Mütoloogia (1)

Libahunt
Libahunt on paljude rahvaste usundis ajutiselt või alaliselt hundiks muutunud inimene. Libahunt on tuntud ka Eesti rahvausundis võimalik ,et tulnud germaani või slaavi rahvastelt.Eestlaste uskumuste jargi võis saada libahundiks kas nõia loitsutamise abil või enese teatud maagilisi toiminguid sooritades. Libahundiks saamise maagilised tomingud olid kas hundinaha selga panek ,ümber nõiutud kivi kolm korda käimine, erilise nõiutud võidega määrimine või nõiasõnade lugemise abil. Arvati, et libahundid murravad koduloomi. Usuti , et libahunti eristab tavalisest hundist valge märk kaelas mis oli jäänud kas mõnest ehtest või kaelast kantud sulest. Usuti, et libahunt muutub tagasi inimeseks kui anda talle noa otsast leiba. Libahundiks nimetati ka hundi kümnendat poega kes pidi murdma koduloomi mitte kõrri hüpates vaid tagat rünnates.
Veehaldjas e. Näkk
Näkk on Eesti mütoloogias enamasti pahatahtlik mütoloogiline olend kes elab vees. Näkk elab meredes, järvedas, tiikides ehk ülepea vees. Eriti meeldivad neile neelukohad ja kõikuvaid kohti mererandades. Näkk näeb välja nagu inimene, enamasti naine kuid on ka meesnäkke nad on vahel riides ja vahel mitte. Näkk on ette kujutatud ka hobusena kes ei ole hästi meelestatud inimese vastu ta meelitab ja uputab, vahel ka tõmbabiinimese paadist vee alla.Näki puhul on kõige olulisem tunnus ta laul ja mäng. Vahel laulab ta pooleldi vees, mõnikord vee peal, vahel aga näpib oma kuldset kannelt. Kõige sagedamini ilmuvad näkk jaaniööl. Näkk tekib mõnest uppunud inimesest e.vees surnust.
Tuulispask
Tuulispask on keeristuule rahvapärane nimetus. Arvatakse et tuulispask tekib hinge lahkumisel kehast varanduse otsimise eesmärgil. Enamasti on tuulispasakas minejaks nõid. .tuulispasaks käijal on püüd saaki saada. Ta võtab kõike kaasa mida saab. Kui keegi püüab tuulispaska peatada siis ta sasib teda nii, et luud -kondid ragisevad.tuulispask jääb enamasti vaatajale nägematuks. Kui aga tuulispask ilmub siis kui kegi teda narrib või vihastsb siis võtab tuulispask kui aga kummargile lasta ja läbi reite vaadata siis on teda näha. Vaatajat püüab tuulispask aga alati nuhelda. Kuid tuulispaska püütakse alati kahju tegemise eest nuhelda, seda tehakse tuulispaska terariistaga visates.
Metsik e. Metziko
Vanim teade temast on 1678, et igal aastal tehakse õlgedest mehe kuju, kes peab kaitsma metsloomade eest ja hoidma piire . See viiakse rongkäiguga külast välja ja pannakse ta piirile lähemalt puule. Ta on 30 tolli (~78 cm) kõrge, peas on tal must müts, juuste ja habeme asemel on linakõrred, peerukujuline mõõk seljas ja inimeste riided seljas. Pidustuste aeg on kuskil jõulude ja vastla vahel. Kaarmast on teade, et Metsik olnud paha vaim, kes elavat metsas ja valitsevat karjade üle. Igal aastal külavanem määravat päeva, mil temast tuleb teha uus kuju, siis küla kogunevat ning ta viiakse karjamaale. Seal pannakse ta puu otsa ja rahvas tantsivat ta ümber. Peaaegu iga päev ohverdatavat talle. Kuid selle teate kohaselt peetavat taolist pidu kevadeti. Metsikut tuleks pidada pigem heaks kui halvaks haldjaks. Eisen seletab, et Metsik tähendas algselt metsa ennast, aga ka metsatukka ja metsaasukat. Hiljem tähendas ta metsvaimu, haldjat. Taimeriik määrati Metsiku tegevusalaks ja niisviisi laiendes tema mõjupiirkond ka põllule. Muiste olevat iga mets olnud karjamaa , kuni siis ta ära laastatakse. (põhjapõtrade näide). Niisiis on kerge järeldada, kust Metsik oma võimu sai kariloomade üle. Temast loodeti, et ta hoiab hundid eemal ning kaitseb karja kahju eest.
Peko
Pekole oletatakse viikingi algupära. Loorits arvab , et tegu võis olla Freyri sulase Byggviriga, mis aga omakorda on seotud byggiga (teravili), see aga Beow ´iga. Aga samas on Peko ilmselgelt soome- ugri päritoluga nimi(soome Pellon-Pekko). Temast on teateid setust ja võrumaa idapoolsest servast, Obinitsa külast. Ta olnud kas puunukk või siis leivalabidas, mõnikord ka lapsesuurune (48 cm) vahakuju. Ta on linnusarnane jumalus. Tema ees põletati küünalt, mis asus vasest keeratud spiraalis. Ta oli üldine aitaja ning õnne andja. Kaitses vilja, varjas põlde rahe , põua ja välgu eest.Valitses ilma ning ta kuju oli üldjuhul viljasalves. Välja toodi ta erilistel juhtudel. Näiteks karjalaskepäeval, siis kui kari tuli koju ning jaanipäeval. 1931 /33 aastast on pärit viimane palve talle.
Peko ei asu ühes talus , vaid vahetab tihti omanikku , nii kord aastas.
Pekoga on seotud müsteeriumilaadne kultusetalitus nn. Pekopidu sügisel. Inimesed algul söövad, siis sebivad ringi ja üritavad endal verd välja saada. Meelega ei tohtinud ennast haavata . See, kellel tuleb, on Peko peremees. Setud uskusid, et kus majas Peko, seal ka õnn. Siis süüakse veel ning rahvas pidutseb edasi kuni valge ajani.