Jean Rouch, Moi un Noir (0)

Jean Rouch
Moi, un noir
Lühiuurimus
2011

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
1. Jean Rouch ja antropoloogia , lühike elulugu 4
2. Rouch ja film 6
2.1 La Nouvelle Vague 6
2.2 Cinéma vérité, jagatud antropoloogia ja etnofiktsioon 7
3. Moi, un noir 9
Kokkuvõte 10
Kasutatud materjalid 11

Sissejuhatus

Jean Rouch’i nime seostatakse enim visuaalse antropoloogiaga, aga laiemalt ka prantsuse uue laine või prantsuse nouvelle vague’ga. Lisaks seostuvad temaga mõisteid nagu cinéma vérité, jagatud antropoloogia, etnofiktsioon. Sertifitseeritud inseneri ning antropoloogina leidis Rouch innustust nii lapsepõlvest, Nõukogude Liidust kui näiliselt trööstitust Lääne-Aafrikast.
Käesolev töö vaatleb esmalt Jean Rouch’i antropoloogiks saamist, seejärel antakse ülevaade Rouch’ist kui filmitegijast. Alustades üldisemalt prantsuse uue laine mõistest ning selle seostest Rouch’iga püütakse anda ülevaade, millega panustas Rouch filmiajalukku . Mida tähendab tema cinéma vérité ja seda eelkõige visuaalse antropoloogia tõdede kujunemisloo seisukohast . Töö viimane osa keskendub ühele esimestest Rouch’i suurematest filmidest – Moi, un noir (1958) – mille pealt saab juba vaadelda Rouch’ile iseloomuliku etnofiktsiooni eripärasid.
Töö koostamisel on kasutatud peamiselt erinevat teemakohast kättesaadavat kirjandust, sealhulgas Rouch’i isikule pühendatud veebilehekülge. Vahemikul 07.09.11 – 19.10.11 Liivo Niglase poolt loetud aine Visuaalne antropoloogia loengumaterjale ning sama loenguseeria raames vaadatud filmi Moi, un noir (millele teksti sees segaduse vältimiseks ei viidata, aga mille vaatamisel tehtud tähelepanekud moodustavad osa töö ettevalmistusest).

1. Jean Rouch ja antropoloogia, lühike elulugu

1917. aastal Pariisis ilmavalgust näinud tulevane Prantsuse filmitegija, etnograaf ja antropoloog Jean Rouch puutus juba noores eas kokku erinevate kultuuride ja erinevate maailmavaadetega. Kunstnikust ema ja mereväelasest isa, kelle töö tõttu elas perekond mitmel pool Euroopas ning Põhja-Aafrikas, kujundasid Rouch’ist mehe, kel üheaegselt huvi nii kunsti kui teaduse vastu ja nende erinevate maailmavaadete sulandamine ongi ehk kõige sobilikum iseloomustamaks Rouch’i loomingulist tegevust ja olulisust etnograafilise filmi juures.1
Rouch’i esmane haridustee ning kokkupuude etnograafiliste filmidega toimus siiski Pariisis2 ning meister on ise nimetanud Robert J. Flaherty kuulsat Nanook of the North ’i (1921) kui talle suurt mõju avaldanud teost3. Omandanud 1941. aastaks Pariisis insenerihariduse ning olles mõnda aega Teises maailmasõjas sakslaste tagasi hoidmiseks Prantsusmaal sildu nende ehitamise asemel hoopis õhku lasknud, siirdus noormees Nigerisse (tol ajal Prantsusmaa koloonia4) oma insenerioskuseid konstruktiivsemal moel kasutama5.
Olles küll õpingute ajal Pariisis juba antropoloogiliste filmidega kokku puutunud, tundis Rouch just tol perioodil Nigeris antropoloogias ära oma tõelise kutsumuse6. Seal puutus Rouch kokku Songhai rahvaga, kelle seast ta leidis eluaegse sõbra ning koostööpartneri Damouré Zika ning kes omakorda avas Rouch’ile kohalike religioossete traditsioonide maailma7. Vaadeldes seestunud tantsijaid kinnistus Rouch’is arusaam, et parim viis nähtu edasiandmiseks oleks seda filmida8. Ometi seisnes tema etnograafiaalase uurimustöö algus just märkmete ning fotode tegemises, et neid siis Pariisi Musée de l’ Homme ’i antropoloog Marcel Griaule’ile saata9. Viimase juhendamisel võttis Rouch ette ka vastavad õpingud ja omandas lõpuks ühena esimestest Prantsusmaal antropoloogia doktorikraadi10.
Juba 1946 naasis Rouch koos sõpradega Aafrikasse, võttes enesega kaasa kasutatud 16-millimeetrise Belli ja Howelli kaamera11, mille abil ülesvõetud mustvalgest materjalist sai tema esimene film, prantsuskeelse pealkirjaga Au pays des mages noirs (1946-1947)12. Rouch’i 1940ndatel alanud filmitegija karjäär kestis üle poole sajandi kuni tema surmani 2004.aastal Nigeris13. Viljaka autorina valmis nende viie aastakümne jooksul üle saja filmi14. Aafrikast alguse saanud huvi antropoloogia vastu jääb iseloomustama ka Rouch’i ülejäänud karjääri. Filmimise algusaastatel olid tema huviorbiidis songhai religioossed traditsioonid, sealt edasi jäigi Lääne-Aafrikas (1950ndate ja 1960ndate iseseisvusliikumiste taustal) toimuv pikemalt Rouch’i huviorbiiti ja ta huvitus Euroopa koloniaalvõimu ning rassismi mõjust aafriklastele15.

2. Rouch ja film

2.1 La Nouvelle Vague

Prantsuse uus laine on kõige laiemalt võttes mõiste, mis tähistab teatud filmiliikumist Prantsusmaal, mida siis omakorda on võimalik piiritleda mingi perioodiga, režissööridega, filmidega ning neid iseloomustavate kriteeriumidega. Naomi Greene toob oma raamatu „The French New Wave : A New Look “ alguses välja Teise maailmasõja kui peamise prantsuse uue laine teket mõjutanud teguri. Põlvkond, kes sõja tagajärgedega lepitust otsivas maailmas üles kasvas, koges 1950ndatel ning 1960ndatel kõikvõimalikke (majanduslikke, sotsiaalseid, kultuurilisi) muutusi, mis kuulutasid lahti ütlemist vanast. Enam ei otsitud vanemate eeskuju, vaid kujunesid oma uued väärtused ja maailmavaade. Tegelikult võetigi mõiste „uus laine“ esmalt kasutusele kirjeldamaks seda uut põlvkonda, kes ühiskonnas eristus, keda filmides kujutati ning alles hiljem sai see koondnimeks liikumisele, filmitegijatele, kes seostusid ja kujutasid oma teostes neid uusi väärtusi.16
Nouvelle vague pole mõistena ühtne ja põhimõtteliselt iseloomustavad seda nii üldised terminid kui uuenduslikkus, eristumine varasemast selle poolest, mida kujutati, kuidas (mis võtete) abil kujutati. Samas oli suurele osale uuest lainest ühine madal eelarve, mille sunnil paljuski neid uuendusi omaks võeti. Näiteks stuudios filmimine oli kallis lõbu ja nii filmiti koha peal (näiteks tänaval) kus asupaik dikteeris valgustuse ning kaamera käsitlemise võimalused. Samuti oli eelarve huvides jäädvustada võimalikult palju materjali ühe võttega ja nii iseloomustavad uut lainet pikad kaadrid , mis toovad publiku filmile lähemale, muudavad asja loomulikumaks, isiklikumaks.17
Juba mainitud Naomi Greene kirjeldab Rouch’i nii uue laine eelkäija kui kaasategijana: „Ta oli kindlasti ’eelkäija’ kuivõrd tema varasemad filmid avaldasid sügavat mõju neile, kellest pidi saama uue laine tuumik: märgituna Bazinilikust18 reaalsuse ihalusest, esitasid tema filmid väljakutse olemasolevatele žanridele ning kategooriatele, sealhulgas fiktsiooni ja dokumentaali eraldavale joonele. Ühtlasi oli ta kaastegija kuna mängis uue laine kui nähtuse juures olulist rolli.“ 19

2.2 Cinéma vérité, jagatud antropoloogia ja etnofiktsioon

Erinevad kriitikud on küll olnud eri seisukohtadel, aga üldiselt on dokumentaalfilmi arenguga seostuvat cinéma vérité’d, küll äärealadel paiknevana, ent sellegipoolest loetud uue laine osaks20. Mõistena on cinéma vérité otseselt inspireeritud Nõukogude filmitegija Dziga Vertoviga seonduvast 1920ndate terminist kinopravda21 (Vertovit on Rouch Flaherty kõrval nimetanud oma teise suurima mõjutaja ning eeskujuna22) ja mõista tuleks seda kui ’ kino tõde’ (mitte ’tõe kino’)23.
Cinéma vérité nii-öelda tehnilised tunnused on käsitsi filmimine/ käsikaamerad, sünkroonheli, loomulik valgustus ja võttepaik ning samal ajal iseloomustavad seda vabas vormis spontaansed intervjuud ning amatöörnäitlejate kasutamine – kõik võtted, mille uue laine filmitegijad entusiasmiga üle võtsid24. Samas tähendasid need uuendused visuaalse antropoloogia jaoks edasiarendust nii Flaherty lavastatud reaalsuse ja filmitavate protsessi kaasamise praktikast kui Vertovi teadvustatud arusaamast, et kaameraga edasiantav tõde reaalse maailma kohta pole kunagi üheselt samastatav tegeliku reaalsusega (film esitab oma tõe)25.
Rouch’i iseloomustav jagatud antropoloogia tähendas aktiivset suhtemist nendega, keda jälgiti ning filmitegija antud juhul ei olnud mitte passiivne eemalolev vaatleja (nagu samal ajal Ameerikas prevalveerinud lähenemine cinéma vérité’le26), vaid suhtlemine filmijate ning filmitavate vahel oli osa protsessist, filmitavate tagasiside ülesvõetud materjali kohta kajastus lõpp-produktis.27 Etnofiktsioon kui filmižanr Rouch’i loomingus sai alguse tema taotlusest tuua vaatajateni ka oma tegelaste sisemaailm ning ainuke viis kuidas seda teha, oli rakendada fiktsiooni28 või kui kasutada 2005. aasta Maailmafilmi festivali tutvustavast kogumikust pärit sõnastust, siis Jean Rouch: „...provotseerib [...] reaalsust, mis on tema etnograafia subjektiks.“29
Rouch’i olulisema filmi näitena, mis cinéma vérité tehnikatele, eriti just käsikaamera ning sünkroonheli kasutamisele aluse pani, tuuakse kirjanduses enamasti tema 1960. aasta film Chronique d’un été30. Kaks aastat enne seda valminud film Moi, un noir31 näitlikustab Rouch’ilikku reaalsuse ja väljamõeldise piiri hägustumist ning tema innovaatilist tehnilist lähenemist ehk pareminigi.

3. Moi, un noir

Lühidalt kirjeldab see umbes 70 minutiline värvifilm noorte Nigerist pärit immigrantide töö ja parema elujärje otsinguid Abidjani eeslinnas Treichville’is, tänapäeva Elevandiluurannikul32 - see oleks, kui kirjeldada selle filmi nii-öelda dokumentatiivset poolt, mingi grupi eluolu vaatlus teatud perioodi jooksul33. Keskseks tegelaseks on E.G. Robinson , kes vahendab enda ja ka teiste tegelaste lugu(sid) – rahvuskaaslastega juhutööde otsimine nädala kestel, teenitud raha maha mängimine, naiste lantimine, paremast/alternatiivsest elust unistamine, sõpradega rannas lõbutsemine ja pidutsemine nädalalõppudel, kodu ja mineviku meenutamine, konfliktid eurooplastega, rassism34.
Rouch’ile omane fiktsiooni kasutamine tuleb välja juba selles, et Rouch laseb oma subjektidel mängida iseendid35, seda nii oma loomulikus olekus kui oma unelmates (kujutatakse reaalsust ja kujutatakse kujuteldavat). Filmi terviku mitmekihilisuse parimaks näiteks on peategelane, kes filmis esineb nime all Edward G. Robinson. Noormees, kelle tegelik nimi oli hoopis Oumarou Ganda ning kellest sai hiljem üks esimesi filmitegijaid Nigeris, näeb end flmis „nii näitleja Edward H. Robinsonina ja ühel hetkel ka kuulsa poksija Sugar Ray Robinsonina“36. Ehkki niinimetatud näitleja tõelise nime saab vaataja teada alles lõputitritest, on Robinsoni lugu samal ajal ikkagi Ganda lugu. Filmis Robinsoni meenutused Indo-Hiina sõjast, noorena kodust ära jooksmisest, vaesusest, rahulolematusest oma praeguse eluga – see, nagu ilmneb Rouch’i kommentaaridest filmi tausta kohta37, on Ganda reaalsus .
Eriliselt huvitav on Jean Rouch’i lahendus filmi heli osas, sest Moi, un noir võeti üles ilma sünkroonhelita. Et seda kompenseerida, näitas Rouch filmitud materjali oma tegelastele-näitlejatele, ning lõpuks andis loo kangelasele – Robinsonile/Gandale mina-vormis kommentaatori rolli. Viimane domineerib nii pildis kui kõlas, kommenteerides ja helis välja mängides kõike toimuvat (omamoodi filmi teadvusvool). Rouch ise jätab endale selguse tooja rolli. Tema häält kuuleme üksikutes tutvustavates, selgitavates, kokkuvõtvates kommentaarides, mis annavad filmile struktuuri väljaspool Ganda edasi antavat universumi ega lase vaatajal ära unustada kujutatava reaalsust.38 Omapärase juhusena toob Rouch välja, et kuivõrd filmimiseks kasutati Belli ja Howelli kaamerat, siis sai see määravaks jutustuse rütmile – ükski lause ei saanud tulla pikem kui 25 sekundit, sest see oli ajavahemik , mille tagant tuli linti kerida39.
Moi, un noir on käsitletav kui verstapost Rouch’i filmikäekirja kujunemisprotsessis nii tehniliste elementide kui temaatika (kolonialism ja post-kolonialism) poolest. Cinéma vérité elemente ritta pannes saaks loetellu juba käe pealt filmimise ja sellega seoses dünaamilised filmitaustad (palju erinevaid asukohti) ja loomuliku valguse kasutamise, amatöörnäitlejate kasutamise. Rouch’ile omaste etnofiktsiooni iseloomustavate võtetena on filmis lavastuslikud stseenid , mis kujutavad tegelaste fantaasiamaailmu, on filmitavatega koostööd tehes (jagatud antropoloogia) kujunenud narratiiv, on kaadreid saatvad, tegevust peegeldavad kommentaarid.

Kokkuvõte

Jean Rouch (1917-2004) oli üks esimesi Prantsuse antropolooge, kes juba alates 1940ndate lõpust hakkas (esmalt Lääne-Aafrikas, Nigeris) tegelema visuaalse antropoloogiaga ning kelle käe all valmis üle saja filmi. Teda loetakse üheks prantsuse uue laine kujundajaks ja cinéma vérité (kino tõde) alusepanijaks, mille juures teda mõjutasid Robert J. Flaherty ja Dziga Vertov. Nende meeste ideede edasiarendusena nägi Rouch kõige parema reaalsuse edasiandjana fiktsiooni. Tema kaamera täitis alati situatsiooni provotseerivat rolli, et seda siis jäädvustada, aga ka jagada filmitavatega, et lisanduks omakorda nendepoolne tagasiside.
Rouch’i filme iseloomustavad käsikaamera kasutamine, mis dikteerib ette võtte keskkonna ja valgustuse ning olulisena sealjuures sünkroonheli kasutamise. Traditsiooniliselt peetakse tema kõige olulisemaks filmiks 1960. aastal ilmunud Chronique d’un été’d, aga oma arusaama etnograafilistest filmidest – etnofiktsioonist asus ta teostama varem. Siinses töös vaadeldud 1958. aastal valminud Moi, un noir näitab eriti ilmekalt Rouch’i lähenemist tervikpildi edasiandmisel, kus lisaks välisele keskkonnale on püütud jäädvustada ka seda, mis toimub tegelaste sees.
Ühe Rouch’i lemmikteema – Euroopa kolonialismi mõju Aafrikale - tegelev Moi, un noir on üles ehitatud ühe peategelase ja tema sõprade töönädala, nädalavahetuse, unistuste , lootuste, mälestuste kujutamisele Abidjani eeslinnas Treichville’is, tänapäeva Elevandiluurannikul , kuhu nad Nigerist parema elu ootuses migreerunud on. Ehkki selles filmis ei ole veel kasutatud sünkroonheli nagu Rouch’ile hiljem omane, on helilahendus siiski erinev varemnähtust. Nimelt on Rouch siin ohjad andnud oma peategelasele E.G. Robinsonile, kes ekraanil toimuvat (ka fantaasia -stseene) kommenteerib nii enda kui teiste nimel – nii annab Rouch uudsel kombel vaadeldavale subjektile hääle, lisab visuaalsele antropoloogiale auditiivse dimensiooni ning laenab samas üksikutes kohtades ikkagi ka oma kõiketeadva jutustaja hääle, mis ei lase vaatajal mängufilmilisusse ära eksida. Kombineerides reaalsust ja väljamõeldist esitavad Rouch’i filmid niinimetatud kino tõe, mis on tuntava jälje jätnud nii filmikunsti kui antropoloogia ajalukku.

Kasutatud materjalid

Greene, Naomi, 2007. The French New Wave: A New Look. London, New York : Wallflower.
Guynn, William (ed.), 2011. The Routledge Companion to Film History. London, New York: Routledge.
Jørgensen, Anna Mette , 2005. Antropoloogiline filmitegemine dialoogis . Runnel, Pille (ed.) Maailmafilm: Tartu visuaalse kultuuri festival 2.-8. maini [2005]. Tartu: Eesti Rahva Muuseum. Lk 107-109
Baugh, Brenda , 2005. Biography [ veebis ]. Documentary Educational Resources. Kättesaadav aadressil: http://www.der.org/jean-rouch/content/index.php?id=about_biography [külastatud 30.10.2011]
Feld , Steven , 2003. Ciné-ethnography/ Jean Rouch. [e-raamat]. Minneapolis; London: University of Minnesota Press. Kättesaadav aadressil: http://www.scribd.com/doc/33974854/Rouch-Jean-Cine-Ethnography [vaadatud 30.10.11]
Piault, Colette, 2008. Forbidden Speech /Controlled Speech. Some Observations on the Role of the Word in Rouch’s Films [veebis]. Visual Anthropology Review. Vol. 23/ 1. Kättesaadav aadressil: http://onlinelibrary.wiley.com/doi/10.1525/var.2007.23.1.38/pdf [vaadatud 01.11.11]
Abidjani linna kodulehekülg [veebis]. Kättesaadav aadressil: http://www.abidjan.com/ [vaadatud 29.10.11]
André Bazin . Wikipedia. Kättesaadav aadressil: http://en.wikipedia.org/wiki/Andr%C3%A9_Bazin [vaadatud 31.10.11]
1 Baugh, Brenda, 2005. Biography [veebis]. Documentary Educational Resources. Kättesaadav aadressil: http://www.der.org/jean-rouch/content/index.php?id=about_biography [külastatud 30.10.2011]
2 ibid
3 Feld, Steven, 2003. Ciné-ethnography/ Jean Rouch. [e-raamat]. Minneapolis; London: University of Minnesota Press. Kättesaadav aadressil: http://www.scribd.com/doc/33974854/Rouch-Jean-Cine-Ethnography [vaadatud 30.10.11] Lk 129; 161
4 Siinkohal tuleb ära märkida, et juba nimetatud 2005. aasta Maailmafilmi festivali tutvustavas trükises on inglisekeelne riigi nimi Niger ekslikult tõlgitud kui ’ Nigeeria ’. Niger oli 1960. aastani Prantsusmaa ning Nigeeria Suurbritannia koloonia.
5 Baugh, Brenda, 2005. Biography [veebis]
6 Greene, Naomi, 2007. The French New Wave: A New Look. London, New York: Wallflower. Lk 37
7 Jørgensen, Anna Mette, 2005. Antropoloogiline filmitegemine dialoogis. Runnel, Pille (ed.) Maailmafilm: Tartu visuaalse kultuuri festival 2.-8. maini [2005]. Tartu: Eesti Rahva Muuseum. Lk 107-109
8 Greene, Naomi, 2007. The French New Wave: A New Look. Lk 37
9 Baugh, Brenda, 2005. Biography [veebis]
10 Feld, Steven, 2003. Ciné-ethnography/ Jean Rouch. [e-raamat]. Lk 4
11 Jørgensen, Anna Mette, 2005. Antropoloogiline filmitegemine dialoogis.
12 Feld, Steven, 2003. Ciné-ethnography/ Jean Rouch. [e-raamat]. Lk 161; 346
13 Baugh, Brenda, 2005. Biography [veebis]
14 Jørgensen, Anna Mette, 2005. Antropoloogiline filmitegemine dialoogis.
15 Ibid; Feld, Steven, 2003. Ciné-ethnography/ Jean Rouch. [e-raamat]. Lk 8; 10
16 Greene, Naomi, 2007. The French New Wave: A New Look. Lk 10-11
17 ibid, lk 8-9
18 André Bazin (1918-1958) oli Prantsuse filmikriitik ja – teoreetik (Andmed samanimelisest Wikipedia sissekandest. Kättesaadav aadressil: http://en.wikipedia.org/wiki/Andr%C3%A9_Bazin [vaadatud 31.10.11])
19 Greene, Naomi, 2007. The French New Wave: A New Look. Lk 36-37. (Minu tõlge – S.V.)
20 ibid, lk 4
21 Guynn, William (ed.), 2011. The Routledge Companion to Film History. London, New York: Routledge. Lk 153
22 Feld, Steven, 2003. Ciné-ethnography/ Jean Rouch. [e-raamat]. Lk 12-14; 170
23 ibid
24 Greene, Naomi, 2007. The French New Wave: A New Look. Lk 40
25 Feld, Steven, 2003. Ciné-ethnography/ Jean Rouch. [e-raamat]. Lk 12-14
26 ibid. Lk 15-16
27 Greene, Naomi, 2007. The French New Wave: A New Look. Lk 38
28 ibid; Feld, Steven, 2003. Ciné-ethnography/ Jean Rouch. [e-raamat]. Lk 346
29 Jørgensen, Anna Mette, 2005. Antropoloogiline filmitegemine dialoogis.
30 Ühe suve kroonika (tõlge aine Visuaalne antropoloogia loengumaterjalidest)
31 Mina, mustanahaline (tõlge ibid)
32Abidjani linna kodulehekülg [veebis]. Kättesaadav aadressil: http://www.abidjan.com/ [vaadatud 29.10.11]
33 Greene, Naomi, 2007. The French New Wave: A New Look. Lk 38; Feld, Steven, 2003. Ciné-ethnography/ Jean Rouch. [e-raamat]. Lk 354-355 (Filmi sisukokkuvõte)
34 ibid
35 Feld, Steven, 2003. Ciné-ethnography/ Jean Rouch. [e-raamat]. Lk 6
36 Greene, Naomi, 2007. The French New Wave: A New Look. Lk 39. (Minu tõlge – S.V.)
37 Feld, Steven, 2003. Ciné-ethnography/ Jean Rouch. [e-raamat]. Lk 139-140
38 Piault, Colette, 2008. Forbidden Speech/Controlled Speech. Some Observations on the Role of the Word in Rouch’s Films [veebis]. Visual Anthropology Review. Vol. 23/ 1. Kättesaadav aadressil: http://onlinelibrary.wiley.com/doi/10.1525/var.2007.23.1.38/pdf [vaadatud 01.11.11]
39 Feld, Steven, 2003. Ciné-ethnography/ Jean Rouch. [e-raamat]. Lk 6; 139-140
12