Majavamm (1)

Pärnumaa Kutsehariduskeskus
ehituspuusepp
EP-08
Andres Volt
MAJAVAMM
referaat/uurimustöö
Pärnu 2009
Sisukord
SISSEJUHATUS 3
1. HARILIKU MAJAVAMMI LEVIK HOONETES 3
2. MAJAVAMMI ARENGUKS VAJALIKUD TINGIMUSED 3
3. LEVIKUVIISID 4
4. EBAPIISAV RUUMIDE JA KONSTRUKTSIOONIDE VENTILATSIOON 4
5. KATUSTE KONSTRUKTSIOONILISED LAHENDUSED 6
6. LEKKED , MILLEGA KAASNEB MAJAVAMMI LEVIK 7
7. MUUD MAJASEENTE ARENGUT SOODUSTAVAD TEGURID 7
KOKKUVÕTE 9
Kasutatud kirjandus: 10
SISSEJUHATUS
Majavamm toodi akadeemik Erast Parmasto sõnul Eestisse umbes 150 aastat tagasi. Looduses kasvab seen Himaalaja kõrgmäestikus Aasias ja Kaljumäestikus ( Rocky Mountains) Põhja-Ameerikas umbes 3000-5000m merepinnast. Euroopas on majavammi leitud looduses ka Tšehhi Vabariigis. Eestimaal pole nimetatud seenel vabas looduses arenemiseks vajalikke tingimusi, kuigi on leitud hariliku majavammi viljakehi looduses hoone vahetust lähedusest. Majavammi tekke põhiliseks süüdlaseks on ehitusvead või erinevad lekked.
1. HARILIKU MAJAVAMMI LEVIK HOONETES
Kõige sagedamini on hariliku majavammi kahjustust leitud hoonete keldrites ja esimeste korruste põrandakonstruktsioonidest. Teisele korrusele ja kõrgemale levib seen ainult erandtingimustes (veeavarii, kestev liigniiskus või konstruktsioonide leke).
Keldrites võib harilikku majavammi leida puitkonstruktsioonide läheduses, kuid väga tihti on seeneniidistiku ja –viljakehade poolt kaetud ka kivipinnad . Kivikonstruktsioonidest vamm siiski toitaineid ei leia ja kasutab neid vaid levikuks ning paljunemiseks (viljakehade moodustamiseks).
Hoone kasutusotstarvete lõikes võib harilikku majavammi leida enim suvilates, mis on ümber ehitatud elumajadeks ning renoveeritud elumajades (kokku ca 80% hariliku majavammi juhtudest) . Samuti on suurema majavammi riskiga puidust (põranda)konstruktsioonidega üldkasutatavad hooned (kirikud, kultuurikeskused, koolid jms.).
Väga kiire kahjustusulatusega majaseeneks teeb majavammi asjaolu, et ta on suuteline oma elutegevuseks vajalikku niiskust seeneniidistiku kaudu transportima pikkade vahemaade taha.
2. MAJAVAMMI ARENGUKS VAJALIKUD TINGIMUSED
Temperatuur - Optimaalne 18-20°C, kasv jätkub -2°C kuni 28°C. Seeneniidistik ja viljakehad hävivad 45°C kuumuse juures, eosed 70-80°C juures.
Niiskus – Optimaalne puidu absoluutne niiskus eoste idanemiseks on 20-30%. Puidu absoluutse niiskuse juures üle 55% eosed ei idane. Seeneniidistiku arenemisel ja hariliku majavammi elutegevuse tulemusel võib puidu absoluutne niiskus tõusta ka üle 70%.
Ventilatsioon – Konstruktsioonide ventileeritavuse (õhu liikumise) arvutusi , mis on hariliku majavammi kasvuks sobivad, pole eraldi välja toodud. Siiski on õige väide, et majavammi arenguks sobib paremini vähene õhu liikumine. Põhjuseks on ventileeritavates konstruktsioonides leiduva õhu väiksem relatiivne (suhteline) niiskus ja seetõttu ka madalam materjalide absoluutne niiskus.
Neutraalsete ja aluseliste ainete lähedus – Majavamm vajab oma elutegevuses toodetud hapete neutraliseerimiseks aluselisi ja neutraalseid aineid. Sobivaim nendest on kivikonstruktsioonides, pinnases ning ka ehitusmaterjalides leiduv kaltsium .
3. LEVIKUVIISID
Eosed on hariliku majavammi kõige levinum levikuviis. Suurema eoste koguse puhul on võimalik eristada punakaspruuni eostolmu. Kuid kuna eosed on väga väikesed ja üksikuna paljale silmale nähtamatud, kannavad tuul, loomad- linnud ja ka inimesed kergesti eoseid suurte vahemaade taha.
Seeneniidistiku abil saab seen levida hoone piires. Seeneniidistik võib läbida ka kiviseinu ja müüritisi nendes leiduvate pragude kaudu. Seeneniidistikuga kaetud detailide teisaldamisel ühest kohast teise on võimalik majavammi kanda ka eose idanemiseks sobimatutesse kohtadesse .
Viljakehade teisaldamisel ühest hoonest või hooneosast teise on võimalik majavammi levimine hoone teistele konstruktsioonidele.
Konstruktsioonilised vead, mis loovad maja- ja hallitusseente kasvuks soodsad tingimused.
4. EBAPIISAV RUUMIDE JA KONSTRUKTSIOONIDE VENTILATSIOON
Põrandad – üks sagedamaid põhjuseid majavammi eoste idanemiseks soodsate tingimuste loomisel on põranda aluskihtide tuulutuse puudumine. Renoveerimisel avatakse vana põrand, kus laagid on asetatud otse liivale ja taastamisel paigaldatakse sama konstruktsiooniga põrand. Kuna uued puitmaterjalid on seenkahjustustele vastuvõtlikumad ja põrandavahetusega muudetakse niiskusrežiimi on suur tõenäosus, et sellise põranda alla sattunud majavammi eosed idanevad.
Sageli valatakse puitpõranda alla monoliitbetoonist kiht ja sellele asetatakse laagid. Vaatamata sellele, et laagide ja betooni vahele paigaldatakse hüdroisolatsioon, puudub betooni ja laagide vahel õhu liikumise võimalus ja seega on vähimagi niiskustaseme tõusu korral loodud soodne pinnas majavammi eoste idanemiseks.
Kui tuuletõkkeks paigaldatakse laagide alaossa kile, tõrvapapp või muu materjal, mille veeauru läbilaskvus on väga väike, pole põrandaalusest tuulutusest kasu, sest põrandakonstruktsioonidesse sattunud niiskus püsib seal pikka aega.
Põrandaaluse tuulutuse loomisel on oluline jälgida, et õhu liikumisel peab õhk põrandaalustesse konstruktsioonidesse kusagilt sisse ning kusagilt välja pääsema. Ühe tuulutusava korral õhk ei liigu. Seda asjaolu silmas pidades tuleb teada, et tihti on hoonel ka kandvate vaheseinte ja küttekollete all vundamendid , mis takistavad õhuliikumist põranda all.
Seinad – seinte puhul jaguneb probleemistik kaheks:
– Esiteks niiskuse liikumist takistavate (hüdroisolatsiooni) materjalide mittekasutamine. Kui tegemist on niiskete ruumidega (vannituba, kelder , pesuruum jne.) on oluline paigaldada hüdroisolatsioon. Vastasel korral liigub niiskus suurema kontsentratsiooni (suhtelise õhuniiskuse) poolt väiksema poole ja nende vahele jäävate konstruktsiooni detailide niiskustase tõuseb.
– Teiseks probleemiks on niiskuse liikumist takistavate materjalide (hüdroisolatsiooni) vale kasutamine. Kui seintesse on paigaldatud hüdroisolatsioon on oluline sellele kogunenud niiskuse eemaldamine kas nõrgumise või ventileerimise (aurustamise) teel. Tihti on hüdroisolatsioon paigaldatud tihedalt kahe konstruktsiooni vahele ja nimetatud konstruktsiooni detailide niiskustase tõuseb. Kui tegemist on tselluloosi sisaldavate materjalidega (s.h. puit), mille absoluutne niiskustase tõuseb üle 25%, on seeneeoste idanemise tõenäosus suur.
Niisked ruumid – ruumides, kus suhteline õhuniiskus on kestvalt kõrge ( saun , vannituba, köök jne.), on vajalik ka piisav ruumi ventilatsioon. Vastasel korral tõuseb ruumide piiretes ja ruumides olevate konstruktsiooni detailide absoluutne niiskus ning majaseeneseene eoste idanemine on tõenäoline. Eraldi tähelepanu tuleks pöörata keldrite ventilatsioonile. Asendades keldriaknad uute pakettakendega muudetakse oluliselt keldri ventileeritavust ja selle tulemusena tõuseb suhteline õhuniiskus üle 70%, mis võib kuu aja jooksul tõsta materjalide absoluutset niiskustaset üle 10%.
Ebapiisav soojustus – ruumide normidest väiksemal soojustamisel on oht, et kastepunkt nihkub konstruktsioonide sisse ja selle tulemusena konstruktsiooni detailide niiskus tõuseb. Samuti võib kondensaatvee teket ja sattumist konstruktsioonidesse põhjustada soojustuse ”äravajumine”. Viimast esineb sageli saepuru korral, mis niiskudes on majaseentele hea toitelava.
Soojustamisel on oluline ka külmasildade võimaliku tekke jälgimine ja nende likvideerimine. Külmasildu põhjustavatel materjalidel kondenseerub õhuaur ja nende läheduses paiknevatel materjalidel suureneb seenkahjustuse oht.
Torude isolatsiooni puudulikkus – külmaveetorud, mis läbivad sooja ruumi, kattuvad kondensaatveega. Kaasaegse ehitustava kohaselt paigaldatakse torustikud seinte- või põrandakonstruktsioonidesse, mis kondensaatvee tõttu märguvad. Kui puudub ka ventilatsioon või tekkinud niiskuse ärajuhtimine, on majaseentele sobiv keskkond loodud.
Ka isoleerimata soojaveetorud on oht, sest nende paiknemine kivi- ja muude külmade pindade lähedusel tekib kondensaatvesi viimastel, sest soojatorud soojendavad õhku ja nende läheduses olevad pinnad ei soojene nii kiiresti.
5. KATUSTE KONSTRUKTSIOONILISED LAHENDUSED
Katusekatte paigaldusvead – katusekatte vähese ülekatte tulemusena satub vesi väikese kaldega katustel katusekonstruktsioonidesse ja sealtkaudu ka hoone teistesse konstruktsioonidesse.
Räästa osas liiga lühikese üleulatuva osaga katusekatte puhul valgub vesi pindpinevusjõu tõttu mööda katusekatte alust seinakonstruktsioonidesse ja need saavad tugeva niiskuskahjustuse. Sellist efekti võib kõige selgemalt näha kevadkuudel, kui seintele valgunud vesi jäätub.
Sagedasti on majaseente tekke alguspõhjuseks ka neelukohtade, kahe hoone ühenduskohtade ja väljaulatuvate osade ümbruste puudulik lahendus.
Katustelt tuleva vihmavee ärajuhtimise süsteemi puudumine või puudulikkus – vihmavee ärajuhtimise süsteemi puudumise korral katuselt tulev vesi põrgates vastu maapinda pritsib seinale. Kuna vee liikumise suund on pritsimise korral alt üles ja katuselt tulevad vee hulgad on suuremad, siis seinad märguvad tugevamini, kui neile langevate sademete tulemusena. Lisaks niiskusele satub pritsimise tulemusena seinale ka pinnaseosakesi, mis sinna sattudes ei lase seinal normaalselt kuivada.
Vihmaveesüsteemi puudulikkuse tõttu on oht isegi suurem kui selle puudumisel, sest vihmaveerenni vale kalde, liiga lühikeste vihmaveetorude ja teiste puuduste tõttu suunatakse vesi konstruktsioonidele ning niiskuskoormus nende pinnaühiku kohta on erakordselt suur.
Katuselt tuleva liigniiskuse tõttu on seenkahjustuste oht põhiliselt katuse-, vahelagede- ja seinakonstruktsioonides. Vastavalt p.2.2.-le on sellised vead majavammi leviku põhjuseks teisele korrusele ning kõrgemale (ka katusekonstruktsioonidesse).
6. LEKKED, MILLEGA KAASNEB MAJAVAMMI LEVIK
Torustikku lekked – torustiku lekked, eriti siis, kui neid ei avastata ja nad on pikaajalised, on majaseente tekkeoht suur. Tõsi torustike suuremate lekete korral on kõigepealt selliste majaseente nagu Antrodia sinuosa (e.k majakorgik , majanääts) ja Coniophora puteana ( e.k keldrivamm , majamädik, majakoorik ) levikuvõimalus suurem, sest nad vajavad oma arenguks suuremat niiskust kui harilik majavamm. Tavaliselt tekib majavammi seeneniidistik alles pärast lekete likvideerimist juhul kui ei kuivatata niiskunud konstruktsioone.
Kanalisatsioonitorustike lekete puhul on seenkahjustuste oht väiksem, sest sealt leviv niiskus on erinevatest ainetest küllastunud ega sobi majaseentele elutegevuses tarbimiseks.
Katuselekked – ka katuste lekked on majaseente leviku põhjustajad. Juhul, kui maja ei kasutata ja katuste lekked on pidevad , on suurem võimalus Antrodia sinuosa (e.k majakorgik, majanääts) ja Leucogyrophana pinastri (e.k männi-mädiknahkis) levikuks. Majavammi probleemid tekivad siis, kui hoonet hakatakse kütma ning katus parandatakse, kuid ülejäänud konstruktsioone ei kuivatata, on ka majavammi tekkeoht.
7. MUUD MAJASEENTE ARENGUT SOODUSTAVAD TEGURID
Hoonete ehitamine veesoontele ja kõrge põhjavee tasemega aladele
Kui hoone vundament on madal ja põrandaalune tuulutus vähene, hakkavad hoone konstruktsioonide detailid niiskustaset mõjutama ka põhjavee ning pinnavee kõrge tase. Sellistel juhtudel võib isegi maapinnast kõrgele rajatud (ca 0,6m) ja ventileeritud põrandaalusega põrandas hakata majavamm arenema (juhtum Võrumaal järve kaldal ). Samasugune juhtum oli ka Pärnumaal, kus maja alt läbimineva veesoone tõttu oli esimese korruse põrandas arenenud tugev majavammi kahjustus. Nimetatud juhtudel on hoone rajamiseks (renoveerimiseks) vajalik kasutada spetsialistide abi.
Maapinna tõstmine hoonete ümbruses
Teede rajamisega ja ka pinnase teisaldamisega on tekitatud olukordi , kus hoone vundamendis olevad avad on maetud kinni ning tuulutus, mis aastakümneid oli toimunud katkes. Selle tulemusena muutub põrandate niiskusrežiim ja selle tulemusena hakkavad arenema majaseened .
Maapinna tõstmisega hoone ümbruses kaasneb ka hoone vundamentide ning seinte niiskumine. Samuti on oht süvendisse jäänud avade (uste, keldriakende jms.) kaudu pinnavee valgumiseks konstruktsioonidesse.
Üleujutused ja tormikahjustused
Üleujutused, mis on Eesti elanikele lähiminevikust tuttavad, niiskuvad konstruktsioone tugevasti. Pärast veetaseme langemist jääb osa vett konstruktsioonidesse pidama ning tselluloosi sisaldavatel materjalidel algab majaseente idanemine. Kuna majaseened on oma algusfaasis varjatud (põrandate all, seinte sees jne.) avastatakse kahjustuskolle aasta-paar pärast üleujutust. Siis on kahjustus juba ulatuslik. Seega tuleks kohe pärast üleujutust konstruktsioonid avada ja kuivatada.
Ebakvaliteetsete ehitusmaterjalide kasutamine
Seenkahjustuste tekke osas võib eriti ebakvaliteetseks lugeda puitmaterjali, mille absoluutne niiskus on üle 20%. Sageli tuuakse materjal ehitusplatsile kuivana, kuid platsil seistes või ka avatud konstruktsioonidesse paigaldatuna on materjal ilmastikutingimustele avatud ja tema niiskus tõuseb kuni 30%-ni. Kui selline materjal kuivatamata asetada suletud konstruktsioonidesse, on seenkahjustuse teke praktiliselt vältimatu. Eriti siis, kui konstruktsioon on ka halvasti ventileeritud.
Lisaks puitmaterjalile võib seenkahjustuste osas ebakvaliteetseks lugeda ka niiskunud poorsed materjalid (soojustus, täide jms.), sest nende kuivamine võtab kaua aega ning nende paigaldamisel konstruktsioonidesse niiskuvad nende läheduses olevad materjalid.
Ka kipsplaadi pindmisel kihil on kasutatud tselluloosi sisaldavat materjali, seega on kipsplaadi niiskumine ja niiske seinapaigaldamine ohtlik. Tõsi, kipsplaadil hakkavad esmajärjekorras koloniseerima hallitusseened (tekib nn hallitus). Kipsplaadi puhul tuleks eriti jälgida ettevalmistatud kipsplaadist seinapaneelide niiskumist, sest nende paigaldamisel enne kuivamist on oodata ulatuslikku hallitusseente kolooniate teket paneeli sisemuses.
Ilmastikutingimused
Majaseente areng sõltub oluliselt ka ilmastikutingimustest. On täheldatud, et niisketel ja vihmastel suvedel on majaseente arengukiirus üle kahe korra suurem kuivadest suvedest. Seda põhjusel, et niiske kliima sobib majavammile paremini. Jälgige sissejuhatuses toodud päritolu – majavamm on pärit Himaalajast, kus 3000 meetri kõrgusel on väga niiske kliima. Näiteks Shotimaal on samal põhjusel majavammi levik mitmeid kordi ulatuslikum kui Eestis. Seega tuleks niisketel suvedel-sügistel hooneid majaseente leviku osas sagedamini kontrollida.
Hoonete ebapiisav ja ebaõige hooldus
Kõige levinum viga hoonete hooldusel on vundamendis olevate tuulutusaukude aastaringne sulgemine ettekäändel, et põrandad on muidu külmad. Selle tulemus on põranda alla koguneva niiskuse puudulik väljapääs ja seega majaseente teke. Samuti tuleks märkida, et niiskunud põrand on oluliselt külmem kui kuiv.
Hoonete hoolduse juurde kuulub regulaarne konstruktsioonide kontroll ja vajadusel remont. Majaseened tekivad konstruktsioonide pikaajalise niiskumise tulemusena ja seega avastades puuduse varakult ja kõrvaldades selle väldite majaseente teket.
Keldrite kasutamise lõpetamine
Üllatuslikult on olnud üheks sagedaseks põhjuseks majavammi tekkeks ning arenguks ka majaaluste keldrite kasutamise lõpetamine. Arvatavasti põhjustab keldri mittekasutamine seal leiduvate puitkonstruktsioonide niiskumist ning majaseente levikut.
KOKKUVÕTE
Kõik eelpooltoodud konstruktsioonilised vead ja avariid on põhjustanud ulatuslikke seenkahjustusi meie hallatavates hoonetes. Nende vältimine ja kõrvaldamine aitab hoida kokku sadu tuhandeid kroone, mis kuluvad kahjustatud hoonete taastamiseks ja seenkahjustuse tõrjeks.
Eelpooltoodud majavammi levikupõhjused pole kindlasti lõplikud, nimetatud ala vajab veel ulatuslikku uurimist ning vastamata on veel paljud majavammi tekke ja levikuga seotud küsimused.
Kindlasti hoonete omanikel ja haldajatel oleks kasulik teada, et seenkahjustuse tekkeohtu (Biokahjustuste standard EVS-EN 335-2:2002) on võimalik analüüsida ja riski hinnata. Selleks on olemas vastava kvalifikatsiooniga ettevõtteid.
Kasutatud kirjandus:
http://www.ehituskaar.ee/?op=art&id=615&page=4
http://majavamm.ee
10