viha) fantaasiaga. Rouch oli veel alusepanijaks liikumisele cinéma vérité. Selle idee oli, et kaamera ja montaazi abil saab luua sügavama reaalsuse dokumentaalfilmidesse. Kaamera silm tungib sügavamale struktuuridesse. Kiire montaazi abil saab edasi anda reaalset kogemuslikku kiirust. Populaarne oli filmida pilt ja lindistada hääl eraldi ning pärast sõeluda välja parim filmimaterjal ja sobitada häälega. Rouchile tähendas see, et nüüd sai filmitavale lähemale kui varem, olla intiimsemas kontaktis. Cinema verite tuli kasutusele vene filmitegija Dziga Vertovi kinopravdast. Vertov arvas, et kui fragmendid reaalsusest kokku organiseerida, siis avaldavad nad sügavama tõe, mida palja silmaga pole võimalik näha. Kino-Pravda oli ringvaate seeria, keskendudes igapäevastele asjadele nagu põllumeeste organiseerimine kolhoosidesse, trollisüsteemi parandamine
edasi anda linnaelu olemust. NSVL oli omane, et filmi kasutatakse propaganda eesmärgil, filmid ise juba näitasid, et tegelikult selline dokumentaalne lähenemine on õige asi (kasutati loenguid: filmimaailm on oopium rahvale jne). Samas manipuleeriti tegelikkusega ise. Rouch samamoodi ei vaadelnud, vaid sai aru, et kaamera niivõinaa mõjutab inimesi, provotseerib inimesi paremini ennast avaldama ja tõelisemalt näitama, kaamera annab filmitavale publiku ja publiku olemasolu provotseerib käitumist. Paljastatakse see, mida muidu ei paljastuks. Sarnane antropoloogilise tööprotsessiga (ei piisa ainult vaatlusest, vaid peab ka ise osalema, provotseerima ja mõjutama neid). Rouch rõhutas, et see on kino tõde, tõde, mis on alati konstrueeriti, see ei tähenda, et see ei oleks tõepärane, vaid on isegi rohkem tõepärasem.
Kasutatakse mitmesuguseid montaazivõtteid. Tänapäeval nimetatakse selliseid filme eksperimentaalseks kinoks/filmiks. Nõukogude filmi omaduseks oli see, et filmi kasutati propagandistlikul eesmärgil. Rouch tahtis kaamera abil anda sügavama pildi tegelikkusest. Ta sai aru, et kaamera mõjutab inimesi, aga heas mõttes, provotseerib filmitavaid oma maailma paremini avama ja oma elu tõeliselt näitama. Kaamera annab filmitavale publiku ja see publiku olemasolu provotseerib inimesi teatud viisil käituma, mida ta paljastab, mida ta ilma publiku olemasoluta ei paljastaks. Film ei püüa saada mitte tõde, vaid filmitõde (kinotõde) tõde, mis on alati konstrueeritud, see ei tähenda, et see oleks vähem tõepärasem. Ta sunnib filmitavaid tegema asju, mida nad ilma kaamera kohalolekuta ei teeks. Kaamera kohaloleku tunnistamine ja selle provotseeriv roll.
annaabi.ee 
