Seise maailmaimet (0)

Seitse maailmaimet
SEMIRAMISE RIPPAIAD BABÜLONIS
23 sajandil e. Kr. asutasid sumerid linna nimega Kadingiri. Amoriidid võtsid lahingus linna endale ja nimetasid selle täpselt samuti nagu sumeridki olid teinud, “jumala väravaks”- Bab-iliks (Babülon). Linna järgi hakati kogu riiki nimetama Babülooniaks ja selle elanikke babüloonlasteks.
Babüloonia ajaloolase Bernossose andmetel ehitas kuningas Nebukadnetsar kivist kõrgendiku, millele andis mägede välimuse ja istutas sinna igat liiki puid, luues nii rippuva pargi, et tema naine ei tunneks igatsust kodumaa looduse järele.
Babüloni rippaiad asusid Babüloni müüridel. Strabon annab ka rippuvate aedade mõõdud: “ Rippuv aed on nelinurkne , külgede pikkus neli plethronit,” üks plethron on 29,6 meetrit. Neid aedu peetigi antiikajal Babüloni suurimaks imeks. Neid rippaedu tuntakse rohkem Semiramise rippaedadena.
Aedade üldpindala on ca. 1200 ruutmeetrit ja need asusid kuningapalee kirdeosas Ištari väravate lähedal laial, neljaastmelisel terrassil. Iga korrust kandsid tugevad põletatud tellistest võlvkaared, mis toetusid vägevatele kõrgetele kivisammastele. Terrasside platvormid olid massiivsetest kiviplaatidest, kaetud pealt kõrkjakihi ja asfaltiga. Nendel lasus kipsiga ühendatud tellistest vahekiht ja selle peal tinaplaadid, et vesi läbi pinnase alumistele korrustele ei valguks. Kõige peal oli nii paks mullakiht, et seal võisid kasvada ka kõrged puud.
Terrassse ühendasid roosast ja valgest lihvitud kivist trepid. Nende kõrvale olid paigutatud keerdpumbad, mille abil sajad orjad pumpasid aedade kastmiseks vahetpidamata terve päev Eufratist vett.
Kõrgetele üle kuningalossi müüride tõusid sihvakate palmide kroonid . Kuna sambad ulatusid ca. 22 meetri kõrgusele, oli taimedel valgust ja õhku küllaldaselt. Seal oli haruldasi taimi ja ilusaid lilli. Ka meile nii tuttavat tulpi aretati juba Semiramise aedades. Aiad olid avatud jahedatele, tavaliselt loodest puhuvatele tuultele.
Semiramise kohta on palju legende, kuid arvatakse et temaks oli Assüüria kuninga Salmanassar kolmanda poja Šamšiadad Viienda surma järel valitsenud lesk Šammuramatt kr.k. Semiramis), kes oli ilus ja andekas naine.
HALIKARNASSOSE MAUSOLEUM
Halikarnassose mausoleum oli Egiptuse püramiidide järel suurim hauamonument ja selle püsti­tamise põhjuseks oli suur armastus.
Artemisia (Mausolose õde ) armastus oma mehe Mausolose ( valitses 377.-352. A. e. Kr.) vastu olevat olnud suurem kogu armastusluule loomingust ja tugevam kõigist inimlikest kirgedest. Kui Mausolos suri, käskis Artemisia, ise nuttes ja käsi murdes, põletada tema keha ja korraldada hiilgavad matused. Piineldes kurbuses, käskis ta mehe luud pulbriks jahvatada, segas siis vee ja lõhnaainetega ja jõi siis ära (sest ta tahtis saada Mausolose elavaks mälestussambaks ). Artemisia väljendas oma armastust ka teisiti. Ääretu püüdlikkuse ja heldusega viis ta lõpuni mehe mälestuse jäädvustamiseks mõeldud hauamonumendi ehitamise. See oli nii kaunis, et seda loeti üheks seitsmest maailmaimest. Ta pühendas hauamonumendi Mausolose hingele ja käskis temast luua kiidulaule.
Mausoleum oli mõeldud valitseja hauakambriks, aga ka templiks, kus talle pärast surma pidi austusavaldusi osutatama. Kaasaegseid vaimustas mausoleumi suurus ja selle ehitamiseks tehtud kulutused, kuid eelkõige võlus neid kunstilise kujunduse täiuslikkus.
Esimese korruse moodustas “hiigelsuur prokonnesose marmorist pjedestaal”. Tegelikult oli vägev põletamata tellistest alus, milles asus Mausolose ja Artemisia viimne puhkepaik, ainult marmoriga kaetud. Alusel seisis kolmekümne kuuest joonia sambast ümbritsetud tempel. Sambad kandsid 24-astmelise püramiidi kujulist katust, mida kroonis skulpturaalne neljahobuserakend.
Esimese korruse ülemist serva ehtis lai kõrgreljeefidega friis, mis piiras hoonet igast küljest. Aluse juures olid lõvide ja kihutavate ratsanike kujud. Hauakambri lage hoidsid ülal viisteist massiivset ja võimsat dooria stiilis sammast. Selles rikkalikult kaunistatud mitmevärvilisest marmorist saalis asusid kuninga ja kuninganna marmorsarkofaagid.
Teise korruse ohverdamisruumis seisid valitsejate peaaegu kahekordses elusuuruses raidkujud: Pytheose loodud loomutruu, elavana näiv Mausolose kuju ja Skopase valmistatud ülevust, kurbust ja leina väljendav Artemisia skulptuur . Ruumi lage kandsid viisteist korintose stiilis sammast. Templi välisküljel paiknev joonia kolonnaad kandis rikkalikult kaunistatud karniisi, sammaste vahel aga seisid raidkujud.
Pliniuse ja teiste autorite järgi oli mauoleumi kõrgus aluselt kuni katuseplatvormini 46 meetrit. Platvormil kõrgus marmorkvadriiga – nelja kõrvuti rakendatud hobusega võidusõiduvanker, mis pärast seda, kui Mausolos seda esimesena oli lasknud marmoris kujutada, muutus auvankriks, millega sõitsid keisrid .
Mausoleumi ehitasid ja kujundasid arhitektid Pytheos ja Satyros.
1402 . aastal Halikarnassose mausoleum lõhuti Rhodose rüütlite poolt, kes ehitasid varemetele Püha Peetri kindluse, ladudes selle müüridesse terveid kujusid ja suurepäraste reljeefidega marmorplaate. 1856. Aastal alustas Bodrumis väljakaevamisi inglise arheoloog Charles Thomas Newton . 1857. Aasta lõpuks oli Newton lahti kaevanud mõned haudehitise astmed ja leidnud kogu säilinud osa selle skulptuurkaunistustest: kaks kvadriiga hobust, Mausolose ja Artemisia raidkujud, arvukalt teisi skulptuure. Tema edu tipuks oli 14, kunagi mausoleumi kaunistanud reljeefplaadi leidmine.
Mausoleumil oli isegi nii suur kuulsus, et vanad roomlased hakkasid selle sõnaga tähistama kõiki suurejoonelisi haudehitisi. Sõna “mausoleum” aga levis ladina keelest teistessegi keeltesse.(Kinngi 1996:103-114)
RHODOSE KOLOSS
Rhodose saar ( kr. K. “ rooside saar”) asub Väike- Aasia edelaranniku lähedal. Esimesena kirjutas Rhodose ajaloost kreeka filosoof Zenon ( ca.355-262 e. Kr.).
Rhodose suurim teene ajaloo ees on see, et suurte kultuurikeskuste, nagu Ateena ja Efesos , langusperioodil sai temast teaduse ja kultuurisaavutuste keskpunkt. Koos Pergamoniga oli ta hellenismi ajastul klassikaliste traditsioonide taassünni keskuseks.
Kuulsaim Rhodose skulptorite seas oli Lysippose õpilane, Lindosest pärit Chares. Tema valmistatud Heliose kuju püstitati Rhodose linna sadamasse ning see läks edaspidi ajalukku kuuenda maailmaimena Rhodose kolossi nime all.
Kolossiks nimetasid kreeklased esialgu raidkujusid, mis olid üle elusuuruse. Hiljem hakati nii nimetama tõepoolest hiiglaslikke kujusid.
Kuju valmistamist kirjeldas Philon. Algul oli Chares “valanud ja paika pannud kolossi jalad”. Seejärel valanud ülejäänud kehaosad “ühendades need nendega, mis juba seisid”. Kuju kasvas ja ta “kattis selle väljaspoolt savi ja liivaga ja pärast veel kividega, et kõik paigal püsiks”.
Kolossi ehitati 12 aastat. Üsna suure tõenäosusega võib väita, et Chares alustas töid 303. Aastal e. Kr. Ja lõpetas 291. a.. e. Kr. Koloss seisis 66 aastat, kuni ta 225. Aasta maavärisemise ajal maha prantsatas. Praegu arvatakse, et koloss oli 50 meetri kõrgune. See oli midagi enamat , kui õnnelike linlaste ohvriand oma jumalale Heliosele. See oli linna eneseteadvuse, majandusliku ja sõjalise võimsuse sümbol, tema vabaduse märk, mis püsis kahjuks vaid kaks inimpõlve.
Kõige usaldusväärsemaks kolossi kirjelduseks peetakse Philoni kirjeldust. Selle järgi oli koloss valgest marmorist alusel sundimatus poosis seisev mehefiguur, kelle üks käsi oli tõrvikuga üles tõstetud. Kolossi pöiad, mis “ise juba ületasid paljusid kujusid”, olid stabiilsuse mõttes tugevasti alusele toetatud. Kuju käes olev tõrvik süüdati ööseks, seega täitis koloss ka majaka funktsiooni. Kuju seisis praeguse muuli lõpus.( Kinggi 1996:115-125)
PHAROSE TULETORN ALEKSANDRIAS
Pharose saar asus Egiptuse linna Aleksandria ees. Tuntuks sai saar sinna püstitatud majaka tõt­tu, mis on arvatud seitsme maailmaime hulka. Tema nimi elab praegugi mereäärsete rah­vas­te keeltes: prantslastel on majakas “ phare ”, hispaanlastel ja itaallastel “faro”, inglise po­ee­did ütlevad “pharos”.
Pharose tuletorn oli Aleksandria õpetlaste poolt kavandatud. Arvukate madalike ja veealuste kal­­jude tõttu nõudis sissesõit Aleksandria sadamasse suuri kogemusi. Et tagada ohutu lähe­ne­­mine sadamale, käskis vaarao Ptolemaios II Philadelphos püstitada Suursadama ette tuletorn. Strabon kirjutab oma “ Geograafias ”: See neem on merest ümbritsetud kalju, kaljule on imestusväärselt ehitatud mitmekorruseline valgest marmorist torn, millel on saarega sama nimi.
Tuletorn valmis aastaks 279 e.Kr. Majakas oli kolmekorruseline ja mitmete antiikautorite and­meil 100-120 meetri kõrgune.
Straboni, Lukianose ja eriti just Pliniuse kirjelduste järgi oli majaka aluseks 160-190 meetriste külgedega ruut. Sellel asus massiivne 70-80 meetri kõrgune ja ca. 30,5 meetrise küljepikkusega torn, mis aegamööda kitsenes ja lõppes sakmetega nagu kindlusetorn. Küljed olid suunatud iga nelja ilmakaare poole. Teine korrus kujutas endast marmorplaatidega kaetud kaheksatahulist torni, mille küljed olid suunatud kaheksa peamise tuule poole. Kolmas korrus, kus asus tuli, oli ümmargune ja seda kattis poleeritud graniitsammastele toetuv kuppel . Kuplil seisis seitsme meetri kõrgune Poseidoni pronkskuju.
Kütus tuleriida jaoks toimetati kohale mööda lauget keerdkäiku eeslite abil. Tule valgusjõudu suurendati liikuvate metallpeeglitega. Majaka valgus oli näha kümnete kilomeetrite kaugusele. Suure tõenäosusega võib oletada, et koos aluskaljuga ulatus tuletorn rohkem kui 180 meetrit üle merepinna. Võrdluseks võib öelda, et nüüdsed majakad on Pharose tuletornist tunduvalt madalamad. Euroopa kõrgeim Cordouani majakas on 59 meetrit kõrge.
Pharose tuletorn oli ühtlasi ka vaatluspunkt ja kindlus . Majakast jutustati palju legende ja imelugusid.
Tuletorni arhitektiks oli Sostratos Knidosest, Dexiphanese poeg.
Tuletorn seisis 1600 aastat. Nüüdseks teame, et ta seisis samas paigas, kus praegune kindlus , ja et kindluse ehitamiseks kasutati ka torni kive. Kuidas majaks aga täpselt välja nägi, seda me ei tea.