Kirjandi kirjutamise juhend (0)

Kirjandi kirjutamisel pean meeles järgmist:
1. Pealkirjas ei tohi teha omavolilisi muudatusi.
2. See, mida kirjutan , peab olema ka lugemisväärne. Tühised mõtted, mis on igavalt ja halvasti sõnastatud, ei huvita kedagi.
3. Kirjand peab olema veenev , lugeja veenmine on kirjandikirjutaja üks peamisi eesmärke.
4. Kõike, mida väidan, pan ka põhjendama. Tähtis on otsida vastust küsimusele 'miks?'
5. Sõnastusega tuleb õppida töötama eeltöö ehk mustandi käigus. Eesmärgiks peab olema võimalikult täpne, selge ja lakooniline (napisõnaline) väljendusviis. Mis vähegi võimalik, tuleb lausest välja jätta. Igal sõnal lauses on oma koht ja funktsioon, midagi ülearust ei tohi olla.
6. Kirjand koosneb lõikudest ja lõik koosneb lausetest. Taandridadega liialdamine ja taandrea mittekasutamine on mõlemad vead (ülesehitusvead). Ei tohi harjuda kasutama ühe- ja kahelauselisi lõike, sest reeglina need ei õigusta ennast. Lõik on siiski ühe tervikliku mõtte arendus, mis koosneb rohkemast kui ühest või kahest lausest.
Nii nagu kirjand peab olema tervik, peab ka lõik, kui kirjandi põhiühik, olema väike omaette tervik. Ühe-kahelauselise lõigu saab sageli liita kas eelmise või järgmise lõiguga, või siis tuleb mõtet hajutada.
7. Kirjandis ei tohi esineda sisulisi vastuolusid.
8. Sissejuhatus ja lõppsõna ei tohi kattuda sisuliselt, sest neil on erinevad funktsioonid. Sissejuhatuse ülesanne on viia mõtted teema juurde ja lõppsõna ülesanne on sisaldada mingit kirjandist, tema arengust tulenevat järeldust. Samuti ei tohi lõpetus korrata kirjandi põhiosas juba öeldud mõtteid. Samuti ei piisa keskkoolis sissejuhatuseks või lõppsõnaks ühest või kahest väheütlevast lausest.
9. Read tuleb korralikult täis kirjutada, vajadusel poolitada sõna, rida ei tohi jätta poolikuks või lõpetamata.
10. Vanasõnu ei ole vaja panna jutumärkidesse nagu otsekõnet. Jutumärke kasutatakse selliste sõnade või väljendite ümber, mille tähendus pole tavapärane. Jutumärgid annavad sõnale tavaliselt vastupidise tähenduse. Jutumärkide abil on võimalik mõnda sõna lauses esile tõsta (tema esimene sõna oli "ema", sõnas "artiklid" tehti sageli viga).
11. Puhtandit sodida ei tohi kui on tegemist kodukirjandiga. Tähti-sõnu ülekirjutada ei tohi. Korrektorit ei tohi puhtandis kasutada. Käekiri peab olema loetav ja tähekujud standartsed.
12. Tuleb harjuda oma töid kuupäevastama.
 
Kirjutamine kui protsess
1. Millest lähtuda teema valikul ?
Absoluutselt iga kirjand kannab endas sundluse või kohustuse pitserit, kuna teemad on ette antud. On oluline, et teemat valides ei eksitaks, sest kirjandi õnnestumise vaieldamatu eeltingimus on sobiv teema ja oskus teemat mõista.
Tuleb lähtuda:
-südameläheduse printsiip
-teadmised
Teemat ei tohi valida kiirustades. Teemat vahetada ei soovitata .
Kirjutamine ei tohi kunagi toimuda nii, et enne ei ole kasvõi üldjoontes läbi mõeldud, mida tahan öelda. Kirjutamine kui protsess koosneb järgmistest etappidest.
1) teema valimine, enese häälestamine
2) teema lahtimõtestamine
3) teksti kavandamine, teemakohaste mõtete kogumine
4) soovi korral kava koostamine
5) teemakohaste mõtete ülesmärkimine
6) kirjandi ülesehitamine, mustandi koostamine
7) puhtandi kirjutamine
2. Milline on teema ja pealkirja vaheline seos?
Teema on sõnastatud pealkirjas (enamasti).
3. Mis on teema?
Teema on see ainevaldkond, millest kirjutamisel lähtutakse; see on elunähtuste ring, mis kirjandis käsitlemist leiab. Ette antud ja valitud teemale tuleb rajada kogu oma mõttearendus. Teemat tuleb osata lugeda ja mõista. 1. ülesanne, mis seaoses tulevase kirjandi kirjutajal lahendada tuleb, on teema mahu kindlaksmääramine. Kirjanditeemad võivad olla mahult väga erinevad, aga üldiselt jagunevad kõik teemad kaheks - laiadeks ja kitsasteks teemadeks.
Erinevus ei väljendu mitte töö pikkuses , vaid käsitluslaadis. Lai teema eeldab üldisemat käsitlust, kitsas teema aga detailsemat kästitlust. Kergem on kirjutada kitsamal teemal juba sellepärast, et see eeldab vähem teadmisi. Laiemad teemad on raskemad ka sellepärast, et nad on abstraktsemad. Kitsad teemad on konkreetsemad.
Teemad võivad olla ka kas avatud või suletud. Avatud teema on teema, mis annab kirjutajale vabad käed. Kirjutaja ise peab määrama lähtekoha, leidma probleemi ja idee.
Suletud teemade puhul seda võimalust ei ole. Probleem on esitatud ühemõttelise väitena. Autoril jääb üle selle väitega nõustuda, mõnikord on võimalik sellele näitele vastu vaielda.
Vahel on teema niivõrd lai, et seda tuleb kirjutajal endal piiritleda, kirjutajal endal valik teha, millest ta kirjutab.
Tähelepanelik tuleb olla ka nende teemade suhtes, mis nõuavad võrdlemist, kõrvutamist või vastandamist e on mitme poolega teemad. N: Isamaa ja armastus; Headus ja kurjus minus ja minu ümber; Eesti keel ja eesti meel;...
Selliste teemade puhul tuleb enam-vähem võrdselt käsitleda kõiki tahke.
Kirjandi õnnestumise vaieldamatu eeltingimus on oskus teemat mõista, seda lahti mõtestada. See on lihtsam, kui lähtuda pealkirjas leiduvatest tuumsõnadest. Tuumõsnu võib pealkirjas olla üks või rohkem, nad annavad mõttearendusele suuna. Kirjutaja peab suutma tuumsõnu jälgida, ega tohi peamisest mõtteteljest kõrvale kalduda.
Tuumsõna või sõnade ülesleidmine kergendab teema mõistmist. On selliseid valdkondi, millest kirjutamisel ei tule toime käibetõdedega ja pealiskaudsete järeldustega. Niisugusel teemal kirjutamine eeldab materjali eelnevat kogumist ja konkreetseid teadmisi. Tavaliselt sellised teemad on laiad teemad.
Ainestiku allikad
1) Kirjutaja enda teadmised, tunded, kogemused ja ka fantaasia .
2) Kirjalikud allikad (ntx ilukirjandus, teatmekirjandus, ajakirjandus ).
3) Massimeedia (TV, teater, kino)
4) Teiste inimeste mõtted, arvamused, tähelepanekud
See, millist allikat kasutada, jääb kirjutaja otsustada. See otsus tuleb langetada iseenda teadmiste, tunnetuse e intuitsiooni ja kogemuste abil.
Ainestikku kogutakse pidevalt lahtiste silmadega elus ringi liikudes, vesteldes, arutludes, loetu üle mõeldes.
Napi vaimse pagasiga inimene ei saa kirjutada head esseed ja kirjandit (!).
Pealkiri määratleb:
1. Kirjandi teema
2. Kirjandi liigi ja esituslaadi, peegeldab sisulisi rõhuasetusi.
Teemast mööda kirjutamine on kõige suurem viga. Teemat lahti mõtestades tuleb endale esitada küsimused:
- Kui lai või kui kitsas on teema
- kas teema on avatud või suletud e kui vabad käed mul kirjutades on
- millised sõnad pealkirjas on tuumsõnad
- kas teema no nö ühe või mitme poolega
Mõnikord võib kasutada ka vahepealkirju või võib panna etteantud pealkirjale ka alapealkirja.
Kirjandiliigid
Kirjandi kirjutamisel kasutatakse põhiliselt kolme võtet:
1) jutustamine
2) kirjeldamine
3) arutlemine
(esinevad kirjandis koos, üks tavaliselt domineerib)
Keskkooli kirjand peab olema suuremalt osalt arutlev. Kirjand on õpilase looming. See peab olema kirjutatud kirjakeeles. Kirjand võib olla kirjutatud kas teaduslikul teemal või üldteemal.
Arutlev kirjand -> probleemkirjand e publitsistlik kirjand publitsistika - ühiskondlik-poliitilised kirjutused
Saab rääkida veel ilukirjanduslikust ja teaduslikust kirjandist.
Ilukirjand - pearõhk on kirjutaja mõtetel ja tundmustel. Autor toetub kirjutades kas kogetule või oma fantaasiale.
Publitsistlik kirjand - esitab autori seisukohti ja arutleb mingi(te) probleemi(de) üle. Eesmärgiks on lugeja suunamine ja veenmine. Stiil peab olema asjalik e publitsistlik, ei tohi olla ülearu emotsionaalne, tundev.
Ei maksa kujunditega liialdada.
Teaduslik kirjand - sarnaneb referaadiga , esitab mingi teadusala andmeid, mis on leitud kas õpikutest, erialalisest kirjandusest või teatmeteostest.
Teaduskirjandi ainestik peab olema objektiivne, stiil teaduslik.
Tavaliselt on kirjand esitatud kirjutaja vaatepunktist. Vahelduseks võiks vaatepunkti muuta. Vaatepunkti valik oleneb kirjutajast.
Kirjeldamine
Kirjeldamise abil tuuakse oluliste või iseloomulike tunnuste vahendusel esile esemete, olendite, tegevuste ja mitmesuguste muude nähtuste olemus.
Kirjeldus sisaldab:
Osa, mis annab edasi üldmulje.
Osasid, kus esitatakse detaile e üksikasju, mis üldmuljet täpsustavad kas seda kinnitades või ümber lükates. Enamasti kujuneb kirjeldatava nähtuse suhtes ka mingi hinnang. See võib olla kas eitav , jaatav või muud laadi .
Üldmulje -> detailid -> hinnang
Tegemist on põhimõttelise skeemiga, mida võib varieerida. Näiteks võib alustada detailidega, esitada üldmulje ja siis hinnang.
Kirjeldamine põhineb nähtuse tundmaõppimisel, seega vaatlemisel.