* suguliselt * mittesuguliselt mõlemal juhul eostega Mittesuguliselt valmivad eosed koniidide ehk lülieostena (eosed kasvavad üksteise otsa) VÕI.. * diploidsed (homoloogilised kromosoomid; üldvalemiga 2n) või aploidsed (1 kromosoom homoloogilisest paarist) - tüüpiline kottseentele ja pintselhallikule .. eoslates sporangiumites. * alati diploidsed Sugulisel paljunemisel moodustuvad viljakehades haploidsed eosed. Uute seente ja viljakehade tekkeks vajalik teise seeneniidistikuga ühinemine (nt kandseened). Kandseened. Eosed valmivad spetsiaalsetel eoslehtedel (nt pilvik, kukeseen), torukeste (nt puravik) või narmaste (nt põdramokk) spetsiaalsetel eoskandadel. Eoskannad moodustavad eoslava ja igal eoskannal areneb 4 eost. Uute viljakehade tekkeks on tähtis, et eosest arenenud seeneniidid ühineks, tekib diploidne kromosoomistik. veel näiteid: juurepähkel, maatäht, riisikas, servik, vamm,
Austerserviku iseloomustus Austerservikute kasvatamine Euroopas algas teadaolevalt meie sajandi algul Saksamaal. Seal kasutati seentega läbi kasvanud, pehmenenud, maitsvat ning vitamiinidega rikastatud põhku söödalisandina. Ükskord aga selgus, et sulama jäetud põhupallidel kasvavad seened on väga maitsvad ka inimtoiduna. Nüüd kasvatatakse austerservikuid lehtpuupakkudel ja -kändudel metsas ja koduaias. Seenekasvandustes kultiveeritakse neid aga saepurust või teraviljapõhust toitepinnasel. Austerservik on väga maitsev söögiseen ja tarvitamiseks kõlbulik ilma kupatamata. Austerservik sisaldab asendamatuid aminohappeid, vitamiine, kasulikke mineraalaineid ning mikroelemente. Rasvasisaldus ei ole üle 3%, kalorsus 34 kcal/100g. Seega võib kindlalt väita, et austerservik on väga hea dieettoiduaine. Lisaks on leitud, et seenes sisalduvad polüsahariidid on vähivastase toimega ning pärsivad vananemist. Austerservik vajab tselluloosi- ja toit...
Antibiootikumid, hallitusjuustud 3) Millist kahju hallitusseened tekitavad? Kahjustavad toitu ja ruume, tervisele ohtlikud 3. Pärmseened: 1) Mida pärmseened kasvuks vajavad? Suhkrut 2) Kuidas pärmseened paljunevad? Eoste ja pungumisega 3) Mis on käärimine? Millistes tingimustes toimub? Keemiline protsess, suhkrud lagunevad hapnikuvabas keskkonnas ja tekivad süsihappegaas ja alkohol. 4) Pärmseente kasutamine. Alkohol, taina kergitamine. 4. Kübarseened: 1) Viljakehade tähtsus. Viljakeha osad. 2) Mida tuleb jälgida seenel käies? Korjata ainult teadaolevaid seeni, mitte korjata linnast ja maanteede lähedusest (200m) 3) Mükoriisa. Millist kasu saab seen, millist taim? Seen saab fotosünteesi saadusi ja taim saab vett ja selles lahustunud mineraalaineid. 5. Parasiitseened. Põhjustavad haigusi taimedel, loomadel ja inimestel, vähendavad saaki, rikuvad taime välimust. 6. Mõisted: hüüf - seeneniit mütseel - seeneniidistik
alkohol 6. Kuidas kübarseened paljunevad? Põhiliselt eostega 7. Miks ei tohi seeni korjata linnas ning maanteede läheduses? Sest need võivad kahjustada tervist, sest need sisaldavad tervisele ohtlikke metallide ühendeid ja teisi kahjulikke aineid. 8. Miks tuleb seenele minna vihmasel ajal ja miks ei tohi seeni üles kiskuda? Sest kasvav ja arenev seeneniidistik vajab hulgaliselt vett, veel rohkem kulub seda viljakehade moodustamiseks.(seen koosneb 90% veest) 9. Miks kasvatatakse mõningaid hallitusseeni? Anitibiootikumide tootmiseks, näiteks pintselhallik. 10. Miks on paljud kübarseened hinnatud söögiseened? Omapärase lõhna ja maitsega aitavad nad rikastada meie söögilauda, sisaldavad väärtuslikke toitaineid ja vitamiine. 11. Mis on mükoriisa? Juurt koos seeneniitide põimikuga nimetatakse mükoriisaks 12. Kuidas kahjustavad parasiitseened teisi organisme?
Majavammi tekke põhiliseks süüdlaseks on ehitusvead või erinevad lekked. 1. HARILIKU MAJAVAMMI LEVIK HOONETES Kõige sagedamini on hariliku majavammi kahjustust leitud hoonete keldrites ja esimeste korruste põrandakonstruktsioonidest. Teisele korrusele ja kõrgemale levib seen ainult erandtingimustes (veeavarii, kestev liigniiskus või konstruktsioonide leke). Keldrites võib harilikku majavammi leida puitkonstruktsioonide läheduses, kuid väga tihti on seeneniidistiku ja viljakehade poolt kaetud ka kivipinnad. Kivikonstruktsioonidest vamm siiski toitaineid ei leia ja kasutab neid vaid levikuks ning paljunemiseks (viljakehade moodustamiseks). Hoone kasutusotstarvete lõikes võib harilikku majavammi leida enim suvilates, mis on ümber ehitatud elumajadeks ning renoveeritud elumajades (kokku ca 80% hariliku majavammi juhtudest) . Samuti on suurema majavammi riskiga puidust (põranda)konstruktsioonidega üldkasutatavad hooned (kirikud, kultuurikeskused, koolid jms.).
Majavammi tekke põhiliseks süüdlaseks on ehitusvead või erinevad lekked. HARILIKU MAJAVAMMI LEVIK HOONETES Kõige sagedamini on hariliku majavammi kahjustust leitud hoonete keldrites ja esimeste korruste põrandakonstruktsioonidest. Teisele korrusele ja kõrgemale levib seen ainult erandtingimustes (veeavarii, kestev liigniiskus või konstruktsioonide leke). Keldrites võib harilikku majavammi leida puitkonstruktsioonide läheduses, kuid väga tihti on seeneniidistiku ja viljakehade poolt kaetud ka kivipinnad. Kivikonstruktsioonidest vamm siiski toitaineid ei leia ja kasutab neid vaid levikuks ning paljunemiseks (viljakehade moodustamiseks). Hoone kasutusotstarvete lõikes võib harilikku majavammi leida enim suvilates, mis on ümber ehitatud elumajadeks ning renoveeritud elumajades (kokku ca 80% hariliku majavammi juhtudest) . Samuti on suurema majavammi riskiga puidust (põranda)konstruktsioonidega üldkasutatavad hooned (kirikud, kultuurikeskused, koolid jms.)
sinihelmikas. Rabastuv mets on toitainetevaene, happeline ja liigniiske. Puudest esineb seal mänd ja kask, taimedest sinikas, sookail, mustikas, turbasamblad, karusammal. Soostuva metsa tunnusteks on: Madalate jõe- ja järvekallaste ning ojade ümbrus - tekkekoht Tuuleheide Kõrge ja (sesoonselt) liikuv pinna- ning põhjavesi (veereziim) Taimestikuvabade lohkude ja kõrgete tüve- või kännumätaste esinemine Eakad mitmest liigist lehtpuud Puiduseente viljakehade rohke esinemine tüvedel, tüügastel, lamapuidul Koosluste häiluline struktuur ja puistu erivanuselisus Tüükad ja jalalkuivanud puud Mitmes kõdunemisastmes lamapuit Vegetatiivse päritoluga mitmetüvelised puud Kitsalt spetsialiseerunud putuka-, sambliku-, sambla- ja seeneliikide leiukohad Kaitstavate liikide leiukohad Soostuvate metsade tüübirühma järgi jaotuvad nad:
tähtsusega. Kõik meie puravikud peale pipartatiku on mükoriisaseened, moodustades ektomükoriisasid kõigi meie tähtsamate metsapuudega. Puravikud vajavad arenguks sümbiont puuliiki. Peale selle, on paljud neist nõudlikud ka mullastiku suhtes. Näiteks kasvavad vaid lubjarikastel muldadel võrkkivipuravik, tammekivipuravik, mõru kivipuravik, saatanakivipuravik ja punajalgsametpuravik, seevastu happelistel muldadel näiteks lehmatatik ja liivtatik. Suurte lihakate ning maitsvate viljakehade tõttu on puravikud hinnatud söögiseened. Osa neist siiski toiduks ei sobi. Mürgised on saatana, tamme ja punajalgkivipuravik, kuigi mõnes raamatus peetakse neid ka kupatatult söödavaks. Viha või kibeda maitse tõttu pole söödavad mõru kivipuravik ja sapipuravik, tinglikult söödavaks peetakse võitatikut, kuigi mõnel inimesel võib ta tekitada seedehäireid. Pipartatik on viha maitsega ja nõrgalt mürgine, kuid kuivatatult võib teda kasutada maitseainena.
Samuti toimub seenest taime vee transport. Vastutasuks saab seen taimelt orgaanilist süsinikku. Kuna seen ise fotosünteesiks võimeline pole, muudetakse taimes fotosünteesil tekkivad suhkrud sahharoosiks, mis apoplastis ehk taime- ja seenerakkude vaheruumis lagundatakse glükoosiks ja fruktoosiks ning suunatakse seende edasi. Hinnanguliselt jõuab fotosünteesil fikseeritud süsihappegaasist ligi 30% seenorganismi, mida kasutatakse ulatusliku mütseeli ehk seeneniidistiku ülesehitamiseks, viljakehade või eoste tootmiseks ning muuks elutegevuseks. Termini "mükoriisa" ilmumine teadusmaailma Taime juurte ja seente kooselu avastati juba 19. sajandi keskel. Mõiste mükoriisa võttis 1885. aastal kasutusele saksa teadlane Albert Bernhard Frank. Mükoriisa tüübid Mükoriisadest on eristatavad kuus suuremat tüüpi: arbuskulaarne-, ekto-, erikoidne-, orhidoidne-, arbutoidne- ja monotoidne mükoriisa. 95% taimeliikidest kuuluvad sugukondadesse, mis on iseloomult mükoriissed
Noorematel seentel on inifid jagatud osadeks rakuvaheseintega, mille vahel on poorid, et rakutuumad saaksid ühest rakust teise liikuda. Soodsates tingimustes inifid harunevad ja moodustavad seeneniidistiku ehk mütseeli. Seenerakk on kaetud membraaniga ja kitiinist kestaga. Rakk sisaldab mitokondreid, TPV, ribosoome ja vakuoole. PALJUNEMINE. Seened paljunevad eostega, kas sugulisel või mittesugulisel teel. *Sugulisel: eoste arenguks on vajalik viljakeha. Eosed on alati haploidsed. Uute viljakehade tekkeks on vaja eoste ühinemist. Viljakehadeks on kottseentel askused. *Mittesugulisel: eosed paljunevad kas koniididel (lülieosed) või sporangiumites (eostades). Eosed võivad olla nii haploidsed kui diploidsed. Kandseentel tekivad eosed erilistel kandadel. Igal eoskannal tekib 4 eost, eoskannad kokku moodustavad eoslava. Kandseentel on eoskannad enamasti eoslehtedel. Uue viljakeha tekkeks on vaja, et 2 haploidset eosest arenenud seeneniiti omavahel ühineksid. Kandseente viljakeha on
idanemiseks sobiva peremehe lähedust. Miks on seenele vaja seeneniite? Erinevalt loomadest lõhustavad seened toidu väljaspool keha, seeneniidistiku lähiümbruses. Seeneniidistiku ehitus ongi kohastunud selliseks toitumiseks, sest peened niidid kasvavad kiiresti just sinna, kus toitu on palju. Mida suuremaks kasvab seeneniidistik, seda suuremaks läheb pind, mille kaudu seen toitub. Seeneniidistiku sees liigub toitainete lahus edasi ja jõuab viljakehadesse, Eoste ja viljakehade moodustamiseks ning seente omaveheliseks konkureerimiseks kulub suur osa saadud toitainestest. Seente mitmekesisus Seened on ehituselt väga mitmesuguseid ja mitmekesised on ka nende kasvukohad ja eluviis. Mõned seened on kübara ja jalaga, suur osa seeni on mikroskoopilised. Rohkelt on neid mullas ja maapinnal kõdus. Paljud seened on roht- ja puittaimede parasiidid, osal neist on suured viljakehad, mida võib näha puutüvedel ja kändudel, osa seeni aga moodustab koos teiste
Trühvlite otsimiseks nii looduslikest paikadest kui ka istandustest on välja töötatud hulk viise, et hoida kokku aega ning leida üles enamik viljakehi. Kuna trühvlite maik ning lõhn on tugev, ei vaja nad lisamaitseaineid. Restoranides kasutatakse trühvleid paljudes roogades, eriti hinnatud on nad Prantsuse ning Itaalia köögis. Trühvlid on kõrgelt hinnatud oma aroomi ja maitseomaduste poolest. Trühvlite ühe grammi turuhind on kaks kuni seitse eurot, olenevalt viljakehade suurusest, värskusest ja seeneliigist. Harilik Kännumampel Tema viljakehadeks on nahkjas rõngaslooriga. Välimuselt on tema kübar kahevärviline, triibuline. Keskosas kuivana mesikollane ja kasvab kuni 10 cm. Nad kasvavad puisniitudel, suurte põõsaste ja lehtpuudel. Kasvuhooajaks on Aprill kuni Novembrini. Eos lehed on on roostepruunid ja hambaga jalale külge kasvanud. Jala tipp on valkjas. Jalg allpool on mustjaspruun.
on seotud männi kivipuravik, pruun sametpuravik, lepaga on seotud lepapuravik ja lehisega kuld- ja lehisetatik ning lehise-õõspuravik. Peale selle, et puravikud vajavad arenguks sümbiontpuuliiki, on paljud neist nõudlikud ka mullastiku suhtes. Näiteks kasvavad vaid lubjarikastel muldadel võrk-kivipuravik, tamme-kivipuravik, mõru kivipuravik, saatana-kivipuravik ja punajalg-sametpuravik, seevastu happelistel muldadel näiteks lehmatatik ja liivtatik. Suurte lihakate ning maitsvate viljakehade tõttu on puravikud hinnatud söögiseened. Osa neist siiski toiduks ei sobi. Mürgised on saatana-, tamme- ja punajalg-kivipuravik, kuigi mõnes raamatus peetakse neid ka kupatatult söödavaks. Viha või kibeda maitse tõttu pole söödavad mõru kivipuravik ja sapipuravik, tinglikult söödavaks peetakse võitatikut, kuigi mõnel inimesel võib ta tekitada seedehäireid. Pipartatik on viha maitsega ja nõrgalt
jälgitakse aju elutegevust. Radioisotoobid: - tehneetsium - kasutatakse haiguste diagnostikas - koobalt - kasutatakse vähihaiguste välises gammateraapias - jood - kasutatakse kilpnäärme haiguste ravimiseks, vähihaiguste puhul - iriidium - vähihaiguste raviks sisekiiritajana 3 Põllumajandus Radioaktiivsus on kasutusel ka põllumajanduses. Viljakehade mutatsiooni teel aretatakse välja paremaid ja täiustatumaid sorte. Tänu radioaktiivsusele on aretatud nt. selliseid vilju, mis kannavad ühe asemel mitut viljakeha ja ka näiteks külmakindlaid sorte. Radioaktiivsus põllumajanduses on asendamatu. Nii nagu meditsiinis, ei saa ka põllumajanduses radioaktiivsusega kergelt ümber käia: - füüsikalis-keemiliste omadustega radioaktiivsed ained tuleb ladustada eraldi, et ei tekiks ohtlikke reaktsioone.
mida puu eritab+ spetsiifilisi bioaktiivseid viljakehad on põhilised lagundajad. aineid et sümbioos püsiks. 2) endohüüfid- ka -Viljakeha allküljele tekib igal aastal uus maapealsetel puuosadel seened. Okkaid, kus torukeste kiht (hümensaalkiht) või b) endohüüfid sees, putukad ei taha. Seen aitab üheaastased viljakehad. Mitmeaastaste vabaneda puul talle mittevajalikest okastest. viljakehade tunnuseks on puitunud 3) biotõrje- suur korbik, millega juurepessu viljakehad. Üheaastased viljakehad on ravitakse. Seened toituvad nematootidest. 4) lihakad ja vamjad. 2) viljakehad võivad olla biomass- mükoproteiinid e seenevalk. erineva kujuga: a) eenduvad -väljaulatuvad, 5)ensümaatiline aktiivsus- vist kasutatakse b) liibuvad e resubinaadsed 3)hümeniaalkiht ensüüme
summast lahutatud tuuma seisumass. Z*Mp+N*Mn>Mt (Z-prootonite arv, Mp- prootoni mass, N-neutronite arv, Mn-neutroni mass, Mt-tuuma mass). · Radioaktiivsuse kasutamine Radioaktiivsust kasutatakse meditsiinis vähiraviks (sest see mõjutab eelkõige kiiresti arenevaid rakke), tuumaenergia saamiseks, tuumapommide valmistamiseks, aktiivse süsinikuga vanuse määramiseks, uute ainete tootmiseks, radioaktiivseid isotroope kasutatakse nt aju uuringutel, põllumajanduses viljakehade mutatsioonil. · Nihke reeglid 1. -kiirgusega mingi elemendi pommitamisel tekib heelium ja uus tekkiv element, mis nihkub tabelis 2 kohta ettepoole. 2. -kiirgusega pommitades tekib elektron ja element, mis nihkub koha võrra edasi. · Poolestusaeg Poolestusaeg e T on ajavahemik, mille jooksul kiirgus väheneb 2 korda. Näide tuuma lagunemisest: tuumaga toimuvad lagunemised järjekorraga , , , :
7 paljunemise struktuurid on enamasti apoteetsiumid5 või periteetsiumid6. Vegetatiivsel paljunemisel levivad sümbiondid koos kas vabanenud tallusetükikestega või spetsiaalsete struktuuride isiidide7 ja soreedide8 abil. Sugulise paljunemise struktuuride loomine vajab palju lisaenergiat, mille tootmiseks peavad keskkonnatingimused olema võimalikult optimaalsed. Seega on viljakehade olemasolu märk sambliku heast konditsioonist, sest stressiseisundis isend suunab vähesed ressursid sugulise paljunemise asemel kasvu (Monte, 1993; Trass, 1973). Ebasoodsates kiirgus- ja niiskustingimustes, kus suguline paljunemine on pärsitud, saavutab ülekaalu vegetatiivne paljunemine (Monte, 1993). Ka vegetatiivsete paljunemisstruktuuride tootmise periood on samblikule energeetiliselt koormav, ent ei eelda siiski optimaalseid tingimusi (Tretiach & Carpanelli, 1992)
7. Tallusel arenevad isas- ja emassuguorganid (pükniidid ja arhegoonid) 8. Toimub viljastamine (sugurakkude ühinemine) dikaarüon 9. Dikaarüonist arenevad kaksistuumalised, nn askogeensed hüüfid, mis moodustavad viljakeha 10. Viljakeha arenemisel toimub: a) tuumade ühinemine e. karüogaamia 2n (diploidne faas) b) meioos ja 2 mitoosi n (haploidne faas) c) tulemus: ühest viljastatud sugurakust areneb 8 haploidset kotteost 5. Kottsamblike viljakehade tüübid · Periteetsium e. sulgeosla · Apoteetsium e. lehtereosla lürell matseediumiga ap. letsideaalne ap. · lekanoraalne ap. 6. Samblike dualistlik olemus. Müko- ja fotobiondi vahelised suhted samblikes Samblikud on liitorganismid, mis koosnevad kahest osapoolest: mükobiondist e. seenkomponendist fotobiondist e. fotosünteesivast komponendist. Samblikukomponentide vahel toimivad (laias mõistes) sümbiootilised suhted.
Tüüpilistel torikseentel on puu küljes kasvav kõva viljakeha; selle alakülg on kaetud võrvuti asetsevate peente torukestega, mille siseküljel arenevad eosed. Torikseente hulka loetakse ka jäigalt korkjad või puitkõvad eoslehekestega liigid. Teisalt on aga paljud torikseened pehmed ja haprad ning kasvavad puidul õhukese kihina. On ka jalaga, maapinnal kasvavaid like. Tüüpilistele torikseentele on iseloomulikud tugevad viljakehad ja nende pikk eluaeg, isegi mitu aastat, samuti viljakehade eoseid produtseeriva osa koosnemine püstistest torukestest (mis on tugevam struktuur, kui eoslehekesed). Puit ja selle mädanemine Puit tekib nii, et taimerakkude seined muutuvad kasvades paksuks ja jäigaks. Jäikus on tingitud rakuseinte koostisosadest; tselluloosist, ligniinist ja osalt ka hemitselluloosist. Puidumädanik on taimehaigus, mida iseloomustab mädanemine- seente poolt puidu lagundamine puitunud rakuseinte lõhustamise tagajärjel. Nakatunud puit kaotab oma
Suguline paljunemine tüüpiliselt gametangiogaamiana, ürgsemates rühmades somatogaamia. Sugulise paljunemise käigus ilmneb kaks tuumafaasi: kaksiktuumaline ja diploidne; Viljastumise järel kasvavad askogoonist välja dikarüootsed askogeensed hüüfid, mille tipmistest rakkudest paljunemise lõppstaadiumis arenevad eoskotid neis endogeenselt tekkivate haploidsete kotteostega; Pandlad tekivad väga harva; Iseloomulik viljakehade olemasolu; Eoskotid paiknevad viljakeha pinnal või sees korrapäraselt reastatuna - eoslavana või ebakorrapäraselt, hajali rühmadena; Viljakehade põhitüüpe on neli: peiteosla, sulgeosla, lehtereosla ja askostrooma; Viljakehad võivad areneda otse substraadil või ka stroomades, ebastroomades või mütseelipõimikul; Paljudel esindajatel olemas seenemügarad (sklerootsiumid); Tüüpiline kottseente juures on pleomorfism;
*Tüüpiline kottseente juures on pleomorfism ( mittesugulise ja sugulise põlvkonna vaheldumine) Paljunevad: Mittesuguliselt somaatiliste rakkude pooldumisega, pungumise teel või oiididega, koniididega e lülieostega( iseseisva liikumisvõimeta, tekivad koniidikandjatel, mittesugulise paljunemise eosed ). Suguliselt ( diploidsest hüüfist areneb eoskott e askus, 8 haploidse kotteose e askospooriga. Ilmneb kolm tuumafaasi: haploidne, kaksiktiimaline, diploidne. Viljakehade põhitüübid: peiteosla, sulgeosla,lehtereosla,askostrooma Viljakehad võivad areneda otse substraadil (peremeesorganismil) *Jahukastelised- perem. Taimel moodustub jahujas või viltjas kirme . viljakehadeks tumepruunid peiteoslad. Haigustekitaja talvitub seeneniidistikuna või viljakehadena taimejäänustel ja talvituvatel taimedel. Haiguse levikuks on soodne kuiva ja sooja vaheldumine sademetega . *punakaste e fusrioos- juuremädanikku haigestumine intensiivsem jahedal
võimalik eristada punakaspruuni eostolmu. Kuid kuna eosed on väga väikesed ja üksikuna paljale silmale nähtamatud, kannavad tuul, loomad, linnud ja ka inimesed kergesti eoseid suurte vahemaade taha. Seeneniidistiku abil saab seen levida hoone piires. Seeneniidistik võib läbida ka kiviseinu ja müüritisi nendes leiduvate pragude kaudu. Seeneniidistikuga kaetud detailide teisaldamisel ühest kohast teise on võimalik majavammi kanda ka eose idanemiseks sobivasse kohta. Viljakehade teisaldamisel ühest hoonest või hooneosast teise on võimalik majavammi levimine hoone teistele konstruktsioonidele. Ebapiisav ruumide ja konstruktsioonide ventilatsioon Põrandad Üks sagedamaid põhjuseid majavammi eoste idanemiseks soodsate tingimuste loomisel on põranda aluskihtide tuulutuse puudumine. Renoveerimisel avatakse vana põrand, kus laagid on asetatud otse liivale ja taastamisel paigaldatakse sama konstruktsiooniga põrand. Kuna
temale endale või ümbritsevale. Vastupidi enamasti on rõhutatud seene mõjul tekkinud psüühilise seisundi positiivset iseloomu. 14 3.2. Toimet oluliselt mõjutavad tegurid Manustamisviisist ja annusest sõltumatuid olulisi tegureid on kaks: tarvitatava viljakeha arengufaas ja tarvitaja eelhäälestus. 3.2.1. Viljakeha arengufaas Noorte, s.o. väikeste ja kumerate kübaratega, mis on korjatud juulis-augustis, nende viljakehade toimet inimestele loetakse mõjusamaks, tugevamaks (tekkidab nägemusi rohkem ja on tugevamad energia adjad kestva pingutuse puhul) kui vanemate, s.o. suurte ja lamedate kübaratega viljakehade oma (mõjub psüühikale rohkem). Suured kärbseseened pole nii kuulekad kui väikesed, nad võivad petta (kuid siiski on täiskasvanud seened targemad); väikesed on suurtest tugevamad, kuid sõnakuulelikumad. 3.2.2. Tarvitaja eelhäälestus
põhjustavad sisse söömisel tervisehäireid või soodustavad vähi teket. Vaatamata sellel, et seened ümbritsevad meid kõikjal, jäävad nad märkamatuks enamasti oma väiksuse tõttu. Enamik seeni koosneb mikroskoopilistest torujatest rakkudest, mis harunedes võivad moodustada laiaulatusliku seeneniidistiku ehk mütseeli. Ühe seene mütseel võib mullas haruneda kümnetele ruutmeetritele, mis tagab suurte viljakehade arenguks vajalike toitainete hankimise. Teadaolevalt asub maailma suurim seen Ameerika Ühendriikides. Selle puujuurte parasiidi mütseel kasvab rohkem kui 600-l hektaril ja tema vanuseks hinnatakse kuni 1000 aastat. K uni hilise ajani käsitati seeni primitiivsete taimedena, millel puudub klorofüll. Samas puuduvad tunnused, mis näitaksid taimede ja seente lhedast sugulust ning seetõttu eraldatakse seened praegu omaette riiki seened
Samblik paljuneb kahel viisil: vegetatiivselt või eoste abil. Vegetatiivne paljunemine on samblikel laialt levinud paljunemisviis ning seetõttu on neil välja kujunenud mõned erilised paljunemisvahendid (soreedid, isiidid), mida teistel elusorganismidel ei esine. Eostega paljunemise puhul levivad viljakehadest vabanenud seeneeosed omasoodu ning samblik saab moodustuda ainult siis kui eosest arenenud seeneniit õigel ajal juhtub kokku õige fotobiondi rakkudega. Viljakehade ja eoste tekkele peab eelnema suguorganite moodustumine ja viljastumine. Samblikel, nagu teistel elusorganismidel on looduses oma eesmärk. Neil on raske võidelda kasvukoha eest (aeglane kasv), kuid neil on kergem elada karmimates kasvutingimustes, mida teised taimed ei pruugi taluda. 4 Olulisemad Eesti samblikud Harilik hallsamblik Hypogymnia Physodes (L.) Nyl. Kirjeldus
17. Millised on soontaimede seire peamised ülesanded? * Kogutakse informatsiooni haruldaste, ohustatud taimeliikide (I ja II kaitsekategooria, rahvusvaheliste konventsioonidega kaitstavad liigid) seisundi ja muutuste kohta. 18. Millised on seente seire peamised ülesanded? *Hinnatakse kaitsealuste seeneliikide seisundit, seisundi muutusi ja kaitsemeetmete mõju. Seire käigus tehakse kindlaks seene viljakehade esinemine, arenguaste ja arvukus. 19. Millised on metsaseire peamised ülesanded? *Keskendub metsade ja metsamuldade seisundi määramisele ning jälgimisele. *Seire peamine ülesanne on jälgida metsade seisundit lähtuvalt õhusaaste mõjust, selgitada välja toimunud muutused, seostada need inimtegevuse ja looduslike protsessidega. *Metsade seisundit jälgitakse läbi erinevate puuliikide kahjustuste hindamise, võra ja mullavee ning metsamuldade keemiliste näitajate mõõtmise.
Kuid kuna eosed on väga väiksesed ja üksikuna paljale silmale nähtamatud, kannavad tuul, loomad-linnud ja ka inimesed kergesti eoseid suurte vahemaade taha. Seeneniidistiku abil saab seen levida hoone piires. Seeneniidistik võib läbida ka kiviseinu ja müüritisi nendes leiduvate pragude kaudu. Seeneniidistikuga kaetud detailide teisaldamisel ühest kohast teise on võimalik majavammi kanda ka eose idanemiseks sobimatutesse kohtadesse. Samuti võib harilik majavamm levida viljakehade teisaldamisel ühest hoonest või hooneosast teise. (Kalamees, 2000) Joonis 1. Majavamm Männi-mädiknahkis viljakeha on harilikule majavammile sarnane: liibuv, kilejas, algul sile, valminult algul voldiline, hiljem näsaline, kollakas kuni pruun, kuid neid kahte seent eristavad seeneväädid, mis männi mädiknahkisel on pruunikad, harunenud, kuni 0.2 mm laiad, esinevad juht-seeneniidid, kiud-hüüfid puuduvad ja eostest.
gradiente. Parimad on väikesed seenekasvatuskambrid, sest seened riknevad kiiresti ja väikesest kambrist liigub mingi osa koguaeg turule. 10. SITAAKE e tammeseen e kastaniseen Hiinas hakati sitaaket viljelema juba 2000a tagasi . sitaake viljakehad on noorelt peaaegu mustad, seejärel värvuvad pruunikaks Sitaaket on raske kasvatada, oluline on mädanikuvaba puit . Eriti hea oleks kasvatada mägijõgede ääres või kuskil kus on väga külma vett. Siitaksekasvatamise parameetrid: Viljakehade arenguks vajalik temp 16-18(jahedalembesed tüved), 21-27(soojalembesed tüved) Suhteline õhuniiskkus 60-80 Sitaake ekstensiivmeetod Võetakse 1m pikkused ja 5cm läbimõõduga puunotid ( hall-lepp, sanglepp) , sinna sisse puuritakse vastavad augud (tehakse rivid vahedega 2 cm ja iga rivis aukude vahe u 20cm). Seejärel topitakse sinna aukudesse nakatunud puupulgad. Augukohad katta seejärel pookevahaga. Palgid asetatakse pärast seda kuhugi kus päike otse peale ei paista. Pakke võib
Lehikseened levivad nö ,,seeneussidega,, ehk putukate vastsetega. Sobivates tingimustes idanevad eosed ruttu, välja arvatud püsieosed, mis on kohastunud säilima pikka aega. Idanemiseks vajavad eosed niiskust, soojust (3o...40o C), keskkonna happesust ja veidi hapnikku. Peale idanemist areneb nakatunud taimes seeneniidistik. Teatud aja möödudes tekivad seenel eoseid moodustavad organid viljakehad (mitte kõigil seentel). Aeg taime nakatumisest seenega kuni viljakehade tekkeni on eri seeneliikidel erineva pikkusega, mõnest nädalast tõusmete lamandumise korral kuni mitme aastani tüvemädanike korral. 2.2. Seente eluviis ja toitumine Kuna seened pole ise võimelised orgaanilist ainet tootma, toituvad nad olemasolevast elavast või surnud orgaanilisest ainest st. nad on heterotroofsed. Loomadel esineb seeni harva, peamiselt toituvad nad taimedest. Elavail taimedel parasiteerivad seened põhjustavad neil haigusi, neid nimetatakse parasiitseenteks
gradiente. Parimad on väikesed seenekasvatuskambrid, sest seened riknevad kiiresti ja väikesest kambrist liigub mingi osa koguaeg turule. 10. SITAAKE ehk tammseen ehk kastaniseen Hiinas hakati sitaaket viljelema juba 2000a. tagasi. Sitaake viljakehad on noorelt peaaegu mustad, seejärel värvuvad pruunikaks. Sitaaket on raske kasvatada, oluline on mädanikuvaba puit. Eriti hea oleks kasvatada mägijõgede ääres või kuskil, kus on väga külma vett. Sitaake kasvatamise parameetrid: Viljakehade arenguks vajalik temp. 16-18 (jahedalembelised tüved), 21-27 (soojalembelised tüved). Suhteline õhuniiskkus 60-80. Sitaake ekstensiivmeetod: Võetakse 1m pikkused ja 5cm läbimõõduga puunotid (hall lepp, sanglepp), sinna sisse puuritakse vastavad augud (tehakse rivid vahedega 2 cm ja iga rivis aukude vahe u 20cm). Seejärel topitakse sinna aukudesse nakatunud puupulgad. Augukohad katta seejärel pookevahaga. Palgid asetatakse pärast seda kuhugi, kus päike otse peale ei paista
Kuid kuna eosed on väga väiksesed ja üksikuna paljale silmale nähtamatud, kannavad tuul, loomad-linnud ja ka inimesed kergesti eoseid suurte vahemaade taha. Seeneniidistiku abil saab seen levida hoone piires. Seeneniidistik võib läbida ka kiviseinu ja müüritisi nendes leiduvate pragude kaudu. Seeneniidistikuga kaetud detailide teisaldamisel ühest kohast teise on võimalik majavammi kanda ka eose idanemiseks sobimatutesse kohtadesse. Samuti võib harilik majavamm levida viljakehade teisaldamisel ühest hoonest või hooneosast teise. 13 3.2.2. Majamädik (rahvakeeles tuntud ka keldrivammina) (Coniophora puteana) on nooremas eas valkjas, hiljem kollakas kuni kohvipruun, mügarliku pinnaga ning lihakalt nahkjate viljakehadega. Viljakeha on substraadi külge liibunud, läbimõõduga 210 cm (mõnikord liituvad viljakehad kuni 30 cm pikkuselt) ning õhuke (0,21 mm paksune)
joon. 1) · Põlengujälgedega tüükad ning puud. · Hästiarenenud tugijuurtega puud. · Ajutised liigveed, mida näitavad kõrged tüvemättad ja vallidesse kuhjunud varis. · Tormiheide, tuulemurd, rohke varis, metsakuiv ja mitmetes kõdunemisastmetes lamapuit. · Looduskaitsealused ja Punase Raamatu liigid. Põhirõhk pikaajalistel metsaliikidel, milleks on jugapuu, luuderohi ja metsviljapuud. · Rohke tüve-ja rippsamblike ning puiduseente viljakehade esinemine. · Metsistunud põlispuud ja taluaiad, metsakasvanud alleed, kiviaedu ja põllupeenraid märkivad vanad puud ja põõsad. · Ebatavalise kasvuvormiga vanad puud( kõverad, lookas, mitmetüvelised). Samuti suurte looduslike kahjustustega puud nagu välguarmid, nõialuuad ja suurte pahkadega puud. Joon. 1 Tamm Joon. 2 Kopratamm (Savolainen
Primaarne saproobsus, hiljem parasitism Esinemine: · maas · vees · parasiidid Ehitus Üldjuhul rakud kestaga Alamatel vormidel esineb üherakulisust, enamasti hüüfidena (seeneniitidena). Sekundaarne üherakulisus: pärmide eluvorm heades tingimustes. Risomorf e seenenöör Sklerootsium tihe, enamasti kattekihiga hüüfiüpõimik Viljakeha keerukamatel vormidel, paljunemisorganite kandja. Neis võib harva esineda tõelisi kudesid. Strooma paljunemisorganite (sh. viljakehade) kandja tihe hüüfipõimik. Paljunemine Vegetatiivne, sugutu, suguline. Vegetatiivne: · Oiidid hüüfi rakkude jagunemisel tekkivad (ümarad) rakud (~eosed). Puudub puhkeperiood, suurem üleelamisvõime, neist areneb kohe uus hüüf · Klamüdospoorid paksukestalised üleelamisrakud hüüfides · Blastospoorid õrnad pungumisel eralduvad väikesed rakud (pärmidel) · Mütseel jaguneb aja jooksul kasvades sõltumatuteks osadeks Sugutu paljunemisrakud tekivad spets
S. 2000. Phylogenetic species recognition and species concepts in fungi. Fungal Genetics and Biology, 31: 21–32. Tolmsoff, W.J. 1983. Heteroploidy as a mechanism of variability among fungi. Annual Revue of Phytopathology 21: 317-40. Weber, E. 1992. Untersuchungen zu Fortpflanzung und Ploidie verschiedener Ascomyceten. Bibliotheca Mycologica 140: 1-186. Weber, H. 1993. Allgemeine Mykologie. Gustav Fischer Verlag Jena, Stuttgart, 541 pp. Öpik, M. 1995. Viljakehade morfoloogia, kultuuritunnused ning paarumistestid austerserviku (Pleurotus ostreatus (Jacq.: Fr.) P. Kumm.) kompleksi kuuluvate liikide eristamisel. Diplomitöö. Tartu Ülikool. Käsikiri. Öpik, M. 1998. Puhaskultuuride tunnused liudikulaadsetel seentel (Pezizales) süstemaatikas. Magistritöö. Tartu Ülikool. Käsikiri. Yun, S.H., Berbee, M.L.,Yoder, O.C. & Turgeon. BG. 1999. Evolution of the fungal
Primaarne saproobsus, hiljem parasitism Esinemine: maas vees parasiidid Ehitus Üldjuhul rakud kestaga Alamatel vormidel esineb üherakulisust, enamasti hüüfidena (seeneniitidena). Sekundaarne üherakulisus: pärmide eluvorm heades tingimustes. Risomorf e seenenöör Sklerootsium tihe, enamasti kattekihiga hüüfiüpõimik Viljakeha keerukamatel vormidel, paljunemisorganite kandja. Neis võib harva esineda tõelisi kudesid. Strooma paljunemisorganite (sh. viljakehade) kandja tihe hüüfipõimik. Paljunemine Vegetatiivne, sugutu, suguline. Vegetatiivne: Oiidid hüüfi rakkude jagunemisel tekkivad (ümarad) rakud (~eosed). Puudub puhkeperiood, suurem üleelamisvõime, neist areneb kohe uus hüüf Klamüdospoorid paksukestalised üleelamisrakud hüüfides Blastospoorid õrnad pungumisel eralduvad väikesed rakud (pärmidel) Mütseel jaguneb aja jooksul kasvades sõltumatuteks osadeks
Rõngata kärbseseene valge teisend on välimuselt sarnane surmavalt mürgise valge kärbseseenega (A. virosa); viimase rõngas võibebemeteks lagunemise tõttu vanematel viljakehadel tihti puududa ja siis on eraldustunnuseks vaidkübaraserva iseloom - rõngata kärbseseene valgel teisendil on see tugevalt rihveljas, valgel kärbseseenel agaabsoluutselt sile. Rõngata kärbseseene valget teisendit ei soovita siiski ärasegamisohu tõttu valge kärbseseenega kellelgi söögiks korjata- viljakehade vanusestolenevalt võivad tunnused alt vedada ja see võib osutuda saatuslikuks. Rõngata kärbseseen on ise muidu värskelt mürgine, kuid kupatatult söödav (Hanso jt. 2000). Austraaliast seni veel leitud pole. 1.1.2 Kahevärviline kärbseseen 5 Teine laialt levinud rõngata liik on kahevärviline kärbseseen(A. Battarrae Boud.), mille oliivpruuni kübara (kuni 12 cm) heledam rihveljas servaosa on keskosast eraldatud silmatorkava
· põlengujälgedega puud ja tüükad; · hästi arenenud tugijuurtega puud; · kõrged tüvemättad ning vallidesse kuhjunud varis (osutab ajutisele liigveele); · mitmes kõdunemisastmes lamapuit, metsakuiv, rohke varis, tuulemurd, tormiheide; · looduskaitselised ja Punase Raamatu liigid; erilist tähelepanu pöörata pikaealistele metsaliikidele, nagu jugapuu, luuderohi, metsviljapuud; · roheke tüve- ja rippsamblike ning puiduseente viljakehade esinemine; · metsistunud taluaiad, põlispuud, metsakasvanud alleed, kiviaedu ja põllupeenraid tähistavad vanad puud ja põõsad; · ebatavalise kasvuvormiga vanad puud: mitmetüvelised, kõverad, lookas, suurte paranevate looduslike kahjustustega nagu välguarmid, nõialuuad ja suurte pahkadega puud. Metsa kasvukohatüübid: nimetamine, eristamine, klassifitseerimine. · Klasse kaks: arumetsad (mineraalmuldadel) ja soometsad (turvasmuldadel).
KANDSEENTEL: pannal rakuvaheseina ehitus (Worononi kehakesed ja dolipoorne rakuvahesein) KOTTSEENTEL: Arenenumad kottseened omavad poorid organelle-Woronini kehakesi- mis isoleerivad suguliselt paljunema hakkava mütseeliosa. / (Ainulaadne tunnus – Woronini kehaksete olemasolu mõlemal pool vaheseina) KANDSEENTEL: Dolipoorne rakuvahesein moodustub kesksest poorist, vaheseina paksenditest vastu poori ning mõlemalt poolt poori katvast poorimütsist. viljakehade moodustumine mono- ja dikarüoosetest hüüfidest; KOTTSEENTEL dikarüoosetest hüüfidest eoste, koniidide, sporangiumide ja koniidikandjate tüübid. KOTTSEENTEL: kotteosed, Kotteoste arv eoskotis on enamasti 8, võib olla aga ka 1-4 või suurem kui kaheksa, ulatudes tuhandeni. Kotteosed on väga erineva suuruse ja kujuga (kerajatest niitjateni), ühe või mitmerakulised, hüaliinsed või värvunud. Nende kest on kas sile või ornamenteerunud.
Siin toimub meioosi esimesele jagunemisele tüüpiline geenivahetus diploidse tuuma korduva (näivalt mitootilise) jagunemise käigus, enne kui jõutakse tuumade haploidiseerumiseni. Meioosi teine jagunemine (haploidiseerumine) on vahepealsete jagunemistega ajaliselt ja ruumiliselt eraldatud, edasi lükatud. Võib-olla annab see rohkem aega rekombinatsioonide tekkeks. Võiks öelda, et suguline protsess on toimunud ilma nähtava sugulise paljunemiseta. Sellisel juhul on ilma viljakehade moodustamiseta kasvava seene hüüfil justkui klonaalselt tekkivad koniidid rekombinantsed venitatud ja varjatud meioosi tõttu. Paraku ei allu rekombinatsioonide lahknemine antud juhul populatsioonigeneetika seadustele (rekombinantsete koniidide ebavõrdne arvukus? rekombinantide ebavõrdne lahknemine?). Veelgi huvitavam on see, et mitootiline geenivahetus võib toimuda ka klonaalselt paljunevas pärmirakus. Sugulise paljunemiseta diploidsed pärmid on heterosügootsed (!)
· pöörlevaid membraanseid mootoreid. Twitching ehk piiltõmbumine: Twitching on üks vorm libisevast liikumisest (toimub tahkel pinnal ja vibureid ei vajata. Kiirus ca 0.2 mkm/s). See on liikumine tüüp IV piilide abil, mida on kirjeldatud mõnedel patogeenidel, nagu Neisseria gonorrhoeae ja Pseudomonas aeruginosa, aga ka müksobakteril Myxococcus xanthus. Twitching osaleb biokilede tekkes ja müksobakteritel kollektiivses viljakehade moodustumises. Tüüp IV piilid paiknevad raku poolusel, on võimelised oma tipuga spetsiifiliselt kinnituma pinnale (näiteks limaskestale, selleks on tipus adhesioonivalk) ja piili kokkutõmbudes saab bakter edasi liikuda. Swarming e. voogamine: on bakterite kollektiivne liikumine tahkel pinnal viburite abil. Seda iseloomustab: Rakkude pikenemine (filamentsed paljude nukleoididega rakud), Rohkete külgmiste viburite moodustumine,
6. Liikumine veesambas üles-alla gaasivakuoolide abil NB! Kõik bakterid ei liigu! Voogamine ja piiltõmbumine kui erilised liikumisviisid. Twitching on üks vorm libisevast liikumisest - toimub tahkel pinnal ja vibureid ei vajata. See on liikumine tüüp IV piilide abil, mida on kirjeldatud mõnedel patogeenidel, nagu Neisseria gonorrhoeae ja Pseudomonas aeruginosa, aga ka müksobakteril Myxococcus xanthus. Twitching osaleb biokilede tekkes ja müksobakteritel kollektiivses viljakehade moodustumises. Tüüp IV piilid paiknevad raku poolusel, on võimelised oma tipuga spetsiifiliselt kinnituma pinnale (näiteks limaskestale, selleks on tipus adhesioonivalk) ja piili kokkutõmbudes saab bakter edasi liikuda. Swarming e. voogamine on bakterite kollektiivne liikumine tahkel pinnal viburite abil. Seda iseloomustab: 1. Rakkude pikenemine (filamentsed paljude nukleoididega rakud), 2. Rohkete külgmiste viburite moodustumine, 3
Seente toitumine: paljud seened lagundavad surnud organisme või ammutavad toitaineid mullast. Seeneniidid eritavad ümbritsevasse keskkonda lagundavaid aineid, mis lõhustavad toidu lihtsateks molekulideks. Need molekulid lahustuvad vees ning imenduvad seenerakkudesse. Seened lõhustavad toidu väljaspool keha, st seeneniidistiku lähiümbruses. Seeneniidid kasvavad kiiresti sinna, kus on palju toitu. Seeneniidistiku sees liigub toitaine lahus edasi ja jõuab viljakehadesse. Eoste ja viljakehade moodustamiseks ning seente omavaheliseks konkureerimiseks kulub suur osa saadud toitainetest. Võrdle seeni taimedega ja loomadega: SARNASUS TAIMEDEGA SARNASUS LOOMADEGA • Kasvavad ühel kohal ega • Toituvad valmis orgaanilistest ainetest, mida liigu aktiivselt saavad väliskeskkonnast • Rakkudel on rakukestad • Rakkudes talletuvad samasugused varuained • Kasvavad kogu elu
o Rohkete külgmiste viburite moodustumine, o Kõrvutipaiknevate rakkude vaheline kontakt (ühised viburikimbud) Piiltõmbumine ehk twitching - üks vorm libisevast liikumisest See on liikumine tüüp IV piilide abil, mida on kirjeldatud mõnedel patogeenidel, nagu Neisseria gonorrhoeae ja Pseudomonas aeruginosa, aga ka müksobakteril Myxococcus xanthus. Twitching osaleb biokilede tekkes ja müksobakteritel kollektiivses viljakehade moodustumises. Tüüp IV piilid paiknevad raku poolusel, on võimelised oma tipuga spetsiifiliselt kinnituma pinnale (näiteks limaskestale, selleks on tipus adhesioonivalk) ja piili kokkutõmbudes saab bakter edasi liikuda. Bakterivibur - Viburi keskmine pikkus on 10-20 (5-10) m. Viburi diameeter on ca 20 nm. Viburi niit koosneb valgust- flagelliinist. Niidi keskel on kanal. Vibur on jäik ja ta pöörleb nagu propeller, tõugates rakku edasi
6. Liikumine veesambas üles-alla gaasivakuoolide abil NB! Kõik bakterid ei liigu! 58. Voogamine ja piiltõmbumine kui erilised liikumisviisid. Twitching on üks vorm libisevast liikumisest - toimub tahkel pinnal ja vibureid ei vajata. See on liikumine tüüp IV piilide abil, mida on kirjeldatud mõnedel patogeenidel, nagu Neisseria gonorrhoeae ja Pseudomonas aeruginosa, aga ka müksobakteril Myxococcus xanthus. Twitching osaleb biokilede tekkes ja müksobakteritel kollektiivses viljakehade moodustumises. Tüüp IV piilid paiknevad raku poolusel, on võimelised oma tipuga spetsiifiliselt kinnituma pinnale (näiteks limaskestale, selleks on tipus adhesioonivalk) ja piili kokkutõmbudes saab bakter edasi liikuda. Swarming e. voogamine on bakterite kollektiivne liikumine tahkel pinnal viburite abil. Seda iseloomustab: 1. Rakkude pikenemine (filamentsed paljude nukleoididega rakud), 2. Rohkete külgmiste viburite moodustumine, 3
Mütseeli levimise kiirus haiguskolletes maksimaalselt 50 cm/a. Optimaalne temperatuur juurepessu jaoks +24 C. Mütseel – e. seeneniidistik. Enamus seeni on üles ehitatud mikroskoopilistest torujatest rakkudest – seeneniitidest ehk hüüfidest, mis harunedes võivad moodustada laiaulatusliku võrgustiku – seeneniidistiku ehk mütseeli. Ühe seene mütseel võib mullas hargneda kümneid ruutmeetreid, mis tagab suurte viljakehade arenguks vajalike toitainete hankimise. Teadusele teadaolevalt on maailma suurim seeneisend tõmmu külmaseen (Armillaria ostoyae) Ameerika Ühendriikides, selle puujuurte parasiidi mütseel levib rohkem kui 900 hektaril. Hooldusraiete käigus tekkinud kändude osa on puude nakatumisel väga oluline, hooldatud okaspuupuistutes on juurepessu esinemine kuni kümme korda sagedasem kui hooldamata puistute puhul. Tekkinud kännud võivad olla nakkusallikaks väga pikka aega,
7.1. Seened ja seenekasvatus Seente bioloogiline varu Eestis on 36 500 tonni aastas. Eestis kasvab 373 liiki söögiseeni, värskelt söödavaid liike on 309, kupatatult söödavaid (mõjuvad mõnele inimesele mürgiselt) 12 liiki. Söögiseeni leidub meil aasta ringi, kõige rohkem aga suvel ja sügisel, eriti augustis-septembris. Söögiseente liigirikkus on suur loo- salu- ja laanemetsades, saagirikkamad on aga sinikamännik ja nõmmemännik. Viljakehade moodustamise järgi eristatakse seitset sesoonset aspekti: varakevadine, kevadine, varasuvine, suvine, sügisene, hilissügisene, talvine. Seenevarudest (36 536 t) kasutatakse vaid 1,5 % ning kolmandik on ussitanud. Puhasvaru 24 357 tonni. Arvatakse, et aastas korjatakse Eesti metsades 5 000 tonni seeni. Seened saavad oluliselt kahjustatud lageraietel. Tabel 1
antagonistlikel suhetel looduses. Nimelt sisaldab preparaat okaspuumetsades looduslikult esineva seeneliigi suure korbiku (Phlebiopsis gignantea) elujõulisi eoseid, mis pärast puu langetamist kännupinnale pritsides seal idanema hakkavad, ning hiljem kännupuidus seeneniitide arenedes selle juurepessukindlaks muudavad. Nimetatud seeneeostega okaspuukändude nakatamine pärsib nii juurepessu põhjustava seene edasikandumist juurte kaudu teistele puudele kui ka viljakehade teket ning eoste levikut. Külmaseen (Armillaria spp.) on juurepessu järel teine olulisem juuremädanike tekitaja peaaegu kõikidel Eestis kasvavatel metsapuudel. Külmaseente viljakehad on kändudel kobaras koos, kellukakujulised,kaetud hõredate soomustega, värvuselt kollakaspruunid. Viljakehi leiab harilikult sügisel, ning nad on head söögiseened. Külmaseente seeneniidistik levib puude juurtel ja tüvedel koore all, tekitades enamasti perifeerset puidumädanikku.
transport. Vastutasuks saab seen taimelt orgaanilist süsinikku. Kuna seen ise fotosünteesiks võimeline pole, muudetakse taimes fotosünteesil tekkivad suhkrud sahharoosiks, mis apoplastis ehk taime- ja seenerakkude vaheruumis lagundatakse glükoosiks ja fruktoosiks ning suunatakse seende edasi. Hinnanguliselt jõuab fotosünteesil fikseeritud süsihappegaasist ligi 30% seenorganismi, mida kasutatakse ulatusliku mütseeli ehk seeneniidistiku ülesehitamiseks, viljakehade või eoste tootmiseks ning muuks elutegevuseks. 67. Paljas seeme ja kaetud seeme - hõimkondade erinevus. Paljasseemnetaime seeme. Üks kõige tähtsamaist tunnustest on seemnealgmete esinemine. Seemnealge kujutab endast megasprongiumit, mis on ümbritsetud erilise kaitsekesta, integumendiaga. Seemnealgmed paiknevad katmatult megasporofüllidel, pärast viljastumist tekivad neist seemned. Seemnete tekkimine
kimbuks, tõugates rakku edasi. Twitching- piiltõmbumine Twitching on üks vorm libisevast liikumisest (toimub tahkel pinnal ja vibureid ei vajata. Kiirus ca 0.2 mkm/s). See on liikumine tüüp IV piilide abil, mida on kirjeldatud mõnedel patogeenidel, nagu Neisseria gonorrhoeae ja Pseudomonas aeruginosa, aga ka müksobakteril Myxococcus xanthus. Twitching osaleb biokilede tekkes ja müksobakteritel kollektiivses viljakehade moodustumises. Tüüp IV piilid paiknevad raku poolusel, on võimelised oma tipuga spetsiifiliselt kinnituma pinnale (näiteks limaskestale, selleks on tipus adhesioonivalk) ja piili kokkutõmbudes saab bakter edasi liikuda. Myxococcus xanthus'e tüüp IV piili otsas on kleepumisvalk. Piil pikeneb ja kinnitub tipuga tahkele pinnale. Piilivalkude eemaldamine piilist lühendab seda ja rakk tõmbub pinnal edasi. Piilid lasevad mingil moel pinnast lahti ja algab uus piilide pikenemise tsükkel.
ja inimtegevuse surve kohta. Kaitsealuste seeneliikide seire - seiret alustati 2005. aastal ja seire käigus külastatakse igaaastaselt kõiki kolme kaitsealuse kategooria seente teadaolevaid leiukohti 1-3 korda aastas. Külastusseire seisukohalt on oluline haruldaste seeneliikide käitumine nii inimmõjude kontekstis kui ka nende puudumisel. Senised seirearuanded osundavad asjaolule, et alati ei pruugi viljakehade puudumine tähendada liigi hävimist või halba inimmõju. Kuna paljud seeneliigid on Eestis oma levila põhja- või lõunapiiril, siis võib konkreetsel aastal viljakehade esinemine või mitteesinemine olla suures osas seotud tavapärasest veidi erinevate kliimatingimustega. Lisaks ei pruugi liigispetsiifiliselt kõigil seeneliikidel igal aastal viljakeha valmida. Selgrootutest kuuluvad riiklikku seireprogrammi metsakuklased, päeva- ja ööliblikad,
annaabi.ee 
