Mükoriisa (0)

Mükoriisa
Mükoriisa (kr. mykós - seen ; kr. riza - juur ) ehk seenjuur on kompleksorgan, mis moodustub seene ja kõrgema taime juurte vahel. Mükoriisa ongi seeneniitidega kaetud ja/või läbipõimunud taimejuur. Mükoriisne kooselu on mutualistlik ja selle käigus koloniseerib seen peremeestaime juure intratsellulaarselt, mis tähendab, et seen tungib peremees taime juure rakkudesse või ekstratsellulaarselt, mis tähendab, et seen elab juurerakkude pinnal. Mutualislik suhe eristabki mükoriisat teistest taime juurte ja seente vahelistest vastastikmõjudest ehk interaktsioonidest nagu parasitism , saprotroofsus ja kommensalism . Seenehüüfidel on taimede mineraaltoitumises oluline osa. Et seeneniidid on ligi sada korda peenemad kui taimede lühijuured ning kümme korda peenemad kui juurekarvad , suudavad nad tungida ka väikestesse mullapooridesse ning omastada sealt vett ning väheliikuvaid ja raskesti lahustuvaid ioone nagu fosfaatioon. Samuti toimub seenest taime vee transport. Vastutasuks saab seen taimelt orgaanilist süsinikku. Kuna seen ise fotosünteesiks võimeline pole, muudetakse taimes fotosünteesil tekkivad suhkrud sahharoosiks, mis apoplastis ehk taime- ja seenerakkude vaheruumis lagundatakse glükoosiks ja fruktoosiks ning suunatakse seende edasi. Hinnanguliselt jõuab fotosünteesil fikseeritud süsihappegaasist ligi 30% seenorganismi, mida kasutatakse ulatusliku mütseeli ehk seeneniidistiku ülesehitamiseks, viljakehade või eoste tootmiseks ning muuks elutegevuseks.
Termini “mükoriisa” ilmumine teadusmaailma
Taime juurte ja seente kooselu avastati juba 19. sajandi keskel. Mõiste mükoriisa võttis 1885. aastal kasutusele saksa teadlane Albert Bernhard Frank.
Mükoriisa tüübid
Mükoriisadest on eristatavad kuus suuremat tüüpi: arbuskulaarne-, ekto-, erikoidne-, orhidoidne-, arbutoidne- ja monotoidne mükoriisa. 95% taimeliikidest kuuluvad sugukondadesse, mis on iseloomult mükoriissed. Hinnanguliselt on välja pakutud , et umbes 80% taimeliike võiksid olla arbuskulaar-mükoriissed. Teadaolevatest seeneliikidest on mükoriisseid seeni umbes 5%. Nende seas on levinumaks ektomükoriisa, ligi 90%, millele järgnevad arbuskulaarset mükoriisat moodustavad seened (7%).
...
Mükoriisaseened kaitsevad oma peremeestaime ka paljude teiste kemikaalide, näiteks fenoolsete ühendite eest. Taimse süsinikuenergia abil suudavad erikoidse ja ektomükoriisa seened koostöös kõdusaproobide ja bakterite toodetud ensüümidega tõhusalt lagundada mitmesuguseid orgaanilisi energiavaeseid jäätmeid.
Mükoriisaseened kaitsevad taimi nii juure- ja lehehaigusi tekitavate mikroobide kui ka rohusööjate eest. Võib jääda arusaamatuks, kuidas seened suudavad lehtedes toimuvat mõjutada, ent katseliselt on tõestatud, et sümbiontsed seened sünteesivad madalmolekulaarseid ühendeid, mis juhitakse taime maapealsetesse osadesse. Mükoriisaseened aitavad tekitada taimedes ka indutseeritud süsteemset resistentsust, mis avaldub suurema valmisolekuna tõrjuda mis tahes võõraid organisme mis tahes taimeosas. Selgrootud rohusööjad eelistavad taimi, kes pole teatud põhjustel mükoriissed või kelle seensümbiont pole tõhus antud kahjuri vastu. Juurte kaitse on arusaadavam: enamik haigustekitajaid ei talu mükoriisaseente tekitatud happelist keskkonda ega antibiootikume. Nad konkureerivad mükoriisaseentega taimejuure kui kasvusubstraadi pärast. Patogeensel seenel või bakteril on raske läbi tungida juba välja arenenud tihedast elujõulisest seenmantlist. Mitmete sümbiontsete seeneliikide niidistik on surmavalt mürgine lestadele ja hooghännalistele. Seened omastavad tapetud selgrootutest toitaineid ning edastavad neid ka taimele .