Muinas- ja tänapäeva eestlased (0)

Muinas –ja tänapäeva eestlased
Esimesed inimesed saabusid praeguse Eestimaa aladele elama üheskoos keskmise kiviaja saabumisega. Sama rahvas on selle paigas tänase päevani säilinud. Säilinud on ka paljud traditsioonid, arvamused ja uskumused kuid rohkemgi veel on uut ja erinevat, mis eristab meie esivanemaid meist endist – tänapäeva maarjamaalastest.
            Üheks tähtsaimaks jooneks , mis iseloomustab eestlasi läbi aegade, võib kindlasti lugeda armastust oma isamaa vastu ning soovi elada maal – omas talus, kus otsustaja on taluomanik ise ja ei keegi muu. Sarnaseks võib ehk ka lugeda ennustamise kunsti. Tõsi küll, igal ajal on selleks omad moodused ja viisid kuid põhimõte on see, mis jääb. Vanad eestlased pidasid ennustamist väga tänuväärseks ning tulemusi võeti täie tõsidusega. Palju pole muutunud ka tänapäeval. Oleme siiski rahvas, kes tõsimeeli usub horoskoope ja muud nõiatarkust. Samamoodi, nagu meil praegu, olid vanadel eestlastel oma Nõia-Intsud ja Pendli-Veeliksid.
            Samad on ka vanasõnad, mida tihtilugu kasutame. Kõik need mõtteterad tasa sõudjatest ja kaugele jõudjatest on meie esivanemate ajusagarate raske töö viljad. Sarnaselt neile me usume vanasõnadesse ja tuleb tunnistada – alatasa leiavad need ka erinevate sündmuste läbi kinnitust.
            Meie kallid esivanemad ülistasid loodust. Loodus oli midagi püha. Seda kummardati ja ausatati isegi rohkem, kui iseendid. Kurb on tunnistada, et tänapäeval me enam nii ei saa öelda. Tavaline eestlane sõidab Tallinn-Tartu maanteel, ühes käes mobiil ja teises McDonaldsi burger, mille ümbrispaber silmi pilgutamata teepeenral maandub. Muinasaja eestlane – loodussõbralikkuse ehe musternäidis – karistaks selliseid inimesi ilmselt kurjasti.
            Väga kõrge au sees oli ka rahvameditsiin – õigemini ravitsejad , keda muistsed eestlased „targa“ nimega kutsusid. Tark teadis palju loodusest ja maagiast ning sellest tulenevalt tal ka sellised imelised võimed olid. Kahju on, et järjest vähem usutakse looduse vägevusse ja loodusravi võimetesse. Vanarahvas tõttas ikka targalt abi paluma, kui miski häda tegi. Tänapäeval käivad asjad teistmoodi. Suure nutu ja kisaga tõttama juhmi näoga perearsti või apteekri käest arstimit nõudma ning ainus vastus, mis me sealt saame on ikka ja jälle see kulunud väljend : „Määri Fastum Geli peale.“
            Erinevuseks kahe ajastu vahel võib märkida ka religiooni. Usklik on Eesti rahvas ikka olnud kuid usud – tuleb tunnistada – on hoopistükis erinevad. Vanadel eestlastel olid oma enda jumala Taara ja Uku, meie aga tänapäeval oleme enamjaolt kristlased ja pühendume ristiusule. Samuti uskusid vanad eestlased haldajatesse, näiteks setude viljasalves seisis haldjas Peko .
            Kokkuvõtteks tuleb öelda, et vanad eestlased olid usklikumad, mille põhjuseks võib-olla mingil määral oli ka teadmatus . Erinevaid loodusnähtusi püüti selgitada ebaloomulike juhtumitena. Usuti näiteks, et maapinnas on paiku, mis halvad inimesed enesesse imevad. Tänapäeval on aga põhjus välja uuritud ning inimeste imelikku kadumist põhjustasid hoopiski maa-alused karstikoopad, mis aegajalt sisse varisesid.