1920.-1940. aastate Hollywood (2)

Marie Reemann
1920.-1940. aastate Hollywood
Pärast esimest maailmasõda tekkinud majandusbuumi ajal tugevdasid oma haaret filmitööstuses sellised tegelased nagu William Fox, Louis B. Mayer , Sam Goldwyn, vennad Warnerid, Carl Laemmle ja Adolf Zukor. Filmistuudiod hakkasid välja laskma lineteoseid, milles teemad ja ülesehitus kordusid – tekkis vormiline moodustis , mida hiljem hakati nimetama žanriks. 1920. Aastatel moodustasid stuudiote põhitoodangu vesternid, mis ekspluateerisid edukalt California maastikku . Kauboistaaride hulka, kes harva oma juba kindlaksmääratud ekraanirollidest kõrvale astusid , kuulusid näiteks Tom Mix ja Hoot Gibson.
Suurima publikumenu osaliseks sai Ameerika tummfilmiajastul Ameerika komöödia, mis levis üle kogu maailma. See juhtus peamiselt tänu Charlie Chaplinile, Buster Keatonile, Harold Lloydile ja ka mõnele teisele andekale koomikule. Stuudiaod mõistsid hästi ka tüpaažrollide väärtust, sest publik sai staari identifitseerida rolli järgi, mida ta mängis. Suurimaid selliseid staare oli Rudolph Valentino, kes tuli teismelisena Itaaliast Ameerikasse, sai seal professionaalseks tantsijaks, ning peagi sai temast ekraanil armastatud latiino- armastaja ja meessoost vambi võrdkuju.
1920. aastate optimismi ja materialismi mõjul hakkas Hollywood esindama glamuuri, aga esitas väljakutse ka konventsionaalsele moraalile. Ebamoraalsus nii ekraanil kui ekraani taga põhjustas selle, et 1921. aastal asutati Ameerika filmiprodutsentide ja –levitajate organisatsioon (MPPDA), mille eesmärgiks oli reguleerida asju seestpoolt. Esimeseks presidendiks sai Will H. Hays, kes püüdis Hollywoodi toodangu pressida positiivsesse ja täiesti ohutusse, kogu perele mõeldud meelelahutuslikku vormi. Tema ainuisikuline võim viis selleni , et MPPDA-d teati lõpuks Haysi kontorina ja tootmiskoodeksi moraaliküsimuste osa nimetati Haysi koodeksiks.
Rafineeritusest hoolimata esindasid näitlejannad Clara Bow ja Joan Crawford dšässiajastu vabameelsust ja asendasid eelmiste põlvede naisideaale, kelle musternäidisteks olid Mary Pickford, Bessie Love jt. D. W. Griffithi melodraamad (nt Broken Blossoms 1919), märgistasid ajastu lõppu ja ka seeria Cesil B. DeMille´i perekomöödiaid testisid piire . Euroopalikku rafineeritust pakkus Erich von Stroheim, kes ehitas filmi „ Narrid naised” jaoks Universali tagahoovi peaaegu terve Monte Carlo .
Hollywoodis kanda kinnitanud stuudiod hakkasid üles ostma ka Euroopa andekaid režissööre. Nende hulgas olid näiteks Ernst Lubitsch, Michael Curtiz, Mauritz Stiller ja Victor Sjöström. Samuti osteti üles andekaid näitlejaid. Näiteks üks esimesi oli Poola päritolu näitlejanna Pola Negri ja Saksamaalt tulnud Emil Jannings, kes oli esimene, kes võitis meesnäitleja Oscari kaks korda. Rootsi päritolu näitlejanna Greta Garbo tõi Hollywoodi Louis B. Mayer, kes tekitas tema ümber müstilise oreooli . Tema koostöö John Gilbertiga filmis „Flesh and the Devil ” oli väga mõjuv ja seksuaalne, mida polnud Ameerika filmis varem nähtud. Garbo ja Gilbert mängisid paarina ka filmis „Kuninganna Christina” 1933. aastal, ning see roll tõi Garbole hulgaliselt traagiliste kangelannade rolle.
1926. aasta augustis tutvustas finantsiliselt põdur Warner Bros esimest sünkroniseeritud programmi, kasutades Vitaphone süsteemi kettale salvestatud heliga . Warneri peamine eesmärk oli pakkuda alternatiivi elava muusika esitusele, filmiorkestritele ja lava-showdele. Seetõttu polnudki esimene heliga mängufilm „Don Juan ” (1926) dialoogil põhinev. Tummfilmile kõlas saateks plaatidele salvestatud muusika, mis säästis kinoomanikki orkestri palkamise kuludest .
Läbimurre tuli 1927. aasta oktoobris , kui Warner bros tõi välja esimese heliga mängufilmi „Džässilaulja”, seekord sünkroonheliga nii muusika kui dialoogi osas. 1928. aasta mais kui helitehnikat oli põhjalikult uuritud, otsustasid peaaegu kõik stuudiod hakata kasutama Western Electricu heli filmile salvestamise protsessi. 1929. aastaks olid tuhanded kinod varustatud helitehnikaga ja tosinate kaupa lisati tummfilmidele helistseene.
Heli viis 1928. aastal uue suure stuudio Radio -Keith-Orpheum ehk RKO loomiseni, mille kaubamärgiks oli ultralühilainete saatmine üle maailma. Tekkis uus žanr – muusikal. Muusikalide tulva avas parima filmi Oscari võitnud „ Broadway meloodia ”. Kümnendi lõpus toodeti neid juba kümnete kaupa.
Heli tulek raputas filmitööstust nii Ameerikas kui ka mujal. Hakati nõudma filmidialooge ka teistes keeltes peale originaalkeele. See viis aga viimasel kümnendil Hollywoodi dikteeritud filmituru lagunemiseni. Turg jagunes nüüd keelte alusel paljudeks väikesteks osadeks . Püüti toota ka mitmekeelseid filme, näiteks Dupont´i „ Atlantic ” (1929) võeti üles inglise, prantsuse ja saksa keeles, kasutades kolme erinevat näitlejate koosseisu. Heli ei mõjutanud mitte üksnes filmi sisu ja stiili, vaid ka tööstuse struktuuri. Kunstiline efekt oli aga kesine, sest paljud helifilmid olid viletsa kvaliteediga etenduste adaptsioonid , milles domineerisid dialoog , kehvapoolne näitlejatöö ja liikumatu kaamera ja mikrofon.
Enamik filme olid ekraanile toodud Broadway show´d. Pikapeale õppisid režissöörid ja stuudio tehnilised töötajad seda, kuidas maskeerida kaamera müra, muuta see vabamaks ja mobiliseerida mikrofonid ja helisalvestusseadmed. Sellest alates oli helifilm tulnud, et jääda.
Heli ei muutnud ainult filmitööstust, vaid ka paljude režissööride ja näitlejate karjääri. 1930ndatel tegid edusamme mitmed žanrid ja publikut hullutas uus staaride põlvkond, kuhu kuulusid Fred Astaire, Ginger Rogers, Joan Crawford, Spencer Tracy jt. Vanedel staaridel tuli uutele tulijatele teed rajada.
Kolm neljast United Artistsi asutajast – Douglas Fairbanks, Mary Pickford ja D. W. Griffith – tegid helifilmis edutuid katseid. Griffithist sai pea üleöö kõige vanamoodsam filmitegija ja Pickfordi ja Fairbanksi koostöö „Tõrksa taltsutuses” (1929) tõi välja nende hääle puudujäägid ja kukkus läbi. Ainsane elas ülemineku helile üle Charlie Chaplin , kes kasutas üksnes muusikaid ja realistlikke heliefekte.
1930. aasta oli Ameerika filmitööstusele üle aegade parim, rekordeid purustasid nii kinokülastused kui stuudiote kasumid . Kuid 1931 . aastal sai majanduslangus kätte ka filmitööstuse ja kasumid kukkusid. Kaksikfilmi ( film koos teise, odavalt tehtud B-filmiga) kiire levik oli majanduskrahhi otsene tulem. Et rasketel aegadel inimesi kinno meelitada, pakkusid kinod nüüd igas programmis kaht filmi ja vahetasid programme kaks-kolm korda nädalas. Selle tulemusena said Powerty Row stuudiod spetsialiseeruda B-filmidele, enamasti vesternite ja seiklusfilmide tootmisele. Järgnevalt võib välja tuua tähtsamad Hollywoodi stuudiod.
Columbia Pictures kasvas välja Powerty Row kompaniist ja sai Harry Cohni käe all tugevaks tegijaks. 1930ndatel oli Columbia Picturesi suurimaks tegijaks Frank Capra. Tema filmid saavutasid suurt edu ja ka kriitikute heakskiitu.
Universal Pictures alustas kümnendit filmiga „Läänerindel muutusteta” (1930) ja rajas endale õudusfilmistuudio maine, tootes kõik esimesed klassikaks saanud teosed sh „Frankenstein” (1931) ja „Dracula” (1931).
RKO, mis sündis helifilmi tulekuga, tootis Fred Astaire´i ja Ginger Rogersiga üheksa šikki muusikali , ning Kathrine Hepburni esimesed filmid. Teedrajavaks hitiks sai aga 1933. aastal vändatud „ King Kong ”.
Twentieth Century Fox oli peamiste Hollywoodi stuudiote hulgas hiline tulija. Stuudio moodustati 1935. aastal, kui ühendati kaks firmat : Twentieth Century Pictures ja Fox Film Corporation. Firmale loodi meeldejääv logo, kuid firma ise alustas alles 40ndatel aastatel.
Warner Bros. hakkas tegema gangsterifilme, milles mängisid näiteks James Cagney, George Raft, Bette Davis jt. Warneri muusikalid olid julgemad kui teiste stuudiote omad sisaldades fantastilisi koreograafilisi etteasteid, mis olid filmi ajaloos erakordsed.
Kui Warneri stuudiot võib kokkuleppeliselt pidada töölisklassiks, siis terava kontrastina temale on MGM keskklass oma möirgava lõvi logoga. MGM-i juhtis Louis Mayer ja oma enneaegse surmani töötas seal ka Irwin Thalberg, kes tegi pillava eelarvega „ilusaid filme ilusatele inimestele”. MGM arendas välja vormi idealistlike rahvalike filmide tootmiseks ning tõi linale ka prestiižeid romantilisi ekraaniklassikuid.
Kui MGM vahendas keskklassi väärtusi, siis Paramountil olid lausa aristokraatlikud pretensioonid. Adolf Zukori juhitud firmal olid lepingud näiteks Marlene Dietrichi, Gary Gooperi ja Claudette Colbert´iga.
1931. aastal muudeti tootmiskoodeksit tunduvalt rangemaks ja stsenaariumite esitamine Haysi kontorile tehti kohustuslikuks. 1934. aastal tõotasid Haysi kontori töötajad koostöös katoliikliku Komblusleegioniga hukka mõista „kõik filmid, välja arvatud need, mis ei solva kõlblust ja kristlikku moraali”. Loodi Produktsioonikoodeksi Administratsioon (PCA) eesmärgiga anda heakskiitev pitsat igale filmikoopiale , kusjuures enamik filmitootjad leppisid kokku, et ilma selleta ei tohi filmi levisse tuua. Tulemusena ei pääsenud paljud filmid ekraanile ja tehti drastiliselt ümber. Põlu all olid vandesõnad, alastus, seksuaalsed perverssused, rassiline segaverelisus ja sünnitusstseenid. Koodeks pani ette ka seda, et lipu suhtes tuleb näidata respekti, kurjategijatele ei tohi kaasa tunda ning meest ja naist, isegi kui nad on abielus, ei tohi näidata koos voodis . Koodeks võttis juba tsensuuri mõõdu, kuid isegi kui see mõningaid filmitegijaid pärssis, kindlustas see heal tasemel perekeskse meelelahutuse püsiva toodangu.
Võib öelda, et 1939. Aasta oli Hollywoodi kuldaeg. Välja tuli erakordne hulk filme, mis muutusid filmiklassikaks. Näiteks võib tuua filmid „Võlur Oz”, „Postitõld”, „Ninotscka” ja „ Tuulest viidud ”, mis oli oma aja kõige kallim, populaarsem ja reklaamitum linalugu.