(mitte 'tõe kino')23. Cinéma vérité nii-öelda tehnilised tunnused on käsitsi filmimine/ käsikaamerad, sünkroonheli, loomulik valgustus ja võttepaik ning samal ajal iseloomustavad seda vabas vormis spontaansed intervjuud ning amatöörnäitlejate kasutamine kõik võtted, mille uue laine filmitegijad entusiasmiga üle võtsid24. Samas tähendasid need uuendused visuaalse antropoloogia jaoks edasiarendust nii Flaherty lavastatud reaalsuse ja filmitavate protsessi kaasamise praktikast kui Vertovi teadvustatud arusaamast, et kaameraga edasiantav tõde reaalse maailma kohta pole kunagi üheselt samastatav tegeliku reaalsusega (film esitab oma tõe)25. Rouch'i iseloomustav jagatud antropoloogia tähendas aktiivset suhtemist nendega, keda jälgiti ning filmitegija antud juhul ei olnud mitte passiivne eemalolev vaatleja (nagu samal ajal Ameerikas prevalveerinud lähenemine cinéma vérité'le26), vaid suhtlemine
Tehnoloogia ei võimaldanud heli lindistada ja juttu, selle kaudu oleks saanud rohkem informatsiooni nende elu kohta (peresuhted, näidati ilusat pereelu, kuigi seksuaalsuhetesse suhtuti väga vabalt, nt kui abikaasa oli hukkunud siis naine liitus a la oma sõbraga vms). Näitas neid, mis olid visuaalselt kõige põnevamad. Selle filmi puhul on mitu lähenemisviisi sarnased antropoloogia töövõtetele (pikaajaline kohalolek, keele ära õppimine). Flaherty maksis neile..suhe muidu oli filmitavate ja uurija vahel positiivne.. kohati ta palus neil teha mingeid asju, et anda tõelist/reaalset pilti, aga muidu vist ei olnud lavastatud. Ta ilmutas materjali kohapeal. Ta vist tahtis kujutada elu enne püsside tulekut (küttisid loomi erinevate võtetega ja vahenditega), nn ajastust väljarebimine toimus, konstrueeris minevikku. Perele oli film elevust tekitanud. Toodud on võrdlusi, et ka kirjalikus antropoloogias uuriti/uuritakse samuti ajalugu.
sest nad väldivad silmsidet väljaspool perekonda. Worth oli teinud juba ennem selliseid filmikatsetusi oma tudengite peal, kus lubati teha film ükskõik millest ja ei suunatud. Üks Worth ´I õpilane R. Chalfen, kes osales ka navahode projektis, arvas, et sotsiaalne päritolu määrab ära milliseid filme tehakse e sotsiodokumentaal. Sotsiodokumentaalis on filmimise protsessi analüüsitud kui sotsiaalset protsessi, mille käigus filmitavate elud saavad mõjutatud. Sotsioloogiliste teadmiste abil analüüsitakse sotsiaalset tegelikkust. Austraalia filmitegija Gary Kildea kuulub Austraalia filmitegijate põlvkonda, kus on veel ka Ian Dunlop, Dennis O'Rourke, Bob Connolly, Robin Anderson. Tegutses 80ndtatel, filmis Austraalias ja Papua Guineas. Tegi filmi "Celso ja Cora", kus keskendus inimsuhetele. Celso ja Cora kuuluvad direct cinema ja cinema verite jälgedes sündinud dokumentalistikauuenduse paremikku
saanud rohkem informatsiooni nende elu kohta (peresuhted, näidati ilusat pereelu, kuigi seksuaalsuhetesse suhtuti väga vabalt, nt kui abikaasa oli hukkunud siis naine liitus a la oma sõbraga vms). Näitas seda, mis olid visuaalselt kõige põnevam. Selle filmi puhul on mitu lähenemisviisi sarnased antropoloogia töövõtetele (pikaajaline kohalolek, keele äraõppimine). Flaherty maksis neile filmi tegemise eest - suhe oli muidu filmitavate ja uurija vahel positiivne - kohati ta palus neil teha mingeid asju, et anda tõelist/reaalset pilti, aga muidu vist ei olnud lavastatud. Ta ilmutas materjali kohapeal. Ta vist tahtis kujutada elu enne püsside tulekut (küttisid loomi erinevate võtetega ja vahenditega), nn ajastust väljarebimine toimus, konstrueeris minevikku. 5 Perele oli film elevust tekitanud
annaabi.ee 
