Mütoloogia (1)

Sarnased õppematerjalid

7

doc

Eesti mütoloogia jumalad.

KASUTATUD KIRJANDUS 1. M. J. Eisen ,,Eesti mütoloogia", Tallinn 1995. 2. http://home.uninet.ee/~altoja/usund.htm 3. http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_rahvausund 4. http://www.keskmaa.ee/seminar/estonian_mythology.pdf 5. http://et.wikipedia.org/wiki/Peko 6. http://et.wikipedia.org/wiki/Näkk 7.http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=1018230 8. http://www.muuseum.haapsalu.ee/index.php?lk=10831&show=10843 9. http://www.erm.ee/vanast/pysi/pages/tonn.html 10. http://www.muuseum.haapsalu.ee/index.php?lk=10831&show=10844#pealkiri  PEKO Jumala nimi soome keeles: Pellon Pecko või Pekko Jumala liik: Peko oli Setumaa viljakusejumal ja karjakaitsja, peamiselt odra- ja a pruulimisjumal, kes soosis oma austajaid. Jumala ülesanded: Usutavasti oli Pekol võime i

Ühiskonnaõpetus

4

doc

Eestlased Kivirähki silmade läbi ("Rehepapp")

Eestlased Kivirähki silmade läbi Andrus Kivirähki raamatu „Rehepapp“ tegelaskond on väga mitmekülgne. Kirjeldatud on eesti külaelanikke ja nende uskumuse järgi olemasolevaid mütoloogilisi olendeid. Kivirähki tegelased kujutavad ühiskonnas esinevaid tüüpe ning kannavad eestlastele omaseid iseloomujooni. Teoses põimuvad omavahel reaalsus ning fantastika. Eestlasi on kujutatud silmakirjalike, kättemaksuhimuliste, rumalate, omakasupüüdlike, rahulolematute, valelike, laiskade, ahnete, kavalatena. Igapäevaselt tegeleti tüssamise, vassimise ja näppamisega. Elati moto järgi, et võidab see, kellel surres on kõige rohkem asju. Kuna mõisnikke peeti rumalateks, oli nende tagant näppamine lihtne. Samuti varastati teineteise tagant ehk kasutati ära üksteise rumalust ja nõrkusi. Kelmustes olid abiks kratid, kes olid olemas igal endast lugupidaval taluperemehel. Et neile hing sisse saada, pidi selle eest Vanapaganale kolm tilka verd andma. Vanap

Kirjandus

1

doc

Libahunt

Libahunt on paljude rahvaste usundis esinev ajutiselt või alaliselt hundiks muutunud või muudetud inimene. Libahundi (ka koduhunt, inimesehunt, soend) kujutelm on tuntud ka eesti rahvausundis; võimalik, et laenuna germaani ja slaavi rahvastelt. Eestlaste uskumuste järgi võis libahundiks saada nõia loitsimise needmise läbi või ise teatud maagilisi toiminguid sooritades hundinaha selga tõmbamine, kolm korda ümber nõiutud kivi käimine, enda erilise nõiutud võidega määrimine, nõiasõnade lugemine. Usuti, et libahundid murravad koduloomi, harvem ka inimesi. Esines uskumus, et libahunte eristab tavalistest huntidest valge märk kaelal - jälg kaelas kantud sõlest, preesist vms ehteasjast. Et libahunti taas inimeseks muuta, tuli talle leiba süüa anda. Vahel lisandus nõue, et leiba pidi ulatama sepistatud rauast teraga, näiteks noa otsas. Libahundiks nimetati ka tavalise hundi kümnendat ka seitsmendat, üheksandat, kaheteistkümnendat poega, kes pidavat koduloomi mu

Bioloogia

2

docx

Libahunt nüüd ja vanasti

Josefina-Marii Sink Libahunt nüüd ja vanasti Ammustel aegadel uskusid inimesed, et libahundid on osa loodusest ja nendesse suhtuti loomulikult. Uskumused muutusid ajal, mil tähtsaks sai usk. Tänu usule hakati libahunte hukka mõistma. Seda peamiselt seetõttu, et neid hakati seostama kurjuse ning Jumala teotusega. Keskajal suurenes huvi nende olendite vastu, kuna inimesi, keda kahtlustati libahundiks olemises, hukati avalikult. Jutte libahundist ei kohta me ainult rahvapärimuses, vaid ka 20. ja 21. sajandi kirjanduses. Lood libahundist köidavad inimesi tänase päevani. Eesti rahvausundis teati, et libahundiks võis saada nõia needmise läbi või ise maagilisi toiminguid tehes. Viimase variandi puhul tõmmati näiteks hundinahk selga, määrati end nõiutud võidega, tehti kolm ringi ümber nõiutud kivi, või loeti nõiasõnu. Rahvapärimuse kohaselt moondas inime

Kirjandus

Kommentaarid (1)