Tekstiõpetus (2)

TEKSTIÕPETUS
Suhtlemine ehk kommunikatsioon põhineb suulisel ja kirjalikul kõnel. Kommunikatsiooni protsess saab toimuda siis, kui on olemas kõneleja või kirjutaja ja kuulaja või lugeja. Sõnumi saatja –→ vastuvõtja ehk retipient.
Sõnumi ja tagasiside võivad olla sõnalised või sõnatud, tahtlikud või tahtmatud . Tagasiside võib-olla vahetu (st võib toimuda kohe) või võib toimuda ajaliselt hiljem.
Kommunikatsiooni protsess ei ole täiuslik üldjuhul mitte kunagi. Kommunikatsioon ei ole täiuslik, sest enamasti teade muutub teel saatjalt vastuvõtjale. Teate liikumist mõjutavad kaks tegurit :

Välised asjaolud ( segamine , müra, tegevus väljas);

Sisemised tegurid (köha, rääkimine(kuidas räägib)).
Lisaks nende kahele tegurile võib kommunikatsioon mõjutada kella aeg või hiline moraalilugemine, võõras koht, hääldus, halb nähtavus, tausta müra jne. Kirjaliku kommunikatsiooni puhul raskendavad teksti mõistmist kõige sagedamini ainestiku mitte tundmine ja keelelised tegurit :

Vigane keele kasutus;

Liiga pikad laused ;

Tundmatud terminid seal juures liialt palju võõrsõnu;

Liigne kujunduslikkus (metafooride paljusus );

Vastuvõtjale võõras keel;

Murded ja släng.
SUULINE JA KIRJALIK KÕNE
. . . on keele kaks erinevat kasutus viisi. Suulise ja kirjaliku kõne erinevus tuleb suhtlemisel arvestada, sest see mis sobib suulisele kõnele ei sobi kirjalikule ja vastupidi. Suulised ja kirjaliku kõne erinevused :
Suuline kõne
Kirjalik kõne
 SK on spontaanne, ta sõltub suhtus-situatsioonist ja vestluspartneri reageerimisest.
 KK suhtlemisel asuvad kirjutaja ja lugeja teineteisest eemal, neil puudub vahetu kontakt. Tagasiside toimub ajaliselt hiljem.
 SK on šabloonsem kui kirjalik. Seal on palju suhtlussituatsioone, kus tuleb järgida etteantud käsitlusi.
 KK šabloonid on seotud eelkõige mitme-suguste ametlike kirjadega või žanriga.
 SK on valdavalt dialoogina.
 KK on valdavalt monoloogiline.
 SK on läbisegi kasutusel, erinevad stiili-nähtused (argikeelsused, vulgarismid, barbarismid, lastekeelsused, släng, kantseliit jne).
 KK põhineb valdavalt kirjakeelel ning taotleb stiililist ühtsust.
 SK kasutatakse enamasti lihtlauseid, mis võivad olla ketjalt ühendatud liitlauseks.
 KK kasutatakse rohkem keerulisi mitme perioodiga lausekontruktsioone; taotletakse lausestuses vaheldusrikkust.
 SK kasutatakse pikemaid sõnavorme ja abisõnu (laualt, pealt); erinevus on ka morfoloogis ja tuletuses (nd-lõpp; kus- liide )
 KK kasutatakse lühemaid sõnavorme ving sõna käändelisi vorme.
TEKST
Inimesed suhtlevad kõik võimalike erinevate tekstide abil. Tekstide all tuleb mõista tänapäeval nii kirjutatud tekste , fotosid , maale, filme, tabeleid, aga ka valgusfoorid ja liiklusmärgid on tekst.
Kolm põhilist teksti liiki on :

Ilukirjanduslik (tekst);

Publitislik (tekst);

Teadus (tekst, teaduslik).
Ilukirjanduslisku teksti eesmärk on lugejaid, kunsti kavatsuslikult ehk esteetiliselt mõjutada. Pearõhk on kirjutaja mõtetel ja tunnetel. Aurot toetub läbi elatule või fantaasiale, kasutab ilukirjandulikku stiili.
Publitislikus tekstis esitatakse oma seisukohti või arutletakse mingi probleemi üle nii, et lugejaid suunata või mõjutada (näiteks uudis, intervjiu, ajaleht, report ).
Teaduslikus tekstis esitab mingi teadus valdkonna andmeid ja probleeme enne, mis on uuringute tulemused või on leitud mingi huvitavat eriala kirjeldusest. Ja teadus teksti eesmärk on edastada uuringuid /tulemusi.
TEKSTI AINESTIK
Teksti kirjutamine algab ainestiku ehk materjali kogumisest. 3 peamist ainestiku allikat on :

Autori teadmised, tundmused, kogemused, fantaasia ;

Kirjalikud allikad – teatmeteosed, ilukirjandus, massiteadus;

Teiste inimeste tähelepanekud, mõtted, arvamused.
Eeltöö ainestiku kogumiseks :
Kirjandi ainestiku kiireks ja süstemaatiliseks kogemuseks on mandala , inimsuhete kaart, loetelu , heuristilised küsimused ja klassikaline ülesehitus.
Mandala tähendab sanskriti keeles keskust, s.o keskset mõistet, mille ümber märgitakse piltidena , sümbolitena või märksõnadena nähtused, tunded, iseloomuomadused vms, mis tulevad teemast ja ideest .
Inimsuhetekaart sobib eelkõige süzee ja tegelaskeskmete ilukirjanduslike tekstide eeltööks. Kaardilt kantakse kõik tegelased, nendevahelised suhted tähistatakse märksõnadega. Samamoodi visandatakse ka tegelaste olulised iseloomuomadused.
Loetelu kirjutatakse teksti teema või probleem lehe ülaservale, et see oleks kogu aeg silmade ees. Seejärel kirjutatakse võimalikult kiiresti (umb. 5 min. jooksul) märksõnadena üles kõik, mis teemaga /probleemiga seoses meenub.
NÄIDE :
RAHA – mugavused , ehted , autod, õnn, tasakaal, armastus, sõltumatus . . .
Raha – võim ja võimalused
Mida saab raha eest osta?
mugavused
ehted
autod
sõltumatus
turvalisus
Mida ei saa raha eest osta?
õnn
tasakaal
armastus
halastus
mõistus
Heuristline küsimussari põhineb kindlas järjekorras esitatud küsimustele. See meetod aitab autoril mõtlemisel, vaatenurga leidmisel ja ainestiku loogilisel esitamisel ning aitab kergesti jõuda uute ideedeni.
NÄIDE : Hariduse vajalikkusest
Kes?
Kes vajavad haridust? Kes on eeskujuks? Kes toetab?
Mida?
Mida on vaja õppida, et edasi jõuda?
Kus?
Kus on parem saada haridust?
Millal?
Millal ma pean minema edasi õppima?
Kuidas?
Kuidas suhtud noored haridusse?
Miks?
Miks minna ülikooli? Miks ma tahan saada . . . ?
Teksti analüüsiks võib lähtuda järgmistele küsimustest :
 Kes on teksti autor?
 Mis on teksti sisuks?
 Mida autor taotleb?
 Kidas autor probleemi(d) esitab, lahendab?
 Millal ja kus on tekst avaldatud?
 Milline koht on tekstil autori loomingus?
Klassikaline ülesehitud põhineb Aristotelese retoorikaõpetusel. Selle abil võib autor koguda ainestikku ja töötada välja uusi ideid. Klassikaline ülesehitus eeldab, et mingit nähtust või probleemi käsitletakse enne eeltöö kirjutamist kuuest erinevast lähtekohast.

Kirjelda (kirjelda erinevatest vaatepunktidest);

Võrdle (võrdle sarnaste nähtuste/probleemidega);

Analüüsi (analüüsi otstarvet ja eesmärki);

Sünteesi (seosta teiste nähtuste/probleemidega);

Rakenda (nimeta kasutamise võimalusi);

Argumenteeri (põhjenda nähtuste olemust).
TEKSTI PEALKIRI
Tekstide pealkirju võib jagada teemade liigituse järgi :

Pealkirjad , mis eeldavad teadmisi: „Eestlased II maailmasõjas”, „ Tammsaare romaani kirjanikuna”.

Pealkirjad, mis eeldavad ühiskondlike probleemide tundmist: „Noorte probleemid tänases Eestis.”

Pealkirjad, mis eeldavad isiklike kogemusi: „ Sport minu elus”, „Üksi iseendaga ”.

Pealkirjad, mis ühendavad endas teadmise ja kui ka isiklikud kogemused: „ Internet – maailm läbi lukuaugu ”.
Tuumsõna(d) pealkirjas
Tuumasõna peab aitama lahti mõtestada ja abistada kirjandi kirjutamisel .
„Noorus on tegude aeg”
„Kuidas vältida loodustulekahjusid?”
„Töö ei ole veel kogu elu”
„Millest seisneb kollaseajalehe edu saladus ?”
„Roheline liikumine Euroopas”
KIRJANDI MUSTAND

Igal juhul peaks iga kirjandi puhul mustandi.

Enne mustandit võiks teha mandala ja seejärel koostada kava.

Analüüsile viivad järgmised küsimused :
 Miks?
 Kuidas?

Mustand
X
Tekst( kirjand ) Parandused , ideed

Kõik parandused tuleb teha mustandis, puhtandis ei tohi enam sodida. Kui juhtub et on vaja parandada, siis tõmba maha terve sõna ja kirjuta see korrekselt sõna peale. Üksikuid tähti ja täheühendeid ei või üksikult maha tõmmata!
SISSEJUHATUS
Sissejuhatus on üldjuhul igal tekstil. Sissejuhatuseta tekst on suhteliselt erandlik . Sissejuhatus on alustus , mis viib meid probleemi juurde. Seda võib nim. Ka suunavaks algus tekstiks.
Millised on sissejuhatuse eesmärgid?

Elustada lugeja mälus teadmisi ja hoiakuid, mis tal antud teema kohta on.

Püstitada teksti põhieesmärk.

Juhata lugeja teemasse

Luua lugejaga usalduslik suhe ning sobiv meeleolu. Sissejuhatuses tuleks alustada rahulikult ja tasakaalukalt, ei ole hea alustada sissejuhatust kriitiliselt.

Ülesehituselt võib sissejuhatuse jagada järgmiselt:

• Mõiste avamine „Uudishimu – inimloomuse omadus”;
  
• Huvilugu esitatakse teemaga seonduv juhtum, millest võib autor olla osaline;
  
• Sisujuht annab ülevaate tekstiteemast, osadest ja eesmärkidest;
  
• Kirjutada tsitaadina, keel kui ühendaja ja eraldaja;
  
• Ajalooline ülevaadet alustatakse nähtuse või probleemi juurest;
  
• Armastus teemast ei saa alustada Evast ja Aadamast „Isamaa koidule luules”;
  
• Kirjaniku loomingu põgus iseloomustus „Ibseni tegelaste maailm”;
  
• Teatmekirjandusest lähtuv teemakohane info „Eesti keele saatusest”;
  
• Alguse ja lõpu ühtsus „Olla õnnelik”;
  
• N-ö kohe asja juurde, st et selle võtte puhul peab autor näitama kompententsust sellel teemal „Tänapäeva inimese jumal”.
  

Tüüpilised vead sissejuhatuses:

Sissejuhatus ei sobi kirjutada sellest, kuidas antud kirjandi kirjutamine laabub;

Sissejuhatuses ei tohiks rääkida endast;

Alustatakse liiga kaugelt (ajalooline ülevaade);

Sissejuhatuses ei tohi teha järeldusi;

Ei tohiks olla liialt palju probleem küsimusi;

Teema arendusest irduv sissejuhatus.
HARJUTUS
Lp. Preili Kadri Kaunis
Alljärgnevaga teatan Teile, et homme, 16 juunil 1997. aastal kell 18.00 toimub Raekoja platsil nn kella all kohting Teie ja minu vahel.
Kohtingu päevakord on järgmine:

Ühine jalutuskäik vanalinnas ning jäätise söömine;

Ekskursiooni korraldamisest loodusesse puhkuse eesmärgil;

Hüvastijätt koos suudlusega (laubale).
Teie ilmumine on kohustuslik.
15. juunil 1997.a. Kalju Kole
HARJUTUS
Seletuskiri Eesti politseile
Tartu maanteel toiminud avarii süüdlane polnud mina, vaid lohakad töölised, kel ei olnud viitsimist panna libedale teele liiva.
POOLIK !
Teema arendus:
See on teksti/kirjandi kõige keerulisem osa, sest see on teksti kõige kandvam osa. Selle kokku panek ja loogika sõltuvad käsitlevast ainestikkust või probleemist ja ka autori eesmärgist ja vaatepunktist. Arutlev kirjand eeldab tava arutlusest konkreetsust, täpsust ja loogilist esitlus viisi. Teemaarenduse ülesehituse võtted :

• Ajaline ehk Kronoloogiline ülesehitus, st, et see põhineb kirjandi sündmustiku, ajalises järgnevuses ning sündmustikuga liituvate probleemide, põhjuse ja tagajärje seoste analüüsimisel.
  
• Analüüsil põhinev ülesehitus, mis põhineb mingil probleemil, seejuures tuleb arutleda probleemi olemust ja põhjuse/tagajärje üle ning otsida neile lahendusi. Järeldusi ei tohiks tema iseenda hoiakutest ja tunnetest.
  
• Rühmitamisel põhinev teema arendus:
  
  • Probleemi jaotatakse pea- ja alarühmadesse;
    
  • Vastandamisel põhinev teema arendus;
    
  • Võrdlemisel põhinev ülesehitus.
    

Teema arenduse eksimused:

Kui kirjandi teema on sõnastatud avaralt, siis tulen endal seda teemat piiritleda;

Eo tohi teemast kõrvale kalduda;

Iga kirjandi puhul tuleb arvestada sellega, et Sinu kirjandisse mahuks killuke maailmast;

Ei tasu kõike kirja panna, antud teema kohta, mis tead, vaid tuuma mida hakkad lahti kirjutama.
Teema arenduse reeglid:
 Kirjutada tuleb loogiliselt.
 Ei tohi korrata oma mõtteid.
 Ei tohi jääda ühe küsimuse juurde pikalt.
 Alati kui Sa midagi väidad tuleb alati ka PÕHJENDADA!
 Ole ettevaatlik absoluutsete väidetega oma kirjandis . „Kõik meie klassi tüdrukud tavad minna kõrgkooli.”
 Igal tekstil peab olema selgroog . Selle moodustavad olulised mõtted ehk teesid. Teese võib paigutada:
 Lõigu keskmine pikkus on 6-9 lauset. Ühes lauses võiks olla 10-12 sõna.
Lõppsõna/kokkuvõte:
Lõppsõna on teksti oluline osa nagu seda on ka eelmised kaks. Lõppsõna on autori viimane võimalus lugejaile midagi väita või teda mingil moel mõjutada ja suunata. Lõppsõna eesmärgid:

• Ruua esilme teksti tuum(põhiidee);
  
• Esitada hinnang;
  
• Tervavndada tähelepanu millegi/kellegi suhtes;
  
• Võtta kirjand kokku.
  

Kirjandi lõppsõna peab välja kasvama teema arndusest ehk töö esitataud seidukohtadest, kuid samas ei tohi korrata sõna-sõnalt teema arenduse mõtteid. LÕPPSÕNA EI TOHI SISALADA UUSI MÕTTEID, neid mida ei ole kirja pandud sisu arendusesse.
Kokkuvõte jaguneb:

• Hinnang (autor esitab oma põhjendatud arvamuse millegi/kellegi kohta);
  
• Tuuakse esile lühidalt kõige olulisem;
  
• Huvilugu (arendatakse edasi/lõppuni sissejuhatuses olevat juttu );
  
• Üleskutse (osutatakse probleemide kestvusele ja kutsutakse neid lahendama );
  
• Loogiline lõpp (arutlus viiakse isust tuleneva loogilisele järeldusele);
  
• Teesid (mõttearenduse tulenevad olulisemad seisukohad esitatakse lühidalt ja konkreetselt).
  

Lõppsõna tüüpilised vead:

Jäätakse lõppsõna üldse ära;

Kasutatakse uusi mõtteid;

Liiga paatoslik (õhkav);

Ei suudeta lõpetada lõppsõna ühe lõiguga;

Lõppsõnas korratakse sõnasõnalt teema arenduse kirjutatud;

Liigsed sõnad ja fraasid .
Üldistav, esitlev ja detailne kujutamise viis:
Teksti ainestikku võib esitada üldistades, esitledes või detailselt. Üldistava kujutamisel kirjutatakse probleemist või nähtusest üldiselt, detailidesse ei laskuta. Esitlev kujutamine st, et tuuakse probleemi/nähtuse kõige iseloomulikumad jooned välja. Kaldumata detailidesse. Detailses kujutamise viisis esitatakse probleem/nähtuse üksikasjalikult. Näide: Tunnis istuvas õpilased. Eesti keele tunnis istuvad 10 ja 11 klassi õpilased. Kolmanda korruse eesti keele klassis istuvad rahulikult 10 klassi ja tahutult 11 klassi õpilased.
MOTO
Pealkirjale võib vajadusel lisada moto, mille abil saab viidata teemaarendamise iseloomule või selgitada juttu, näidata autori suhtumist , motiivis arenduse vms.
Moto tavaliselt mingile kirjanduslikust allikast valitud juhtlause või tekst. Enamasti on motodeks tsitaadi proosateostest või luulest , aforismid , vanasõnad ning kõnekäänud. Moto peab aitama teksti ideed avada, ainult sel juhul on tema kasutamine õigustatud.
TEKSTI KEEL JA STIIL
Stiilinähtustega on tegemist siis, kui ühte asja saab väljendada vähemalt kahel erineval viisil. Stiili kujundavad tegurid:

• Häälikutasand (mängumaa on kõige väiksem, sest kui asendame ühe hääliku teisega , siis saame hoopis uue sõna või saame eesti keeles tähenduseta sõna. Häälikute varieerumine on kõige suurem eesti keeles onomatopoeetilistes (loodushääli jäljendavates) sõnades.);
  
• Morfoloogia ehi vormiõpetus (mängumaa on suurem kui häälikutasandis, sest sellel tasandil on palju paralleel vorme, mille seast saab kirjutaja teha ise valiku. Näide: majja – majasse, kõige parem - parim);
  
• Sõnavaratasand (üks kõige suurem mänguala. Tekstis on võimalik ksautada murde-, kirjakeele- erikeelte sõnavara. Murdsõnavaras võetakse erinevatest murretest. Kõnekeelesõnavara on argikeele tasand(ropus, vulgarismid), barbarismid (võõrkeelsed väljendid), eastekeel, õpilastesläng.);
  
• Sünonüümid.
  

STIILI GRAAFILISED VAHENDID
Esimene kokkupuude tekstiga on sisuline , seepärast on oluline teksti väline pilt. Visiuaalse tasandi moodustavad lõigud, pealkirjad, alapealkirjad ja kirjavahemärgid. Kirjavähemärgid näitavad lauses selle põhilaadi, st kas lause on jutustav-, hüüd- või küsilause ja vastavalt sellele pannaks lauselõpumärk. Punkti põhiülesanne on teksti liigendamine. Stiili graafiliste vahenddite hulka kuuluvad ka koolin, mõttekriip, sulud, jurumärgid, kursiivkiri.
Tekstistiili kujundamisel pea meeles:

• Tekst tuleb kirjutada kirjakeeles, ei tohiks kasutada kõnekeelele iseloomulikke sõnu;
  
• Tekst oleks ilmekas, kasuta julgesti sünonüüme ja kõne kujundeid ( Metafoor , võrdlus, isikustamine, epiteet );
  
• Teksti tuleb järgida et lausestus oleks mitme külge ja vaheldusrikas ;
  
• Unustada ei tohiks ka seda, et oma osa stiili juures mängivad kirjavahemärgid.
  

„ÜKS VESKI SEISAB VETE PÄÄL” H. Runnel (1972)

Ennusta pealkirja järgi;

Iga sõnastatud salm ehk stroof lühidalt
Veski ei tööta, sest veskimees on väsinud. Kutsutakse või otsitakse noormeest tööle. Et noormees teeks kõik veskis korda. Taat unistab veskile tulijast. Lootuses, et neiu jääb veskisse. Veskis on palju tööd kuid ei jõuta teha.

Sõnasta luuletuse mõte terviklikult
Vana taat hakkab vanemaks saama ning ei jaksa enam tööd thea . Oota järeltulijat.(muretsemine oma maa, rahva ja selle saatuse üle.)

Kas luuletus sisendab sinusse?

• Lootuse
  
• Lootusetust 
  
• Mõlemat
  
• Unistusi
  

Mitu korda kordub veski?
12

Milliseid assesetsioone ehk seoseid tekitas luuletust lugedes? Kas meeldis, miks?
Mulle ei meeldinud kuna ma ei loe selliseid luuletusi ja nad ei köida mind.
UURIMUSTÖÖD
VORMISTAMINE
Uurimus on iseseisev töö, mis ei piirdu ainult refereerimisega vaid sellest peavad selguma ka uurija seisukohad, järeldused ja uued teadus tulemused. Uurimustöö . . . puudub
KOOSTAMISE ETAPID

• Teema valik;
  
• Allikamaterjalide valik ja läbitöötamine;
  
• Kava koostamine;
  
• Andmetöötlus:
  
  • Andmete kogumine;
    
  • Uuringute ja vaatluste läbiviimine;
    
  • Töö teksti kirjutamine;
    
  • Töö vormistamine ja korrektuur;
    
  • Töö esitlus ja kaitsmine.
    

SISUKORD
SISUKORD
SISSEJUHATUS.................................................................................................................3

ESIMESE PEATÜKI PEALKIRI................................................................................lk

Esimese peatüki esimese osa pealkiri...................................................................lk

Esimese peatüki teise osa pealkiri.........................................................................lk

Esimese ptk teise osa esimene alljaotuse pealkiri.......................................lk

Teise peatüki pealkiri....................................................................................................lk

KOKKUVÕTE.................................................................................................................lk
KASUTATUD KIRJANDUS...........................................................................................lk
LISAD
Lisa 1 pealkiri........................................................................................................lk
Lisa 2 pealkiri........................................................................................................lk
TIITELLEHT
Näide:
PALDISKI GÜMNAASIUM
Liisi Riener
TEKSTIÕPETUS
Referaat
Juhendaja : Enel Pärs
Paldiski 2009
UURIMUSTÖÖ KEEL

Töö keel peab olema keeleliselt ja stiiliselt korrektne ;

Kasutatud keel peab olema rangelt teaduslik et, et slängi kasutamine ja kõnekeele sõnad ei sobi;

Hoiduda tuleks võõrkeelte liigsest mõjust;

Lühendite kasutamine, enne kui Sa oma töös mingit lühendit kasutad, siis see tuleb pikalt välja kirjutada. „Euroopa Liit . . . (EL).”;

Termioloogias tuleb olla väga täpne;

Kõneviis ja –vorm, kogu töö tuleb kirjutada ühes ajas. („Töös kasutatakse . . .”, „Töös uuritakse . . .”, „Töös on uuritud . . .”);

Arvude esitamine uurimustöös. Arvud 1-10 on soovitatav kirjutada välja sõnadega, alates 11 kasutatakse numbreid;

Võõrsõnad;

Kirja- ja trükivigade vältimiseks tuleb oma tööd korduvalt üle lugeda või lasta seda kellelgi teisel keha.
TÖÖ VORMISTAMINE
Uurimustööd peavad olema tehtud arvutikirjas.
Reeglid:

• Teksti trükitakse A4 lehele ühele poole;
  
• Lehekülje servad jäätakse vabaks;
  
• Servad jäätakse tühjaks;
  
• Töö trükitakse kirjatüübis TimesNewRoman, kirjasuuruses 12 ja reavahed 1,5;
  
• Arvutitrükis ei ole taandrida , lõigud eraldatakse tühja reaga ;
  
• Pärast kirjavahemärke on tühik, enne aga mitte;
  
• Töö põhiosad ja uued peatükid algavad uuelt lehelt;
  
• Tekst peab olema täisjoonduses;
  
• Kõik töö leheküljed peavad olema nummerdatud (ühtses stiilis ja tavaliselt alla keskele );
  
• Töö tiitellehel lehekülje numbrit ei ole;
  
• Töö põhiosa pealkirjad kirjutatakse suurte tähtedega rasvases kirjas;
  
• Pealkirjas sõnu ei poolitata ja lühendeid ei kasutata, pealkirja lõppu ei panda punkti;
  
• Kui töös on kasutatud palju jooniseid, skeeme, mis paiknevad lisades, siis tekstis tuleb neile viidata;
  
• Tabelitel peavad olema pealkirjad, joonistele allakirjad;
  
• Tabelid ja joonised nummerdatakse.
  

SISSEJUHATUS

• Teema valiku põhjendus;
  
• Töö eesmärgi ehk põhiprobleemi sõnastamine;
  
• Ülevaade peamistest allikatest;
  
• Ülevaade töö alaosadeks jaotamine põhimõtetest;
  
• Heaks tooniks on kõigi töö valimisele kaasa aidanud isikute tänamibe sissejuhatajas (mitte juhendaja).
  

Põhiosa:

• Töö sisulises isas antakse vastused sissejuhatuse küsimustele;
  
• Töös on õpilase isiklikud mõtted käsitletud autorite seisukohtadega;
  
• On oluline, et refereeringutele lisab töö autor oma poolse kommentaarid.
  

Tsitaat:

• Peab olema täpne ja vastama originaalile;
  
• Tsitaadi algusest , keskelt või lõpust ära jäätud sõnade asemele pannaks mõttepunktid (...);
  
• Tsitaat pannakse jutumärkidesse;
  
• Tsitaadile lisa viide , kust sa selle said.
  

Viitamine :

• Töös esitatud andmetele, mis pärinevad kasutatud materjalidest , tuleb viidata allikatele (näidatakse koht, kust andmed on pärit);
  
• Viitamissüsteem peab ulatuses olema ühtne – joon all või teksti sees sulgudes;
  
• Kõik kasutatud allikad peavad olema viidetes;
  
• Arvutikasuatajal on lihtsam viidata Ms Wordis menüüs „ Insert ” leidma käskluse „Foor note ” abil;
  
• Viitamise eesmärk on kindlustada andmete ja väidete kontrollivuse ja eristatavuse, millised seisukohad on töö auturi omad, millised kuuluvad teistele. Näide: Kõik algas rütmist, mis on sõnades ja lausetes sees. (Langemets 1998:75)
  

KIRJAND
Kirjandis on soovitatav 6-9 lõiku, milles on 6-9 lauset. Kõige paremini saab arutluseni jõuda küsimusi esitades (miks? kuidas?).
Tekstiloome eeldused:

Loen ja kuulan erinevaid teemasid puudutavaid tekste;

Kogun mind huvitatate valdkondade kohta ainestikku;

Kirjutan võimalikult palju erinevaid tekste;

Analüüsida ja arvustada loetud teksti;

Arutlen ja vaidlen loetud teksti üle;

Võtan kirjutamist kui omamoodi mängu.
Heaks kirjutajaks saab ainult kirjutades.
PEALKIRJAD
Võib jagada kolme rühma:

Milles juba esitatud kirjandi idee ehk peamõte („Inimene on saladus”);

Milles on kesksel kohal mõni moriiv või detail („Oleme muutuste kiirteel ”);

Milles on probleem esitatud üldsõnaliselt, teemat peab kitsendama („Aeg ja inimene”).
Teine võimalik liigitus. Selle järgi, mida need autorilt eeldavad:

Teadmisi („eestlasted II maailmasõjas”);

Ühiskondlike probleemide tundmist („Noorte probleemid tänases Eestis”, „Rohelise mõtteviisi poolt ja vastu”);

Isiklike kogemusi, võib tekkida oht, et jõua analüüsida („Sport minu elus”, „Mina taha, mina võin, mina pean”);

Nii teadmisi kui ka isiklikke kegemusi („Mille poolest erinevad Jaan Krossi tegelased tänapäeva nortest?”, „ Internet – maailm läbi lukuaugu”).
On oluline osata ära tunda pealkirjast tuumsõna, mis annaks lahtikirjutamise võtme.
MOTO on mingist kirjanduslikust allikast valitud juhtlause või tekst, mis peab teemat 100% toetama . See aitab selgitada kirjandi juhideed ja näitab ka autori suhtumist.
TSITEERIMINE
Selle peamine eesmärk on millegi põhendamise, tõestamine või vajadus lugejat veenda esitatud seisukohtadele õiguses, õigsuses ja põhjendetutes.

• Tsiteeritakse eelkõige antud valdkonna autori...;
  
• Tsitaat olgu lühike ja täpne. Ta peab toetama motot ja kindasti koos viitega;
  
• Tsitaatidega ei tohiks liiale minna (max.3);
  
• Kui tsitaat ei haaku sinu mõtte arendusega, siis pigem tsitaati mitte kasutada.
  

VIITAMINE
! Kaudseid viitmisi mitte kasutada! (Näide: Üks kuulsus ütles . . .)

• Otsene (lollikindel) Näide: M. Traat on öelnud: „. . .”;
  
• „Seal kus on suur armastus, sünnib alati imesid.” (W. Cather);
  
• J. Kross on öelnud, et „s . . .” (sulandumine muusse lausesse);
  
• Artur Alliksaar on oma luules öelnud: „Kes keeldub elamast, ei vääri oma sündmise tundi.”
  
• William Golding on öelnud „Inimesed toodavad kurjust nagu mesilased toodavad mett .”
  

SISSEJUHATUS
Sissejuhatuseta tekst on suht eralndlik nähtus. Peaaegu 100% on see.
Eesmärgid:

• Elustada lugeja mälus teadmisi ja hoiakuid, mis tal antud teema kohta on.
  

• Püstitada teksti põhieesmärk.
  

• Juhata lugeja teemasse
  

• Luua lugejaga usaluslik suhe ning sobiv meeleolu.
  
• Sissejuhatuses tuleks alustada rahulikult ja tasakaalukalt, ei ole hea alustada sissejuhatust kriitiliselt ja vinguvalt.
  

Sissejuhatuse ülesehituse võtted:

• Huvilugu (sissejuhatuses esitatakse teemaga seonduv juhtum või lugu, milles autor võib olla osaline);
  
• Probleemi püstiamine (esitatakse probleem, küsimus sissejuhatuse lõpus (mitte üle 2 küs.));
  
• Mõiste seletamine (siis kui pealkirjas on mitmeti tõlgendav mõiste);
  
• Sisujuht (antakse ülevaade teksti teemast osadest, eesmärkidest, nn traditiooniline);
  
• Tsitaat või tsiteerimine sissejuhatuses;
  
• Ajalooline ülevaade (tuleb ära tunda kohast kust alustada nähtuste, probleemide juuest. OHT alustada liiga kaugelt);
  
• Kohe asja juurde ehk laidina keeles in medias res (sissejuhatuses näitaks kohe oma teadmisi).
  

LÕPPSÕNA EHK KOKKUVÕTE
. . . on teksti traditsiooniline osa nii nagu sissejuhatus. Lõppsõna on viimane võimalus lugejale või hindajale midagi väita või teda mõjutada või suunata.
Eesmärgid:

• Tuua esile teksti põhiidee, sõnum või tuum;
  
• Esitada hinnang;
  
• Teravndada tähelepanu millegi või kellegi suhtes;
  
• Võtta kirjutatu kokku.
  

Kirjandi kokuvõte peab väljakasvama töös esitatud seisukohatadest ja peab olema põhjendatud. Ei tohi uusi mõteid sisaldada . Lõppsõna püütakse leida teemaarenduses öeldule uus vaatepunkt ja adna sellele omapoolne hinnang.
Lõppsõnade ülesehituse võtted:

• Huvilugu (kui alustad sissejuhatuse huvilooga, siis kirjuta kokkuvõte huviloona. Kõkkuvõttes viiakse lõpule sissejuhatuses alustatuga);
  
• Kokkuvõte (tuuakse kõige olulisem lühidalt esile):
  
• Teesid (st teemaarendusest tulenevad seisukohad esitatakse lühidalt ja konkreetselt);
  
• Hinnang (autori põhjendatud arvamus/hinnang);
  
• Üleskutse (st lõppsõnas osutatakse probleemide kestvusele ja kutsutakse inimesi neid lahendama);
  
• Puänt (esitatakse ootamatu , vaimukas lõppsõna).
  

Tüüpvead:

• Jäätakse lõppsõna ära;
  
• Esitatakse uusi mõtteid;
  
• Ei suudeta lõpetada ühe lõiguga;
  
• Korratakse sõna-sõnalt teemaarendusest kirjeldatut;
  
• Öhkamisi, ohkamisi vältida.
  

TEEMAARENDUS
. . . on teksti kõige keerulisem osa, selle kokku panek ja loogika sõltuvad käsitlevast ainestikust, probleemist ning autori eesmärgist ja vaatepunktist. Arutev kirjand eeldab kongreetset, täpset ja loogilist esitlusviisi.
Ülesehituse võted:

• Ajaline ehk kronoloogiline ülesehitus (st kirjand põhineb sündmustiku ajalises järgnevuses ning oma korda sündmustikuga liituvate probleemidega ning põhjuse ja tagajärje seoste analüüs. Oluline on arutlus);
  
• Analüüsil põhinev ülesehitus (st analüüs põhineb mingi probleemi või nähtuse eritlemisel, seejuures tuleb arutleda probleemi olemuse, põhjuste ja tagajärgede üle ning otsida neile lahendust. Taotleda objektiivselt (+ ja -). Ei tohiks teha järeldusi mingite hoiakute ja tunnete ajel );
  
• Rühmitamine (st jaotatakse käsitletavad probleemid või nähtused pea- ning alamrühmadesse);
  
• Vastandamine (siis esitatakse mõted, argumendid kontrasti printsiibil: varem – nüüd, uus – vana, poolt – vastu jne);
  
• Võrdlemine (st kõrvutatakse nähtuseid ja probleeme omavahel. Tuuakse esile sarnasused ja erinevused, keskenduda tasub olulistele omadustele).
  

Vead:

• Kirjandi teemad on avarad, siis peab kirjutaja oma piirid paika panema ;
  
• Ära kirjuta teemast mööda ega kaldu sellest kõrvale;
  
• Teemaarenduses ei saa kirja panna kõike, tuleb teha valik;
  
• Püüa kirjutada loogiliselt, ära korda oma mõteid eelpool öeldut ja ära jää liiga pikalt ühe küsimuse juurde vaid mine järgmise juurde;
  
• 5 rea ulatuses ei tohi korrata sõnu, vaid taotlikult võib;
  
• Sina kui kirjutaja pead oma mõtetega minema edasi ja liikuma sügavamale;
  
• ! Alati kui midagi väidada tuleb ka seda ka põhjendada (Näide: eestlased on põikpäised. Miks?). Kui ei suudapõhjendada väidet siis peab mõtest loobuma . Põhjendamatud väidet võivad tuua kaasa põhjendamatuid hinnanguid;
  
• Kirjandil peab välja kujunema „selgroog“;
  
• Kui kasutad näiteid siis see peab olema uus, huvitav, ülevaatlik;
  
• Faktide esitamisel peab olema täpne, võib neid esitada milles oldakse kindel;
  
• Arutledes tuleb püüelda üldistusele seepärast ei tohiks üle rõhutada isiklikke kogemusi;
  
• Lõigud ei tohiks olla väga erineva pikkusega, mis näitab, et sisu ei suudeta loogiliselt arendada;
  
• Lauses on 10-12(14) sõna;
  
• Lauset mitte alustada sidesõnaga „ja“.
  

25