püütakse nendega hästi läbi saada. Loodus võis anda haigusi ja neid ka ära võtta. Eriline koht talupoja mõttemaailmas oli hobusel, kellest olenes talutöödega toimetulek. Vanasõnas öeldakse: "Kel naine kooles - õnnelik mees, kel hobune kooles - õnnetu mees." Inimese surm oli vaevadest vabanemine, hobuse hukkumine õnnetus kogu talule. Hoolikust tuli üles näidata külvamisel. Viljasaagi kindlustamiseks olid talupoegadel viljakushaldjad, puust nukud, mida hoiti viljasalves, toalakas vm. ja kellele viidi ohvriande. Töö oli talupoja tõekspidamiste järgi inimese loomulik olelusvorm: "inimene on loodud tööd tegema ja lind laulma." Töö eksisteeris eesti talupojale kahel kujul: oma talus endale ja lastele või kurnava teotööna mõisapõldudel. Tööta jõude istumine oli taluperes ettekujutamatu asi. Töökust ja tööoskust loeti külaühiskonnas kõige tähtsamaks vooruseks.
Väilselt olid kultusenukud ja mängunukud sarnased, ainult mängunukudel puudus nägu. Mitmesuguseid kultusenukke on tundnud ka enamik 20. sajandi loodusrahvaid. Peko on olend läänemeresoomlaste mütoloogias, koduhaldjas ja viljakusjumalus. Setumaal peeti Pekot üldiseks aitajaks ning õnnetoojaks, kes valitses ilma ning kaitses põlde ja saaki. Pekot kujutas puunukk, mille ees ja peal põletati küünlaid. Kuju hoiti valgesse linasse mähitult viljasalves ning toodi sealt välja erilistel puhkudel. Peko kultus püsis Setumaal elusana 20. sajandini, viimane teadaolev palve Pekole on üles tähendatud 1930. aastatest. Tänapäeval peavad setud Pekot oma rahvuskangelaseks ning kuningaks, kelle nime ja kujundit kasutatakse rahvussümbolina. Igal aastal toimuvate Setu Kuningriigi päevade ajal valitakse taevase kuningas Peko maapealne asemik ülemsootska. Kultusnukud kuulusid täiskasvanute maailma
kulunud väljend : ,,Määri Fastum Geli peale." Erinevuseks kahe ajastu vahel võib märkida ka religiooni. Usklik on Eesti rahvas ikka olnud kuid usud tuleb tunnistada on hoopistükis erinevad. Vanadel eestlastel olid oma enda jumala Taara ja Uku, meie aga tänapäeval oleme enamjaolt kristlased ja pühendume ristiusule. Samuti uskusid vanad eestlased haldajatesse, näiteks setude viljasalves seisis haldjas Peko. Kokkuvõtteks tuleb öelda, et vanad eestlased olid usklikumad, mille põhjuseks võib olla mingil määral oli ka teadmatus. Erinevaid loodusnähtusi püüti selgitada ebaloomulike juhtumitena. Usuti näiteks, et maapinnas on paiku, mis halvad inimesed enesesse imevad. Tänapäeval on aga põhjus välja uuritud ning inimeste imelikku kadumist põhjustasid hoopiski maaalused karstikoopad, mis aegajalt sisse varisesid.
Pekol oli palju erinevaid rolle, peamiseks vilja- ja karjaedendamine, aga teiste hulgas kaitses ta ka vilja ilma eest ning karja huntide ja muude kahjude eest. Öeldi isegi, et Peko võimuses on ilma muuta. Peko oli ka üks vähestest jumalatest, kelle kohta teame, et esivanemad on kujusid teinud ning sedamoodi austanud. Peko austamine toimus salaja, sellesse olid hõlmatud vaid mõned üksikud pered või külakogukond, mille raames üks perekond hoidis aasta aega Pekot oma viljasalves. Pekoga seotud rituaalid - Peko pidu peeti kaks korda aastas, üks kevadel ja teine sügisel. Algselt erinesid need kombestikult teineteisest oluliselt, kuid hilisemalt olid mõlemas praasnikud sisuliselt samad. Peo kirjeldus M. J. Eiseni ja J. Sandra töödes on järgmine(kirjeldatakse sügist Peko pidu): "Praasniku ööl kogunesid Peko-osalised mehed peremehe poole, kelle juures Peko oli sel aastal hoiul. Igaüks võttis kaasa söögikoti. Peoruumi aknad suleti
paiknes kambripoolsel küljel- aidavarguste ärahoidmiseks esiküljes oli lai räästaalune, mis kaitses seina ja aidatreppi sademete eest aidatrepp pidi kergendama viljakottide tõstmist aidas hoiti viljakusjumalat Tõnni AIT ait oli seotud pulmakommetega, seal seisis veimevakk ehitati eraldi veel kala-, piima- jm aitu ait pärineb ajast, mil ei tegeletud intensiivse põllundusega see on vana soome-ugri sõna kasutati ohverdamiskohana, kuna viljasalves hoiti vilja- ja karjaõnne hoidjat Pekot pühade ajal pandi ande jumalatele, nähtamatutele hingedele RIIDEAIT kirstudes hoiti pesu ja kangaid seda kasutasid noored teenijad ja sulased magamiseks seal magavate tüdrukute juures käidi salaja ning sisselaskmist nõuti pillimängu ja lauluga; kui üksi käidi, siis koputati ja vilistati Aida sisevaade SUVEKODA kui elati rehetoas, siis valmistati suviti toitu õues
· IRL on Eestis tegutsev alalhoidliku maailmavaatega aatekaaslaste vabatahtlik liit. · IRL ühendab erinevate arvamuste ja seisukohtadega inimesi, kes toetavad inimkeskse ühiskonna ideid Millisena näevad Eesti ühiskonda? Tahavad ehitada üles riiki, mis: · Usaldaks inimest ega kipuks tema eest valikuid tegema. · Tegutseks kaugele vaadates ning oleks ühiskonna tüürimees, mitte rott ühiskonna viljasalves. · Kindlustaks demokraatiat ja välistaks klikivõimu tekke. · Hoiaks au sees eesti meelt ja eesti keelt. Nad tegutsevad esmajärjekorras selle nimel, et : · Eestis sünniks rohkem lapsi ja nad saaksid üles kasvada õnnelikes ning hästi toimetulevates peredes. Sest ilma lasteta pole ka muul mõtet. · Eestis kujuneks haridussüsteem, mis annaks nii nende inimestele kui kogu ühiskonnale
Aga samas on Peko ilmselgelt soome-ugri päritoluga nimi(soome Pellon-Pekko). Temast on teateid setust ja võrumaa idapoolsest servast, Obinitsa külast. Ta olnud kas puunukk või siis leivalabidas, mõnikord ka lapsesuurune (48 cm) vahakuju. Ta on linnusarnane jumalus. Tema ees põletati küünalt, mis asus vasest keeratud spiraalis. Ta oli üldine aitaja ning õnne andja. Kaitses vilja, varjas põlde rahe, põua ja välgu eest.Valitses ilma ning ta kuju oli üldjuhul viljasalves. Välja toodi ta erilistel juhtudel. Näiteks karjalaskepäeval, siis kui kari tuli koju ning jaanipäeval. 1931/33 aastast on pärit viimane palve talle. Peko ei asu ühes talus, vaid vahetab tihti omanikku, nii kord aastas. Pekoga on seotud müsteeriumilaadne kultusetalitus nn. Pekopidu sügisel. Inimesed algul söövad, siis sebivad ringi ja üritavad endal verd välja saada. Meelega ei tohtinud ennast haavata. See, kellel tuleb, on Peko peremees
Muudatusi tõi uskumustesse ja kommetesse põlluharimise ning paikse eluviisi levik, samuti kokkupuuted balti ja germaani hõimudega. Arvatavasti sel perioodil tekkisid kujutelmad haldjatest kui kaitsevaimudest-jumalustest, kes mõnevõrra erinesid varasematest arusaamadest looduse hingestatusest. Tekkis usk kodu- või majahaldjaisse. Näiteks on Lääne-Eestist teada pühaku Antoniusega "kokku sulanud" koduhaldjas Tõnn. Setudel oli aga viljasalves koduhaldjas Peko, kes toodi välja vaid põllutöö ja karjaga seotud tähtpäevadel. Tänapäevalgi võib kuulda mitmetes Eesti maakodudes lugusid ja legende majahaldjatest. Konkreetselt koduhaldjatesse pole mina võimeline uskuma, küll aga arvan, et igal majal on oma hing, teisisõnu aura. Maaviljelus tõi kaasa ilmastikunähtuste ja taeva jumaluste ja personifikatsioonide tähtsuse tõusu, metsa- ja veevaime seevastu hakati võõristama
sõjad pihkvalastega- tsuudid- eestlased ja läänemeresoomlased(venemaal kutsuti) jurjev- Kiievi suurvürsti poolt loodud tugipunkt Tartus mille ta nimetas enda nime järgi, ohvrikivi-kivi mille peal toodi ohvreid Isikud Kuningas Ingvar-rootslaste kuningas, kes hukkus rüüsteretkel eestalste vastu lüüa saades Tacitus-Rooma ajaloolane, kes oma teoses "Germania" on maininud ka aeste ja finne Jaroslav Tark-kiievi suurtvürst Tõnn-Pärnu-ja Viljandimaal tuntud koduhaldjas Peko- Viljasalves seisev haldjas setudel Taara-Eestlaste jumal, eelkõige saarlaste Uku-eestlaste jumal Hiltinus-munk, kes saadeti eestlasi ristiusustama, kuid taei saanud sellega hakkama Fulco-Eestimaa piiskop, prantsusmaaltpärit munk, nicolaus-eestlasest munk, määratud Fulcot abistama Aastaarvud 1967- avastati Pulli Kunda kultuur- mesoliitikum Keraamika kasutuselevõtt- 5000 eKrt Kammkeraamika-4000 eKr rauamaagi kasutuselevõtt-500 Ingvari rüüsteretk-600 kolme venna kutsumine-
Arvati, et loomadel, lindudel, kaladel, putukatel, taimedel, puudel, veekogudel, kividel, päikesel, kuul on oma hing. Seda nähtust nimetatakse ANIMISMIKS (animal). Looduse objektidesse suhtuti sõbralikult ja heatahtlikult. Loodust austati. Inimene ei pidanud end muinasajal looduse valitsejaks. VAIMUD, HALDJAD, JUMALAD. Usuti, et looduses on vaimud ja haldjad, kes hoiavad ja kaitsevad loodust. Tunti metsaisasid ja –emasid, põllu- ja veevaime. Tuntud oli koduhaldjas TÕNN, setudel PEKO (viljasalves). Jumala mõistet teati, kuid suuri ja tähtsaid jumalaid ei olnud. Henriku kroonikas nimetatakse jumalat – TARAPITAT (Taara), kes oli saarlaste jumal. Hilisemal ajal austati jumal UKU’t. OHVRIPAIGAD. Vaimud, haldjad ja jumalad ei olnud oma loomult ei head ega halvad. Nendega pidi hästi läbi saama. Selleks toodi ande ehk ohverdati. Ohvrite toomise kohad olid hiied, ka üksikud puud, allikad, kivid, harva mäed. PÜHAD PUUD olid eelkõige tammed ja pärnad.
kaitseks välja astuma. Poliitiline tegevus tegutseb selle nimel, et lastel läheks elus hästi soov näha Eestit maana, kus inimestel on tore elada: maana, kus meid ümbritsevad sõbralikud inimesed, kus kultuur õitseb ning kus keegi ei pea toimetuleku pärast muretsema Tahab üles ehitada riiki, mis: Usaldaks inimest ega kipuks tema eest valikuid tegema. Tegutseks kaugele vaadates ning oleks ühiskonna tüürimees, mitte rott ühiskonna viljasalves. Kindlustaks demokraatiat ja välistaks klikivõimu tekke. Hoiaks au sees eesti meelt ja eesti keelt. Kui valijad annavad IRL'ile märtsis mandaadi riigi juhtimiseks, siis tegutsetakse esmajärjekorras selle nimel, et: * Eestis sünniks rohkem lapsi ja nad saaksid üles kasvada õnnelikes ning hästi toimetulevates peredes. Sest ilma lasteta pole ka muul mõtet. * Eestis kujuneks haridussüsteem, mis annaks nii meie inimestele kui kogu
5. Takus toob tõusu 6. Eelista Eestimaist IRL tegutseb selle nimel, et lastel läheks elus hästi soov näha Eestit maana, kus inimestel on tore elada: maana, kus meid ümbritsevad sõbralikud inimesed, kus kultuur õitseb ning kus keegi ei pea toimetuleku pärast muretsema Tahab üles ehitada riiki, mis: Usaldaks inimest ega kipuks tema eest valikuid tegema. Tegutseks kaugele vaadates ning oleks ühiskonna tüürimees, mitte rott ühiskonna viljasalves. Kindlustaks demokraatiat ja välistaks klikivõimu tekke. Hoiaks au sees eesti meelt ja eesti keelt. Euroopa Parlamendi valimised 7.juuni 2009 Kohaliku omavalitsuse volikogu valimised 18.oktoober 2009 Visioonist ANNAB INIMESTELE ROHKEM VABADUSI JA KONTROLLI OMA ELU ÜLE Näeb, et Eesti inimene aastal 2025 ... ... on suunatud eneseteostusele tal on hea haridus ning ta elab avatud ühiskonnas, mis soosib ettevõtlust ja inimeste tegevusvabadust
eesmärgi saavutamiseks. Erakonna liikmed Esimees- Mart Laar Haridus-ja teadusminister- Tõnis Lukas Kaitseminister- Jaak Aaviksoo Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts Põllumajandusminister- Helir-Valdor Seeder Regionaalminister- Siim Kiisler Jne, jne... Millise riigi eest seisame? Tahame üles ehitada riiki, mis: usaldaks inimest ega kipuks tema eest valikuid tegema. Tegutseks kaugele vaadates ning oleks ühiskonna tüürimees, mitte rott ühiskonna viljasalves. Kindlustaks demokraatiat ja välistaks klikivõimu tekke. Hoiaks au sees eesti meelt ja eesti keelt. Välispoliitika Välispoliitika kujundamisel ning elluviimisel lähtume Eesti rahvuslikest huvidest, mille osaks on riigi ja kodanike julgeoleku tagamine Lähtuvalt Eesti julgeolekupoliitika alustest peame strateegiliselt oluliseks heade suhete edasist süvendamist Ameerika Ühendriikidega. Balti riike ja Põhjamaid ühendaval rikkal ja dünaamilisel Baltoskandial on kõik
23. Mis on malev? Maakonna väeüksus (eksisteerib ka tänapäeval) 24. Millesse uskusid muinasaja eestlased? Vägi või jõud (inimestel, objektides, paikades, taevas, sõnades) Kõige enam väge peas, südames, veres, küüntes, juustes, karvades ja hammastes Hing isikupära kandja ja hoidis keha elus (hingeloomad, hauda pandi asju kaasa) Loodusesse suhtuti ,,nagu mina talle, tema mulle" põhimõttel Vaimud, haldjad, jumalad (koduhaldjas Tõnn, setudel viljasalves Peko, Tarapithat nn Taara kultus, jumal Uku taevavalitseja) 25. Mis on animism? Elusa ja eluta looduse hingestamine 26. Milleks oli tarvis ennustada? Et näha ette tuleviku, nt sõjakäikude edukust 27. Liivimaa piiskopid? Meinhard, Berthold, Albert 28. Mõõgavendade ordu + struktuur? 1202. a asutab Albert mõõgavendade ordu Juht: piiskop Albert (ordumeister) Orduvennad
Ka usuti, et maha visatud leivatükk nutab seitse aastat. Leivaga seotud toimingute puhul ei tohtinud soovida „jõudu”, vaid ainult „jätku”, et leiba ikka jätkuks. Kõigi leivaga seotud kommete vastu eksimine oli rahva arusaamade järgi seotud halbade tagajärgedega. Leival oli oluline osa ka rahvakalendri tähtpäevade tähistamisel. Karja õnneks pidi vastlapäeval leiba küpsetama. Küpsetati nii pikergusi leibu kui ka väikesi vastlakakke. Neid hoiti kuni kevadeni viljasalves ja karjalaskepäeval anti siis loomadele. Kombeks oli ka alleshoitud jõululeiba vastlapäeval või karja väljalaskmisel loomadele jagada (Kalvik). Vanasti peeti vajalikuks tuhkapäeval ahjule ikka labidat näidata. Tuli midagi küpsetada, siis ei läinud leib suvel hallitama. Nii küpsetatigi tuhkapäeval mitmesuguseid kakukesi ja tehti tuhapätsi ehk tuha all küpsetatud odrajahust leiba, mille sisse pandi vahel ka liha.
Surnute hinged liikusid siis ringi ja võisid tulla kõdu külastama. Nende kostitamiseks kaeti laud. Hingede aeg pidi olema vaikne aeg, mil ei tohtinud lärmitseda, see võis pahandada hingi. Kõikjal esines veel teatud vaime ja haldjaid, kes asustasid vett, maad, metsa ja ka kõdu. Nad olid kindla paiga hoidjad ja kaitsjad. Mõned haldjad elasid isegi talus või selle vahetus läheduses. Veel möödunud sajandil oli mitmel pool Pärnu- ja Viljandimaal tuntud koduhaldjas Tönn, setudel seisis viljasalves Peko. Viimane toodi välja vaid põllutöö ja karjaga seotud tähtpäevadel. Koduhaldjaga tuli hästi läbi saada ja seetõttu ohverdati igast tootest (vili, vill, jook jne) veidike ka talle. Konkreetsetest jumalatest nimetatakse Henriku Liivimaa kroonikas vaid Tarapithat. Sageli arvatakse, et tema nimi oli tegelikult Taara, aga kroonik ei saanud sellest täpselt aru ja pani kirja sõja- ja palve-hüüu ,,Taara, avita". Henriku järgi oli Taara
soojendati. Laud pidi olema rikkalikult kaetud. Jõuluööl pidi tuli kaminas põlema (päikesekummardamise tava) kogu öö. Jõuluööl oli toit laual (osana esivanematekultusest) ja süüa tuli seitse korda - et olla järgneval aastal terve ja tugev. Külluslik jõululaud tähendas piisavalt toitu kogu tulevaseks aastaks. Joodi koduõlut. Jõululeib - jõuluorikas - seisis laual, seda aga ei söödud, vaid säilitati jõulude järel viljasalves. See leib oli seakujuline, sest siga oli Euroopa rahvastele viljakuse kehastus. Jõuluvorstid ehk makid tehti tangupudrust, millele lisati rasva, liha ja köömneid. Magustoiduks söödi pähkleid. Sealiha hapukapsaga ja verivorsti söömise tava on suhteliselt hiline. Jõululaupäevased tööd lõppesid tavaliselt juba lõuna ajal saunaskäiguga. Siis pandi selga uued puhtad riided ja jäädi jõule ootama. Peeti laulu-, jõu- ja osavusmänge, külanoored käisid niisama ringi
Katri-Helena Kaasik Johanna Joosep Kristjan Ilves Hannes Teiss IRL · IRL: ,,Me usume, et mõte on ainult sellisel poliitikal, mille tulemusel muutuvad inimesed õnnelikumaks." Tegijad Peamised eesmärgid · IRL-i jaoks on ideaalne riik, mis: · usaldaks inimest ega kipuks tema eest valikuid tegema · tegutseks kaugele vaadates ning oleks ühiskonna tüürimees, mitte rott ühiskonnas Viljasalves: · kindlustaks demokraatiat ja välistaks klikivõimu tekke · hoiaks au sees eesti meelt ja eesti keelt · annaks inimestele rohkem vabadusi ja kontrolli oma elu üle · teeks pered tugevamaks ja ühiskonna vastutustundlikumaks · seisaks iseseisva ja turvalise Eesti eest Turvalisuse tagamine Eesti julgeolek on paremas seisus kui kunagi varem, arvestades meie kuulumist NATOsse ja Euroopa Liitu. Esimene probleem meie ja Euroopa jaoks on kujundada poliitiline tahe uute
ja taevas. Targad-inimsed,kes oskasid loitsida,nõiduda ja haigusi ravida,nad tundsid paremini loodust ja oskasid selles olevaid jõude suunata. Hing-oli inimese isikupära kandja ja väga oluline keha elus hoidmiseks. Animism-kogu elusa ja eluta looduse hingestamist nimetatakse animismiks,on omane kõigile teatud arengutasemel olevatele rahvastele. Tõnn-koduhaldjas,tuntud pärnu.ja Viljandimaal. Peko-seisis setudel viljasalves,toodi välja vaid põllutöö ja karjaga seotud tähtpäevadel. Uku-mitmel pool eestis tuntud. Pühad puud-peeti eelkõige tammesid ja pärnasid. Ohvriallikad-neid oli väga mitmesuguste nimetustega:pühad,tervise-,elu-,ilma-,silma- jt. Ravimaagia-oli tähtsal kohal,eestis tunti rohkesti mitmeid tervistavaid allikaid. Hiltinus-1070 aasta paiku määrati Läänemeremaade rahvastele piiskopiks munk hiltinus. 1167.aasta-paiku pühitseti Eestimaa piiskopiks Prantsusmaalt pärit munk Fulco.
aega kasutusel kivist ja luust riistad. Hiljem tuli kasutusele raud, mida õpiti saama kohalikust soomaagist. Tööriistad muutusid tugevamaks ja käepärasemaks. Muinaseestlaste uskumustest. Meie esivanemad uskusid , et kui teed loodusele halba, siis vastab see samaga. Nad arvasid, et igal loomal, linnul, puul, kivil ja taimel on hing ja, et kogu ümbrus on vaime täis. Vees elasid näkid, metsas ja kodudes haldjad. Tuntumaid koduhaldjaid oli Tõnn ja setudel viljasalves elav Peko. Tuli oli puhastava toimega. Usuti, et lõkketule valgus, eriti pööripäevadel, ajab ära kurjad jõud. Lõke tehti kõrgemale kohale, et see kaugele paistaks. Jaaniõhtul toodi isegi loomad tulepaistele. Tuuleõhu puhastavasse toimesse usuti samuti. Seepärast ilmselt ehitatigi suuri külakiikesid, mis vuhisesid kiiresti läbi õhu. Vesi rahustas oma vaikse vulinaga. Puhast, maa seest välja voolavat allikat peeti pühaks. Paljudele allikatele omistati ravivat toimet
austajate vilja rahe, põua ja ränga saju eest. Peko pidi hoidma vilja, kaitsema karja, varjama maja ja kogu talupoja elamist. Jumala sünnilugu: Kuulduste järgi leiti Peko maa seest. Jumala austamine ja kujutamine: Pekot kehastati puust või vahast tehtud umbes poole meetri pikkuse kujuna, kellel on pea, silmad ja suu. Peko kuju hoiti viljasalves. Peko auks peeti aastas mitu korda pidu: kevadel, jaanipäeval ja sügisel. Kõige tähtsam pidu peeti ööl vastu 1.oktoobrit, kus otsustati kelle valdustesse läheb Peko uueks aastaks. Peko ei asunud ühes talus- ta vahetas oma
oskasid selles olevaid jõude nõ "suunata"/põlvest põlve pärandatav tarkus...võisid vahel ka üsna täpselt ennustada(kuna panid enam tähele elunähtusi) hing...ka inimesel olev asi, mis jääb elama sis, kui inimest enam füüsilise isikuna olemas ei ole. animism...elusa ja eluta looduse hingestamine...st. kõigel pidavat olema hing. Tõnn...Pärnu-ja Viljandimaal tuntud koduhaldjas. Peko...haldjas, kes seisis setodel viljasalves. Tarapitha...Henriku Liivimaa kroonikas ainukesena mainitav jumal/Saarlaste jumal, kes sündis Virumaal ja lendas Saaremaale.(sõja-japalvehüüuna "Taara avita") hiis... ohvripaigad...kohad, kus tehti ohverdusi pühade ajal või suuremate ettevõtmiste eel. maagia...asjade ja nähtuste vahel võivad olla omavahelised seosed. Põua ajal tuli puhastada nõ "ilmaallikat",et hakkaks vihma sadama.Pikaajalise saju puhul tuli vastavat allikat isegi umbe ajada.
ravida nimetati tarkadeks.Hing:Hing oli inimese isikupära kandja ja väga oluline keha elus hoidmiseks. Magamise ajal võis hinge kehast lahkuda.. Surnutele pandi hauda kaasa lisaks ehetele veel töö ja tarberiistu, relvi nig toitu. Surnute hinged jäid edaspidi mõjutama perekonna elu. Mihkli ja mardipäeva vahel oli hingede aeg. Suhtumine loodusesse:Kui inimene rikkus või kahjustas midagi siis võis loodus talla samaga vastata.Vaimud, Haldjad, jumalad:koduhaldjas- Tõnn, setudel viljasalves- Peko. Taara, Uku- jumalad.Ohvripaigad:heatahtlikkust jumalate jms vastu näidati ohvriandidega.Parim päev ohverdamiseks oli neljapäev. Ohverdati-piima, verd, vilja, loomi.Ennustamine, maagia, nõidumine:Maagia põhines arusaamisel, et asjade ja nähtuste vahel võivad olla seosed, mida on võimalik mõjutada. Ristiusu mõjud:11. Saj hakkas katolikukirik tundma huvi ka eesti ristiusustamise vastu. 1070. A läänemere maade ppiskop- Hiltinus. 1167. A eestimaa piiskop-
Juustes Sõna II HING Hing Inimese isikupära kandja ja elushoidja. III SUHTUMINE LOODUSESSE Animism Uskumus, mille kohaselt kõik eluta ja elusad asjad meie ümber omavad hinge. IV VAIMUD, HALDJAD, JUMALAD Mõnel üksikul haldjal/vaimul oli nimi. NÄITEKS. Tõnn koduhaldjas, keda austati Viljandi- ja Pärnumaal. Pekko setude viljakuse, karjaõnne ja koduhaldjas. Pekko kuju hoiti viljasalves ja viidi külvi ajal põllule. Väljas pidi Pekko olema peidetud. Suured ja tähtsad jumalad eestlastel praktiliselt puudusid. Nimetada võib .. Tarapita ehk Taara see on eestlaste kõige tähtsam jumal, kelle päritolu pole päris selge. Tegemist võib olla Skandinaavia päritolu jumalaga, kuid samas võis ta olla ka Soome-Ugri päritolu. Uku (Ukko) tähendab vanameest. Mida ta kaitses, pole päris selge. Virumaal talle ohverdati. V OHVERDAMINE
Hingede aeg-pidi olema vaikne aeg, ei tohtinud lärmitseda, see võis hinge pahandada. Suhtumine Loodusesse: inimesed pidasid end üheks osaks looduses ja arvasid kõigil ja kõigel on oma hing. Oli seisukoht et kuidas mina talle nõnda tema mulle. Loodusobjektidesse suhtuti sõbralikult ja heatahtlikult. Kogu loodust peeti omataoliseks ja austati selle samaväärsust. Muinasjumalad: Tõnn-koduhaljdas Pärnu-ja Viljandimaal. Peko-setudel viljasalves-toodi välja vaid põllutöö ja karjaga setud tähtpäevadel- -väe kõrgjumalaid. Tarapita-saarlaste jumal, kes sündis Virumaal ja lendas siis saaremaale. / sõja ja palvehüüd "Taata avita") Ohvripaigad: Pühad puud-tammed ja pärnad, hiiepuu alone oli püha pind, sinna ei viidud loomi, ei võetud oksi ega lehti, ei korjatud marju. Oksi ehiti paelte, lõngade ja riideribadega. Ohvrikivid- pealispinnal olid kas looduslikud või inimese poolt õõnestaud 0,2-1m läbimõõduga lohud.
Hing Eesti mõiste, inimese isikupära kandja ja elushoidja (umbes 3000 aastat vana) Tark ehk nõid inimene, kes oskas sõnadega ravida ja nõiduda. Mõnel üksikul vaimul-haldjal oli ka nimi: 1) Tõnn koduhaldjas, keda austati Viljandimaal ja Pärnumaal. 2) Pekko(Peko) setude viljakuse-, karjaõnne- ja koduhaldas, kelle kuju hoiti viljasalves ja viidi külvi ajal põllule, karja väljalaskmisel karjamaale. (Väljas pidi Pekko olema peidetud.) Eestlaste tähtsaim jumal oli Taara (Tara, Tarapita), kelle päritolu pole teada. Eestlased pöördusid tema poole enne lahinguid. Teine jumal oli Uku (vanamees), keda austati Virumaal, mida kaitses ei teata. 10. Muinasusund ja tänapäev. Tänapäevani on säilinud muinasusundist hingede aeg. Tänapäeval on see aeg lühem, seda peetakse 2
arengutase on madalam ja seetõttu on neil rohkem säilinud Muinasusundiga seotud mõisted: Vägi eriline jõud, energia, mis peitub nii elusolendites, looduslikes objektides kui ka sõnades. Hing vajalik, et keha püsiks eluks, mitte materiaalne alge. Hing lahkub kehast magades ja surres. Usuti vaimudesse ja haldjatesse. Nt koduhaldjas nimega Tõnn. Tema jaoks oli tehtud väike tõnnivakk(karp), mis oli tehtud laastudest, kuhu toodi Tõnnile andameid. Peko,kes elas viljasalves ja keda austasid setud. On säilinud mõningad kujud Pekost. On teada ka jumal Tarapita. Tal võis olla seoseid skandinaavia päritolu Thoriga. Tuntud oli ka ohverdamine, kui maagiline toiming, kus sooviti saavutada jumalate või haldjate heatahtlikkust. Eesti aladelt on teada ohvrikivisid, kuhu toodi ohvriande ja ohvriallikaid. Arvatavasti olid ka pühad puud, kuhu toodi ohvreid tamm, pärn ja pihlakas. LIIVIMAA RISTISÕJAD
läbi söönud ja sigiksid hästi. 23. aprill (jüripäev) Uuemal ajal lasti kari välja tavaliselt jüripäeval. Nii tähtsal päeval küpsetasid perenaised karjalapsele tema meeleheaks ja karjale õnneks väikese leivakaku. Kaku keskele vajutatud lohku suruti poolest saadik terve muna. 25. juuli (jaagupipäev) Tähistab heinateo lõppu ja rukkilõikuse algust. Lõikusaja alguse tõttu küpsetati jaagupipäeval uudseleiba. Esimesest lõigatud viljavihust tehtud uudseleiba hoiti viljasalves alles. Sellest jagati tükikesi nääride ajal loomadele ja kevadel kündjale. 29. Jõululeivad Jõululeib kogub enesesse erilise kaitsva ja tervistava jõu, mis kandub hiljem edasi selle sööjatele. Traditsioonilised jõululeivad tehti enamasti hapendatud rukkijahust. Jõululeib võis olla mõne looma kujuline, kuhikuga (imiteerides viljakuhja) või auguga, millesse võis hiljem asetada küünla. Jõuluorikas valmistati puhtast rukkijahust ja vormiti seakujuliseks. Teine
Rjurik üks kolmest vennast, kes kutsuti Skandinaaviast 862.a venelaste ja mõne Põhja- Vene rahva valitsejaks. Oleg Rjuriku kaaslane, kes vallutas 822.a Kiievi ja ühendas Venemaa lõuna- ja põhjapoolsed hõimud. Jaroslav Tark Kiievi vürst, kes vallutas 1030 a. Tartu ja nimetas selle Jurjeviks. Tõnn Pärnu- ja Viljandimaal tuntud koduhaldjas. Uku Eestis tuntud jumal. Peku koduhaldjas, kes seisab setudel viljasalves. Tarapita jumal, mida on tõlgendatud ka sõja- ja palvehüüuna ,,Taara avita''. Hiltinus - munk, kes määrati 1070. aastale läänemererahvastale piiskopiks. 2 aasta jooksul misjonitöös tulemusi ei saavutanud ja piiskopisaua tagastas. Fulco - Prantsusmaalt pärit munk, kes pühitseti eestimaal piiskopiks 1167. a paiku. Nicolaus - eestlasest munk, kelle Rooma paavst kohustas Fulcole abiliseks.
- Hingede aeg (kaeti hingedele laud, saun, vaikne aeg) Suhtumine loodusesse - Elu seotud loodusega peeti end osaks loodusest (kõigil elusolenditel hing elusa ja eluta looduse hingestamine e animism) - Nagu mina talle nii tema mulle ei peetud end looduse valitsejaks Vaimud, haldjad, jumalad - Kaitsesid loodust (metsaisad, -emad, põllu-, veevaimud, haldjad jne) - Koduhaldjas Tõnn, viljasalves Peko väikejumalad - Kõrgjumalate vähesus - Tarapitha ("Taara, avita"); Uku - Ei hea- ega pahatahtlikud Ohvripaigad - Andide toomine, ohverdamine heatahtlikkuse saavutamiseks kindlad kultuse- e ohvripaigad (hiied, üksikud puud, allikad, kivid, harva mäed, jõed, järved) - Pühad puud tamm, pärn, hiiepuu alune - Ohvrikivid looduslikud või inimeste poolt tehtud lohud - Ohvriallikad mitmesuguste nimetustega (vee omadused)
Peko kuju jne). Missuguseid paralleele leidub Peko kultusele sugulasrahvastelt? Kultust 'avastati' 19.sajandi lõpus mokroluga nulga külades Setomaa lääneosast.Varaseimad ülestähendused kultuse kohta on kirja pannud eestlased 1880-1890.aasatel.Kõik varasemad teated rõhutavad kultuse saladust ning raskusi selle kohta informatsiooni hankimisel.Peko pidustused toimusid kaks korda aastas:kevadel ja sügisel;kogukonna ühine varjatud ettevõtmine.Kultus keskendus Peko kujule, mida hoiti viljasalves ning mida viidi külvi ajal põldudele.Pidustuste ajal paigutati Peko kuju tare või rehe keskele;kuju peale või ümbes asetati küündlai.Ringis,ümber kuju liikumine ning Pekole suunatud palved, tema ees palvete lugemine.Uue Peko-papi valimine vereliisuga.Peko kuju on valmistatud kasepuust ning on 48cm kõrge.Kuju on kaetud küünlavahaga ja nõega.Mõnda kuju kasutati küünlajalana.Peko kultuses osalejad moodustasid suletud vennaskonna-riitustel osalesid ainult jõukamad peremehed
Surnute hinged liikusid siis ringi ja võisid tulla kõdu külastama. Nende kostitamiseks kaeti laud. Hingede aeg pidi olema vaikne aeg, mil ei tohtinud lärmitseda, see võis pahandada hingi. Kõikjal esines veel teatud vaime ja haldjaid, kes asustasid vett, maad, metsa ja ka kõdu. Nad olid kindla paiga hoidjad ja kaitsjad. Mõned haldjad elasid isegi talus või selle vahetus läheduses. Veel möödunud sajandil oli mitmel pool Pärnu- ja Viljandimaal tuntud koduhaldjas Tönn, setudel seisis viljasalves Peko. Viimane toodi välja vaid põllutöö ja karjaga seotud tähtpäevadel. Koduhaldjaga tuli hästi läbi saada ja seetõttu ohverdati igast tootest (vili, vill, jook jne) veidike ka talle. Konkreetsetest jumalatest nimetatakse Henriku Liivimaa kroonikas vaid Tarapithat. Sageli arvatakse, et tema nimi oli tegelikult Taara, aga kroonik ei saanud sellest täpselt aru ja pani kirja sõja- ja palve-hüüu ,,Taara, avita".
Üldiselt oli eestlastel kombeks näärileibu kaunistada ja anda nendele mitmesugust erikuju. Küpsetati rukkileivataignast kuhikukujulisi leibu (pätsi läbimõõt umbes 30 cm), millele vajutati pühademärgid sisse. Näärileib pidi kogu pühade aja laual olema ja söödi ära kas viimasel pühal või hoiti kevadeni alles. Pulmaleivad olid hapendamata leivataignast ümmargused pätsikesed, mida kaunistasid kodara moodi jooksvad jooned. Esimesest lõigatud viljavihust tehtud uudseleiba hoiti viljasalves alles ja sellest jagati tükikesi nääride ajal loomadele ja kevadel kündjale. 3.1.4.Kaer Kaerast ( Avena stativa L. ) sai kultuurtaim umbes 3000 a. tagasi Kesk-Euroopas. Vanas Egiptuses kaera toiduteraviljana veel ei tuntud, seda kasutati vaid loomasöödaks või näljahäda ajal. Euroopas oli kaer aga rukki kõrval kaua põhiline toiduteravili. Praegu hõlmab kaer 2-3% kogu maailma teraviljatoodangust, millest suurem osa kasutatakse kariloomade toiduks. Eestis on aga kaerast
· Muinaseestlased ei pidanud ennast sugugi looduse valitsejaiks. VAIMUD, HALDJAD, JUMALAD · Looduses esines veel teatud vaime ja haldjaid, kes hoidsid ja kaitsesid loodust. · Tuntud olid metsaisad/emad, nurmeemad/isad, põllu- ja veevaimud jne. · Põhjapoolses eestis nimetati neid rohkem haldjateks. · Mõned haldjad elasid isegi talus või nende vahetus läheduses. · Pärnu- ja viljandimaal tuntud koduhaldjas Tõnn · Setudel viljasalves Peko o Toodi välja vaid põllutöö ja karjaga seotud tähtpäevadel · Koduhaldjate tähtsus oli tavaliselt suurem seega käsitletakse neid ka kui väikejumalaid. · Kõrgjumalaid usundis vähe. o Tarapita ,,Taara avita" Saarlaste jumal, kes sündis virumaal ja lendas sinna. o Uku OHVRIPAIGAD · Vaimud, haldjad ja jumalad polnud loomult inimeste vastu ei hea- ega pahatahtlikud.
Peko on viljakusjumalus. Kujud kaetud küünlavaha ja nõega, puidust või õlgedest u pool meetrit kõrge.Küla, maja‐ ja maahaldja konsolideerumine viljakusjumalaks, millele on lisandunud jooni äiksejumalalt Avastati 19. Saj lõpus Setomaa lääneosas. Kõik varased teated rõhuvad kultuse salajasusele. Peko pidustused toimusid kaks korda aastas, kevadel ja sügisel. Kogukonna poolt varjatud tegevus. Kultus keskendus Peko kujule mida hoiti viljasalves ja viidi külvi ajaks põllule. Peko kuju asetati tare keskele ja selle ümber pandi küünlad. Liiguti ringis ümber kuju ja loeti kujule palveid. Peko kultuses osalejad moodustasid suletud vennaskonna – riitustel osalesid ainult jõukamad (st mitte kõik) peremehed. Lisandus suuline pärimus mis rõhus Peko tähtsusele. Väljaspoolt vaadates oli tegemist paganliku viljakuskultusega, osalejate kirjeldustes tuleb aga seile seos kristliku traditsiooniga.
· Kui leivapäts oli küpsemisel pragunenud või õõnsaks jäänud, tähendas see halba pere laguneb. · Leivapätsi ei tohtinud lauale asetada alumise koorikuga ülespidi, see tõi riiu majja. · Kes lõikas noaga sooja leiba, purustas leivaõnne. Leival oli oluline osa ka rahvakalendri tähtpäevade tähistamisel. Karja õnneks pidi vastlapäeval leiba küpsetama. Küpsetati nii pikergusi leibu kui ka väikesi vastlakakke. Neid hoiti kuni kevadeni viljasalves ja karjalaskepäeval anti siis loomadele. Kombeks oli ka alleshoitud jõululeiba vastlapäeval või karja väljalaskmisel loomadele jagada. Vanasti peeti vajalikuks tuhkapäeval ahjule ikka labidat näidata. Tuli midagi küpsetada, siis ei läinud leib suvel hallitama. Nii küpsetatigi tuhkapäeval mitmesuguseid kakukesi ja tehti tuhapätsi ehk tuha all küpsetatud odrajahust leiba, mille sisse pandi vahel ka liha. Jakobipäev on laiemalt tuntud kui lõikusaja alguse tähis
Hing oli inimese isikupära kandja ja väga oluline keha elus hoidmiseks; magamise ajal võis hing kehast ajutiselt lahkuda, surma puhul lahkus hing jäädavalt. Hiis on püha mets või salu. Tähtsal kohal oli usk hauatagusesse ellu. Animism on kogu elusa ja eluta looduse hingestamine. Looduses esines vaime ja haldjaid, kes hoidsid ja kaitsesid loodust. Tõnn oli tuntud koduhaldjas mitmel pool Pärnu-ja Viljandimaal, setudel oli viljasalves Peko, kes toodi välja viad põllutöö ja karjaga seotud tähtpäevadel. Koduhaldjal oli suur tähtsus, nii et teda vaadati kui jumalat. Tarapita on ainuke konkreetne muinasajast teadaolev eestlaste jumal. Tarapita oli saarlaste jumal, kes sündis Virumaal ja lendas sealt Saaremaale. Hilisemal ajal teati Eesti veel teistki jumalat Ukut. Maagia põhines arusaamisel, et asjade ja nähtuste vahel võivad olla omavahelised seosed, mida on võimalik mõjutada.
hingede eest hoolitsemise (matusesööming kohaga surnu hingele; setudel haudadel söömine / joomine), hingede aja tähistamine sügisel. 18. Jumalad, haldjad, vaimud suhtumine loodusesse Nad kaitsesid ja hoidsid loodust. Tuntud olid metsaisad ja emad, nurmeemad ja isad. Põllu ja veevaimud jne. Põhjapoolses eestis nimetati neid haldjateks. Mõned haldjad elasid isegi talus vöi selle vahetus läheduses. Koduhaldas Tõnn. ( Pärnu ja Viljandimaal ) Setudel seisis viljasalves Peko. Võrreldes eesti ja naaerrahvaste muinasusundeid, torkab siin silma kõrgjumalate vähesus. See ongi tema omapäraks. Jumalaks nimetatakse vaid Tharapithat, kes oli saarlaste jumal, sündidnu Virumaal ja lennanud saaremaale. Hilisemal ajal mitmel pool tuntud jumal UKU austamine vöis ulatuda ka muinasaega. Muinaseesti usund oli ANIMISTLIK- kogu elus ja eluta loodust peeti hingestatuks (st. et puudel, kividel, veel, loomadel jne.on hing)
jäädavalt, magamise ajal ainult ajutiseks. Surnule pandi hauda kaasa töö- ja tarberiistu ning toitu. Setudel on siiani komme viia hauale sööki-jooki. Hilissügisel, mihkli- ja mardipäeva vahel on hingede aeg, surnute hinged liikusid ringi ja nende kostitamiseks kaeti pidulik laud. Tänapäevalgi tehakse seda mõndades peredes. Kõikjal esines veel teatud vaime ja haldajaid, kes asustasid vett, metsa ja kodu. Pärnu- ja viljandimaal oli tuntud koduhaljas TÕNN, setudel seisis aga viljasalves PEKO. Kuna koduhaljad oli tähtsal kohal vaadeldi neid kui väikejumalaid. Jumalaks nimetati liivimaa kroonikas vaid TARAPITHAT, sageli aga arvatakse et tema nimi oli TAARA. Hendriku järgi oli ta eelkõige saarlaste jumal, aga tuntud oli ta ka virumaal kus ta olevat sündinud. Hilisemal ajal oli tuntud eestis jumal UKU. Pühadeks puudeks peeti tammesi ja pärnasid. Hiiepuu alune oli püha pind, sinna ei lastu loomi, sealt ei võetud oksi ega korjatud marju
9. Muinaseestlaste usund Usund oli muinasaja inimese vaimse elu tähtsaim koostisosa. Üheks muinasusu põhimõisteks ja elemendiks oli vägi. Arvati, et kõik elusolendid omavad erilist väge või jõudu, väge oli ka teatud objektides, paikades ja taevas. Vägi võis olla ka sõnades, nendega sai loitsida, nõiduda, haigusi ravida. Animism- kogu elusa ja eluta looduse hingestamine. Tõnn- tuntud koduhaldjas mitmel pool Pärnu-ja Viljandimaal. Peko- setudel viljasalves, kes toodi välja vaid põllutöö ja karjaga seotud tähtpäevadel. Tarapita- konkreetne muinasajast teada olev eestlaste jumal. Tarapita oli saarlaste jumal, kes sündis Virumaal ja lendas sealt Saaremaale. Uku- hilisemal ajal tuntud Eesti jumal. Hing- inimese isikupära kandja ja väga oluline keha elus hoidmiseks; magamise ajal võis hing kehast ajutiselt lahkuda, surma puhul lahkus hing jäädavalt. Hiis- püha mets või salu.
Leivapäts asus peremehe ees või tema paremal käel ning sööjate küsimise peale lõikas ja ulatas peremees leivatükke. Mõnel pool pole peremees enne leiba lõiganud, kui kausitäis suppi oli pere peale ära söödud. Kui peremeest ei olnud või oli ta vanadusest leivalõikamiseks jõuetu, tegi seda sulane. [] Viljakusmaagia. Esimese vihu teradest jahvatatud jahust küpsetatud leibu ja jõululeibu, millele anti sea kuju (jõuluorikas), hoiti viljasalves ja jagati jõulude või karjalaskepäeval inimestele ja loomadele. Neid on nimetatud kakkudeks (jõulu-, nääri-, pruut- ja karjasekakk). Leivateo ajal küpsetati leivataignast paistekakkusid (vanemad odrajahust leivakesed). [] Leiba peeti pühaks. See lähtub ka eestlaste vanasõnast: ,,Austa leiba, leib on vanem kui meie". Seepärast ei tohtinud leiba pilduda ega leivaraasule peale astuda. Kui lapsel juhtus leivatükk käest maha libisema, pidi ta selle üles võtma ja suud andma
näiteks metshaldjatesse, siis on ka nimetused küllaltki sarnased. 55. Kirjelda setode Peko kultust (osalejad, palvuste suunitlus, läbiviidud riitused, Peko kuju jne). Missusuguseid paralleele leidub Peko kultusele sugulasrahvastelt? 1) Peko on setode viljakusjumal. (kultus oli salajane, vähe infot) 2) Peko kultus on ainuke jumalakujuga kultus. (teistel ei ole sellist kuju nu ) 3) Kuju on umbes poolemeetrine inimest meenutav (puust v vahast) (muidu oli viljasalves, aga viljakoristuse ajaks viidi põllule) 4) Peko auks korraldati kaks korda aastas pidustused: kevadel ja sügisel (algus-lõpp) 5) Pidudel osalesid ainult jõukamad pered. Tuldi tallu, kus peko kuju viibis (pekopapp) 6) Söögi joodi, palvetati, et peko tooks vilja- ja karjaõnne 7) Peko külge asetati küünlad ja seega peko kui küünlajalg 8) Sügisel valiti järgmise aasta pekopapp. :D vereliisk mehed hüppasid rüseldes üle aia ja kes
9. Muinaseestlaste usund Usund oli muinasaja inimese vaimse elu tähtsaim koostisosa. Üheks muinasusu põhimõisteks ja elemendiks oli vägi. Arvati, et kõik elusolendid omavad erilist väge või jõudu, väge oli ka teatud objektides, paikades ja taevas. Vägi võis olla ka sõnades, nendega sai loitsida, nõiduda, haigusi ravida. Animism- kogu elusa ja eluta looduse hingestamine. Tõnn- tuntud koduhaldjas mitmel pool Pärnu-ja Viljandimaal. Peko- setudel viljasalves, kes toodi välja vaid põllutöö ja karjaga seotud tähtpäevadel. Tarapita- konkreetne muinasajast teada olev eestlaste jumal. Tarapita oli saarlaste jumal, kes sündis Virumaal ja lendas sealt Saaremaale. Uku- hilisemal ajal tuntud Eesti jumal. Hing- inimese isikupära kandja ja väga oluline keha elus hoidmiseks; magamise ajal võis hing kehast ajutiselt lahkuda, surma puhul lahkus hing jäädavalt. Hiis- püha mets või salu.
laadi muistendite väljajätmiseks trükisest. Muude väljajätete puhul see argument ei kehti. Nii nagu suhteliselt vähearvulistest muistenditest 50. Kirjelda setode Peko kultust (osalejad, palvuste suunitlus, läbiviidud riitused, Peko kuju jne). Missuguseid paralleele leidub Peko kultusele sugulasrahvastelt? Peko pidustused 2 korda aastas, kevadel ja sügisel, kogukonna ühine varjatud ettevõtmine Kultus keskendus Peko kujule, mida hoiti viljasalves ning viidi külvi ajal põldudele Pidustuste ajal Peko kuju tare või rehe keskel, kuju peale või ümber asetati küünlaid Ringis ümber kuju liikumine, Pekole suunatud palved, tema ees palvete lugemine Uue Peko-papi valimine vereliisuga Kultuses osalejad moodustasid suletud vennaskonna ainult jõukamad peremehed Suuline pärimus, mis rõhutab tõsiseltvõetavust hoiatusmuistendid
Animism: Muinaseestlaste elu oli väga tihedalt seotud loodusega. Inimesed pidasid end üheks osaks loodusest ning arvasid, et kõigel looduses on oma hing (ka kividel, puudel jne...)Sellist kogu elusa ja eluta looduse hingestamist nimetatakse tänapäeval animismiks. Looduses esines veel teatud vaime ja haldjaid, kes hoidsid ja kaitsesid loodust. (metsaisad, metsaemad, põlluvaimud, veevaimud, jne..) Mõned haldjad elasid isegi talus või selle vahetus läheduses (koduhaldjas Tõnn, viljasalves oli Peko). Kõrgjumalaid oli vähe. Konkreetse jumalana on nimetatud vaid Tarapitat. Hiljem ka Uku. Hing: See oli inimese isikupära kandja ja väga oluline keha elushoidmiseks. Magamise ajal võis hing ajutiselt kehast lahkuda, ringi liikuda ning asuda vahel ka teiste olendite kehasse. Surma puhul lahkus hing kehast jäädavalt. Tähtsal kohal oli usk hauatagusesse ellu. Hiis: ohvripaik. Maagia, nõidumine: Neil oli tähtis osa ohverdamise juures. Tähtsal kohal oli ka ravimismaagia
ka ainult üks kuju, sest see oli äärmiselt salajane rituaal. Kultuse kohta esimesed ülestähendused on pärit luterlastelt. Peko võis olla viljakusjumal. Pidustused toimusid kaks korda aastas, sügisel ja kevadel, sügisel toimus peale viljavõttu ning kevadel peale külvi. Üritusel joodi õlut ning söödi ühist sööki, palvetati ümber kuju, liiguti ringis ümber tema ning tema ees loeti palveid. Tema peale pandi küünlad põlema enne üritust hoiti teda viljasalves. Sügisesel üritusel võisid osaleda ainult mehed, kevadel ka perenaised. Ürituse korraldas peremees kes sai selle osaliseks vereliisu teel. Selle jaoks tuli hüpata üle aia, kellel enne veri välja tuli, viis Peko lina sisse mähituna oma viljaaita. Karjalas on säilinud lastemäng, kus osalejad peavad hüppama üle aia. 56. Kuidas on omavahel seotud fiktiivsed hirmutusolendid ja lastemütoloogia? Kunagised sanditamise kombed ning tõrjemaagiad on saanud nüüd lastemütoloogia osaks
sugulasrahvastelt? Peko on viljakusjumalus. Kujud kaetud küünlavaha ja nõega, puidust või õlgedest u poolmeetritkõrge.Küla, maja‐ ja maahaldja konsolideerumine viljakusjumalaks, mille le on lisandunud jooni äiksejumalalt. Avastati 19. Saj lõpus Setomaa lääneosas. Kõik varased teated rõhuvad kultuse salajasusele (vaikimisvanne). Peko pidustused toimusid kaks korda aastas, kevadel ja sügisel. Kogukonna poolt varjatud tegevus. Kultus keskendus Peko kujule, mida hoiti viljasalves ja viidi külvi ajaks põllule. Peko kuju asetati tare keskele ja selle ümber pandi küünlad. Liiguti ringis ümber kuju ja loeti kujule palveid. Peko kultuses osalejad moodustasid suletud vennaskonna, riitustel osalesid ainult jõu kamad (st mitte kõik) peremehed. Lisandus suuline pärimus mis rõhus Peko tähtsusele. Väljaspoolt vaadates oli tegemist paganliku viljakuskultusega, osalejate kirjeldustes
pidama. Loomadel ja inimestel oli enam väge peas, südames, veres, küüntes, juustes, karvades ja hammastes. Tihti kanti kaelas loomade hambaid ja kihvu, lootes nii nende väge omastada. Joodi ka looma teatud elundite verd. *Animism- elusa ja eluta looduse hingestamine. (arvati, et kuul, päiksel, puudel jne. on ka oma hing.) *Uku- muinasaja jumal Eestis. *Tõnn- Pärnu ja Viljandimaal tuntud koduhaldjas.(Setudel seisis viljasalves Peko, kes toodi välja vaid põllutöö ja karjaga seotud tähtpäevadel) *Hing- inimese isikupära kandja, väga oluline keha elus hoidmiseks. Magamise ajal võis hing kehast ajutiselt lahkuda ning vahel asuda isegi teise olendi sisse. Mõnel pool valitses seisukoht, et inimese surma korral siirdub hing putukatesse ja seepärast oli keelatud tappa ,,hingeloomi" nagu näiteks mardikaid, ämblikke, sipelgaid jne. Üldisemalt arvati siiski, et
Inimesed pidasid end loodusega üheks ja kõigel on oma hing. Levinud oli animism e elusa ja eluta looduse hingestamine. Lähtuti seisukohast, et nii kuidas mina talle, nii tema mulle. Seepärast suhtuti loodusesse sõbralikult. Vaimud, haldjad, jumalad. Looduses esinesid veel teatud vaime ja haldjaid, kes hoidsid ja kaitsesid loodust. Koduhaldjaid peeti lausa jumalates väikestviisi. Mitmel pool oli tuntud koduhaldjas Tõnn ja setudel seisis viljasalves Peko. Üks eestlaste tähtsamaid jumalaid oli Tarapita kes on tõlgetatud sõja- ja palvehüüuna „Taara avita!“. Austati ka mingit Ukut. Läti Henriku kirjelduse järgi olevat Virumaal kuskil mäel isegi „jumalate kujud ja näod“, kelle olevad ristiusu preestrid maha lasknud raiuda. Ohvripaigad. Vaimuda, haldjate ja jumalatega prooviti läbi ohverdamise hästi läbi saada, selleks tekkisid kindlad
annaabi.ee 
