Kärbseseente (Amanita ) levik ja ökoloogia Eestis ja Austraalias (0)

Q: Millede looduslik leviala on seal?

Vastus leiad õppematerjalist: Kärbseseente (Amanita ) levik ja ökoloogia Eestis ja Austraalias

Q: Milliseid liike võib kohata nii Eestis kui ka Austraalias?

Vastus leiad õppematerjalist: Kärbseseente (Amanita ) levik ja ökoloogia Eestis ja Austraalias

Q: Kus asub rohkem mürgisemaid kärbseseente perekonna esindajaid kas Eestis või Austraalias?

Vastus leiad õppematerjalist: Kärbseseente (Amanita ) levik ja ökoloogia Eestis ja Austraalias

Bioloogia - Bioloogia

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Millede looduslik leviala on seal?
Milliseid liike võib kohata nii Eestis kui ka Austraalias?
Kus asub rohkem mürgisemaid kärbseseente perekonna esindajaid kas Eestis või Austraalias?

Eesti Maaülikool
Põllumajandus ja Keskkonnainstituut
Kuido Kiudorv
Kärbseseente ( Amanita ) levik ja ökoloogia Eestis ja Austraalias
Referaat aines “Bioloogiline mitmekesisus ”
Juhendaja : prof . Tiiu Kull
Tartu 2012

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
1. Kärbseseened 4
1.1 Alamperekond tupploorik (Amanitopsis) 5
1.1.1 Rõngata Kärbseseen 5
1.1.2 Kahevärviline kärbseseen 5
1.1.3 Oranž kärbseseen 6
1.1.4 Lepa kärbseseen 6
1.1.5 Oliivhall kärbseseen 6
1.1.6 Kahvatu kärbseseen 6
1.2 Alamperekond kärbseseen (Amanita) 7
1.2.1 Punane kärbseseen 7
1.2.2 Kuning -kärbseseen 8
1.2.3 Nartsiss -kärbseseen 9
1.2.4 Panter -kärbseseen 9
1.2.5 Beež kärbseseen 9
1.3 Alamperekond lepidell (Lepidella) 10
1.3.1 Roheline kärbseseen 10
1.3.2 Valge kärbseseen 10
1.3.3 Kollane kärbseseen 11
1.3.4 Pruun kärbseseen 11
1.3.5 Roosa kärbseseen 12
1.3.6 Hall kärbseseen 12
1.3.7 Loor - kärbseseen 12
1.4. Teised kärbseseened 13
2. Kärbseseente ohustatus 13
Kokkuvõte 14
Kasutatud kirjandus 15

Sissejuhatus

Kärbseseente perekonda kuulub 600 liiki, millest ainult mõned on söödavad. Kärbseseente viljakehad on kärbseseenjad või tupplehikjad. Kärbseseeni mainitakse Eestis esmakordselt ühes 229 aastat tagasi ilmunud raamatus. Seal nimetati neid Kerpse senteks. Kärbseseenel on palju ilusaid nimesid erinevates keeltes: hollandi vliegenwam, prantsuse mousseron, taani flueswamp, saksa Fliegenpilz, inglise fly agaric jne. Siiski on kärbseseente ja üldse meie seente seas kõige ohtlikumad valge ja roheline kärbseseen. Käesolevas referaadis leian vastused küsimustele, kas Austraalias leidub kärbseseeni, millede looduslik leviala on seal? Palju liike on Eestis ja mitu liiki on Austraalias ning kas need ka kattuvad? Milliseid liike võib kohata nii Eestis kui ka Austraalias? Kus asub rohkem mürgisemaid kärbseseente perekonna esindajaid, kas Eestis või Austraalias? Kas ka Eestis olevad kärbseseened on mõjutatud inimtegevusest?

1. Kärbseseened

Uuritavad liigid:
Käesolevas töös on käsitletud 18 Eestis ja 7 Austraalias paiknevat kärbseseent (Tabel 1.). Kärbseseente liigirikkus Austraalias on kesine, kuna maa on valdavalt kuiv ning niiskus on minimaalne. Kärbseseenete perekonda kuuluvate seenete kübar on keskmine või suur, lihakas , tihti üldloori jäänustest ebemeline. Üld- ja rõngasloor on nahkjas või vatjasebemeline, jalg alati tupega.
Kärbseseened on suvel ja sügisel metsades ja puisniitudel kasvavad mükoriisaseened Eesti on seni leitud 18 liiki, mis jaotatakse kolme alamperekonda (Niitla 2004).
Tabel 1. Kärbseseente liikide esinemine Eestis ja Austraalias. x tähistab liigi esinemist , - selle mitteesinemist
Eesti
Austraalia
Amanita vaginata
x
Amanita Battarrae
x
Amanita Crocea
x
Amanita friabilis
x
Amanita Olivaceogrisea
x
Amanita lividopallescens
x
Amanita muscaria
x
x
Amanita regalis
x
Amanita gemmata
x
Amanita pantherina
x
Amanita eliae
x
Amanita phalloides
x
Amanita virosa
x
x
Amanita strabiliformis
x
Amanita citrina
x
Amanita porphyria
x
Amanita rubescebs
x
Amanita spissa
x
Amanita armeniaca
x
Amanita xanthocephala
x
Amanita austroviridis
x
Amanita ananaeceps
x
Amanita carneiphylla
x

1.1 Alamperekond tupploorik (Amanitopsis)

Rõngas jalal puudub. Viljakehad vähelihakad, haprad . Kübara serv alati silmatorkavalt rihveljas. Eosedinamüloidsed. Eestis 6 liiki ( Hanso jt. 2000).

1.1.1 Rõngata Kärbseseen

Juulist novembrini kasvab mitmesugustes metsades kõige sagedamini tugevalt rihvelja kübaraservaga,keskmise suurusega (kübar kuni 12 cm), suhteliselt õhukese seenelihaga rõngata kärbseseen (A. vaginata (Bull.: Fr.) Vittad.), millel on vähemalt kolm värvusteisendit:valge teisend (var. alba Gillet), hall tüüpteisend (var.vaginata) ja kollakaspruun teisend (var.badia Gillet). Rõngata kärbseseene valge teisend on välimuselt sarnane surmavalt mürgise valge kärbseseenega (A. virosa); viimase rõngas võibebemeteks lagunemise tõttu vanematel viljakehadel tihti puududa ja siis on eraldustunnuseks vaidkübaraserva iseloom - rõngata kärbseseene valgel teisendil on see tugevalt rihveljas, valgel kärbseseenel agaabsoluutselt sile. Rõngata kärbseseene valget teisendit ei soovita siiski ärasegamisohu tõttu valge kärbseseenega kellelgi söögiks korjata- viljakehade vanusestolenevalt võivad tunnused alt vedada ja see võib osutuda saatuslikuks. Rõngata kärbseseen on ise muidu värskelt mürgine, kuid kupatatult söödav (Hanso jt. 2000). Austraaliast seni veel leitud pole.

1.1.2 Kahevärviline kärbseseen

Teine laialt levinud rõngata liik on kahevärviline kärbseseen(A. Battarrae Boud.), mille oliivpruuni kübara (kuni 12 cm) heledam rihveljas servaosa on keskosast eraldatud silmatorkava tumepruunikontsentrilise vöödiga; muudelt tunnustelt ja samuti levikult rõngata kärbseseenega sarnane. Värskelt mürgine, kuid kupatatult söödav (Hanso jt. 2000). Austraalias puudub.

1.1.3 Oranž kärbseseen

Ilus rõngata liik on oranž kärbseseen (A. Crocea (Quél.) Singer ), millel on ere, oranž kübar (kuni 12 cm) ja jalal oranžidsoomused, kasvab meil harva, okasmetsades. Värskelt mürgine, kuid kupatatult söödav (Hanso jt. 2000). Austraalias ei esine.

1.1.4 Lepa kärbseseen

Lepikutes kasvab meil sügisel väikeste, haprate viljakehadega ja halli kübaraga (kuni 6 cm) lepa-kärbseseen (A. friabilis (P. Karst.) Bas); täiskasvanult lagunevad rõngas ja tupp ebemeteks ja kaovad jalalt;seda liiki ei esine meil sageli, ta kuulub Eesti Punasesse raamatusse (Hanso jt. 2000). Austraalias puudub.

1.1.5 Oliivhall kärbseseen

Nigula looduskaitsealalt on selles rühmas kirjeldatud teadusele uus kärbseseeneliik -oliivhall kärbseseen (A. Olivaceogrisea Kalamees ), tal on oliivjas või ookerhall kübar (kuni 6 cm), väikesed õrnad, õhukeseseenelihaga viljakehad (Urbonas jt., 1986); liiki on üsna harva leitud nüüd ka mujalt Eestist, samuti Lätistning Soomest; mürgisus või söödavus teadmata (Hanso jt. 2000). Austraalias ei esine.

1.1.6 Kahvatu kärbseseen

Kahvatu kärbseseen (A.lividopallescens Gillet), mille kübar on hallikasbeež, tupp on valge, kasvab lubjarikastes metsades, meil leitud Kagu-Eestist (Hanso jt. 2000). Puudub Austraalias.

1.2 Alamperekond kärbseseen (Amanita)

Jalg nahkja rõngaga. Viljakehad lihakad . Kübara serv rihveljas.Eosed inamüloidsed. Eestis 5 liiki, neist 3 mürgist ja 2 mürgisuse kahtlusega. Enamik kärbseseeni on mürgised. Sellesse perekonda kuuluvad Eesti mürgisemad seened: roheline ja valge kärbseseen.
Söödavad on roosa, hall, loor-, oranž, kahevärviline ja rõngata kärbseseen, kuid ka nendega tuleb ollaettevaatlik, sest värsketel seentel avalduva hemolüütilise toime tõttu on nad söödavad ainult kupatatul.Loor-kärbseseene korjamine on punasesse raamatusse kuulumise pärast keelatud.
Söögiks võib kärbseseeni korjata ainult siis, kui ollakse absoluutselt veendunud, et liik on õigesti määratud ja söödav. Kärbseseened varieeruvad sageli üpris palju ja vähimagi kahtlusetekkides on targem seen korjamata jätta (Hanso jt. 2000).

1.2.1 Punane kärbseseen

Punane kärbseseen ( Amanita muscaria ) on väga hästi nähtav ja rabavalt kaunis seen, kelle värvitoonid ulatuvad kollasest punase toonini. Täiskasvanuna on kä kübar tavaliselt umbes 12 cm diameetriga iseloomulikku veripunast värvi ( eaga muutub kollakamaks). Kübar on kaetud valkjate kuni kollakate eemalduvate täpikestega. Vars on valge, umbes 5-20 cm pikkune , vart ümbritseb sakiline krae. Punane kärbseseen kasvab väga erinevates metsades, kuid kõige levinumad elukohad on tal kaasikud , kuusikud, männikud. Teda loetakse küll mürgiseks, kuid punase kärbseseene põhjustatud surmasid tuleb harva ette.. Punasest kärbseseenest on meil palju rohkem kasu kui ainult kärbsepeletajana. Ta kasvab alati koos puudega, eriti just okaspuudega. Seen elab maa sees, mullas, mis on täis imepeeni seeneniidikesi. Need võtavad mullast vett ja selles lahustunud toitaineid ning annavad edasi peentele puujuurtele. Puu omakorda varustab neid niidikesi seenele vajalike ainetega. Ilma seenteta ei suuda ükski puu meil suureks kasvada, ilma puudeta ei suuda ellu jääda kärbseseen ega paljud teisedki. Heas toitumuses seeneniidistik saadab suvel mullapinnast välja need jalaga kübarad, mida me tavatseme seenteks nimetada. Tegelikult on suurem osa seenest maa sees varjul . Punane kärbseseen on küll mürgine, kuid peaaegu ohutu, kui mitte suhu pista. Iga väikelapski teab ju, et teda süüa ei tohi, ja oma välimusega jääb ta hästi meelde. Hoopis kahjutu on see seen paljudele putukatele, kelle vastsed põhjustavad seene ussitamist. Täissöönud vastsed poevad seenest mulla kõdukihti, viies endaga kaasa seene pisitillukesi eoseid . Nii aitavad nad ka kärbseseenel levida ja soodustavad sellega metsapuude kasvu. Punast kärbseseent on peetud Euraasia vanimaks joobeaineks. Kuigi punases kärbseseenes võin näha Vana Maailma olulisimat hallutsinogeeni, on mõistetav, et tal on oluline koht ka inimeste usundilises või sümboolses maailmapildis. Tead on kõige enam mainitud folklooris või mütoloogias. Samas on leidnud ta ka eriti laialdast kasutust meditsiinis. 19. sajandil soovitasid meditsiiniteadlased ja arstid punase kärbseseene jalaga ravida paljusid haigusi: krampe, tõmblemist, halvatust ja teisi närvihaigusi, epilepsiat, kogelemist, tuberkuloosi, hambavalu , reumat, veritsevat köha ja paljusid muid haigusi (Birkfeld 1954: 24; Dunn 1973: 490-491 ). Aga muret tekitab rohkem Punane kärbseseen, kes on võõrliigina sisserännates ennast väga mugavalt Austraalias tundma hakanud. Ta on moodustanud uue sümbioosi kohalike pöögi puudega ja arvatavasti asendab seal kohalikke liike. Kagu-Austaalias leiab teda tihti ning ei paista sealt kaduvat kuhugile (Joonis 1.)
Joonis 1. Punase kärbseseene leiukohad Austaalias

1.2.2 Kuning-kärbseseen

Tunduvalt harvem kohtab meil varem punase kärbseseene teisendina kirjeldatud kuning-kärbseseent(A. regalis(Fr.) Michael); see meenutab väliselt igati punast kärbseseent,ainult viljakehad on suuremad ja lihakamad; kübar (kuni 25 cm) on ookerpruun ja loorijäänused kollakad;kasvab suvel ja sügisel okasmetsades; mürgine (Hanso jt. 2000). Austraalias pole.

1.2.3 Nartsiss-kärbseseen

Hoopis haruldane on nartsiss-kärbseseen (A. gemmata(Fr.)Bertilloni) ainult üks kord 1998.a. augustisViljandimaalt Voorult salu-kuusesegametsast Milvi Kalamehe leitud , mille kuni 10 cm suurune kübar on nartsisskollane, kogu viljakeha äärmiselt habras , rõngas jalal juba väga noores eas kaduv ; mürgisuse kahtlusega (Hanso jt. 2000). Austraalias puudub.

1.2.4 Panter-kärbseseen

Leht- ja okasmetsades, eriti nõmmemännikutes kasvab juulist oktoobrini hallikaspruuni kübaraga panter-kärbseseen(A. pantherina(DC.: Fr.) Krombh.), tema kübar (kuni 12cm) on alati valgeebemeline ja rihvelja servaga, rõngas on lai, tupp ühevõi mitme kontsentrilise voldina; seent võib Eestis leida üsna harva ja tema viljakehad kasvavad alatiüksikult. Panter-kärbseseen on väga mürgine (Hanso jt. 2000). Austraalias ei esine.

1.2.5 Beež kärbseseen

Panter-kärbseseenele lähedane liik on mürgisuse kahtlusega beež kärbseseen(A. Eliae Quél.), mida on Eestist leitud vaid üks kord (Kuthan, 1989; Kotlaba, 1990). Selleseene kübar on valkjas kuni hallikaskollane, beež, nahavärvi (kuni 9 cm), rihvelja servaga; jalg valge kuni pruunikas, valge rõngaga; tupp ebemeliste vöötidena; jalg tihti pikalt pinnasesse ulatuv; kasvab sügisellehtmetsades
(Hanso jt.2000). Austraalias ei kasva.

1.3 Alamperekond lepidell (Lepidella)

Jalg nahkja rõngaga. Viljakehad lihakad. Kübara servsile (võib olla vanalt kergelt rihveljas). Eosed amüloidsed. Eestis 7 liiki.Surmavalt mürgised liigid on roheline kärbseseen(A. Phalloides (Vaill.: Fr.) Link ) ja valge kärbseseen (A. virosa(Lam.) Bertilloni), mis kasvavad meil augustist oktoobrini (Hanso jt. 2000). Austraalias puudub.

1.3.1 Roheline kärbseseen

Rohelise kärbseseene (Amanita phalloides) kübar (kuni 15 cm) on hallikas- või pruunikasroheline, keskel oliivpruun, mõnikord kollakatooniga, radiaalkiuline, tavaliselt ebemeteta; jalg valkjas, oliivkollastest soomustest kirju, rippuva rõngaga,alt muguljas, avara kotja tupega, ebameeldiva lõhnaga; kasvab lehtmetsades, eriti laialehiste puude all,tammikutes ja pärnikutes paiguti tavaline; sage eriti Lääne-Eestis ja saartel. Roheline kärbseseen on surmavalt mürgine, ning kahjuks peetakse teda kübara värvuse tõttu rohelise kübaraga pilvikuks. Tavaliselt tuntakse teda nime all kui death cap ehk surma kübar/müts. Seent kirjeldas esimesena prantsuse botaanik Sébastien Vaillant aastal 1727 . Seen on osalenud enamuses inimeste mürgitamises seentega , võimaluses, et temaga mürgitati ka Rooma keiser Claudius ja Püha Rooma keiser Charles VI. Põhi toksiini koostisosaks on α-amanitin, mis kahjustab maksa ja neere. Eelmisel aastal põhjustasid Eestis suurt meediakära rohelise kärbseseene kaks mürgistusjuhtumit: viieliikmeline perekond sõi neid seeni suure sirmiku pähe ning samalaadne juhtum kordus paar nädalat hiljem, kui sama seeneliiki söönud keskealine mees sattus haiglasse ( Pullerits 2009). Pole Austraalias veel nähtud.

1.3.2 Valge kärbseseen

Valge kärbseseen (Amanita virosa) on üleni puhasvalge, kübar (kuni 12 cm) noorelt silmapaistvalt koonusjas, hiljem kellukjalt kumer ; jalg tihedaltvatjasebemeline, kiirelt kaduva vatjasebemelise rõngaga, alusel avara kotja tupega; kasvab okasmetsades,kaunis sageli, kuid ilmub hulganisti vaid paljude aastate tagant (Raitviir 2005).
Esimese valge kärbseseene leidis ja kirjeldas Elias Magnus Fries Rootsist. Nagu ka eespool öeldud on valge kärbseseen surmavalt mürgine ja mürgisus ei kao ka kupatamisel. Valge kärbseseen pidi olema toore kartuli lõhnaga (Kalamees, K., Eesti loodus. 2011/08). Surmavalt mürgist Valget kärbseseent on leitud Austraalias Canberras ja Melbourne linnade lähedalt tammikute alt kasvamas . Austraalias kaunis haruldane, ning levinud üksikutes kohtades. Jaanuaris suri kaks inimest neljast Austraalias, kes olid söönud seda (The Fly Angaric menace, 2005).
Joonis 2. Valge kärbseseene looduslik leviala (roheline) ja võõrliigina (punane).

1.3.3 Kollane kärbseseen

Rohelise kärbseseenega sarnane on kollane kärbseseen (A.citrina (Schaeff.) Pers .), mille kübar (kuni 10 cm) on heledam, enamasti valkjaskollane, kuid mõnikord nõrga roheka varjundiga, tavaliseltebemetest täpiline; jalg rippuva nahkja rõngaga, tupp jala alusel paksu vatja voldina; viljakehad väiksemad;kasvab okas- ja segametsades augustist novembrini, väga sage, kohati massiliselt (Hanso jt. 2000). Austraalias pole.

1.3.4 Pruun kärbseseen

Väga sage okasmetsadesaugustist oktoobrini on ka pruun kärbseseen (A. porphyria(Alb. & Schwein.: Fr.) Mladý); see on hallikaspruuni, tavaliselt palja, servas sileda kübaraga, millel on tihti kergelt violetjas toon; rõngas kitsas ja jalale liibunud, mõnikord halvasti märgatav; tupp jala alusel kitsa vatja voldina; viljakehad suhteliseltväikesed (kübar kuni 7 cm). Kollast ja pruuni kärbseseent ei peeta otseselt mürgiseks, küll aga inimeselekahjulikke aineid (bufoteniini) sisaldavateks (Hanso jt. 2000). Austraalias ei esine.

1.3.5 Roosa kärbseseen

Sageli esineb meil veel okas- ja segametsades juulist alates
roosat kärbseseent(A. rubescens(Pers.: Fr.)Gray); kübar on tal punakas-, kollakas - kuni hallikaspruun, alati roosaka või lihapunakavarjundiga, enamasti ebaühtlaselt värvunud, alati kübaraga sama värvi näsajate ebemetega; jalal iseloomulik valge lai rihveljas rõngas, jala alus roosakas , tupp kontsentriliste ebemeliste vöötidena; seenelihaheleroosakas, eriti kübaranaha all; värskelt mürgine, kuid kupatatult söödav (Hanso jt.2000). Austraalias puudub.

1.3.6 Hall kärbseseen

Välimuselt on roosa kärbseseenega sarnane hall kärbseseen(A. spissa(Fr.) P. Kumm.), mille kübar aga on pruunikashall, sileda (mitte rihvelja) servaga,ebemed valged või hallikad, seeneliha ja jala alus valged (pole roosad), pealt rihvelja rõnga alakülg hallikas;kasvab liivastes okas-, leht- ja segametsades, sügisel sage Kagu-Eesti moreenküngastel; värskelt mürgine,kupatatult söödav. Hall kärbseseen on sarnane veel väga mürgise panter-kärbseseenega, kuid viimase kübaraserv on selgelt rihveljas, rõngas aga ülaküljel sile (mitte rihveljas); erinevus nende kahe liigi vahel onka eoste amüloidsuses - halli kärbseseene eosed on amüloidsed, panter-kärbseseenel mitte;halli kärbseseenesuure sarnasuse tõttu ohtliku panter-kärbseseenega tuleks hoiduda halli kärbseseene korjamisest (Hanso jt.2000). Austraalias ei kasva.

1.3.7 Loor- kärbseseen

Harva esineb meil veel loor-kärbseseent (A. strobiliformis(Paulet) Bertilloni), see on suurtelihakate viljakehadega liik, millel hallikas, kollaka varjundiga kleepiv kübar (kuni 18 (-26) cm), koguviljakeha paksult ja tihedalt kaetud suurte hallikate või kollakate kleepivate jahukas-vatjate ebemetega; tupp ja rõngas kergesti lagunevad. Liik on lubjalembene ja kasvab juulist septembrini lehtmetsades ja puisniitudel, eriti laialehiste puude all; värskelt mürgine. Viimased kaks liiki kuuluvad Euroopa punasesse nimestikku ja ka Eesti Punasesse raamatusse (Hanso jt.2000). Austraalias pole.

1.4. Teised kärbseseened

Peale punase kärbseseene ja valge kärbseseene leidub Austraalias veel Amanita xanthocephala, Amanita armeniaca, Amanita austroviridis, Amanita carneiphylla, Amanita ananaeceps. Nendel liikidel puuduvad eestikeelsed nimetused. Amanita xanthocephala leidub Lääne- ja Kagu-Austraalia eukalüpti metsades. Väga värviline kärbseseen, mis on samuti mürgine. Amanita austroviridis ja Amanita carneiphylla on huvitavad kärbseseened, peites enda viljakeha seni liiva all, kuniks seen on saavtanud küpsuse. Leidub Lääne-Austaalias ning mürgisus on mõlemal kahtluse all. Amanita ananaeceps on valge seen, mille jalg meenutab ananassi. Kasvab Lääne-Austraalias. Amanita armeniaca kasvab Lääne- Austraalias, kuid liiki pole veel põhjalikult uuritud. Eelnevalt mainitud liigid kasvavad Austraalias hõredalt ning on suhteliselt haruldased (www.amanitaceae.org)

2. Kärbseseente ohustatus

Lääne-Euroopa riikides on üheks peamiseks seente liigi- ja isendirikkust ohustanud teguriks õhusaaste (nn. happevihmad ), mis on põhjustanud väga paljude liikide arvukuse langust või väljasuremist. Metsade kahjustused on seal toimunud eelkõige puujuurtega kooselus olevate mükoriisaseente elutingimuste halvenemisega seoses mullastiku muutustega . Eestis seda siiani tähele pandud pole. Olulisem on lageraie ja intensiivse harvendusraie mõju metsaseenestikule, aga ka metsade mineraliseerimine. Teadaolevalt hävib sellega suur osa puude kasvuks vajalikust mükoriisaseenestikust, mis taastub aeglaselt ja osaliselt (koos noore metsa kasvuga) ligidastelt aladelt (s.t. keskealisest või vanast metsast ) kanduvate seene-eoste abil. Samas hävivad antud kohas jämedamal lagupuidul kasvavad liigid, mille naasmine on vähetõenäoline – sobivat substraati kas ei teki üldse või alles pikema aja pärast. Sellist ohustatust aitab leevendada lageraiete suuruse piiramine ja küllaldane hulk kaitsealasid (nende sihtkaitsevööndid ja reservaadid), mis peavad olema küllalt hajusalt, s.t. üksteisest mitte liiga kaugel. Praegu Eestis kujunev olukord peaks (tulevikus) andma mõistliku kompromissi . Mõnes kaitsealade tüübis, eriti tammikutes on hiljutise ajani kasutatud väärpraktikat – paljude seente eluks vajaliku kõdupuidu (eriti lamatüvede) kõrvaldamist, püüdes anda “kaitstavale” alale pargi ilmet . Sellest on praeguseks kõikjal loobutud . Sama oht on puisniitude taastamisel juhul, kui lagedamalt alalt koristatavad oksad jm. lagupuit ei asetata kasvavate puude jalamile, vaid viiakse ära. Seenestiku biomitmekesisust on kindlasti mõjustanud puisniitude ja teiste poollooduslike rohumaade pindala paljukordne vähenemine, maade kuivendamine ja ulatuslike karjääride rajamine viimase poolsajandi jooksul – selle kohta aga konkreetseid arvulisi andmeid pole. Söögiseente korjamise liigne intensiivsus ja kaasnev samblakatte ning mulla tallamine on seenestikule ebasoodsat mõju avaldanud ainult suure asustustihedusega maades, seal on korjamist ka piiratud. Eestis ei tohiks see veel probleemiks olla – välja arvatud väga haruldaste liikide osas, mille korjamine isegi looduskaitsealade sihtkaitsevööndeis on praegu seadustega keelatud. (Parmasto 2003)

Kokkuvõte

Eestis leidub rohkem kärbseseente liike, kui Austraalias. Kärbseseened vajavad niisket pinnast, seega kuivadel aladel neid ei kasva. Enamus Austraalia pindalast katab kõrb, ainult Lääne- ja Kagu Austraalias on kärbseseente jaoks sobiv kliima. Eestis võib leida 18 liiki kärbseseeni ja Austraalias 7. Mõlemas riigis on esindatud kaks liiki, Valge kärbseseen ja Punane kärbseseen. Mõlemad liigid on Austraalias võõrliigid, seega sissetoodud. Eesti kliima on vastuvõetavam kärbseseentele, seega meil leidub rohkem mürgisemaid seeni, mis kahjustavad ja võivad isegi tappa. Kaudsed tegurid, mis võiksid kärbseseeni ohustada on inimtegevus ja loodusmõjud. Kuna enamus kärbseseeni on mürgised, siis inimesed neid korjama ning sööma ei torma, kuigi aetakse neid segi söögiseentega. Metsade mineraliseerimisega hävitatakse kärbseseente seeneniidistik. Osad liigid on Eesti haruldased või korra nähtud, seega tulevikus kui keskkond neile sobilikumaks muutub võib neid veelgi rohkem looduses kohata. Kärbseseeni oleks vaja kaitsta, et pakkuda sügisel inimestele silmailu ja muuta Eesti seeneriiki mitmekesisemaks.

Kasutatud kirjandus

Amanita mushrooms. http://www.amanitaceae.org (2012)
Birkfeld, Alfred 1954. Pilze in der Heilkunde. Wittenberg
Dunn, Ethel 1973. Russian Use of Amanita Muscaria: A Footnote to Wasson's Soma . Current Anthropology 14: 4. Chicago: University of Chicago Press, lk 488-492.
Eesti eElurikkus. http://elurikkus.ut.ee (2012)
Hanso, M., Järva, L., Jürisson, I., Kalamees, K., Karis , H., Kask, K., Kastanje, V., Kullman, B., Leenurm, K., Liiv, V., Lõiveke, H., Noor, H., Normet , T., Parmasto, E., Põldmaa, K., Raitviir, A., Ramst, U., Ruubas, I., Sarv , J., Soobik, P., Suija, A., Sõmermaa, A., Vaasmaa, M., Vahter, H., Veldre, S., Öpik, M. Eesti Seenestik. Tartu, EPMÜ Zooloogia ja Botaanika Instituut, perekond kärbseseen Amanita Pers. 215-217, 2000.
Jürgenson, A. Seened kultuuriloos. 2005. Argo
Kalamees, K., Eesti loodus. 2011/08. Eesti Loodusajakiri 4007-3985.
Parmasto, E., Eesti bioloogilise mitmekesisuse ülevaade. Tartu, EPMÜ Zooloogia ja Botaanika Instituut. 2003.
Pullerits, P., 2009b. Roheline kärbseseen leidis järjekordse ohvri. – Postimees , 03.09.
Raitviir, A. 2005. Väike mürkseeneraamat. Maalehe Raamat
The Fly Agaric menace.Http://IMC8. Fungus of the month .2005.
Niitla, T., Jeletsky, E., Korzets, V. Korilase käsiraamat, Nõiaraamat, 2004, lk 70
15

.DOC Laadi alla originaalfail 15 lk · .doc · 4 allalaadimist

Kärbseseente-Amanita- levik ja ökoloogia Eestis ja Austraalias #1

Kärbseseente-Amanita- levik ja ökoloogia Eestis ja Austraalias #2

Kärbseseente-Amanita- levik ja ökoloogia Eestis ja Austraalias #3

Kärbseseente-Amanita- levik ja ökoloogia Eestis ja Austraalias #4

Kärbseseente-Amanita- levik ja ökoloogia Eestis ja Austraalias #5

Kärbseseente-Amanita- levik ja ökoloogia Eestis ja Austraalias #6

Kärbseseente-Amanita- levik ja ökoloogia Eestis ja Austraalias #7

Kärbseseente-Amanita- levik ja ökoloogia Eestis ja Austraalias #8

Kärbseseente-Amanita- levik ja ökoloogia Eestis ja Austraalias #9

Kärbseseente-Amanita- levik ja ökoloogia Eestis ja Austraalias #10

Kärbseseente-Amanita- levik ja ökoloogia Eestis ja Austraalias #11

Kärbseseente-Amanita- levik ja ökoloogia Eestis ja Austraalias #12

Kärbseseente-Amanita- levik ja ökoloogia Eestis ja Austraalias #13

Kärbseseente-Amanita- levik ja ökoloogia Eestis ja Austraalias #14

Kärbseseente-Amanita- levik ja ökoloogia Eestis ja Austraalias #15

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 15 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2013-02-13 Kuupäev, millal dokument üles laeti

4 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

kuitz Õppematerjali autor

Referaat, kärbseseened Eestis ja Austraalias

seen kärbseseen amanita kärbseseene austraalia kübar kärbseseent viljakeha

Sarnased õppematerjalid

doc

Kärbseseened

Referaat

Bioloogia

doc

Kärbseseened

Referaat

Bioloogia

pdf

Punane kärbseseen

No kes siis punast kärbseseent ei teaks. Tema kujutist kohtab kõige ootamatumal pudipadil – laste põllekestel, köögirätikutel, sentimentaalsetel postkaartidel ja kus kõik veel. Seenest on mõeldud ja temaga katsetadud sadu aastaid ja ta on olnud hinnatud lõõgastusvahen, abiline väeotsinguil ja ka ettearvamatu mõjuga ahvatlus teadmatule katsetajale. Enamik katsetajaid on kobajad – pole sidusat traditsiooni, teejuhti ega selgeid juhiseid, kuigi internetis võib sel teemal koguda terve entsüklopeediatäie juttu korjamisest, doosidest, ettevalmistustest, reisikirjeldustest ja nii edasi. Maagilisreligioosne ja läänelik kujutlus ei saagi kohtuda. Kumba valida ja mida taotleda, jääb igaühe eraasjaks. Referaadi esimeses peatükis vaatlen seeni üldiselt ja siis järgmises peatükis lähemalt punast kärbseseent. Kolmandas peatükis punase kärbseseene esinemist erinevates animistlik-šamanistlikes kultuurides ja lõpuks Eestis kärbseseenest „teadvate“ inimeste arvamust temast.

Bioloogia