Valgustus, Viini kongress ja selle kooskõla. (1)

3. VALGUSTUS
Valgustust peetakse kõige olulisemaks vaimseks liikumiseks Euroopas pärast reformatsiooni. 18.sajandit nimetatakse valgustussajandiks. Saksa filosoof Immanuel Kant ( 1724 -1804) defineeris valgustust kui inimese väljumist tema omasüülisest alaealisusest.
Valgustuse juhtmõtteks oli usk mõistusesse kui maailma tunnetamise peamisesse allikasse.
Kuigi valgustust on enamasti seostatud pranstlastega, on valgustusliikumise tegelik kodumaa siiski Inglismaa.
Koos valgustusega kujunes uus käsitus riigivõimust ja selle kujunemisest. Inglane Thomas Hobes väitis, et kuningavõim pole jumalast, vaid rahvast.
Montesquieu
Nimekast aadlisuguvõsast pärit Charles-Louis de Secondat Montesquieu(1689-1755) elutööks sai raamat „Seaduste vaimust “, milles ta eristas kahte liiki seadusi: 1) Ühiskonnast sõltumatuid, loomuõigusest tulenevaid seadusi ning 2) kirjutatud seadusi, mis sõltuvad ühiskonnast.
Montesquieu ei pidanud vajalikuks kogu inimkonnale ühesuguste seaduste kehtestamist, vaid eelistas selliseid, mis vastaksid võimalikult kiiresti iga konkreetse ühiskonna loomusele. Montesquieu arvates määrasid selle looduslikud olud ja kliima.
Voltaire
Jõuka kodanlase perekonnast pärit Francois -Marie Arouet Voltaire(1694-1778) pidas ideaalseks valitsemisviisiks samuti monarhiat . Kõigi inimeste võrdsust taotlevasse demokraatiasse suhtus Voltaire aasivalt.
Rousseau
Genfis kellasepa pojana sündinud Jean-Jacques Rousseau(1712-1778) elas suurema osa elust Prantsusmaal. Arendades edasi ühiskondliku lepingu teooriat, seletas Rousseau seda kui üksikisikute kokkulepet allutada oma arvamused, otsustused ja õigused kogu ühiskonna kui terviku huvidele ja üldisele tahtele.
Kameralistid
Valgustajate riigiõpetuslikud seisukohad jäid pigem teoreetiliseks arutluseks. Märksa praktilisemaid valitsemisõpetusi pakkusid saksa kameralistid, otsides vastust küsimusele, kuidas tagada ühiskonna üldist heaolu. Kameralistid lähtusid arusaamast , et üksikisik saab elada heaolus ja õnnes vaid riigi poolt toetatuna. See seadis riigile ja selle valitsejale kohustuse hoolitseda oma alamate eest hällist hauani. Tagamaks, et valitseja antud korraldused vastaksid ühiskonna vajadustele , pidasid kameralistid vajalikuks, et valitsejat nõustaks filosoof.
Füsiokraadid
Saksa kameralistidest erineval arvamusel olid prantsuse füsiokraadid, kellest tuntuim ja mõjukaim oli kuningas Louis XV ihuarst Francois Quesnay .
Majandusharudest pidasid füsiokraadid tähtsaimaks põllumajandust, mis annab ainsana puhastulu . Kõik teised majandusharud tegelevad vaid töötlemise või vahendamisega.Seetõttu pöörasid füsiokraadid senisest märksa suuremat tähelepanu talurahva kui suurima makse maksva ühiskonnakihi kaitsele.Talurahva laostumine laostanuks ka riigikassa.
Valgustusfilosoofide, kameralistide ja füsiokraatide õpetused said valgustatud absolutismi aluseks mitmes Euroopa riigis.
13.VIINI KONGRESS JA EUROOPA KOOSKÕLA
Pärast Napoleoni sõdade lõppu oli Euroopa senine poliitiline kaart segi paisatud ning seetõttu vajasid ka riikidevahelised suhted uuel tasandil korrastamist. Prantsusmaa vastu sõdinud ja Napoleoni põrmu paisanud riigid olid valmis otsima nn Euroopa kooskõla. See tähendas riikidevaheliste kokkulepete sõlmimist ja kooskõlastatud põhimõtetest kinnipidamist rahvusvahelistes suhetes. Võitjariigid võtsid endale voli käituda suurriikidena, kel on õigus otsustada ka väiksemate territooriumide ja nõrgemate riikide eest. Nimetatud sihid olid päevakorral Viini kongressil, mis tuli kokku 1814 .aasta septembris.
Viini kongressil etendasid keskset rolli võitjariigid Venemaa, Preisimaa , Inglismaa ja Austria. Sugugi tähtsusetu polnud ka Prantsusmaa, kelle välisminister suutis edukalt oma riigi huve kaitsta. Viinis olid kohal üle 250 riigi esindajad, kes läbirääkimiste ja diplomaatiliste kohtumiste kõrval sisustasid oma aega üsna ohjeldamatu pidutsemisega. Erimeelsustest hoolimata tunnistasid Prantsusmaa vastu sõdinud riigid vajadust järgida restauratsiooni, seaduslikkuse ehk legitiimsuse ning solidaarsuse põhimõtteid. Ühtlasi seati sihiks tagada suurriikidevaheline tasakaal Euroopas.
Tasakaalupõhimõtte ellurakendamine
1815. aasta juunis allkirjastati Viini kongressi lõppakt, millega pandi paika suurriikidevaheline tasakaal Euroopas. Tasakaalupõhimõte pidi tagama, et ükski võitjariik ei muutuks teisest tugevamaks. Tasakaalu saavutamine suurriikide vahel oli küllalt lihtne, kuna võitjariigid ei vaidlustanud väljapakutud põhimõtet.
Pärast Viini kongressi saabus Euroopale ajaloo pikim rahuaeg : 40 aasta jooksul ei osalenud suurriigid üheski sõjas. Viini kongressil loodud rahvusvaheliste suhete süsteem jäi kauaks püsima, mis oli tingitud sellest, et riigid olid omavahel hästi tasakaalus nii sõjaliselt kui ka moraalselt.
Saksamaa ümberkorraldamine
Euroopa stabiilsus 19. sajandi esimesel poolel taandus sellele, kuidas saavad omavahel läbi Austria ja Preisimaa, sest nende suhted olid otseselt seotud kogu Saksamaa territooriumi sisemise korraldusega mis oli seadnud kogu Euroopa dilemma ette: kui see piirkond on killustatud, siis õhutab selline olukord naabreid vallutustele. Aga ka perspektiiv , et Saksamaa ühineb ja hakkab Euroopas domineerima ei meeldinud teistele riikidele.
Seega oli Saksamaa-küsimus Viini kongressil üks kesksemaid teemasid .
Kongress leidis olukorrale suurepärase lahenduse: saksa ala konsolideeriti, seda ometi ühendamata. Saksa aladel kehtestati hierarhia: kõige olulisemad riigid olid Preisimaa ja Austria ning ülejäänud riigid olid ühendatud uude ühendusse – Saksa Liitu.
Prantsusmaaga leppimine
Viini kongressil kujundatud rahvusvaheliste suhete süsteemi väljatöötamisel oli äärmiselt oluline võitjate käitumine Prantsusmaa suhtes. Selleks et takistada Prantsusmaa võimaliku sõjakust tulevikus, ümbritseti ta puhverriikidega, mis pidid ülejäänud Euroopat võimaliku ohu eest kaitsma. Võitjariigid leidsid kokkuvõttes siiski endas jõudu andestada , mõistes, et ainult selline lähenemine tagab pikaajalise rahu Euroopas.
Inglismaa ja kongresside süsteem
Põhimõtteliste lahkhelide ühtlustamiseks ja ühtse poliitika kooskõlastamiseks Euroopas tegi Inglismaa välisminister ettepaneku aegajalt omavahel kohtuda .
Nelja Riigi Liit (Nelikliit) ja Püha Liit
Pärast Viini kongressi suhtlesid tähtsamad riigid omavahel eelkõige kahe institutsiooni, Nelikliidu ja Püha Liidu kaudu. Nelikliidu moodustasid Inglismaa, Venemaa, Austria ja Preisimaa peamiselt ühel eesmärgil: seista tulevikus üheskoos vastu igsugustele Prantsusmaa agressiivsetele püüdlustele.
Püha Liit kuhu kuulusid nn. idaõukonnad – Venemaa, Austria ja Preisimaa - , pidas silmas hoopis teisi eesmärke: seniste rahvusvaheliste suhete ümberkujundamist täiesti uute ideelistel, täpsemalt jumalikel alustel.
Tegelikuses ühendas Püha Liit konservatiivseid monarhe, et aidata neil revolutsioonilisi liikumisi elimineerida ja oma tegevust kooskõlastada.