Vana Eesti Rahvausund – Peko (0)

Vana Eesti Rahvausund – Peko
Eesti paganausust ehk sellest, mida usuti enne ristiusku on teada suhteliselt vähe informatsiooni. Eestlastel polnud veel välja kujunenud oma kirjakeelt ja rahvausk enne ristiusu jõudmist Eestimaale on meile peamiselt teada läbi rahvaluule. Üks jumalus , keda kummardasid nii eestlased kui soomlased on Peko, kelle kultus oli ja on suure au sees Setumaal . Ka Pekost on meieni säilinud väga vähe informatsiooni, kuid erinevate allikate kaudu saame piisava pildi mõistmaks Peko usu põhiolemust.
„Setumaa hõlmab Põlvamaast Mikitamäe ja Värska valda, Võrumaast Meremäe valda, osa  Misso vallast ning nendega piirnevatest Venemaa Föderatsiooni Pihkva oblasti Petseri rajooni  küladest.“[1] Ristiusk jõudis Eestisse katoliiklikul kujul, kuid Setumaal võeti ristiusk vastu õigeusu kujul. Kuna Setumaa piirkond on muust Eestist rohkem eraldatud, siis sealses piirkonnas jäi ristiusu kõrvale püsima ka palju paganlusaegseid jooni, mida nüüd hoiti rohkem salajas.
Setumaal austati viljaedendajana Pekot, keda mujal Eestis ei tunta. Pekol oli palju erinevaid rolle, peamiseks vilja- ja karjaedendamine, aga teiste hulgas kaitses ta ka vilja ilma eest ning karja huntide ja muude kahjude eest. Öeldi isegi, et Peko võimuses on ilma muuta. Peko oli ka üks vähestest jumalatest, kelle kohta teame, et esivanemad on kujusid teinud ning sedamoodi austanud. Peko austamine toimus salaja , sellesse olid hõlmatud vaid mõned üksikud pered või külakogukond, mille raames üks perekond hoidis aasta aega Pekot oma viljasalves.
Pekoga seotud rituaalid - Peko pidu peeti kaks korda aastas, üks kevadel ja teine sügisel. Algselt erinesid need kombestikult teineteisest oluliselt, kuid hilisemalt olid mõlemas praasnikud sisuliselt samad. Peo kirjeldus M. J. Eiseni ja J. Sandra töödes on järgmine(kirjeldatakse sügist Peko pidu): “Praasniku ööl kogunesid Peko-osalised mehed peremehe poole, kelle juures Peko oli sel aastal hoiul. Igaüks võttis kaasa söögikoti. Peoruumi aknad suleti. Kahe teise mehe osavõtul tõi peremees Peko aidast viljasalvest tuppa , kus ta asetati laelambi alla. Mehed istusid ümberringi seljad Peko poole, ja asusid igaüks eraldi oma kotist sööma. Pärast sööki tõusti, võeti kätest kinni ja sõõris ümber Peko käies paluti järgmiseks aastaks oma viljale ja karjale kaitset. Seejärel joosti välja ja hakati üksteist haarates ja kriimustades üle aia hüppama. Kellele seejuures esimesena veri välja tuli, oli järgmisel aastal Peko peremees(tähistame järgnevas seda tava vereliisk). Seejärel jätkus pidutsemine toas, kus Peko peremees oli laua katnud. Peolt lahkuti alles vastu hommikut . Uus Peko peremees võttis Peko kaasa ning viis ta aastaks oma aita viljasalve.”[2]
[1] - https://et.wikipedia.org/wiki/Setumaa
[2] Hagu , Paul. „ Setu viljakusjumal Peko“ . „Keel ja kirjandus 1975-03“ lk 166-173
Peko austamisel on erinevates kultuurides palju paralleele. Pellon- Peko nime alla on kultus tuntud Soomes, Karjalas. Sealsest piirkonnast pole allikmaterjale palju, kuid näiteks 1933. aastal kuulis Martti Haavio sealselt runolauljalt lastemängu kohta, kus üle aia hüpates laulavad lapsed „Aian akka, pellon pekko. Viiburin venehan kokka.“[3] Võib oletada, et see mis kunagi oli Peko riituses vereliisk on kadunud, kuid lastelaulu kujul veel elus. Paljud neist paralleelidest esinevad just piiriäärsetel aladele Venemaaga ning hõlmavad endast just küünaldega seotud rituaale.
[3] Hagu, Paul. „Setu viljakusjumal Peko“ . „Keel ja kirjandus 1975-03“ lk 166-173
Kasutatud kirjandus:

Eisen , Matthias Johann. „Eesti mütoloogia“. Tallinn: Mats , 1995

Hagu, Paul. „Setu viljakusjumal Peko“. Keel ja kirjandus 1975-03, lk 166-173

Masing , Uku. „Eesti usund”. Ilmamaa 1998

Viires, Ants. „Vana Eesti rahvaelu”. Ilo 2004

http://www.estonica.org/et/pildid/Peko/ - 08.03. 2016

http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-nelipuhad.php - 08.03. 2016

https://et.wikipedia.org/wiki/Setumaa - 08.03.2016