Puravikulised (0)

Puravikulised
Käsitletavas puravike rühmas on neli suuremat perekonda, teistest Puravike viljakehad on lihakad , kübar ja jalg selgelt välja arenenud, torukeste kiht eraldub kübarast kergesti, tihti leidub loor . Torukestel arenevad eoskannad, neil omakorda neli eost. Eospulber on kreem, ookerkollane, pruun, roosakas või hall. Eosed on ellipsoidsed, silinderjad või käävjad, siledad või ornamenteeritud (soomuspuravik), tavaliselt pigmenteeritud. Kui viljakehi katsuda , vigastada, murda, lõigata vms., värvub paljudel liikidel seeneliha õhuga kokkupuutes siniseks , roosaks, punaseks, lillaks, halliks või mustaks. Seesugused seeneliha värvuse muutused on olulise süstemaatilise tähtsusega. Kõik meie puravikud peale pipartatiku on mükoriisaseened, moodustades ektomükoriisasid kõigi meie tähtsamate metsapuudega. Meie metsade levinumaid mükoriisamoodustajaid on harilik kivipuravik , kes on seotud mitme puuliigiga. Kõikide meie kaseliikidega moodustab mükoriisat kasepuravik, peamiselt männiga aga või-, lamba- ja liivtatik. Ainult männiga on seotud männi kivipuravik, pruun sametpuravik, lepaga on seotud lepapuravik ja lehisega kuld- ja lehisetatik ning lehise -õõspuravik. Peale selle, et puravikud vajavad arenguks sümbiontpuuliiki, on paljud neist nõudlikud ka mullastiku suhtes. Näiteks kasvavad vaid lubjarikastel muldadel võrk-kivipuravik, tamme-kivipuravik, mõru kivipuravik, saatana -kivipuravik ja punajalg -sametpuravik, seevastu happelistel muldadel näiteks lehmatatik ja liivtatik.
Suurte lihakate ning maitsvate viljakehade tõttu on puravikud hinnatud söögiseened. Osa neist siiski toiduks ei sobi. Mürgised on saatana-, tamme- ja punajalg-kivipuravik, kuigi mõnes raamatus peetakse neid ka kupatatult söödavaks. Viha või kibeda maitse tõttu pole söödavad mõru kivipuravik ja sapipuravik , tinglikult söödavaks peetakse võitatikut, kuigi mõnel inimesel võib ta tekitada seedehäireid. Pipartatik on viha maitsega ja nõrgalt mürgine, kuid kuivatatult võib teda kasutada maitseainena.
perekondadest kasvab meil 1–2 liiki. Liigirikkaim perekond on kivipuravik, kellest harilikku kivipuravikku tunneb küll iga seenestaja. Kivipuraviku perekonnale on iseloomulik suhteliselt jämeda kuni väga jämeda mõhkja jala võrkjas tekstuur. Erandlik on vaid punajalg-kivipuravik, kelle jalga katavad tihedad tumepunased peened soomused . Perekonna puravik liikide jalal leidub alati peeneid soomuseid: kas valgeid, halle, pruune või musti. Tatiku perekonna liikide jalad on pikikiulised või peenelt vaolised; niiske või vihmase ilmaga on nende kübarad limased. Perekond sametpuraviku kübarad on erinevalt eelmiste perekondade liikidest sametjad kuni tihedalt ja madalalt karvased, mõni neist (näiteks pruun sametpuravik) võib olla vihmase ilmaga ka limane . Jalg on neil enamasti kiuline kuni viltjas.
Mitu liiki kivipuravikke moodustavad mükoriisat laialehiste puudega, eriti tammega, ja on lubjalembesed , seetõttu on nad meil enam levinud Põhja- ja Lääne-Eestis ning läänesaartel. Viis liiki on II kategooria riikliku kaitse all, need on fechtneri, mõru, kollane ja punajalg-kivipuravik ning lehise-õõspuravik. 11 liiki on kantud Eesti punasesse raamatusse: eelnimetatutele lisanduvad veel mõhk-, saatana- ja kuld-kivipuravik, tahmpuravik, soomuspuravik ja kuldpoorik. Punasesse raamatusse kuuluvate liikide viljakehade korjamine on taunitav , kaitsealuste liikide korjamine aga keelatud.
saatana-kivipuravik tamme-kivipuravik
Harilik kivipuravik
Harilik kivipuravik ehk boletus edulis. Harilik kivipuravik on kogukas, tugev ja lihaka viljalihaga nagu puravikud ikka on. Hariliku kivipuraka kübar on erinevates toonides pruun ja täiskasvanud seenel võib olla selle laius isegi kuni 25 cm. Torukeste värv varieerub vastavalt selle vanusele, vanemal seenel muutuvad need kollakaks ja lõpuks oliiviroheliseks. Hariliku kivipuraka jalg on paks, mõnikord vahelt isegi tünnisarnane ja selle helepruunikal pinnal on habras valge võrgustik.  Hariliku kivipuraka viljaliha on valge, kübarnaha all aga pruunikas. Maitselt on see seen mahe.
Harilik kivipuravik kasvab noortes okaspuumetsades ja lehtpuumetsades. Väga hästi kasvab ka valgusküllastel raiesmikel ja metsaservadel. Harilik kivipuravik esineb väga hästi. Kõige kõrgem saagikus on enamasti sügisel, mõnikord esineb juba juuli lõpust. Uuemate hinnangute kohaselt on harilikud kivipuravikud hoopis hulk üksteisele lähedasi liike, millel lisaks ehituslikele omadustele on erinevusi ka kasvukoha eelistuses. Need kõik on head söögiseened.
Harilik kivipuravik on üks maitsvamaid ja populaarsemaid seeni. Kõige paremad ja kõige maitsvamad on noore ja sitke seene viljaliha. Kogu seen on kõlbulik, vähemalt noorel seenel pole vaja torukesi ära lõigata (ainult juur ja ussitanud osa ei kõlba süüa). Mahedat pähklimaitset võib nautida kasvõi toorestest seentest tehtud salatis. Enamus inimeste kõht peab siiski rohkem lugu valmis ehk praetud või muul moel küpsetatud seentest. Harilikust kivipuravikust saab valmistada maitsvat toitu mitmel moel. Üks asi, kuidas saab valmistada on hautada. Eelnevalt keeta pole vaja. Säilitamiseks sobivad väga hästi külmutamine ja viiludena kuivatamine .
Männi-kivipuravik
Männi-kivipuravik ehk boltus pinophilus. Kuivades palumetsades üldine ja sage männi-kivipuravik on harilikust kivipuravikust tumedam punakaspruun ja muhkliku pealispinnaga. Männi-kivipuravikul on lühem, paks ja nuijas jalg. Selle jalapind on punakaspruun ja sellele on tihe ning hele võrkmuster. Torukesed on alguses valged, hiljem kollakasrohelised, poorid on sageli pruunikad. Viljaliha on valge, vahetult kübaranaha all on punakaspruun. Männi-kivipuravik on maheda pähklimaitsega. Männi-kivipuravik võib mõnikord alata varakult, lausa juulis-augustis. See seen on üpris kiire kasvuga ja on mõne päevaga iganenud. Et saada suurt saaki männi-kivipuravikest, tuleb ainult õigel ajal metsa minna. Seda saab valmistada täpselt samamoodi kui valmistatakse harilikku kivipuravikku.
Võrk-kivipuravik
Võrk-kivipuravik ehk boletus reticulatus.Võrk-kivipuravik on kogukas ja selle värvus on helepruun . See seen kasvab Kesk-Euroopa ja Lõuna-Euroopa lehtmetsades. Selle täidlane, servadest õhem kübar on kollakaspruuni värvi, mati või viltja pinnaga. Noored torukesed on valged, aga hiljem muutuvad rohekaskollasteks. Jalg on lühike, aga paks ja helepruun. Selle seene jalal on kuni tüveni selge võrkmuster. Võrk-kivipuravik on valget värvi ja paks. See on Eestis üsna haruldane seen, sest ta on lõunamaine liik, mis kasvad enamasti tammede seltsis lopsakais lehtmetsades. See seen on väga maitsev ja seda võib valmistada täpselt nagu harilikku kivipuravikku ja männi-kivipuravikku.
Sapipuravik
Sapipuravik ehk tylopilus fellus.Sapipuravik on kibeda maitsega ja väliselt hariliku kivipuraviku sarnane, lihakas puravik. See seen on täiesti kõlbmatu, kuid mitte mürgine. Sa võid seda seent, keeta, kupatada, praadida või teha mida iganes, aga see ei aita üldse. Selle seene kübar on matt ja heledam nahakarva pruun. Paks torukestekiht on no noorena hallikasvalge, aga peale vajutades ja vananedes muutub punakaks. Jalg on lihav ja selle pinnal on tumepruun , jämedakoeline võrkmuster. Viljaliha on valge ja kibeda maitsega. Sapipuravik kasvab üksikult kuusikute okaskõdus või pehkinud kändudel, mõnikord ka sipelgapesades.
Punapuravikud
Punapuravikud on suured, oranžikad või roostepunased puravikud, millel on pisut üle serva sisserulluv kübaranahk ja paksu jala pinnal vastab liigile erivärvi soomused. Pärast seene lõikamist muutub viljaliha lõikekohalt punakaks või tumeneb. Rühma kuulub kümmekond liiki, mis osa neist vähetuntud.
Tavalisemad liigid:Kasepuravik, haavapuravik ja palupuravik kasvavad oma nimele vastavalt kase , haava või männi juureseentena eri tüüpi metsades oma peremeespuude levialadel. Lccinum populinum on haava seltsiline ja seda leidub sagedamini haavikutes. Hooaeg võib alata juba juulikuus, ja üldiselt leidub punapuravikke sügiseni välja.
Kasepuravik
Kasepuravikud on keskmise suurusega seened või üpris suured seened, varieeruvalt pruuni värvi. Õigupoolest on palju üksteisele lähedasi kasepuravike liike. Kübaranaha värvitoon on helepruunist kuni tumeda tõrvapruunini. Kübaranahk lõppeb kübara servas ega ei lähe ega suru serva alla. Torukesed kübara alaosas paiknevad tihedalt ja poorid on väiksed. Mida vanemaks saab see seda rohkem vajub helehall allapoole. Jalg on suhteliselt pikk ja suhteliselt peenike. Selle pind on kaetud tumedate soomustega ja mõnikord ka tumedate teradega. Valge viljaliha on paks ja kübaraosa vesiselt pehme.Kasepuravikud on sellised seened mis kasvavad sagedasti. Nad on levinud kaskedega leht- ja segametsades, raiesmikel ja parkides. Kasepuravike hooaeg on väga pikk, kasepuravike levik võib alata juba suve algul.Kasepuravikud on söögikõlblikud, kasutuskõlblikud, mahedad söögiseened, aga kasvades valmivad kiiresti ja on tihti ka vägagi ussitanud. Kuigi väikesed, kõva viljalihaga kasepuravikud tasub küll üles korjata ja targalt tarvitada värsketeks seeneroogadeks.
Liivatatik
Liivatatik ei ole väike ega ka suur, vaid keskmise suurusega ja paks puravikuline. Liivatatiku kübar on kumer , kollakaspruun ja vähemalt noored seened on tumedate soomustega kaetud. Torukestekiht on rohekaspruun, vajutades muudab värvi sinakaks. Poorid on väikesed ja ümarad. Jalg on kollakaspruun ja sile, viljaliha on oranžikas kollane, lõikekohtadel muutub siniseks. Liivatatik kasvab männirohketes nõmmemetsades ja rabades. Liivatatik on sage ja rohke saagikusega seen.Kõige parem on liivatatik noorena, sellal on ta sitke ja enamasti ussivaba. Ka torukestekiht on tavaliselt nii puhas, et liivatatikut võib tervenisti söögiks kasutada. Liivatatik sobib kasutamiseks seenetoitudes eriti just koos teiste puravikulistega, et selle oma, pisut domineeriv hapukas maitse ei hakkaks segama. Külmutamine ja viilutatult kuivatamine on head säilitusviisid, aga värskelt on parim.
Puravikud on head söögiseened, kuid toidu valmistamiselt tuleb neid hoolikalt küpsetada ja valmistada. Seente muutumine tumedaks või mustaks nende töötlemise või valmistamise ajal on täiesti normaalne ja ei mõjuta maitset halvas suhtes. Seente vananedes viljaliha muutub alati pehmemaks ja jalg muutub sitkemaks. Soovitatav on alati valida kõige värskemad puravikud. Kui kuivatatud puravikest toitu valmistada tuleb kindlasti pärast leotamist hästi ära küpsetada.
Kasepuravik
Kasepuravikud on keskmise suurusega seened või üpris suured seened, varieeruvalt pruuni värvi. Õigupoolest on palju üksteisele lähedasi kasepuravike liike. Kübaranaha värvitoon on helepruunist kuni tumeda tõrvapruunini. Kübaranahk lõppeb kübara servas ega ei lähe ega suru serva alla. Torukesed kübara alaosas paiknevad tihedalt ja poorid on väiksed. Mida vanemaks saab see seda rohkem vajub helehall allapoole. Jalg on suhteliselt pikk ja suhteliselt peenike. Selle pind on kaetud tumedate soomustega ja mõnikord ka tumedate teradega. Valge viljaliha on paks ja kübaraosa vesiselt pehme.Kasepuravikud on sellised seened mis kasvavad sagedasti. Nad on levinud kaskedega leht- ja segametsades, raiesmikel ja parkides. Kasepuravike hooaeg on väga pikk, kasepuravike levik võib alata juba suve algul.Kasepuravikud on söögikõlblikud, kasutuskõlblikud, mahedad söögiseened, aga kasvades valmivad kiiresti ja on tihti ka vägagi ussitanud. Kuigi väikesed, kõva viljalihaga kasepuravikud tasub küll üles korjata ja targalt tarvitada värsketeks seeneroogadeks.
Liivatatik
Liivatatik ei ole väike ega ka suur, vaid keskmise suurusega ja paks puravikuline. Liivatatiku kübar on kumer, kollakaspruun ja vähemalt noored seened on tumedate soomustega kaetud. Torukestekiht on rohekaspruun, vajutades muudab värvi sinakaks. Poorid on väikesed ja ümarad. Jalg on kollakaspruun ja sile, viljaliha on oranžikas kollane, lõikekohtadel muutub siniseks. Liivatatik kasvab männirohketes nõmmemetsades ja rabades. Liivatatik on sage ja rohke saagikusega seen.Kõige parem on liivatatik noorena, sellal on ta sitke ja enamasti ussivaba. Ka torukestekiht on tavaliselt nii puhas, et liivatatikut võib tervenisti söögiks kasutada. Liivatatik sobib kasutamiseks seenetoitudes eriti just koos teiste puravikulistega, et selle oma, pisut domineeriv hapukas maitse ei hakkaks segama. Külmutamine ja viilutatult kuivatamine on head säilitusviisid, aga värskelt on parim.
Kasutatud kirjandus:
http://ceened.pbworks.com/seente+abc
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel2205_2191.html
http://markohttp://www.loodusmuuseum.ee/big_imgs/seened/i_puravikud.ht m
ki.pri.ee/images/20071007163408_imgp3646-puravik.jpg
http://www.miksike.ee/docs/referaadid2007/puravikulised_kristelleola.ht m