Kuidas kirjutada kirjandit. (1)

Kuidas kirjutada kirjandit ?
Refraat
Sissejuhatus
Kirjand on enamasti mõne lehekülje pikkune  proosavormis kirjutis, mis tuleb kooliõpilastel või kõrgkooli või muusse õppeasutusse sisseastujatel koostada õppetöö käigus harjutusülesandena või kontrolltööna, võistlustööna või eksamitööna. Kirjand võib olla arutlev, jutustav või kirjeldav. Arutleva kirjandi puhul nõutakse tavaliselt, et see koosneks sissejuhatusest, teemaarendusest ja kokkuvõttest. Selleks, et kirjutada head kirjandit, peaksid sa õppima iseseisvalt hankima infot ja ideid, käsitlema neid arukalt ja omatahtsi, suutma hinnata nende väärtust ning vajalikkust oma töö seisukohalt.
Ainestiku kogumine
Vajaliku ainestiku kogumiseks ja kirjapanemiseks on mitmesuguseid võtteid: loetelu, heuristilised küsimused, mandala .
Loetelu
Viies minuti jooksul kirjutatakse vaba mõttevooluna paberile kõik, mis pealkirjas olevate märksõnadega seoses meenub. Järgmine samm on saadud materjali liigendamine: tuleb otsustada, millised märksõnad, fraasid , mõisted, pealkirjad sobivad kokku, milline on nende ühine tähendus.Kui kirjapandud sõnad on väga erinevad või väga sarnased, peab millestki loobuma .
Heuristilised küsimused
Heade mõtete saamiseks võib kasutada küsimusi kes?, mis?, kus?, millal?, kuidas?, miks? See meetod aitab jõuda uute mõtete ja ideedeni. Küsimuste vastustest nähtub, kas saadud ainestik on ühekülgne ja seda tuleks uute küsimustega täiendada, või piisab sellest teema lahtikirjutamiseks. Ühe küsimuse vastus võib olla kogu lõigu peamõtteks.
Mandala
Meetodi eesmärk on koguda teemast lähtuva keskse mõtte või idee ümber märksõnade või fraasidena autori vahetute tunnete ja mõttevälgatusete ajel tekkinud mõtteid: teemaga seonduvaid nähtusi, probleeme, mõisteid, nimesid jm. Hiljem tuleb märksõnad või fraasid rühmitada.Esimese ringi võtmesõnu võib edasi arendada uute sõnadega ja neid omakorda uutega, kuini saadakse paljudest ahelatest koosnevad kobarad.Meetodi eesmärk on avastada oma peas mõtteid ja seoseid .Mandala keskse idee või mõtte võib valmis märksäna leida kirjandi pealkirjast või tuletada ise teemast lähtuvalt.Neid võib olla ka mitu.
Ahelaid võib moodustada ka kindla süsteemi järgi: teema mõrksõnaga seostuvad alateema probleemid, probleemi põhiolemus, näited ja lehendus. Selline visuaalselt korraga haaratav informatsioon võib anda üllatavaid seoseid.
Pealkiri
Esimesena torkab silma kirjandi pealkiri . Pealkirja lugemise oskus on äärmiselt tähtis. Kõigepealt on kasulik mõelda, kas pealkiri  viitab  kitsamale või laiemale teemakäsitlusele. Teemad võivad olla kas avatud või suletud.  Avatud teema lubab kirjutajale vabadust. Autor peab ise  määratlema oma stardipaiga, leidma probleemi ja idee. Suletud teemad  esitavad probleemi  ühemõttelise väitena. Kirjandi autor võib selle väitega nõustuda, mõnikord on võimalik ka vastu vaielda . Kui teema on liiga avar, tuleb autoril  endal määratleda, millest hakata oma töös rääkima. Teema on valdkond , millest kirjutaja hakkab mõtisklema. Kirjadi teema võib olla väga ulatuslik, sisaldades piiritlemata nähtuste ringi, nt Inimene ja ühiskond. Millest seal juhul kirjutada? Väga lai teema tuleb piiritleda pealkirjaga. Oluline on pealkirjas olevaid märksõnu õigesti mõista ja nendest oma arutluses lähtuda. Kõige olulisem sõna pealkirjas on tuumsõna, mis annab mõttearendusele suuna. Tuumsõna abil saab hakata ka ainestikku koguma.
Liiga üldsõnalise pealkirja puhul võib teema täpsustamiseks kasutada motot. See peab sisaldama ideed, mis aitab teksti paremini mõista. Kui selgesõnaline idee leidub juba pealkirjas, on moto tarbetu. Vahepealkirjadega saab teksti liigendada ja tuua esile sisulised üleminekud. Sellist võtet kasutatakse enamjaolt ajakirjandustekstides, kuid ka pikmemates esseedes ja kirjandites.
Kirjandi sissejuhatus
Sissejuhatusega äratatakse lugejas huvi käsitletava vastu, luuakse subiv meeleolu, juhatatakse lugeja teema juurde, antakse eelteadmisi. Selles puudub analüüs, nähtusid või probleeme lihtsalt nimetatakse, tutvustatakse mõnd levinumat seisukohta, pakutakse oma lähtekohta, püstitatakse põhitees, jutustatakse või kirjeldatakse midagi seoses järgneva analüüsiga.
Sissejuhatuse lõplik variant on soovitatav kirjutada viimasena, et vältida sissejuhatuse ja teemaarenduse vahelist lahknevust. Selle stiil olgu võrdlemisi neutraalne , mitte mingil juhul liiga kujundlik , raskepärane ega originaalitsev, kuid sobigu muu tekstiga .
Sissejuhatuse tüübid:

• Lugu - esitatakse teemaga seonduv juhtum, milles autor võib, aga ei pruugi osaline olla.
  
• Probleemi püstitamine – sõnastatakse probleemid, esitatakse küsimused.
  
• Mõistete seletamine – defineeritakse kirjandi pealkirjas antud märksõnu, mõisteid, selgitatakse oma lähtekohta, kui mõisted on mitmeti tõlgendatavad.
  
• Sisujuht – antakse ülevaade teemast, selle osadest ja teksti eesmärgist.
  
• Tsitaat – esitatakse kindlale autorile kuuluv sõnasõnaline seisukoht, ütlus, luulerida vms.
  
• Päevateemaline põige – leitakse teema ja sellest lähtuvate probleemidega seostuv näide aktuaalsetest päevasündmustest.
  
• Ilukirjanduslik põige – leitakse teema ja sellest lähtuvate probleemidega seostuv näide ilukirjanduslikust teosest.
  

Teemaarendus, lõik
Arendus selgitab lugejale lõigu tuummõtet  tõsiasjade, näidete, võrdluste, põhjenduste, tsitaatide abil. Kuidas iga lõik just antud juhul üles ehitatud on, sõltub sellest, milliste võtete abil tuummõtet käsitletakse  või  tõestatakse 
Teksti üks põhilisi arendustüüpe on arutlemine, mida toetavad omakordateised tüübid: kirjeldamine, jutustamine, argumenteerimine , veenmine.
Arutlemise põhivõtted:
Analüüs on nähtusete liigendamine osaks. Vaadeldakse osadevahelisi suhteid, nende seost tervikuna . Analüüsimisel liigutakse üldiselt detailidele. See peab olema süsteemne ja objektiivne, järeldusi ei tohi teha hoiakute ja tunnete ajel.
Illustreerimine näidetega aitab mõista mingi nähtuse olemust ja teeb teksti huvitavamaks. Definitsiooniga avatakse mõiste sisu, mille määratlemiseks läheb vaja teatud hulka tunnuseid ning defineeritavast mõistest laiemat mõistet. Klassifikatsioon on nähtuste jagamine rühmadesse. Rühmitada ei saa nähtusi, mis kuuluvad eri valdkondadesse ja millel puudub ühine liigitusalus. Võrdlemine on tundmatute nähtuste avamine tuntute kaudu.
Lõik
Teksti põhiüksus on lõik, millel on nii sisulised kui ka vormilised tunnused. Suureosa lõigust moodustavad nn sisulõigud, millel põhineb kirjandi teema arendus. Lõik on teksti tervikosa ühest taandreast teiseni ja sisuliselt mahub sellest ühe olulise probleemi arendus. Sisu seisukohalt koosneb lõik juhtmõttest ja teda toetavatest tugimõtetest. Mõte saab kirjaliku väljenduse lauses ja nii võib rääkida juhtlausest ja tugilausest. Juhtlause võib lõiku alustada, seda lõpetada võis asetseda lõigu keskel.
Lõigu pikkus oleneb käsitletava probleemi suurusest . Liiga lühikesed lõigud viitavad pealiskaudsusele ja tekitavad mulje närvilisest ja hakitud stiilist. Selline kirjutaja mõtleb oma peas rohkem kui paberile kirjutab.Lühikesi lõike saab pikemaks, kui napisõnalisi seisukohti näidetega illustreerida .Lõigud ei tohiks olla ka liiga pikad, sest sisse võib tulla mõttekorjusid või liiga pikkin näiteid.
Üleminek ühelt lõigult teisele tähendab uue mõtte juurde asumist ja seda võib teha üleminekulause- või lõiguga. Nende ülesandeks ei ole kirjutaja mõtete arendada, vaid siduda üks lõik teisega. Tuleb arvestada, et üks lõik oleks järgmise loogilina jätk.
Kirjandi lõppsõna
Lõpetusega saab veel kord kõige olulisema meelde tuletada ja välja öelda selle, mis paneb edasi mõtlema. Lõpetust kirjutades tuleb mõelda, kas tahetakse kirjutatu pelgalt kokku võtta või tuua välja põhiidee, anda hinnang käsitletud teemale ja selle probleemidele. Eesmärk võib olla ka terav kriitika.
Lõpetuse tüübid:

• Kokkuvõte - tuuakse lühidalt välja oluline.
  
• Hinnang – autor esitab oma põhjendatud seisukohad sidusa tekstina.
  
• Teesid – olulised seisukohad esitatakse punktidena.
  
• Lugu – sissejuhatuses pooleli jäänud lugu viiakse lõpule või vaadeldakse seda uuenenud seisukohalt, kirjutatakse lõpulugu.
  
• Loogiline lõpp – mõttearendus viiakse kirjandi sisust tuleneva loogilise lõpuni, eriti oluline on lõpplause.
  
• Puänt – ootamatu , vaimukas lõpp.
  
• Prognoos – osutatakse probleemide kestvusele tulkevikus, võimalikele lahendustele.
  
• Laenatud lõpp – kasutatakse oma mõtte väljendamiseks tsitaate.
  

Töö kirjandi ja mustandiga
Mustand

• Eeltööna kogutud kirjandi ainestik jagatakse pea- ja alateemadeks ning järjestatakse loogiliselt.Tekst koostatakse probleemide kaupa. Probleemi analüüs sisaldab teatud nähtuse olemuse selgitamist, väiteid, nende tõestust, üldistust ja järeldusi.Olulised on tõestus, näited, definitsioonid, kirjutaja oskus nähtusi rühmitada ja neid millegagi võrrelda.
  
• Luuakse oma süsteem, milles kajastuvad pääseteed juhuks, kui teema ei sobi ja mõte ei liigu.Oma tööde ja kirjutamisstiili analüüs peaks andma vastuse küsimusele, kuidas jõuda kõige parema tulemuseni.
  
• Koostatakse kirjandi kava. See aitab teema juures püsida, loob üldpildi kirjandi ulatusest, selle osadest ja teema lahtimõtestamisest
  
• Alustatakse sissejuhatuse esimesest lausest. Selleks ei ole vaja mingit süsteemi, kuid vabamõttelend on pigem kaasasündinud kui omandatav ja seega peaks kirjutaja enda vastu kriitiline olema.
  

Teksti viimistlus . Puhtandi kirjutamine
Mustandi viimistlemisel tuleb tekst mitu korda üle lugeda, keskenduda iga kord eri aspektile: sisele, ülesehitusele, keele ning stiili probleemidele. Viimistlemine on kirjandi kirjutamise protsessis sama tähtis nagu mustandi kirjutaminegi, selleks tuleb piisavalt aega planeerida .
Sõnastuse viimistlemisel pööra kõigepealt tähele panu lausele. Suur hulk kirjutajaid eelistab põimlauset teistele lauseliikidele. Kõrvallause vale paigutus võib aga põhjustada kahemõttelisust või lausa anekdootlikke situatsioone.
Kirjandit kirjutades pead sa meeles pidama kõiki oma õigekeelsuskursusel õpitud tarkusi. Tavaliselt ei hakka sa meelde tuletama sõna liike, käändeid ega tegusõna pööramist, vaid lähtud oma üldisest keele oskusest Teksti viimistledes tasub põhitõdesid küll meelde tuletada. Selleks võid kasutada ÕS-i või mõnd keeleõpikut.
Kasutatud kirjandus

• http://kirjandiabi.yolasite.com/kirjandist.php
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Kirjand
  
• http://www.kirmus.ee/erni/muu/kirj.html
  
• Maarja Hage. Teksti ja kõne õpetus.Tallinn:Kirjastus Koolibri,2003.