Iraani filmikunst/kahe filmi lühivõrdlus (0)

                 TALLINNA ÜLIKOOL                Humanitaarteaduste Instituut                                 Liisa Tamm                                IRAANI FILMIKUNST                                     Tallinn 2019 


Filmide sisu, kvaliteet, eelistatud žanrid ning isegi vaatajaskond on aastate jooksul palju muu- tunud. Tänaseks päevaks on filmidest saanud oluline kunstiosa. Kunst esineb filmides näitlejate  töö, kaameratöö ning veel paljude aspektide kaudu. Üks peamisi muutusi, mis on kogu kinoaja- loo vältel filmide puhul muutunud on minu arvates just kvaliteet. Kvaliteedi muutus on nii mär- gatav, sest tehnika on väga palju arenenud peale esimese filmi linastumist. Kui esimesed filmid  olid must-valged tummfilmid, siis praegu suudetakse läbi selle liikuva pildi edasi anda fantaa- siamaailmu nii realistlikult, et film tundubki kui päris elu. Kuid kvaliteedi paranemine ei ole  kõige olulisem muutus.   Lisaks tehnika arengule on kinokunsti mõjutanud ka poliitika ning riigikord. Kui meil Eestis  enam tsensuuri ei esine ning filmidega võib edasi anda kõike, siis on riike, kus filmide tegemine  ei olegi väga vaba kunst. Õnneks saab ka varjatult edasi anda mingeid põletavaid teemasid, kuid  tuleb  olla  ettevaatlik.  Poliitiline  olukord  riikides  muutub  ning  sellega  muutub  ka  inimeste  mõtte- ja ideevabadus. Niimoodi  on juhtunud ka  Iraani  filmikunstiga. Peamine suur muutus  toimus Iraani kinokunstiga Islamirevolutsiooni käigus 20. sajandi teisel poolel.   Enne Iraani islamiseerimist oli pikalt tegu üsna modernse riigiga. Modernseks tegi selle riigi  valitseja  Reza  Shah,  kes  keelas  ära  traditsioonilise  Iraani  esinemiskunsti  Taziye,  mida  ta  valitseja  arvas  olevat  vastuolus  modernse  eluviisiga  ning  aasta  peale  seda  ilmus  esimene  pärsiakeelne  film.  Reza  Shah’i  valitsemisajal  sai  riigi  nimeks  ametlikult  Iraan  ning  samuti  keelas  tema  ära  naistel  chador’i  kandmise.  Enam  ei  pidanud  naisnäitlejad  filmides  ennast  looridega  ja  sallidega  katma,  seda  tehti  vaid  juhul,  kui  roll  seda  nõudis. Muidugi  seda  kuni  Islamirevolutsioonini.  Filmide  põhieesmärk  oli  pakkuda  põhiliselt  keskklassi  inimestele  meelelahutust ning anda edasi modernse ühiskonna olemust. Filmide jaoks saadi ideid enamasti  Pärsia  kirjandusest  ning  luulest.  Viiekümnendatel  oli  maailmasõja  tagajärjel  filmides  palju  kodumaa,  rahvusliku  pärandi  ning  vaenlase  ideid  ning  motiive.  1960ndateks  aastateks  olid  Iraani  filmid  kogunud  nii  palju  tuntust  ning  meisterlikust,  et  osaleti  ka  erinevatel  filmifestivalidel. Iraani kinokunstil oli läinud hästi ning režissöörid said olla loovad ning oma  ideid ilma raskusteta jagada. (Sadri 2006)   Islamirevolutsiooni  järel muutus ühiskondlik olukord palju, eriti  poliitiliselt. Nagu eelnevalt  mainisin,  siis  naised  pidid  ennast  uuesti  katma  hakkama  ja  seda  ka  filmides.  Kuigi  kodudes  Iraani naised ennast katma ei pea, siis kinoekraanil ei tohtinud ka kodus olev naine olla ilma  hijabita.  Iraani  tunnustatumad  režissöörid  ei  saanud  enam  oma  tööga  jätkata  ning  riik  toetas  ainult neid filme, mis kiitsid ja toetasid revolutsiooni. Revolutsiooni tagajärjel läks nii-öelda  allavett ka islami moderniseerumine. (Sadri 2006)  


Filmide kirjutamist ning oma ideede avaldamist hakkas takistama range tsensuur – oli teemasid,  mille  näitamine  oli  keelatud.  Peal  islamirevolutsiooni  muutus  isegi  armusuhete  näitamine  filmides  keerulisemaks.  See  polnud  küll  otseselt  keelatud,  kuid  seda  tuli  teha  äärmiselt  ettevaatlikult ning kindlasti mitte väga avameelselt. (Recknagel 2014)  Jamsheed Akrami on öelnud, et Iraani filmikunstnikke üheks suureks oskuseks ja tugevuseks  ongi  kujunenud  tsensuurist  kõrvalepõiklemine  ning  tsensuuri  all  olevate  teemade  varjatult  käsitlemine. Kunstiline võimekus muutus filmitegijate puhul teisejärguliseks. Filmifestivalidel  osalevad  Iraani  filmid  jäävad  sageli  silma  minimalistlikkuse  ning  lihtsusega,  asju  on  edasi  öeldud ilma neid tegelikult välja ütlemata. Tegelikkuses aga pole teada, kas režissöör tahtiski  silma paista lihtsusega või on see tingitud Iraanis olevast rangest tsensuurist. (Recknagel 2014)  Selleks, et aru saada kuidas on 1979. aastal toimunud islamirevolutsioon mõjutanud Iraani filme  vaatasin ma kahte filmi. Ühe filmi võtsin islamirevolutsiooni eelsest ajast ning teise rohkem  tänapäevasema teose.   Esimese  filmina  vaatasin  Ebrahim  Golestani  loodud  filmi  „Brick  and  Mirror“  (1965).  Film  rääkis ühest taksojuhist, kes avastas, et üks naine jättis tema autosse oma lapse. Kogu teose  vältel  oli  põhiliseks  teemaks,  mida  oleks  õige  lapsega  teha.  Taksojuht  tahtis  last  viia  orbudekodusse,  kuid  tema  tüdruksõber  soovis  lapse  alles  jätta.  Filmi  ühed  alguskaadrid  näitasid, kuidas linn tol ajal õitses, kui öises linnas särasid tuled ning majadel olid valgustatud  sildid  nagu  suurlinnades.  Mehed  olid  kogunenud  baari,  kus  joodi  ilmselt  alkoholi  ning  kus  esines lühikeses kleidis ning soengusse sätitud juustega naine.   Golestani  film  näitas  tolleaegset  mehe  ja  naise  romantilist suhet,  mis  pole  kohane  filmidele,  mida on mõjutanud islam. Taksojuhi tüdruksõber Taji tahtis meest lapsega aidata ning läksid  ööseks  mehe  korterisse.  Kuna  aga  tegu  polnud  abielupaariga,  siis  oli  mees  hirmul,  et  äkki  naabrid saavad teada, et naine veetis öö tema juures. Selles umbes 20 minutilises filmilõigus  oli näha mitmeid  asju, mis on omased mitte tsensuuri all olevale filmikunstile. Naine võttis  peast  rätiku,  samuti  võttis  ta  pealt  ära  ka  jakki  või  pikema  pluusi.  Selline  naise  palja  ihu  näitamine Iraani filmides pole enam peale islamirevolutsiooni võimalik. Samuti olid Taji ning  taksojuht  Hashem  tol  ööl  vahekorras  –  seda  küll  otseselt  ei  näidatud,  kuid  see  selgus  nendevahelistest  vestlustest  kui  ka  pikast  stseenist,  kus  nad  hiljem  üksteise  embuses  voodis  lamasid.    


„Brick  and  Mirror“  puudutas  veidi  ka  riigi  sotsiaalseid  ja  poliitilisi  puudjääke.  Näiteks  kui  Hashem pöördus politsei poole, et teavitada lapse leidmisest, siis politsei keeldus teda aitamast.  Samuti ka haiglas ei olnud töötajad eriti vastutulelikud, sest neil oli juba piisavalt palju hüljatud  lapsi, kelle eest hoolitseda. Seejärel tahtis mees pöörduda valitsusametnikke poole, et leitud  laps lapsendada, kuid üks ametnikest laitis selle idee maha, kuna üksinda lapse kasvatamine on  keeruline. Seega ei jäänud mehel muud üle, kui viia laps orbudekodusse teiste hüljatud laste  juurde. (Golestan 1965)   Peale  revolutsiooni  olid  esimesed  aastad  filmiloojatele  üsna  edutud.  Enamus  filme  olid  ebasobivad, et näidata publikule. Sellegipoolest hakati tootma poliitilisi filme, mis olid mässuks  režiimi vastu. Režissöörist sai poliitiline tegelane. Kuni selle hetkeni kui 1982. aastal tuli välja  film  „Hell-Raisers“,  sai  toota  veidi  kritiseerivaid  poliitilisi  filme.  Peale  „Hell-Raiser’i“  avalikult näitamist keelati aastateks revolutsioonieelsetel näitlejatel ja filmitegijatel Iraanis tööd  jätkata. (Sadri 2006: 178-180)  Ideaalseks teemaks sai spirituaalne otsing. See sai alguse, kui loodi film „Beyond and Mist“,  millest sai musternäidis, milline peaks Iraani kino olema – natuke poliitikat, natukene religiooni  ning natukene müstikat. (Sadri 2006) Kahjuks ei leidnud ise ühtegi sellist filmi internetist.   Kuigi tänapäeval oleks Iraani kohta teha palju ühiskonnakriitilisemaid filme, siis kahjuks on  see  võimalik  vaid  välismaal.  Iraanis  keelustatakse  selliste  filmide  näitamine,  mis  kuidagi  kritiseerib riigi poliitilist, religioosset või ühiskondlikku olukord. Sellest tuli ka minu teise filmi  valik. Soovisin vaadata filme, kust tuleks välja mehe ja naise vaheline suhe niimoodi nagu see  tegelikult ühiskonnas tol hetkel välja nägi. Näiteks Jafar Panahvi film „The Circle“ kirjeldab  väga hästi, kui halvasti koheldakse Iraanis naisi. Filmis on välja toodud erinevad olukorrad, kus  naistel pole õigusi. Näiteks ei saa naine teha aborti ilma abikaasa või abikaasa perekonna loata.  Või kui näiteks mees ja mehe perekond tahavad, et naine sünnitaks poja, aga sünnib  hoopis  tütar, siis on mehel õigus nõuda lahutust. Samuti on välja toodud ka see, et naised on kohustatud  mingites olukordades kandma chadorit. Filmi esimeses stseenis räägib naine läbi luugi arstiga  ning saab teada, et tema tütar sünnitas poja asemel hoopis tütre ning on nüüd hirmul, mida mehe  perekond teeb. Filmi viimases stseenis on naine vanglas ning räägib läbi luugi vangivalvuriga.  Kuna naisnäitlejad on olnud päriselt vanglas, siis need stseenid viitavad sellele, et moslemite  ühiskonnas elav naine on tegelikult kogu oma elu jooksul vanglas – kas siis päriselt trellide taga  või  kujundlikult,  mehe  võimu  all,  vanglas.  „The  Circle“  on  just  sellise  avameelsuse  ning  publikule Iraani olukorra näitamise pärast keelatud.  (Panahi 2000) 


  Tegelikult on üsna raske võrrelda kahte nii erineval ajal tehtud filmi. Samas aga tuleb välja,  kuidas aja jooksul on muutunud mehe ja naise vaheline suhtlus ning ühiskondlik positsioon.  Kuigi paljud Iraani filmid on silma jäänud minimalistlikkusega, siis minu kahe vaadatud filmi  („The Circle“ ja „Brick and Mirror“) puhul ma nii väga minimalistlikkust ei näinud. Mõlemad  filmid  olid  avameelsed  ning  kajastasid  ühiskondlikke  probleeme  ning  meeste  ja  naiste  positsiooni  erinevusi.  Ka  filmidest  tuleb  välja  see,  et  islamiriikides  on  naised  madalal  positsioonil  ning  meestel  on  nende  üle  võim.  Kui  Golestani  filmis  naine  ja  mees  olid  kui  võrdsed ühiskonnaliikmed, siis Panahi film põhineski sellel, et naisi alavääristatakse ning nende  elu  on  Iraanis  keeruline. Nende kahe  filmi vahel  on palju aastaid  ning  Iraani  kinokunstis  on  selle aja jooksul olnud väga mitmeid eriperioode, mille jooksul on Iraani filmitegijad kogunud  tuntust mujal maailmas. Kuna Iraanis on paljud iraanlaste loodud filmid keelatud ning need on  tuntumad just välismaalastele, siis paneb see mind mõtlema, kas seda saabki üldse nimetada  Iraani kinoks. Muidugi see näitab meile, milline olukord on Iraani ühiskonnas, kinodes ning  mis ideed on just iraanlastest režissööridel, kuid kas keelatud filmid kuuluvad siiski Iraani kino  alla.  


  Kasutatud materjalid   Golestan, E. 1965. Brick and Mirror [Film]. (20.04.2019)   Panahi, J. 2000. The Circle [Film]. (20.04.2019)   Recknagel,  C.  14.02.2014.    Islamic  Revolution  Can't  Upstage  Iranian  Cinema.  Radio  Free  Europe,  Radio  Liberty:  https://www.rferl.org/a/iran-islamic-censorship- cinema/25259188.html (20.04.2019)   Sadri, H. 2006 Iranian cinema: a political history. London, New York: I.B. Tauris. (20.04.2019)