames oli plaan hakata juba põhikoolist alates õpetama sotsiaalteaduste põhikonseptsioone ja antropoloogiat läbi eksootiliste filmide. Balikci sidus end selle projektiga ning hakkas netsilike eskimodest filme tegema. Filmimine toimus Kanada arktilises osas Pelly Bay´s. Balicki toetus filmi tehes Knut Rasmusseni uurimustele. Netsilike elu kujutati nii nagu see kunagi oli olnud –ilma vintpüssita (nt hülge küttimine oli olnud kollektiivne töö, aga vintpüssi tulekuga muutus see individuaalseks). Tänu vintpüssile oli võimalik pidada rohkem koeri, sest toitu oli rohkem ja mida rohkem koeri seda pikemaid vahemaid sai läbida. Eskimod paiknesid nüüd ümber katoliku misjonäride poolt rajatud kaubapunktide, šamanism oli välja tõrjutud. Kõik see tuli filmist välja jätta. Filmimine kestis 1963-1965. Kasutati ühe pere näidet, pereisaks oli Itimanguerk. Itimanguerk mäletas veel aegu, mil vintpüssi ei olnud. Itimanguerk näitas üles suurt initsatiivi. Tulemuseks oli 9 filmi. Ühes filmis „About At the Spring Sea Ice Camp “ räägitakse näiteks jääkaru püüdmisest ja nülgimisest. Filmides jäetakse eskimode keel tõlkimata ning puudub ka autori poolne seletus. Seega ei saa taustinformatsiooni , mis oligi nii mõeldud. Arvati, et kui õpilane seda näeb, siis see sunnib teda rohkem kaasa töötama. Macose projekti tegemine lõpetati 1970ndate algul ära kuna vanemad pidasid filme liiga traumeerivateks (loomade tapmine , toore liha söömine).
Briti filmitegija Ian Dunlop. 1956. aastal liitus Austraalia filmi ühendusega, kus hakkas tegema etnograafilisi filme. 1966. Tegi filmi aborigeenidest „ Desert People“. Filmis kahte perekonda, üks neist oli just mõni aeg tagasi läinud misjonikeskusesse elama, aga tuli filmi jaoks tagasi kõrbesse. Seetõttu võib seda samuti lugeda ajalooliseks konstruktsiooniks. Kasutas mustvalget filmi kuna see oli esteetilisem ja näis vanem. Peale selle filmis veel Uus- Guineas Baruya hõime, need filmid olid keelatud filmitavale kultuurile kuna sisaldasid informatsiooni, mida kõik filmitavad ei võinud teada.
1950ndatel hakati suuremat tähelepanu pöörama kehakeelele. Selleks kasutati filmi ja fotod, mida sai pärast põhjalikult analüüsida. Edward T. Hall oli üks kehakeele uurijatest. Kasutab mõistet prokseemika e ruum, mida inimene enda ümber vajab, on selgete piiridega ja peegeldab tema identiteeti. Teine oluline nimi on Ray Birdwhistell. Tema on mõiste kineesika taga. Kineesika on kehakeel (žestid, näoilmed) ja selle tõlkimine. Üks tema on filmi „Microcultural Incidents in Ten Zoos “, mis rääkis eri kultuuridest inimeste käitumisega elevandi puuri juures. Kolmas oluline nimi on Alan Lomax, kes on eelkõige tuntud muusika ja tantsu uurimise poolest. Temaga seostatav mõiste on koreomeetria. Koreomeetria tegeleb tantsu uurimisega erinevates kultuurides. Leitakse, et igapäevane töö mõjutab tantsu.
PÕLISRAHVASTE ENESEANTROPOLOOGIA
Keeleuurijate Edward Sapir ja Benjamin Lee Whorf ´´I hüpotees oli, et mõtlemine tuleneb paljuski keelest. Käitumine ja mõtlemine tuleneb kasutatavast keelest. Ameerika kommunikatsiooni uurija S.Worth ja antropoloog J. Adair viisid läbi eksperimendi Navaho indiaanlaste seas. Valisid navahod kuna Adair oli enne neid juba uurinud ja nende kohta oli palju materjali. Andsid neile kaamerad kasutada. Eeldasid, et saavad teada, kas navahode filmikeel ja mõtlemiskeel on sarnane. Navahod filmisid 7 filmi. Projektis osalejad olid filmiga kui sellisega tuttavad. Worth ja Adair toovad välja, et enamus filmides olid pikad lõigud jalutamisest/ liikumisest . Uurijad selgitavad liikumist navahode mõtlemisele omasena. Käitumises ei kajastu, aga on omane nende luulele ja legendidele. Navanhode keeles on palju liikumist väljendavaid verbe. Suurplaane nägudest eriti ei olnud, mis on kooskõlas käitumisega, sest nad väldivad silmsidet väljaspool perekonda. Worth oli teinud juba ennem selliseid filmikatsetusi oma tudengite peal, kus lubati teha film ükskõik millest ja ei suunatud. Üks Worth´I õpilane R. Chalfen, kes osales ka navahode projektis, arvas, et sotsiaalne päritolu määrab ära milliseid filme tehakse e sotsiodokumentaal. Sotsiodokumentaalis on filmimise protsessi analüüsitud kui sotsiaalset protsessi, mille käigus filmitavate elud saavad mõjutatud. Sotsioloogiliste teadmiste abil analüüsitakse sotsiaalset tegelikkust .
Austraalia filmitegija Gary Kildea kuulub Austraalia filmitegijate põlvkonda, kus on veel ka Ian Dunlop, Dennis O’Rourke, Bob Connolly, Robin Anderson . Tegutses 80ndtatel, filmis Austraalias ja Papua Guineas. Tegi filmi “ Celso ja Cora”, kus keskendus inimsuhetele. Celso ja Cora kuuluvad direct cinema ja cinema verite jälgedes sündinud dokumentalistikauuenduse paremikku. Film on nii isiklik kui vaatlev/ühiskondlik.
VIDEO KUI POLIITILINE RELV
Kajapo indiaanlased elavad kesk Brasiilias. Neid külastasid tihti uurijad, ajakirjanikus ja meedia üldse ning nad harjusid sellega ära. Seejärel hakkasid nad endale ise meedia varustust hankima. Lõid endale endakeelse radio võrgustiku.1985 viidi kajapode juures läbi projekt videoga. Projekti tulemusena tekkis kajapodest filmitegijate grupp. Hakati videoga võitlema oma õiguste eest. Hoitsid nii ära plaanitava Altamira tammi ehitamise, mis oleks nende alad üle ujutanud. Kajapode pilt koos videokaameraga ilmus Times´i esikaanel, andes sõnumi põlisrahvaste õppimisvõimest ja võimest enda eest seista. Filmitegija T. Turner uuris, mida tähendas kajapode kultuuri jaoks video kasutamine. Sellest selgus, et ennem ei tundnud kajapod end ühtse etnilise grupina. Vastasseis (Altamira tamm) teiste vastu tõi neis välja oma eripära ja sarnasuse omavahel. See näitas, et seda erinevust on oluline rõhutada enda kaitseks. Turner avastas, et video muutus peamiseks poliitiliseks relvaks, uues kajapode põlvkonnas oli palju videofilmide tegijaid .
Televisioon on meelelahutus laiadele massidele ühekorseks vaatamiseks. Üldjuhul telekat vaadates ei pea väga palju süvenema. Kui televisioonis näidatakse põlisrahvaid tuleb seda teha atraktiivselt. Antropoloog teeb oma uurimust pika aja jooksul ja süvenedes ning saadud materjal on hariv. Seetõttu ei ole üldiselt televisioon antropoloogiliste filmide sõbralik. Saated, mis tehakse põlisrahvastest televisiooni jaoks on teistsugused kui antropoloogiline film. Nad on pinnapealsemad ei süüvi kultuuri nii põhjalikult, aga neid on huvitav vaadata. “Hea, et mina seal ei ole” arusaam teeb nad populaarseks.
Ameerika antropoloog Eric Michaels viis läbi projekti Warlpiri aborigeenide juures 1983-1986. Uurib, milline mõju on televisioonil aborigeenidele. Aborigeenide jaoks on kõik lood tõesed, seega ka television. Televisioon võib maailmast arusaamise küsitavaks muuta. Michaels´il eesmärk aidata luua warlpiridel televisioon, mis on kooskõlas nende kultuuriga.
Hüpermeedia seob teoreetilisi kirjutisi, audiot ja visuaalset. Üks sellega tegeleja oli Peter Biella.
1990ndate lõpul hakati kasutama digitaalvideokaameraid, sinnamaani kasutati filmikaameraid. Nüüd oli võimalus üksi filmida, nii oli lihtsam intiimsuhet tekitada ja tänu lisa ekraanile saab filmitavaga silmsidet hoida.
Liivo Niglase film “ Juri Vella maailm” räägib Siberis elavast metsaneenetsist Juri Vellast, kes soovib jätkata traditsioonilist elu Vene ühes olulisemas naftapiirkonnas.