Jõulude usuline taust (0)

Referaat
Jõulude usuline taust
Kristlik maailm tähistab jõule Jeesus Kristuse sünnipäeva pidustustena. Jõulude traditsioon aga on vanem kui kristlus ja ühendab endas tänapäeval rahvalikke ja religioosseid jooni. Tuhandeid aastaid tähistasid põhjaeuroopa rahvad jõulude ajal talvist pööripäeva ja päikese taassündi valguse ja soojuse andjana. Sõna jõulud on vanaskandinaavia päritolu, sel ei ole midagi ühist kristlusega. Kõigepealt arvati, et sõna jul tuleneb Julius Caesari nimest. Hiljem on pakutud pärinemist sõnast hjul, mis tähistas ratast, sest arvati, et päikeseratas hakkab jõuluaegsest pööripäevast peale teist teed käima. Ehkki , sõna tegelik päritolu ei ole selge on jul olnud kindlalt skandinaavlaste talviste pühade nimi, mitte jumaluse nimi.
Paganate eeskujul loodi pühade kalender, paar sajandit hiljem ka ajaarvamine , kus ei valitsenud enam paganate jumalad, vaid Jeesus Kristus ja apostlid ühes pühakutega. Uued kristlased võtsid nüüd osa varem põlatud pidustustest ja rituaalidest. Kristlased ei olnud enam kannatav vähemus, kelle usk piirdus hingeeluga. Kristlus sai rahva ja riigi usuks , mis sobitas end uuenenud olukorras ka riigi tavade ja pidustustega. Varem ebajumalate kultusega seotud rooma kalendri pidupäevadel osalesid uued kristlased kui riigi lojaalsed kodanikud. Paganlikud harjumused, mis osaliselt või näiliselt olid kaotanud oma ebajumalateenistusliku tähenduse, sõnastati ümber kristlikeks tavadeks. Kommetele, millest uued kristlased loobuda ei tahtnud, otsiti kristlik sisu.
Paganlikus traditsioonis oli jõulupuu igavese elu sümbol, mille juured ja oksad arvati hoidvat koos universumit. Vanal ajal oli see püha puu jumalate ees, mida selleks ka ehiti. Kristluse-eelsel ajal olid puud elu sümboliks ja jumaluste elukohaks. On arvatud, et kristliku jõulupuu tava on välja arenenud paradiisipuust, sest jõulupuu kaunistamine õunade, pähklite, kõiksuguste küpsetistega kuulub selle traditsiooniga kokku. Küünaldega kaunistamise komme võib pärineda ida kultuurist.
Jõululaulude tava algust seostatakse 13. sajandi Itaalia ja Assisi Franciscusega, kes lõi laule Jeesuslapsest. Tema kasutas ka esimest korda sünnistseeni Jeesuslapsest sõimes. Anglosaksidel oli komme põletada puuhalgu (yule log) jõuluõhtul pidulikult kaminas, tähistamaks päikese kõige madalamat aega, milles oli taastõusmise tõotus. Jõuluhalgu põletati selleks, et päikest matkida ja välja meelitada. Tuppa toodi jõuluõlgi (Põhja- ja Kesk-Euroopas), mis võib ka olla kristluse- eelne komme. Jõulukaartide saatmise ja jõuluvana traditsioonid pärinevad eelmisest sajandist.
Mitte alati pole kristlus jõule soosinud. Puritaanlikul Inglismaal keelati 1644 parlamendi aktiga jõulude tähistamine. Jõulupäev pidi olema paastu- ja turupäev, poed pidid olema avatud. Jõulude ajal pidutsemist ja töölt kojujäämist karistati. Kodusõjaeelse Ameerika kristlaskonna kaks kõige tulisemat vaidlusküsimust olid orja- ja jõulude pidamine. Liberaalne suund mõistis hukka esimese ja kaitses teist, konservatiivne vastupidi. Ameerika puritaanide seas kestis jõuluvaenulisus eelmise sajandi keskpaigani.
21. detsember on apostel Tooma (uskmatu Tooma) päev. Toomas kahtles Jeesuse ülestõusmises, kuid Issand ise kinnitas ta usku. Legendi järgi kuulutas ta evangeeliumi Pärsias ja Indias ning suri seal märtrisurma. Toomapäev on aasta kõige pimedam päev ja sel päeval olid kõik tööd peale koristamise taunitavad. Keelatud oli ketramine, käsikiviga jahvatamine. Perest peresse tassiti õlgedest ja kaltsust nukku Tahma-Toomast, mis sümboliseeris mustust ja kasimatust. Leidja pidi tolle jälle edasi toimetama. Toomapäeval algavad jõuluettevalmistused. Rahvas nimetas Toomast ka mustaks Toomaks, Nõgi-Toomaks, pühaks Toomaks, maajumal Toomaks jne. Toomapäev oli suurpuhastuspäev, majades käis pühkimine ja küürimine, pesti pesu, põrandaid ja laudu, kolded ja kerised puhastati tahmast, katkiste kivide asemele pandi uued. Maja seati igati jõuluks valmis. Kui must Toomas sai majast välja aetud , siis võisid jõulud oma valgusega sisse tulla. Enne jõule tuli käia saunas, muidu pidi inimene terveks tulevaks aastaks räpaseks jääma.
Jõululaupäeval keedeti valmis kogu jõuluaja toit, mida hiljem jaokaupa soojendati. Laud pidi olema rikkalikult kaetud. Jõuluööl pidi tuli kaminas põlema (päikesekummardamise tava) kogu öö. Jõuluööl oli toit laual ( osana esivanematekultusest) ja süüa tuli seitse korda - et olla järgneval aastal terve ja tugev. Külluslik jõululaud tähendas piisavalt toitu kogu tulevaseks aastaks. Joodi koduõlut. Jõululeib - jõuluorikas - seisis laual, seda aga ei söödud, vaid säilitati jõulude järel viljasalves. See leib oli seakujuline, sest siga oli Euroopa rahvastele viljakuse kehastus. Jõuluvorstid ehk makid tehti tangupudrust, millele lisati rasva, liha ja köömneid. Magustoiduks söödi pähkleid. Sealiha hapukapsaga ja verivorsti söömise tava on suhteliselt hiline .
Jõululaupäevased tööd lõppesid tavaliselt juba lõuna ajal saunaskäiguga. Siis pandi selga uued puhtad riided ja jäädi jõule ootama. Peeti laulu-, jõu- ja osavusmänge, külanoored käisid niisama ringi. Jõuluööl vaadati tähti ja härmatist, et ennustada tulevikku ja ilma tulevaks aastaks. Surnute hinged pidid jõuluööl käima neid kohti vaatamas, kus nad eluajal olid viibinud. Jõuluööl vabanesid kogu põrgu ja manala väed - nõiad, vaimud ja kurat. Ühelt poolt oli jõuluöö õnnis, püha ja imede öö, aga teiselt pool ka hirmu ja ohtude öö. Ohtude eest aitas rist , sest rist peletas iga kurja vaimu eemale. Nii tehti ristimärk igale uksele ja aknale . Kurjade jõudude vastu kaitses ka piibli lugemine ja vaimulike laulude laulmine. Õlgedel mängiti osavusmänge ja veeti vägikaigast. Jõuluaegse jõukatsumise mõte oli pimeduse -valguse võitluse dramatiseering. Tuli pidi põlema kogu öö läbi, aga ei tohtinud tarest välja paista, aknad kaeti, et kuri sisse ei saaks. Kurat pidi jõuluööl eriti vilkalt ringi kolama, hirmutama loomi ja majas asju ära nõiduma, ratsutama leivalabida ja ahjuluuaga. Aga ristimärki ta kartis . Tööriistad koristati ulualla, kivilabidas ja ahjuluud toodi tuppa, väravad suleti, kirves maeti maha, mis sümboliseeris jõulurahu ja ka usku, et siis ei jää loomad haigeks. Kõik ebausukombed täideti väga täpselt.
Jõululaupäeval ja esimesel jõulupühal külas ei käidud. Teisest jõulupühast hakati jõulusante mängima - poisid tegid jõulusokku, naised jõuluhane. Hani nuhtles vitsaga inimesi, kes end tema käest välja ei lunastanud. Jõulusandid sümboliseerisid esivanemate kodukülastust, nende heasoovlikkusest sõltus pere käekäik. Santidele pidi kindlasti midagi andma. Jõulukuusk toodi tuppa jõululaupäeval ja välja viidi kolmekuningapäeval, kokkupuutest igihalja puuga loodeti elujõudu, tervist, tugevust ja halbade jõudude eemalehoidmist.
Kolmekuningapäeval jõulud lõppesid, siis mängiti ja tantsiti, söödi viimased jõulutoidud. Ennustati ilma, pandi ristikheina jänestele toiduks, siis metsavana hoidis suvel koduloomi ega lasknud hunte karja hulka. Kolmekuningapäeva ööl vaadati taevast: kui tähed särasid ja ilm oli külm, tuli hea vilja- ja heina-aasta.
Nii kristlikus kui rahvalikus jõulutraditsioonis valitses jõulurahu - rahu ja puhkus igapäevase elu askeldustest. Kristlikus traditsioonis seostus see rahuvürstiga, kes on ise rahu tooja, paganlik põhjamaa aga nõudis jõulurahu surnute hingede koduskäimiste pärast. Jõulurahu kehtis toomapäevast nuudipäevani (7. jaanuar).
Kas peetakse jõule kristlikult või mitte, iseenesest on hea juba see, kui inimesed korraks saavad argirutiinist välja, mõtlevad elu üle järele, peavad tulevikuplaane, puhkavad tööst ja tegemistest, teevad lähedastele kinke ja on perega koos.
Jõulud pole ju vaid kristlik püha. Ei saa öelda, et inimesed, kes Kristust jõulude ajal meeles ei pea, sellepärast jõule õieti ei pea. Miks peaksid inimesed, kel Kristusega midagi pistmist pole, hakkama tähistama Kristuse sündi? Kes tähistaks kellegi sünnipäeva, keda ta ei tunne ja kellesse ta ei usu? Eesti rahval võis jõulude mõte kaduda 13. sajandil, sest tulid kristlased ja tegid kõik kristlikuks, keelasid suure osa rahvalikke ja usulisi kombeid (analoogselt Rooma impeeriumis 4. sajandil juhtunuga). Nüüd aga omakorda varjutavad kommertskultuur ja jõulutrall jõulude kristlikku tähendust. Jõulud tähendavad erinevatele inimestele erinevaid asju. Ilmselt on õiged jõulud igaühel just sellised, millise tähenduse me ise neile omistame.