Teater Eestis 19. sajandil (1)

Erik Hans Sepp 11E
Teater Eestis 19. sajandil
Esimesed teated Eestis korraldatud teatrietenduste kohta pärinevad 16. sajandist, kui Tallinna Linnakooli õpilased mängisid raekojas Terentiuse komöödiat “Androslannad”. 1784 . aastal rajati Kozebue algatusel Tallinna asjaarmastajate teater nin 1789. aastal kõlars eesti keel esimest korda laval ( Kotzebue “Isalik ootus”). Eesti teater hakkas aga hoogsalt arenema just 19. sajandil.
19. sajandi alguses ehitati Pärnusse teatrimaja, suur küünitaoline akendeta hoone, linnakodanike seas tuntud kui “Planwagen”. Maja asus Eliisabeti kiriku lähedal, praeguses Kuninga tänavas, Pärnu tolleaegses laadapaigas ning kuulus vaestekolleegiumile. Etendustest saadud tulusid kasutati linna vaeste heaks. Eliisabeti kirikuõpetaja Johann Heinrich Rosenplänter toetas teatrimaja. Pärast tema surma proovis kirik mitmel korral sellest patusest lõbuasutusest lahti saada, kuid see ei õnnestunud. Ruumi kasuti vaid suvel, valgustati lampide ja küünaldega, ehiti kaskedega. Istmeid polnud, et ruum rohkem mahutaks, ka lava ehitas iga näitetrupp etenduse jaoks ise. 1821 . aastal tehti põhjalik ümberehitus, valmis lava ja orkestriruum, pandi saali istmed, ehitati garderoob ja einelaud. 1893. aastal hoone lammutati.

aastal avas Tallinna asjaarmastajate teater esimese kivist teatrimaja Eestis, seda nimetati Tallinna Saksa Teatriks. See asus Laia tänava alguses, praeguse Nukuteatri kohal. Seal oli ligi 600 istekohta ja seda peeti Euroopa kaunimaks teatriehitiseks. Mängiti kolm korda nädalas. Teater hävis tules 1855. aastal ja pärast ülesehitamist on ta veel kaks korda maha põlenud. Praegune Eesti Nukuteater on kerkinud kolm korda põlenud Saksa Teatri varemetel.

aastal lavastati esimene täiesti eestikeelne etendus “Häbi sel, kes petta tahab”.

aastal asutas Johann Voldemar Jannsen Vanemuise Seltsi.

aastat peetakse Eesti rahvusliku teatri sünniks. Vanemuise Seltsis etendati Lydia Koidula “Saaremaa onupoega”. See oli sakslase T. Körneri naljamängu “Der Vetter aus Bremen ” töötlus, Lydia Koidula kohandas selle Eesti olude ja ärkamisaja ideedega. Ta kirjutas etendusele laulud ja viisid ning saatis etendust klaveril. Lisaks pidi ta veel parukate, kostüümide ja jumesuse pärast muretsema. Etenduses mängisid kaasa Koidula vend ja tema sõbrad. Sel ajal ei peetud sündsaks, et laval esineksid naised.

aastal loodi Estonia Selts.
1873. alustas Koidu Selts näiteringi. Laulu- ja mänguselts Koit oli tegustenud 1869. aastast meeskoorina, põhikiri kinnitati 1871. aastal. Koidu Seltsist arenes välja Ugala Teater.

asutati Võru Kandle Selts, tänu neile arenes teater Lõuna-Eestis, 20. sajandi algul ehitasid nad endale teatrimaja.

aastal rajas ehitusmeister, seltsi- ,teatri- ja muusikategelane Abram Siimon Toilasse Eesti esimese maa teatrimaja, valmistas ise lavasedamed ja mööbli.
“ Saal oli kaunis suur, üles viisid alumiselt korralt kaks treppi, üks esimese ja teise platside poole ja teine kolmanda platside poole ning tagumisele rõdule. Rõdusid oli kolm, üks saalu tagumise poole otsas, üks lõuna pool külje peal ja teine põhja pool küljel, kaunis lava ligi. Lava oli kaunis suur, riietusruumisid ei olnud, samuti ka orkestri süvendit, vaheaegadel mängis orkester lõunapoolsel rõdul. Pääsmete müük toimus alumisel korral üles viivate treppide juures.” (Hans Kalle)

asutati Kuressaare Eesti Selts, tänapäeval Kuressaare Linnateater .

aastal loodu karskusseltsi “Võitleja” baasil Narva Teater, mis alustas oma tegevust Narva Linnateatris. Narva Linnateater oli nii vene kui saksa gastrolltruppe teenindav üüriteater. 1899. aastal valmis “Võitleja” maja Pimeaja kõrval.
1892. aastal ehitas Poola päritolu gümnaasiumi ja TÜ pedagoog Jossif Zmigrodski Karlova tänavale era- ja üüriteatri 350 kohaga ja rõduga teatrihoone , kus esinesid peamiselt Peterburi kuulsad keiserlikud teatrid ja trupid . Hoone on säilinud ja kultuuriasutusena kaitstud tänaseni.
19. sajand oli Eesti teatrikunsti arengus tähtis ja sündmusterikas aeg, 1870-1880 aastatel kerkis eestisse üle 100 uue mängupaiga. 20. sajandil muutus teater rohkem proffesionaalsemaks, kui väiksemates paikades säilis ka rahvalik kutseteater.