arutlev kirjand (0)

Mis on arutlev kirjand



Mis on arutlev kirjand? 
 
Gümnaasiumi ja põhikooli vanema astme õpilased kirjutavad arutlevat kirjandit. Arutleva 
kirjandi  eesmärk  on  arutleda  püstitatud  probleemi  üle  (nt  Miks  Andres  ja  Pearu 
tülitsesid?),  anda  oma  kategooriline  seisukoht  ning  seda  tõestada.  Et  kirjand  hästi 
õnnestuks, peab teadma põhilisi struktuurielemente ning kirjutamisega seotud töövõtteid. 
 
 
Pealkiri 
 
Kirjandi  kirjutamisel  tuleb  lähtuda  etteantud  teemast.  Teemat  võib  määratleda  kui 
elunähtuste ringi, mis kirjandis käsitlemist leiab. 
 
Kirjandi  teemad  võivad  olla  avatud  või  suletud.  Avatud  teemades  saab  kirjutaja 
ainestiku  käsitlemiseks  vabad  käed,  autor  peab  ise  määrama  lähtekoha,  leidma  kirjandi 
probleemi ja peamõtte (“Aeg ja inimene”). Suletud teemade puhul on probleem esitatud 
ühemõttelise väitena (“Kergem on lammutada kui luua”). 
 
Ülesehituselt võib pealkirjad jagada kolme rühma:  1.  Pealkirjad,  milles  on  esitatud  teksti  idee  ehk  peamõte  (“Ilus  ja  hirmus  on  inime”). Autori ülesanne on esitatud väidet põhjendada ja leida näiteid.  2.  Pealkirjad,  milles  on  kesksel  kohal  mõni  motiiv  või  detail  (“Ilus  õun,  uss  sees”). Viimase lahtimõtestamine avab teksti peamõtte.  3.  Pealkirjad,  milles  on  teema  või  probleem  esitatud  üldsõnaliselt  (“Armastus  ja  surm E.M.Remarque`i loomingus”). Autor peab leidma probleemi ja selle lahenduse. 
 
Et kirjand õnnestuks, peab autor teemat mõistma, oskama seda lahti mõtestada. See on 
hõlpsam,  kui  lähtuda  nn  tuumsõnadest.  Tuumsõnu  võib  olla  rohkem  kui  üks.  Nende 
kaudu  ongi  hea  pealkirja  enda  jaoks  selgeks  mõelda,  ainestiku  ja  probleemini  jõuda 
(“Ajakirjaniku roll ja vastutus ühiskonnas”, “Kunsti kestvuse saladus”).  
 
 
Teema valik 
 
Anna endale aru, kas oled võimekas või keskpärane kirjutaja, vastavalt sellele vali endale 
jõukohane  teema.  Kui  oled  tugev  analüütik,  vali  endale  kitsas  teema  ja  mine  selle 
käsitlemisel  sügavuti.  Kui  oled  tagasihoidlik  kirjutaja,  vali  lai  teema,  kuid  selle 
käsitlemisel on oht laiali valguda. 
 
Ära vali teemat 
* milles on mõni sõna tundmatu (“Jaani allakäigu sotsiaalsed ja psüühilised põhjused”), 
nii võid kergesti teemast mööda kirjutada; 
*  mis  ahvatleb  kirjandusteose  sisu  ümberjutustamisele  (“Raskolnikovi  eneseleidmise 
tee”); 
* mille kohta pole midagi uut ja isikupärast öelda (“Euroopa Liit – poolt ja vastu”). 


 Vali teema 
* mille ainesse on sul isiklik suhe – varasemad elukogemused ja kokkupuuted vastavate 
probleemidega; 
*  mis  on  sulle  südamelähedane  ja  mille  arendamisel  suudad  jääda  iseendaks  ja  vältida 
üldtuntud fraase ja mõttekäike; 
*  mille  juures  on  täpselt  teada,  mida  tahad  lugejale  sisendada  ja  kuhu  kavatsed  välja 
jõuda. 
 
 
Kirjutamine kui protsess 
 
Kirjutamisprotsess koosneb järgmistest osadest: 
1. ainestiku kogumine; 
2. ainestiku piiritlemine; 
3. mustandi kirjutamine; 
4. teksti viimistlemine; 
5. puhtandi kirjutamine. 
 
 
Ainestiku kogumine. Tsiteerimine ja refereerimine 
 
Kolm peamist ainestiku allikat on: 
1. kirjutaja teadmised, tundmused, kogemused ja fantaasia; 
2. kirjalikud allikad (ilukirjandus, teaduskirjandus, teatmeteosed, ajakirjandus); 
3. teiste inimeste mõtted, arvamused ja tähelepanekud. 
 
Iga  kirjandi  kirjutaja  on  alustades  kogenud,  et  pea  on  tühi.  Sellist  seisundit  kutsutakse 
kirjutamiskrambiks. Mõtete püüdmine ja paberile kirjutamine on kirjutamise algus. Kes 
ei viitsi mõelda, neil jõuavad paberile ainult kulunud käibetõed. Kirjutamise eesmärk on 
pakkuda lugejale midagi uut ja kui seda ei ole, pole mõtet kirjutama hakatagi. 
 
Vajaliku ainestiku leidmiseks ja kirjapanemiseks on mitmesuguseid võtteid. 
* Loetelud – 3-5 minuti jooksul kirjutatakse mõttevooluna paberile kõik, mis teema või 
probleemi  kohta  meenub,  kasutades  märksõnu.  Mustandi  kirjutamisel  tuginetakse 
huvitavamatele märksõnadele. 
* Heuristilised küsimused – kes?, mida?, kus?, millal?, kuidas?, miks? See meetod aitab 
jõuda uute mõtete ja ideedeni. Küsimuste vastustest nähtub, kas saadud ainestik on liiga 
ühekülgne  ja  vajaks  uute  küsimustega  täiendamist  või  piisab  sellest  teema 
lahtikirjutamiseks. Ühe küsimuse vastus võib olla kogu lõigu peamõtteks. Küsimused ja 
vastused  peavad  olema  korraga  vaadeldavad.  Jaga  paberileht  kuueks  osaks  ja  kirjuta 
küsimus lahtri ülaserva, vastus selle alla. 
*  Mandala  –  keskse  mõtte  või  idee  ümber  kogutakse  autori  vahetute  tunnete  ja  mõtete 
ajel märksõnadena teemaga seonduvaid nähtusi, probleeme, mõisteid, nimesid jm. Hiljem 
saadud  märksõnad  rühmitatakse.  Mandala  keskse  idee  või  mõtte  võib  leida  valmis 
märksõnana kirjandi pealkirjast või tuletada ise teemast lähtuvalt, neid võib olla kaks või 
enam. 


*  Mõistekaart  –  see  on  edasiarendatud  mandala,  kus  tekivad  märksõnade  ahelad, 
moodustuvad rühmad kindlate tunnuste alusel. Arutluse aluseks võib olla järgmine ahel: 
teema – alateema – probleem – probleemi sisu – näited – lahendused. 
* Kuubi-meetod – viis, mis võimaldab analüüsida nähtusi ja neis sisalduvaid probleeme 
kuuest lähtepunktist: 
1.  kirjeldamine; 
2. võrdlemine; 
3. analüüsimine; 
4. üldistamine; 
5. rakendamine; 
6. argumenteerimine. 
Seda on lihtne teha kuue märkmepaberi abil. Oluline on, et kogutud mõtted oleks korraga 
vaadeldavad. 
 
Kirjandite ettevalmistamisel kasuta teadlikult erinevaid võtteid. Lõpuks leiadki selle, mis 
sinu puhul kõige paremini töötab. 
 
Kui kirjandis tsiteeritakse, refereeritakse teoseid või kellegi poolt öeldut, siis tuleb sellele 
viidata. Autor peab oma mõtted võõrastest lahus hoidma. 
 
Tsitaat  on  sõnasõnaline  väljavõte  mingist  tekstist,  selle  algust  ja  lõppu  tähistatakse 
jutumärkidega.  Tsitaadist  väljajäetud  sõnu  tähistatakse  mõttepunktidega  ja  lauseid 
mõttekriipsudega,  mis  paigutatakse  nurksulgudesse.  Tsitaatidega  ei  tohi  liialdada,  neid 
tuleks kasutada siis, kui tahetakse mõnd olulist mõtet esile tõsta või illustreerida. Tsitaat 
olgu lühike ja täpne. 
 
Refereerimisel  tuleb  mõtted  edasi  anda  moonutamata  ja  võimalikult  autoripäraselt. 
Veaks loetakse seda, kui tsitaadid ja refereeringud ületavad mahult kirjandi autori teksti. 
 
Viitamine  on  kohustuslik  nii  tsiteerimisel  kui  refereerimisel.  Kirjandis  esitatakse  viited 
tavaliselt  tsitaadi  või  refereeringu  järel  sulgudes.  Viites  märgitakse  bibliograafilised 
andmed järgmiselt: Autor, Pealkiri. Ilmumiskoht, ilmumisaasta, viidatav lehekülg. Nt 
“Sa oled maailmas, mis mulle ja ka nähtavasti teistele suletud on. Sest me pole piisavalt 
kompetentsed!” (A.Särg, Sametingel. Lambri Raamat, 2002, lk 84). 
 
 
Kirjandi ülesehitus 
 
1. Sissejuhatus (umbes 1/6 kirjandi mahust) 
2. Teema arendus (umbes 2/3) 
3. Lõpetus (umbes 1/6) 
 
 
 
 
 


Sissejuhatus 
 
Esimene  lause  on  kirjandi  kõige  üldisema  sisuga  lause.  Sissejuhatus  lõpeb  probleemi 
püstitamisega (küsilausega või ideelausega). 
 
Ülesehituselt jagunevad sissejuhatused järgmisteks põhitüüpideks: 
1. huvilugu – esitatakse teemaga, probleemiga seonduv juhtum, milles autor võib olla ise 
osaline; 
2. probleemi püstitamine – esitatakse probleemküsimus, paradoks; 
3.  mõiste  seletamine  –  seletatakse  pealkirjas  kasutatavaid  mõisteid,  eriti  sel  juhul,  kui 
need on mitmeti tõlgendatavad; 
4. tsitaat – tsiteeritakse mõnd suurmeest; 
5.  päevateemaline  põige  –  tuuakse  teemaga  või  probleemiga  seostuv  päevakajaline 
näide. 
 
Sissejuhatus  peab  olema  keelelt  ja  ülesehituselt  selge  ja  lihtne.  Tuleb  vältida  liigseid 
emotsioone,  kujundlikkust,  raskepärasust.  Soovitav  on  sissejuhatus  kirjutada  kõige 
viimasena. 
 
 
Teksti arendus: lõik 
 
Tavaliselt  on  sisu-  ja  vormilõik  kattuvad  mõisted  –  väite  terviklik  käsitlus  taandreast 
taandreani. 
 
Sisulõigul on kaks osa: tuumlause ja seda arendavad tugilaused. Tuumlause annab edasi 
lõigu  idee  ja  teema  (väide,  lähteolukord).  Tugimõtted  avavad,  arendavad  ja 
konkretiseerivad seda (arutlused, põhjendused, näited, tsitaadid).  Lõik  lõpetatakse lõigu 
kokkuvõtva tuummõttega (üldistus, süvendav mõte, hinnang). Teksti lõikude tuummõtted 
moodustavad kirjandi selgroo. 
 
Tuntumad lõigu arendustüübid on: 
*  tervik,  selle  osad  ja  detailid:  enne  kirjeldatakse  tervikut  ning  seejärel  selle  osi  ja 
detaile või vastupidi; 
* väide ja selle analüüs: väidet analüüsitakse, arutletakse selle olemuse üle; 
*  analoogia:  vaadeldakse  sarnast  nähtust  või  probleemi,  mille  lahendus  võimaldab  teha 
üldistusi ka uuritava probleemi, nähtuse kohta; 
*  võrdlus  ja  vastandus:  nähtusi,  probleeme  võrreldakse  või  vastandatakse,  et  leida 
nende sarnased või erinevad jooned; 
* definitsioon: mõistet või nähtust defineeritakse, et avada võimalikult täpselt selle sisu; 
*  põhjus  ja  tagajärg:  arutletakse  mingi  probleemi  olemuse  üle,  püütakse  jõuda  selle 
põhjuste ja tagajärgedeni; 
*  probleem  ja  lahendus:  esitatakse  probleem  ning  otsitakse  või  näidatakse  selle 
lahendust. 
 
 


Lõigu  keskmine  pikkus  on  5-9  lauset.  Lühemad  lõigud  ei  pruugi  olla  arutlevad  lõigud, 
pikemad näitavad mõtete üksteisesse sulamist. 
 
 
Lõpetus 
 
Lõppsõna eesmärgid on: 
1. tuua esile teksti tuum, põhiidee; 
2. esitada hinnang; 
3. teravdada tähelepanu millegi või kellegi suhtes; 
4. võtta kirjutatu kokku. 
 
Ülesehituselt jagunevad lõpetused järgmisteks põhitüüpideks:  1.  huvilugu  –  arendatakse  sissejuhatuses  alustatud  lugu  lõpuni  ja  korratakse  seda  teisest vaatepunktist;  2.  kokkuvõte – tuuakse oluline lühidalt esile; 
3.  hinnang – esitatakse autori põhjendatud arvamus; 
4.  üleskutse  –  osutatakse  probleemide  kestvusele,  vajadusele  need  tulevikus  lahendada;  5.  puänt – esitatakse ootamatu, vaimukas lõpp või fraas.   
Hea lõpetus on selge ja täpne. Väldi järgmisi vigu:  -  ära jäta lõppu ära, ära lõpeta mitu korda; 
-  väldi liigtundelisust ja paatost; 
-  ära venita lõpetust pikaks; 
-  ära kasuta teksti lõpus uusi argumente; 
-  ära korda lõpetuses seda, mida oled juba teemaarenduses kirjutanud.   
 
Arutlus 
 
Arutlemine  on  üks  teksti  arendustüüpe.  Arutlust  toetavad  kirjeldamine,  jutustamine, 
argumenteerimine, veenmine. 
 
Arutlemine 
 
Arutlemisel kasutatakse viit põhilist võtet. 
1.  Analüüsimine  –  analüüs  põhineb  nähtuste  (ideede,  probleemide,  sündmuste, 
protsesside)  liigendamisel  osadeks.  Tuuakse  välja  tervik,  selle  osad  ja  nendevahelised 
suhted. Analüüsiga esitatakse mingi nähtuse või protsessi sisemine ehitus, olemus, mitte 
selle muljepilt. 
2.  Illustreerimine  –  näiteid  on  vaja  arutlemisel  selleks,  et  iseloomustada  üldist  läbi 
üksiku. Näide peab konkretiseerima väidet või nähtust, mille juurde ta kuulub. Arutluses 
ei  tohi  näidetega  liialdada,  neid  peab  olema  just  nii  palju,  kui  läheb  vaja  probleemi 
mõistmiseks. 


3.  Defineerimine  –  definitsiooniga  saab  avada  loogiliselt  ja  täpselt  mõiste  sisu. 
Definitsioon  peab  alati  sisaldama  määratlemiseks  vajaliku  tunnuste  hulga  ja 
defineeritavast  mõistest  laiemat  mõistet,  mille  alla  esimene  mahuks.  Defineerida  tuleks 
mõisteid, mille puhul ollakse kindlad, et lugeja neid ei tunne. 
4.  Klassifitseerimine  –  põhineb  nähtuste  jagamisel  rühmadesse.  Tavaliselt  saab  nähtusi 
liigitada  mitmelt  aluselt:  see  sõltub  kirjutaja  eesmärkidest.  Lugeja  peab  alati  teadma, 
millest kirjutaja lähtub. 
5.  Võrdlemine  –  võrdlus  on  kõige  tavalisem  nähtuste  avamise  võte.  See  põhineb 
tundmatu nähtuse avamisel tuntu abil. Võrdlusel on kolm koostisosa:  -  võrreldav nähtus, mida tahetakse selgitada; 
-  tuntud nähtus, mille abil tundmatut nähtust selgitatakse; 
-  võrdlusalus ehk need omadused, mille alusel võrdlemine toimub.  Võrdlus  peab  esinema  mõlemas  võrdluse  osapooles,  vaid  siis  on  nähtused  võrreldavad. 
Võrdlus  võib  olla  mõne  lause  või  lõigu  pikkune  või  tervet  tekst  organiseeriv  printsiip. 
Võrdlust saab hõlpsasti ette valmistada Venni diagrammi abil. 
 
Kirjeldamine 
 
Kirjelduse  aineks  on  esemed,  olukorrad,  nähtused.  Kirjelduse  osad  on  dominant  ja 
detailid, järjestus ning vaatepunkt. 
 
Kirjeldustel on arutluses illustreeriv ülesanne ning seetõttu ei tohi nendega liialdada. 
 
Jutustamine 
 
Jutustamise  aluseks  on  konkreetsed  sündmused,  mis  järgnevad  üksteisele  ajaliselt  ja 
põhjuslikult. 
 
Jutustamise  kasutamine  arutluses  on  piiratud  –  lõigu  mahust  1-2  lauset.  Sellega  saab 
teksti  illustreerida  ja  elavdada,  tuua  esile  karaktereid,  probleeme  ja  situatsioone.  Ei  tohi 
unustada,  et  lõigus  ei  tohi  domineerida  jutustamine,  vaid  arutlemine  (põhjus-tagajärg, 
võrdlus-vastandus, analüüs jm). 
 
Argumenteerimine 
 
Argumentatsiooni  ehk  põhjendamise    eesmärk  on  tõestada  väite  õigsust. 
Argumentatsioon on suunatud järeldustele. 
 
Argumentatsiooni ülesehituses on kolm osa. 
1.  Tees  ehk  järeldus  on  väide,  mille  autor  ütleb  olevat  tõese,  tees  sõnastatakse  alati 
täpselt, vajadusel defineeritakse mõisteid. Tees ei tohi käsitluses muutuda. 
2.  Argumendid  on  andmed  või  autoriteetide  seisukohad,  kindlasti  tuleb  kontrollida 
andmete  usaldusväärsust  ja  osutada  allikale.  Autoriteet  on  oma  alal  üldsusele  tuntud 
inimene või ka teos, nt kirjandusklassika, entsüklopeedia. 
3.  Järeldamine  ehk  tõestusviis  on  väidete  ja  argumentide  loogiline  seostamine  – 
üldistamine, deduktsioon (algul esitatakse tõene väide, siis sellega seotud tõene üksikjuht, 


järeldus tehakse nende kokkulangevuse põhjal), analoogia (näidatakse, et kaks nähtust on 
sarnased  reas  punktides,  mida  rohkem  on  kirjutaja  leidnud  sarnasusi,  seda  tõesem  on 
järeldus). 
 
Argumenteeriv-arutleva teksti loomine eeldab kirjutajalt järgmisi tegevusi:  -  püstita tees; 
-  defineeri põhimõisteid; 
-  esita argument ja seo see teesiga; 
-  esita ja kummuta vastuargumendid; 
-  tee järeldused; 
-  korda veenvamaid argumente.   
Probleemi arutluses on argumenteerimisel keskne koht. 
 
Veenmine 
 
Veenmisel  püüab  kirjutaja  mõjutada  lugejate  hoiakut,  kasutades  selleks  teadmisi, 
põhjendamist ja lugejapsühholoogiat. Kirjutaja peamine eesmärk on saada lugeja endaga 
nõusse, kasutamata selleks ebaausaid võtteid (manipuleerimist). 
 
Veenmisel on kolm põhiviisi: 
1. tsiteeritava autori tuntus; 
2. lugeja emotsioonide ärakasutamine  –  tavaliselt rõhutatakse lugeja üldinimlikke soove 
ja vajadusi näiteks heaolu, armastuse, tõe jne järele; 
3.  loogiline  argumentatsioon  –  see  on  veenmise  tuum.  Veenmisel  kehtivad 
argumenteerimise  põhinõuded.  Veenmisel  on  mõjusad  uudsed  andmed  ja  isiklike 
kogemuste rõhutamine. 
 
Veenmisel põhineva arutluse loogika on järgmine:  -  loo lugejaga kontakt; 
-  tõesta,  et  olukord  mingis  valdkonnas  on  halb  ning  probleemid  vajavad  lahendusi;  -  veena lugejat muutuse vajalikkuses; 
-  too esile oma ettepanekud; 
-  näita, et need on elluviidavad; 
-  esita põhilised väited kokkuvõtvalt. 
  Veenvus on arutluse hindamise üks põhikriteeriume. 
 
 
Keelenõuanne 
 
Arutlevas  kirjandis  kasutatakse  publitsistlikku  stiili,  st  kirjandi  väljendusvahendid 
jäävad  kirjakeele  raamidesse.  Heaks  peetakse  stiili,  mis  on  lihtne,  täpne,  tihe,  elav  ja 
ühtne.  Lihtsus  siinkohal  tähendab  üldmõistetavust.  Sõnavalik  ja  lausestus  on  läbi 
mõeldud.  Kirjutaja  ei  sega  põhjendamatult  erinevaid  sõnakihte  (nt  kirjakeelt  ja  slängi 


vm),  ei  kasuta  kordusi  ega  abstraktset  sina-isikut,  pateetilisi  hüüdeid  ega  retoorilisi 
küsimusi,  teksti  ilustamiseks  metafoore.  Lause-  ja  mõttepiir  on  kohakuti  –  üht  mõtet 
väljendab üks lause, üht mõttearendust lõik. 
 
On  äärmiselt  oluline  järgida  õigekeelenorme.  Tähtis  õppematerjal  on  seni  kirjutatud 
kirjandid, mida analüüsides selguvadki enda tehtavad tüüpilised vead. Mõnes valdkonnas 
(kokku – lahkukirjutamine, muutelõpud, tähendus jm) aitab õigekeelsussõnaraamat.  
 
Sõnakasutus 
  -  sõnade  järele,  järel  ja  järgi;  peale  ja  pärast;  õigesti  ja  õieti;  vahel  ja  vahest  tähendused vaata õigekeelsussõnaraamatust, sealt leiad ka lausenäited;  -  ole  tähelepanelik  sõnade  osa,  enamik  ja  enamus  kasutamisega.  Õige:  Osa  inimesi  mõtlebki  nii.  Vale:  Osad  inimesed  mõtlevadki  nii.  Õige:  Enamik 
inimesi otsib sõprust ja armastust. Vale: Enamikud inimesed otsivad sõprust ja 
armastust.  Nendegi  sõnade  kasutamise  kohta  leiad  näitelauseid 
õigekeelsussõnaraamatust.  Õigekirjutus  -  pööra  tähelepanu  maastik-,  hammas-ja  tütar-tüüpi  sõnade  tugeva  ja  nõrga  astme õigekirjale. Õige: Sõbralikke inimesi leidub kõikjal. Vale: Sõbralikuid 
inimesi  leidub  kõikjal.  Õige:  Imetleme  kauneid  maastikke.  Vale:  Imetleme 
kauneid maastikuid.  -  Jälgi  sõnade  kontsert  ja  teemant  käänamist.  Õige:  Saime  kokku  kontsertidel.  Vale: Saime kokku kontserditel.  -  Veaohtlikud on sõnad töötama ja taotlema. Õige: Ta on töötanud sel alal pikki  aastaid.  Vale:  Ta  on  töödanud  sel  alal  pikki  aastaid.  Õige:  Abi  taotletakse 
viimases hädas. Vale: Abi taodeldakse viimases hädas.  -  Jälgi ülivõrde moodustamise reegleid: kunagi ei ole koos kõige- ja i-ülivõrre.  Õige: Ta on oma ala parim/ Ta on oma ala kõige parem. Vale: Ta on oma ala 
kõige parim.  Kokku- ja lahkukirjutamine  -  ühend  –  ja  väljendverbide  vormid  kirjutatakse  lahku,  välja  arvatud  teo-  ja  tegijanimed:  väljaütlemine,  peamurdmine.  V-,  tav-  ja  nud-,  tud-  kesksõnad 
täiendina  (missugune?)  võib  kirjutada  kokku  või  lahku.  Ühend-  ja 
väljendverbidest  moodustatud  käänd-  ja  määrsõnad  kirjutatakse  harilikult 
kokku: allakirjutus, juuresolek.  -  Võrdle:  teisel  pool  –  tagapool,  igalt  poolt  –  seestpoolt,  osade  kaupa  –  osakaupa,  kaks  tuhat  –  musttuhat,  veel  kord  –  veelkordne,  minu  meelest  – 
minutaoline, tol korral – tolleaegne, Anna Karenina taoline – Anna-taoline.  Suur ja väike algustäht  -  Jälgi suurt ja väikest algustähte: Eesti valitsus – eesti kirjandus, Võidu park –  võidupüha, Teine maailmasõda – maailmasõda, ajaleht Eesti Kirik – romaan 
“Tõde ja õigus”.  Veaohtlikke interpunktsioonijuhtumeid  -  Jälgi  koma  õiget  kasutamist.  Nt  Särab  kui  kuld.  Särab,  kui  oleks  kuld.  Jooksime kuni metsani. Jooksime, kuni jõudsime metsani. Otsustasin, et lähen 


haiget  sõpra  vaatama,  ja  ostsin  talle  lilled.  Otsustasin,  et  lähen  haiget  sõpra 
vaatama  ja  ostan  talle  lilled.  Vaadates  teraselt  ettepoole,  läks  mees  edasi. 
Teraselt ettepoole vaadates läks mees edasi.  -  Ole  tähelepanelik  des-lauselühendi  kasutamisega:  see  väljendab  samaaegset  tegevust.  Enamasti  kasutatakse  kirjandis  nud-  või  tud-lauselühendit.  Õige: 
Tundnud,  et  teda  petetakse,  solvus  Vanapagan  väga.  Vale:  Tundes,  et  teda 
petetakse, solvus Vanapagan väga.   
 
Kirjandikirjutaja meelespea 
  1.  Süvene kirjanditeemadesse, lähtu tuumsõnadest. 
2.  Vali  teema,  mille  probleemistikuga  oled  kokku  puutunud  või  mille  kohta  sul  on  kõige rohkem teadmisi. Riigieksamil ära kuluta teema valimiseks üle 30 minuti.  3.  Mõtle läbi kirjandi idee ja probleemistik. Kogu ainestikku, tee selle põhjal kavand  mandala vm kujul.  4.  Tee teeskava: sõnasta probleem ja väited, mõtle argumentatsioonile. 
5.  Kirjuta  mustandit  süvenenult,  ära  pööra  tähelepanu  õigekeelsusele,  tee  seda  hiljem. Kui väsid, puhka 5-10 minutit.  6.  Kui mustand on valmis, analüüsi seda kriitiliselt järgmistest seisukohtadest:  -  kas kirjand vastab teemale; 
-  kas kirjandis on üleliigset, teemaga nõrgalt haakuvat materjali, tühilauseid  ja –fraase;  -  kas väljendusviis on lühike, selge ja loogiline; 
-  kas sõnavalik ja terminikasutus on õige; 
-  kas kirjand on stiililt ühtne; 
-  kas kirjand on õigekeelsuselt ja vormistuselt (tsitaadid, viited jm) laitmatu.  7.  Kui leiad vigu, tee kõik parandused mustandis. 
8.  Kontrolli,  kas  kirjand  on  tervik,  kas  liigendamine  lõikudeks  ning  algus  ja  lõpp  vastavad sisu- ja vorminõuetele.  9.  Loe kirjand läbi ja jälgi üldmuljet. 
10. Ära  unusta,  et  kirjandi  viimistlemine  ja  puhtandi  kirjutamine  võtavad  vähemalt  ühe kolmandiku tööle kuluvast ajast.   
 
Valik kirjanditeemasid 
  1.  Vigadest ei õpita 
2.  Töö tähendab elu 
3.  Armastus – arm ja vastutus 
4.  Kellele rajaksin ausamba? 
5.  Meestegelane eesti kirjanduses 
6.  Unistused ja tegelikkus eesti kirjanduses 
7.  Minu lemmiktegelane 20. sajandi kirjanduses 
8.  Vargamäe kirjanduses ja elus 
9.  Kuritegu ja karistus 


10. Olla raudnael keisririigi ihus (J. Krossi romaani “Keisri hull” põhjal) 
11. Inimese elu on ta enese nägu 
12. Elu ilu ja valu 
13. Meeleheide on halb teekaaslane elus 
14. Tõeline armastus võidab kurja (vabalt valitud teoste põhjal) 
15. Aja laulud 
16. Ühiskond ei salli teisitimõtlejaid 
17. Raskolnikov – kurjategija või …? 
18. Kuradi mitu nägu (vabalt valitud teoste põhjal) 
19. Suur aeg nõuab suuri inimesi 
20. Väärt maa   
 
Arutlev kirjand kui eesti keele riigieksam 
 
Eesti  keele  kui  riigieksami  kohta  saab  materjali  eksamikeskuse  kodulehelt 
http://www.ekk.edu.ee/valdkonnad/uldharidusvalishindamine/riigieksamite-materjalid-
2010/eesti-keel. 
Õpilane  peab  valima  ühe  teema  kümnest  ning  selle  põhjal  kirjutama  sidusa  arutleva 
teksti,  milles  kasutab  ka  kirjanduslikke  allikaid  (ilukirjandus,  õppekirjandus, 
aimekirjandus,  teaduskirjandus,  ajakirjandus  jm).  Õpilane  peab  suutma  analüüsida: 
esitada väiteid ja vastuväiteid ning neid põhjendada, teha järeldusi. Kirjandi orienteeruv 
pikkus  on  3-4  lehekülge  (formaat  A4).  Kirjandi  kirjutamiseks  on  aega  6  astronoomilist 
tundi. Õpilane võib kirjutamise ajal kasutada õigekeelsussõnaraamatut. Töö peab olema 
vormistatud  nõuetekohaselt.  Õpilane  kirjutab  mustandi  ja  puhtandi.  Töid  hindab  riiklik 
eksamikomisjon. 
 
Teemade rubriigid: 
1. Eesti ja eestlased. 
2. Eetika, moraal, religioon. 
3. Haridus. 
4. Inimene ja inimsuhted. 
5. Inimene ja ühiskond. Sotsiaalpoliitika, majandus, ajalugu jm. 
6. Keskkond ja loodushoid. 
7. Kultuur: keel, kirjandus, kujutav kunst, muusika, arhitektuur, teadus jm. 
8. Meedia. 
9. Rahvusvahelised suhted: ajalugu ja tänapäev. 
10. Sport, harrastused, vaba aeg. 
 
 
Riigieksamikirjandite tüüpilisi õigekirjavigu: 
1. põimlause koma väärkasutus; 
2. lauselühendi koma väärkasutus; 
3. nimisõnade lahkukirjutamine, kui põhisõnaks on nimisõna ning täiendsõna märgib liiki 
või laadi (nt kirjandustund pro kirjandus tund); 


4.  käändsõna  ja  omadussõna  lahkukirjutamine,  kui  põhisõnaks  on  omadussõna  (nt 
inimestevaheline pro inimeste vaheline); 
5.  ühendtegusõnade  kokkukirjutamine  (nt  ta  oli  seda  ette  kujutanud  pro  ta  oli  seda 
ettekujutanud); 
6.  muutumatute  sõnade  lahkukirjutamine,  kui  on  tekkinud  määrsõnaline  mõiste  (nt 
allamäge pro alla mäge); 
7.  kaas-  või  määrsõna  (või  määrsõna  tähenduses  olev  sõna)  kokkukirjutamine  muude 
sõnadega (järele laulda pro järelelaulda); 
8. konsonantühendi puudulik õigekiri (homsest pro hommsest); 
9. p, t, k sõnatüve b, d, g asemel tuletusliite või muutelõpu ees (nüüdse pro nüütse); 
10. võõrsõnade vigane õigekiri (korrumpeerunud pro korrupeerunud). 
 
Sisu- ja stiilivigu:  1. sissejuhatuse liigne venitatus; 
2. arutluse aluseks oleva probleemi või teesi mittepüstitamine; 
3.  mitmekordne  teksti  lõpetamine  (mitu  üksteist  hõlmavat  lõpetust)  või  lõpetamata 
jätmine; 
4. oskamatus teemakohaselt ja järjekindlalt arutleda; 
5. jutustuse domineerimine arutluse või argumentatsiooni asemel; 
6. slängi põhjendamata kasutamine; 
7.  suulist  kõnet  iseloomustav  üldsõnalisus  (nt  asi,  panema,  lööma  jt)  ja  liigne 
asesõnalisus; 
8. rõhusõnadega liialdamine; 
9. lendsõnade ja –väljendite põhjendamata kasutamine; 
10. sarnaste lausekonstruktsioonide kasutamine (nt lihtlauselisus).   
Teemasid harjutamiseks: 
„Ajad on teised, inimesed endised.“ (A.H.Tammsaare) 
Mitte jõus pole tõde, vaid tões on jõud 
Unustatud väärtused 
Kunst ühendab inimesi 
Noored mitmekultuurilises maailmas 
Ajakirjandus – nüüdisaegse elu peegel 
Spordis ei ole lihtsaid võite 
„Teadmised on vahend, aga mitte eesmärk.“ (L.Tolstoi) 
Inimese elu on tema enese nägu 
Kõigel siin ilmas on hind 
 
 
 
 
 
 
 
 
 


 
 
 
Kasutatud allikad 
 
Eesti keel. Riigieksam 2003. Riigieksam 2004. Tallinn, 2003 
Emakeel. Riigieksam 1999. Tallinn, 1999 
M.Hennoste, Arukas arutleja. Virgela, 1998 
M.Hennoste, Kirjutamise kunst. Künnimees, 2000 
M.Hennoste, Täna kirjutame kirjandit. Tallinn, 2009 
M.Hage, Tekstiõpetus. Koolibri, 2000 
M.Hage, Tekstiõpetus. Ainevihik. Koolibri , 2000 
T.Õunapuu, Eksamikirjand kui niidirull. Koolibri, 1998 
R.Vääri, Kaunis kirjakeel väljendab eestikeelset mõtlemist. – Õpetajate Leht, 16. aprill 
1999 
http://www.ekk.edu.ee/valdkonnad/uldharidusvalishindamine/riigieksamite-materjalid-
2010/eesti-keel 
http://www.ekk.edu.ee/vvfiles/0/Eesti_keele_riigieksam_2010_Teemad.pdf 
 
 
 
 
 
Õppematerjali koostas emakeeleõpetaja Mirja Särg