KUIDAS KIRJUTADA KIRJANDIT? (0)

HÄÄDEMEESTE KESKKOOL
Kalev Seilmaa
KUIDAS KIRJUTADA KIRJANDIT
Referaat
11. klass
Häädemeeste 2015
Kirjandi teema ja pealkiri
Kirjandi teema on lähtepunkt , millele arutlus toetud. Kui autor seda ei arvesta, kirjutab ta teemast mööda. Kirjandi teema võib olla väga ulatuslik, sisaldades piiritlemata (elu)nähtuste ringi, nt Inimene ja ühiskond. Millest sel juhul kirjutada? Väga lai teema tuleb piiritleda pealkirjaga, nt Naine ja laps – poolik ühiskonna mudel.
Pealkirjas on tuumsõna, mis annab mõttearendusele suuna. Pealkirju võib kirjutada mitmel erineval viisil:

Tavaline jutustav lause – Kauplemine auga rikkaks ei tee

Tsitaat (esitatakse kindlasti sulgudes selle autori nime või muid andmeid väljavõtte päritolu kohta.) - Ära ütle, et elu on inetu, hall… ( Doris Kareva)

Küsimus - Kas piisab ainult ilusast kehast?

Esmalt antakse kirjandis käsitletav mõiste või üldteema , pannakse mõttekriips ning täpsustatakse seejärel mõtet - Söömishäired – kas 21. sajandi katk?

Võib jätta lõpetamata või probleemi lahtiseks - Ka mina tahaksin…

Üldsõnaline vastandus (kui võrdled oma kirjandis nähtusi või muud sellist omavahel.) - Naistemaailm ja meestemaailm

Väga üldsõnaline nimetavas käändes või mõnd tegusõna vormi kasutav pealkiri - Viina katk
 
Kirjandi sissejuhatus
Sissejuhatusega äratatakse lugejas huvi käsitletava vastu, luuakse sobiv meeleolu, juhatatakse lugeja teema juurde, antakse eelteadmisi. Selles puudub analüüs, nähtusi või probleeme lihtsalt nimetatakse, tutvustatakse mõnd levinumat seisukohta, pakutakse oma lähtekoht, püstitatakse põhitees, jutustatakse või kirjeldatakse midagi seoses järgneva analüüsiga.
Sissejuhatuse lõplik variant on soovitatav kirjutada viimasena, et vältida sissejuhatuse ja teemaarenduse vahelist lahknevust. Selle stiil olgu võrdlemisi neutraalne, mitte mingil juhul liiga kujundlik , raskepärane ega originaalitsev, kuid sobigu muu tekstiga .
Sissejuhatuse põhitüübid:
• lugu - esitatakse teemaga seonduv juhtum, milles autor võib, aga ei pruugi osaline olla;
• probleemi ülesseadmine - sõnastatakse probleem(id), esitatakse küsimus(ed);
• mõistete seletamine - defineeritakse kirjandi pealkirjas antud märksõnu, mõisteid, selgitatakse oma lähtekohta, kui mõisted on mitmeti tõlgendatavad;
• sisujuht - antakse ülevaade teemast, selle osadest ja teksti eesmärgist;
• tsitaat - kindlale autorile kuuluv sõnasõnaline seisukoht, ütlus, luulerida vms;
• päevateemaline põige - leitakse teema ja sellest lähtuvate probleemidega seostuv näide;
• ilukirjanduslik põige - leitakse teema ja sellest lähtuvate probleemidega seostuv näide ilukirjanduslikust teosest.
Puhtaid tüüpe on väga harva.
Sissejuhatuse RUSIKAREEGEL – 1. lause viib teema juurde, on üldisem; 2.- 4. lause seletavad teemat veidi täpsemalt; 5. lause esitab põhiväite või probleemi.
Kirjandi põhiidee
Põhiidee on kirjutaja sõnum, mida ta oma lugejale edastab, mille pärast autor teksti loob. Põhiideed sõnastades tuleb eneselt küsida:“Miks ma sellel teemal kirjutan?“ Sellise küsimuse vastus on lühike, kokkusurutud mõte, mille järkjärguline avamine moodustabki kirjandi tuuma. Et lugejad autorist aru saaksid, peab kirjutaja põhiidee loogiliselt välja arendama: põhiidee seletatakse lahti väidete, nende tõestuse, tõestuste põhjenduste ja järelduste kaudu.
Põhiidee pole sama mis teema või pealkiri. Näiteks millest kirjutada, kui kirjandi pealkiri Teekond lahtiste allikateni? Lähtudes August Gailiti romaanist „Ekke Moor “, saaks arutlema hakata teemal Inimese elueesmärgid ja nende täitumine . Põhiidee saaks sõnastada nii: Inimene peab oma katsumuste kaudu tõeni jõudma, pole olemas kõigile ühtmoodi sobivat lahendust. Põhiideed hakkab kirjutaja erinevate väidete kaudu lahti harutama, nt: inimene ei saa elada väljaspool ühiskonda; kodusel kasvatusel on inimese arengus oma osa; hea kogemus õpetab rohkem kui pidev laitmine jne. Iga väide nõuab tõestust näidetega.
Kirjandi jagamisel lõikudeks pean meeles:
a) lõik on tervikliku mõtte sõnastus
b) lõikude ideelaused moodustavad kirjandi selgroo
c) lõigu algust tähistab taandrida
d) lõigud peavad olema terviklikuks ühendatud
Kirjandi lõpetus ehk kokkuvõte
Lõpetusega saab veel kord kõige olulisema meelde tuletada ja välja öelda selle, mis paneb edasi mõtlema. Lõpetust kirjutades tuleb mõelda, kas tahetakse kirjutatu pelgalt kokku võtta või tuua välja põhiidee, anda hinnang käsitletud teemale ja selle probleemidele. Eesmärk võib olla ka terav kriitika.
Lõpetuse tüübid:1) kokkuvõte – tuuakse lühidalt välja oluline 2) hinnang – autor esitab oma põhjendatud seisukohad sidusa tekstina 3) teesid – olulised seisukohad esitatakse punktidena 4) loogiline lõpp – mõttearendus viiakse kirjandi sisust tuleneva loogilise lõpuni, eriti oluline on lõpplause 5) lugu – sissejuhatuses pooleli jäänud lugu viiakse lõpule võid vaadeldakse seda uuenenud seisukohalt, kirjutatakse lõpulugu 6) puänt – ootamatu , vaimukas lõpp 7) prognoos – osutatakse probleemide kestvusele tulevikus, võimalikele lahendustele 8) laenatud lõpp – kasutatakse oma mõtte väljendamiseks tsitaate.
Kokkuvõtte RUSIKAREEGEL:
• Kokkuvõte peab lähtuma teemast, mitte rääkima näiteks sellest, et elu on ikka ilus.
• Kokkuvõte peaks olema nagu katus, mille alla mahub kogu maja.
• Kokkuvõttes ütle lühidalt ära see, millest oli põhjalikumalt juttu teemaarenduses, aga ära ainult korda, vaid järelda, üldista, anna vastus.
• Liigu üksikult üldise (konkreetselt abstraktse) suunas.
• Kirjandi viimane lause vôib sisaldada analüüsitud probleemi kokkusurutud lahenduse (kirjandi põhiidee), mis on väljendatud minimaalse arvu sõnadega.
Kirjandi lõpetuse 4 pisikest nõuannet:
1. Kui oled alustanud kirjandit huvilooga, võid lõppsõnas selle lõpule viia või korrata  teisest vaatepunktist. Kirjandile tekib raam.
2. Lõpetuses võid olulise lühidalt välja tuua või esitada konkreetselt ja lühidalt mõttearenduse olulised seisukohad. 
NB! Sama siin – mitte korrata kirjandi sõnastust!
3. Võid lõpetada üleskutsega, kuid mitte lihtsalt laadis “Armastagem loodust!”, vaid antud juhul näitad, et käsitletud probleemid on igikestvad ning kutsud lugejat üles kaasa mõtlema, kuidas neid lahendada saaks. Ürita vältida liigset tundelisust ning ülearust paatost (vaata ÕS), sest need võivad mõjuda (ja mõjuvadki) piinlikkust tekitavalt.
4. Loogiline lõpp tähendab, et lõpetad oma arutluse kirjandi sisust tulenevalt loogilise järeldusega või üldistusega.  Iga lõpetus peab  tulenema loogiliselt kirjandi sisust.
Töö mustandiga

Eeltööna kogutud kirjandi ainestik jagatakse pea- ja alateemadeks või pea- ja alaprobleemideks ning järjestatakse loogiliselt. Tekst koostatakse probleemide kaupa. Probleemi analüüs sisaldab teatud nähtuste olemuse selgitamist, väiteid, nende tõestust, üldistust ja järeldusi. Arutlus ei saa toetuda ainult analüüsile, olulised on näited, definitsioonid, kirjutaja oskus nähtusi rühmitada ja neid millegagi võrrelda. Selline kirjutamine eeldab põhjalikku eeltööd, ratsionaalset mõtlemist ja vajalike reeglite ning mallide järgimist ega sobi n-ö omapead kõndijatele.

Luuakse oma süsteem, milles kajastuvad pääseteed juhuks, kui teema ei sobi ja mõte ei liigu. Tark on lähtuda kordaminekutest, küsimustest Mis mul on õnnestunud? Kas õnnestumised on seotud mingi konkreetse tarkusega tekstiõpetusest? Oma tööde ja kirjutamisstiili analüüs peaks andma vastu küsimusele, kuidas jõuda kõige parema tulemuseni.

Koostatakse kirjandi kava. Kava aitab teema juures püsida, loob üldpildi kirjandi ulatusest, selle osadest ja teema lahtimõtestamisest. Kava võib täiendada näidetega, mida kirjutades on hea kasutada.

Alustatakse sissejuhatuse esimesest lausest. Nii julge pealehakkamine sobib küll vähestele, aga seda kasutavad paljud. Vaba mõttelend on pigem kaasasündinud anne kui omandatav oskus ja seega peaks kirjutaja enese vastu kriitiline olema. Midagi ei sünni iseenesest, n-ö vaimu pealetulemisele ei või lootma jääda ning tarbetut ekslemist ja ajakulu ei korva teadmine, et nii on enamasti tehtud.
Kasutatud kirjandus
https://kirjandiabi.wordpress.co m
http://helja.pbworks.co m
http://abimaterjalid.blogspot.com.ee
Maaja Hage „Teksti-ja kõneõpetus“