Siit sai alguse "Vanemuise" kui Eesti esimese professionaalse teatri ajalugu. Eesti esimene rahvuslik ooper lavastuse esmaettekanne oli "Estonias" 1928. aastal ning esimene eesti ballett jõudis lavale 1944. aastal. 1911. aastal mängiti teatris esimest operett. "Estonia" teater sai alguse 1865. aastal "Estonia Seltsi" tegevusest. 19. sajandil esitati peamiselt rahvatükke ning nalja- ja laulumänge. 20.sajandi algul jõudis teatrilavale ka tõsisem draama. "Estonia" teatrihoone valmis 1913.aastal. 1944. aastal hävis teatrihoone pommitamise tagajärjel. Maja taastati 1947.aastal. Teater sai uue nime ENSV Riiklik Akadeemiline Ooperi- ja Balletiteater alates 1950.aastast. EESTI MUUSIKATEATRI EELKÄIJAD 1784. aastal rajas August Friedrich Ferdinand von Kotzebue (3.mai 1761 23.märts 1819) "Saksa Asjaarmastajate Teatri" (Revaler Liebhaber Theater), mis algul andis etendusi Suurgiidi hoones. Teater avati 8.detsembril esietendusega
näidendite nimed ja lavastajad ning kuidas etendusi lavastati. Eesti teatri sünd Iseseisva kunstivormina on teatri Eestisse toonud sakslased. Pikka aega oli teater levinud enamasti baltisakslaste hulgas. Teated Eesti esimesest teatrietendusest pärinevad 16. sajandist. Siis mängisid Tallinna Linnakooli õpilased raekojas Terentiuse komöödiat Androslannad. 17. sajandil piirdus teatritegemine mujalt tulnud rändtruppide juhuslike külalisesinemistega ja hootise kohaliku taidlusega. August von Kotzebue eestvedamisel ehitati 1784. aastal Tallinnasse asjaarmastajate teater. Tallinna Linnateater ehk Tallinna saksa teater oli esimene kutseline teater, mis avati 1809. aastal. Esimene eestikeelne etendus Häbi sel, kes petta tahab lavastati 1819. aastal. Eesti rahvusliku teatri sünniks peetakse 1870. aastat, kui Vanemuise Seltsis etendati Lydia Koidula "Saaremaa onupoega". "Saaremaa onupoeg" on sakslase T. Körneri naljamängu "Der Vetter aus Bremen" töötlus, Lydia Koidula on selle
EESTI TEATRI AJALUGU 1865 - 24. juunil asutati Johann Voldemar Jannseni eestvõttel Tartus Vanemuise Selts. 1870 - 24. juunil, Vanemuise Seltsi 5. aastapäeval kanti Tartus ette Lydia Koidula näidend "Saaremaa onupoeg". Seda päeva loetakse Vanemuise teatri ja kogu eesti rahvusliku teatri sündimise päevaks. Samal aastal jõudis lavale ka Koidula "Maret ja Miina ehk Kosjakased" ning 1871 "Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola". 1883 - esietendus P.A.Wolffi draama "Preciosa" C. M. Weberi muusikaga. Seda aastat loetakse eesti muusikateatri alguseks. 1953-1955 - juhtis teatrit Ants Lauter. Vanemuine hakkas jälle mängima olulist rolli Eesti kultuurielus. Esimesed teated Eestis korraldatud teatrietenduste kohta pärinevad 16. sajandist, kui Tallinna Linnakooli õpilased mängisid raekojas Terentiuse komöödiat Androslannad. 1784 rajati Kotzebue eestvõttel Tallinna asjaarmastajate teater ning 1789 kõlas eesti keel esimest korda laval
sajandi lõpu poole oli ka aeg kui toimus Eesti rahva seas vaimne eneseteadvuse areng, moderniseerimine Euroopa ühiskonna suunas, linnastumine. Oli alanud Ärkamiseaeg. Praegu on Eesti suuremateks teatriteks "Vanemuine" Tartus, "Estonia" Tallinnas ja "Endla" Pärnus. Arvatavasti ongi need olnud ka Eesti esimesed kutselised teatrid. Valisin sellise teema, kuna on huvitav järgida kuidas Eesti ühiskonna arengujärgus toimusid suursugused fenomenid. Esimese teatri algusaeg August von Kotzebue algatusel valmis 1784. aastal Tallinnas esimene kivist asjaarmastajate linnateater ning 1789. kõlas eesti keel esimest korda laval Kotzebue "Isalik ootus" näidendi põhjal. Tallinna linnateater ehk Saksa teater asutati aga esinduslikuks teatrihooneks aastal 1809. Asus ta Laia tänaval, praeguse Nukuteatri koha peal 1855. peagi tabas Saksa teatrit tulehäving ning pärast ülesehitamisel põles hoone maha veel kaks korda
Erik Hans Sepp 11E Teater Eestis 19. sajandil Esimesed teated Eestis korraldatud teatrietenduste kohta pärinevad 16. sajandist, kui Tallinna Linnakooli õpilased mängisid raekojas Terentiuse komöödiat "Androslannad". 1784. aastal rajati Kozebue algatusel Tallinna asjaarmastajate teater nin 1789. aastal kõlars eesti keel esimest korda laval (Kotzebue "Isalik ootus"). Eesti teater hakkas aga hoogsalt arenema just 19. sajandil. 19. sajandi alguses ehitati Pärnusse teatrimaja, suur küünitaoline akendeta hoone, linnakodanike seas tuntud kui "Planwagen". Maja asus Eliisabeti kiriku lähedal, praeguses Kuninga tänavas, Pärnu tolleaegses laadapaigas ning kuulus vaestekolleegiumile. Etendustest saadud tulusid kasutati linna vaeste heaks. Eliisabeti kirikuõpetaja Johann Heinrich Rosenplänter toetas teatrimaja. Pärast tema surma proovis kirik
("Lambamäng", "Naerimäng", "Kosjamäng"). Samuti teatrielemendid tuntavad rahvakombestikus: pulmakombestik, mardi- ja kadrisandid. Eeinevatel perioodidel on olnud püüdlusi Eesti omateatri loomiseks toetudes pärimusele ja folkloorile: 1930. aastail (Loorits); 1970 aastail (Evald Hermaküla, Jaan Tooming); nüüdisaegne nn pärimusteater (Anne Türnpu). 3. Baltisaksa teater 19. ja 20. sajandil ning selle roll eesti teatri kujunemisloos. August von Kotzebue rajab 1784. a saksakeelse asjaarmastajateteatri Tallinnas. Teater tegutses 1784-1795 ja uuesti alates 1798. 1788 aastal kõlab teatrilaval esimest korda eesti keel, Kotzebue laulumängus "Isalik ootus". 1809 aastal luuakse Tallinnas saksa kutseline teater, mis hiljem kannab nime Tallinna Linnateater ja Tallinna Saksa Teater. 1819 aastal on laval Tallinna Saksa Teatris esimene läbinisti eestikeelne näitemäng: näitleja Peter Andreas Steinsbergi lühinäidend "Häbi sellel, kes petta tahab".
väga hoolikalt nii juures olnud vastristituile kui ka paganaile. Etendusel oli kaks eesmärki: tutvustada emotsionaalses vormis ristiusu algeid ja demonstreerida ristisõdijate üleolekut kohalisest relvajõu kasutamisel. Etendused Tallinnas 17. saj andsid Tallinnas teatrietendusi Kesk-Euroopast tulnud rändnäitlejate trupid. Teatritegemist soodustas Martin Lutheri algatatud usu-uuendus ehk reformatsioon. 1784 - Tallinna asjaarmastajate teater August von Kotzebue juhtimisel. Kasutades tõlgi abi, tõi ta 1789. a näidendis ,,Isalik ootus" publiku ette esimese eestikeelse laulukese. Olgem rõõmsad, tõstkem healt, Jogem Sakste tervist ka; Rõmustagem Sakste meelt, Kes ei iial unusta Et ka meie ni kui ne. Innimesed olleme. Teater Tartus · 19. saj alguses oli näitetruppide asutamine ja tegevus Tartu linnas keelatud. · Keeld kestis 55 aastat kuni 1867. aastani. · 1857. a hakkas Carl Theodor
Prantslast Molière'i peetakse tänini üheks säravaimaks komöödiate autoriks. Hispaania näitekirjanduse tipp on Lope de Vega ja Pedro Calderon de la Barca looming. Prantsusmaal kujunesid lõplikult klassitsismile omased aja, koha ja tegevuse ühtsuse reeglid (Pierre Corneille' ja Jean Racine'i loomingus). 18. sajandil valgustusaja suurimad näitekirjanikud olid Denis Diderot, Voltaire ja G. Lessing. F. von Schiller andis kaaluka panuse kodanliku draama arendusse, ta mõjutas ka romantikuid (J. W. von Goethe). 19. sajandi alguses oligi valitsev romantiline suund (Victor Hugo, Alfred de Musset jt.). 19. sajandi lõpus seadis naturalism eesmärgiks argise tõetruuduse. Perekonnaelu vastuolude kirjeldamisega ning ühiskonnakriitilise realismiga tõusid esile Henrik Ibsen, August Strindberg ja Gerhart Hauptmann. Psühholoogilise realismi suurmeister teatris oli Anton Tsehhov. Maurice Maeterlinck oli sümbolismi meister
Tartu Descartes'i Lütseum Teater (Õpimapp) (ees- ja perekonna nimi) (klass) Juhendaja (õpetaja nimi) Tartu 2014 Sisukord Eesti teatriajalugu Eesti teatriajalugu Teatri põhimõisted Näitemängu arvustus Lemmik näitleja Kasutatud kirjandus Teatri põhimõisted 1.butafoor...ehtsaid esemeid matkivate lavatarvete valmistaja... 2.butafooria...järele tehtud esemed... 3.dialoog...kahekõne... 4.draama...näidend,tõsise sisuga näidend... 5.draama kirjandus...kirjanduse põhiliik, sisaldab lavalisus, põhinemine tegelaste dialoogi ja kahekõnel... 6.dramatiseerima...näidentiks tegema... 7.dramaturg...draamateose autor... 8.dramaturgia... 9.intriig...põhitegevuse arenemine romaanis või draamas... 10
Eesti teatri sünd Esimesed teated Eestis korraldatud teatrietenduste kohta pärinevad 16. sajandist, kui Tallinna Linnakooli õpilased mängisid raekojas Terentiuse komöödiat Androslannad. 1784 rajati Kotzebue eestvõttel Tallinna asjaarmastajate teater ning 1789 kõlas eesti keel esimest korda laval . Esimene kutseline teater oli 1809 avatud Tallinna Linnateater e Tallinna saksa teater. Aastal 1819 lavastati esimene eestikeelne etendus Häbi sel, kes petta tahab. Eesti rahvuslik teater sündis laulu- ja mänguseltsides, selle alguseks loetakse 1870. aastat, kui Vanemuise seltsis etendati Lydia Koidula "Saaremaa onupoega". 19. sajandi lõpus juhtis
kohandanud. Lisaks on Lydia Koidula sellele etendusele kirjutanud laulud ja viisid ning saatis etendust klaveril. Teater on oma lummava salapäraga ikka inimesi köitnud. Eesti vanim kutseline teater Vanemuine soovib noorsootöö kaudu kasvatada tarka ja teadlikku publikut. Koostöös lasteasutuste ja -organisatsioonidega, huviringide ja -koolidega saame anda praktilist lisa õppekavadele. Vanemuse teater on eriline ja ammendamatu õpikoht. Tööd tehakse kolmes zanris: draama, muusika ja ballett. Vanemuisel on tuntud ja tunnustatud draamanäitlejad, professionaalne sümfooniaorkester ja ooperikoor ning balletitrupp, kus tantsib artiste rohkem kui kümnest erinevast riigist. Teatri töökodades valmivad dekoratsioonid, kostüümid ja rekvisiidid kingapandlast ja ballikleidist sõjakindluseni! Vanemuise majad http://www.vanemuine.ee/index.php?sisu=tekst&mid=468&lang=est VANEMUISE SUUR MAJA Vanemuise suur maja (Vanemuise 6): modernistlikus stiilis 1967
Suurte dionüüsiate jaoks näidendeid kirjutanud tragöödiakirjanike hulgas oli esimene ja ehk ka parim Aischylos. Ta sündis u 525 a eKr. Teda arvatakse olevat kirjutanud 80- 90 näidendit, millest tänapäevani on säilinud 7 täielikku teksti ja hulgaliselt katkendeid. Tuntumad tema loomingust on "Oresteia", "Aheldatud Prometheus" ja "Pärslased". Ta andis atika tragöödiale selle klassikalise kuju. Ehtsa dialoogi loomiseks tõi näidendisse teise ja hiljem Sophoklese eeskujul ka kolmanda näitleja. Ta võttis kasutusele ka lavatehnilisi uuendusi. 5 Vana-Rooma teater Rooma teatrid erinesid paljus kreeka omadest: nad ehitati mitte mäeküljele vaid lauskmaale ja olid piiratud kõrge, kaunilt kujundatud kivimüüriga. Kreekas olid hobuseraua kujulised teatrid, Roomas poolringikujulised. Koori kadumisega orkestriat enam ei vajatud. Seepärast oli rooma
mitmesugustes vormides siin laiemalt levinud. Renessansiteatrit esindasid teadaolevalt üksnes harvad ladinakeelsed koolietendused, ja 17. sajandil piirdus teatritegemine mujalt tulnud rändtruppide juhuslike külalisesinemistega ja hootise kohaliku taidlusega. 3 Baltisaksa teatri peamiseks keskuseks jäi alati Riia. Alles noore ja energilise August von Kotzebue juhuslik tulek Saksamaalt Tallinna pani mänguharrastuse 18. sajandi lõpul siin hoogsamalt käima, mis 1809 viis viimaks kutselise teatri loomiseni. Kummatigi tulid selle repertuaar ja põhitegijad jätkuvalt Saksamaalt. Baltisakslased ise jäid teatris suhteliselt passiivsesse tarbijarolli, ning üldiselt oli nende maitse provintslik ja väikekodanlik. Armastatuimad olid meelelahutuslikud zhanrid. Siiski olid vähemalt klassikud mängukavas
Kaiser ja E. Toller. Antiik teater Teatri algusaeg jääb kaugesse minevikku ning on seotud usutseremooniatega. Läänepärase teatri kodu on Antiik-Kreekas. Seal korraldati 2500 aastat tagasi viljakuse ja veinijumala auks pidustusi, mille kõrgpunkt oli 50-mehelise koori esitatud hümn Dionysosele. Aja jooksul arenes tavapärasest jumalaaustamisest kreeka tragöödia. Selles on oluline koht 5. sajandil, mil koorile lisandus näitleja, kes astus kooriga dialoogi. Algselt põhines näidendi süzee Dionysose elu kujutamisel ja tema austamisel. Hiljem lisandusid maisemad teemad: heeroste (pooljumalate) teod, sõjad, vaenutsemised jm. Etendused toimusid lahtise taeva all, selleks ehitatud hiigelsuurtes teatrites, mis mahutasid mitukümmend tuhat vaatajat. Teatrilava peaosa oli ümmargune ORKESTRA, kus koor laulis ja liikus ümber Dionysose altari. Selle taga on lava ja lavaehitis (SKEENE), kus paiknesid kulissid ja lavamasinad.
Kirjeldades seda tähtsamate faktide alusel,selle ja eelmise sajandi olulisemates sündmustes. 3 Näitemäng rahvusliku ärkamise ajal Baltisaksa teatri peamiseks keskuseks jäi alati Riia. Alles noore ja energilise August von Kotzebue juhuslik tulek Saksamaalt Tallinna pani mänguharrastuse 18. sajandi lõpul siin hoogsamalt käima, mis 1809. aastal viis viimaks kutselise teatri loomiseni. Kummatigi tulid selle repertuaar ja põhitegijad jätkuvalt Saksamaalt. Baltisakslased ise jäid teatris suhteliselt passiivsesse tarbijarolli, ning üldiselt oli nende maitse provintslik ja väikekodanlik. Lydia Koidula ,,Saaremaa onupojaga" 1870. aastal ,,Vanemuise" seltsis alguse saanud eesti teater oli esmalt veel vähenõudlikuma maitsega kui baltisaksa teater, piirdudes külakomöödiate ja romantiliste melodraamadega, ehkki mõlemad vahendasid piiratult ja varjatult ka ühiskondlikke hoiakuid
küünaldega, ehitakse kaskedega, nagu külades simmanite ajal rehealused. Istmeid pole, et ruum rohkem mahutaks. Puudub ka lava - selle ehitavad sissesõitnud näitetrupid iga kord ise. 1821 teostatakse hoone põhjalik ümberehitus, valmib alaline lava ja orkestriruum, publiku jaoks pannakse saali istmed, ehitatakse riietehoiuruum ja einelaud. 1824. Esimene tervenisti eestikeelne teatrietendus Pärnus. Tallinna saksa teatri näitetrupp esitab August von Kotzebue komöödia "Der Trunkenbold" (Lakekauss) Peter Andreas Johann Steinsbergi eestinduses ja kohanduses kahevaatuselise jandina "Permi Jago unne-näggo". 1875. Pärnu kandi aktiivsemad käsitöölised, meistrid, kaupmehed ja haritlased koostavad Vanemuise seltsi eeskujul ja C. R. Jakobsoni eestvõttel uue laulu- ja mänguseltsi põhikirja. Pärast mõningast omavahelist arutamist pannakse uuele seltsile F. R. Faehlmanni müüdi "Endla järv ja Juta" järgi nimeks Endla
Koidula lapse- põlvekoduks oli kunagise Vändra kihelkonna köstrimaja, mille juurde kuulusid saun, laudad, ait. Koidula isa Johann Voldemar Jannsen (Johann Voldemar Jannseni nimeks oli esialgu Jaan Jensen, mille ta hiljem muutis) oli põline vändralane, kelle esivanemad olid töötanud Vändras juba mitu põlvkonda möldritena, saeveskipidajatena ja kõrtsmikena. Jäänud varakult vaeslapseks, pandi noor Johann valla kulul kihelkonnakooli. Seal hakkas J.V.Jannsen tundma huvi muusika vastu ning tal endal oli ka lauluanne. Hiljem sai ta koolis õpetaja koha. Johann Voldemar Jannsen on meile tuntud kui Eesti hümni sõnade autor, Pärnu Postimehe ja hiljem kaEesti Postimehe väljaandja ja I Üldlaulupeo juht. Koidula ema Emilie Jannsen oli saksa soost, pärit kodanlikust perekonnast ja sellepärast oli Lydia Koidula pere koduseks keeleks saksa keel, kuid vanaemalt, isalt ja külarahvalt õppis Koidula ladusalt rääkima ka eesti keelt.
luuletaja eelkooliea mängumaaks ja sügavate mõtete allikaks. Koidula isa Johann Voldemar Jannsen (Johann Voldemar Jannseni nimeks oli esialgu Jaan Jensen, mille ta hiljem muutis) oli põline vändralane, kelle esivanemad olid töötanud Vändras juba mitu põlvkonda möldritena, saeveskipidajatena ja kõrtsmikena. Jäänud varakult vaeslapseks, pandi noor Johann valla kulul kihelkonnakooli. Seal hakkas J.V.Jannsen tundma huvi muusika vastu ning tal endal oli ka lauluanne. Hiljem sai ta koolis õpetaja koha. Johann Voldemar Jannsen on meile tuntud kui Eesti hümni sõnade autor, Pärnu Postimehe ja hiljem ka Eesti Postimehe väljaandja ja I Üldlaulupeo juht. Koidula ema Emilie Jannsen oli saksa soost, pärit kodanlikust perekonnast ja sellepärast oli Lydia Koidula pere koduseks keeleks saksa keel, kuid vanaemalt, isalt ja külarahvalt õppis Koidula ladusalt rääkima ka eesti keelt.
sügavate mõtete allikaks. Lydia Koidula isa Johann Voldemar Jannsen (Johann Voldemar Jannseni nimeks oli esialgu Jaan Jensen, aga hiljem muutis ta selle ära) oli põline vändralane, kelle esivanemad olid töötanud Vändras juba mitu põlvkonda möldritena, saeveskipidajatena ja kõrtsmikena. Jäänud varakult vaeslapseks, pandi noor Johann valla kulul kihelkonnakooli. Seal hakkas Johann Voldemar Jannsen tundma huvi muusika vastu. Tal endal oli olnud ka väga hea lauluanne. Hiljem sai Jansen koolis õpetaja koha. Johann Voldemar Jannsen on meile tuntud kui Eesti hümni sõnade autor. Samuti oli ta ,,Pärnu Postimehe" ja hiljem ka ,,Eesti Postimehe" väljaandja. Peale nende oli ta veel lausa I Üldlaulupeo juht. Koidula ema Emilie Jannsen oli saksa soost. Emilie Jannsen oli pärit kodanlikust perekonnast ja sellepärast oli Lydia Koidula pere koduseks keeleks saksa keel
sügavate mõtete allikaks. Lydia Koidula isa Johann Voldemar Jannsen (Johann Voldemar Jannseni nimeks oli esialgu Jaan Jensen, aga hiljem muutis ta selle ära) oli põline vändralane, kelle esivanemad olid töötanud Vändras juba mitu põlvkonda möldritena, saeveskipidajatena ja kõrtsmikena. Jäänud varakult vaeslapseks, pandi noor Johann valla kulul kihelkonnakooli. Seal hakkas Johann Voldemar Jannsen tundma huvi muusika vastu. Tal endal oli olnud ka väga hea lauluanne. Hiljem sai Jansen koolis õpetaja koha. Johann Voldemar Jannsen on meile tuntud kui Eesti hümni sõnade autor. Samuti oli ta ,,Pärnu Postimehe" ja hiljem ka ,,Eesti Postimehe" väljaandja. Peale nende oli ta veel lausa I Üldlaulupeo juht. Koidula ema Emilie Jannsen oli saksa soost. Emilie Jannsen oli pärit kodanlikust perekonnast ja sellepärast oli Lydia Koidula pere koduseks keeleks saksa keel
9 Ajaloo vallas tõusis tegijate hulka ka 1909 Hurda mälestuseks asutatud Eesti Rahva Muuseum, koguti tarbeesemeid, ehteid, eestikeelseid trükiseid. Kirjandus Kirjandus oli rahvusromantiline, Koidula luule ja draamateosed. Proosas oli ülipopulaarne Bornhöhe 1880ndatel lisandunud romantilised jutud ja "Tasuja", samas anris ka Andres Saal. XIX sajandi lõpul hakati kirjutama realistlike romaane - Vilde. Tuntud luuletaja Liiv ja tuntud tegija draama alal Kitzberg. Murranguks oli 1905 "Noor-Eesti" kirjandusliku rühmituse asutamine - Suits, Tuglas, Aavik. Loosungiks "Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!" Muusika Rahvuslik helikunst sai alguse koorilauludest. Esimesed mitteprofessionaalsed heliloojad olid Cimze seminari kasvandikud Kunileid-Soebelmannid, vennad. Sajandi lõpus olid tegijateks, konservatooriumi haridusega kutselised heliloojad. 1900 asutas Aleksander Läte esimese kutselise sümfooniaorkestri.
ehitakse kaskedega, nagu külades simmanite ajal rehealused. Istmeid pole, et ruum rohkem mahutaks. Puudub ka lava - selle ehitavad sissesõitnud näitetrupid iga kord ise. 1821 teostatakse hoone põhjalik ümberehitus, valmib alaline lava ja orkestriruum, publiku jaoks pannakse saali istmed, ehitatakse riietehoiuruum ja einelaud. 1824 Esimene tervenisti eestikeelne teatrietendus Pärnus. Tallinna saksa teatri näitetrupp esitab August von Kotzebue komöödia "Der Trunkenbold" (Lakekauss) Peter Andreas Johann Steinsbergi eestinduses ja kohanduses kahevaatuselise jandina "Permi Jago unne-näggo". 1875 Pärnu kandi aktiivsemad käsitöölised, meistrid, kaupmehed ja haritlased koostavad Vanemuise seltsi eeskujul ja C. R. Jakobsoni eestvõttel uue laulu- ja mänguseltsi põhikirja. Pärast mõningast omavahelist arutamist pannakse uuele seltsile F. R. Faehlmanni müüdi "Endla järv ja Juta" järgi nimeks Endla.
Mõni kuu enne esimest laulupidu ilmus Jannsenilt ,,Eestirahwa 50-aastase Jubelipiddo- Laulud". Tuntud on ka isamaalaulud: ,,Eesti vennad laulgem rõõmsast", ,,Minu kallis isamaja" ning ,,Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Viimane laul koos soome helilooja Paciuse viisiga sai Eesti hümniks. Jannseni tegevuse tippajaks oligi rahvusliku ärkamisaja esimene pool ning 1870. aastate algus. 1865. aastal asutas ta Tartusse laulu- ja mänguseltsi Vanemuine, kus lavastati ka esimesed eestikeelsed näidendid. 1869. aastal organiseeris esimese üldlaulupeo. 1869 andis välja Eesti Postimehe lisana Eesti Põllomees, mis oli esimene eestikeelne põllundusajakiri, mille toimetamisel oli suuresti abiks tema tütar Lydia Koidula. 1870. aastal pani aluse Tartu Eesti Põllumeeste Seltsile. Perekond Jannseni kodu muutus tolleaegse haritlaskonna üheks peamiseks kooskäimise kohaks. Lisaks Carl Robert Jakobsonile ja Jakob Hurdale võis seal kohata ka eesti kultuuri huvilisi Soomest ja Ungarist. 1880
Rahvuslik liikumine ja (rahvus)romantism eesti kirjanduses 1860 1885 Ajavahemikku 1860 1885 nimetatakse Eesti ajaloos rahvusliku liikumise (RL) ehk ärkamise ajaks. Sellal kujunes Eesti aladel elanud talupoeg-maarahvas omapärast vaimset kultuuri loovaks eesti rahvuseks. Pärisorjuse kaotamine Venemaal 1861. aastal tõi olulisi muutusi ka eesti talupoja ellu; neil avanes võimalus talusid päriseks osta, sellega tõstis pead ka rahvuslik eneseteadvus. Rahvuslikku liikumist asusid juhtima eesti ühiskonnategelased. Peterburis tegutses maalikunstnik Johann Köleriga eesotsas nn Peterburi patriootide rühm, kes toetas eestlaste rahvuslikke püüdlusi. Peterburist sai tõuke isamaaliseks tegevuseks ka üks Eesti hilisemaid RL juhte Carl Robert Jakobson, kes töötas seal tol ajal gümnaasiumiõpetajana. Eestimaal sai RL koldeks esialgu majanduslikult enam arenenud Viljandimaa; hiljem kujunes RL keskuseks Tartu. Üheks R
Vändra kihelkonna köstrimaja, mille juurde kuulusid saun, laudad, ait. Maja oli väga ilus- maja ees asetsesid lillepeenrad, kõrval oli ka tiik ning samuti oli suur aed. Koidula isa Johann Voldemar Jannsen oli põline vändralane, kelle esivanemad olid töötanud Vändras juba mitu põlvkonda möldritena, saeveskipidajatena ja kõrtsmikena. Jäänud varakult vaeslapseks, pandi noor Johann valla kulul kihelkonnakooli. Seal hakkas J.V.Jannsen tundma huvi muusika vastu ning tal endal oli ka lauluanne. Hiljem sai ta koolis õpetaja koha. Johann Voldemar Jannsen on meile tuntud kui Eesti hümni sõnade autor, Pärnu Postimehe ja hiljem ka Eesti Postimehe väljaandja ja I Üldlaulupeo juht. Koidula ema Emilie Jannsen oli saksa soost, pärit kodanlikust perekonnast ja sellepärast oli Lydia Koidula pere koduseks keeleks saksa keel, kuid vanaemalt, isalt ja külarahvalt õppis Koidula ladusalt rääkima ka eesti keelt.
· Keskaegne luule vaimulik luule (nt. Marienlied) 15. saj; ilmalik luule: minnelaulud, Spruchdichtung (sentensid) (Meister Stephan'i Schachgedicht, 14. Saj) 1431 luulekogu "Livländische Handschrift", autor Johannes in Livonia (nt. "Studentenglück") . · Esimesed teated teatrietendustest esimesed andmed Eestis toimunud teatrietendustest pärinevad aastast 1529, kui Tallinna Linnakooli õpilased esitasid vastlaõhtul Tallinna Raekoja saalis Terentiuse ladinakeelse komöödia "Androslanna". Teatrikunsti levimine Eestis ja hiljem ka eestlaste seas oli suuremas osas seotud reformatsiooni ja luteri usuga, mis ühelt poolt nõudis jumalasõna jagamist kohalikus keeles ning teisalt soosis näitemänguharrastust. Näidendite esitamine võeti mitmes koolides õppeprogrammi ja see kujunes omamoodi traditsiooniks. Piibliaineliste teemade kõrval esitati ka Vana-Rooma kirjanike tekste. Lõuna-Eesti sattus aga 16. saj lõpul Poola riigi osana katoliikluse mõjupiirkonda.
NÄIDENDID Näidendeid hakkas Koidula kirjutama praktilisest vajadusest, et anda Vanemuise seltsile lavastamiseks eestikeelseid tükke. 1870 avaldas Koidula oma esimese näidendi "Saaremaa onupoeg", mis oli mugandus saksa kirjaniku Th. Körneri värssjandist. Koidula täiendas seda ja kohandas Eesti oludele. Seda näidendit peetakse eesti teatri sünniks. Kuna "Saaremaa onupoeg" oli menukas, siis valmis samal aastal teine näidend "Kosjakased" (Jannseni jutustuse järgi). Mõlemad näidendid on jandid, kerged ja lõbusa sisuga näidendid, kus oluline koht on jämekoomikal. 1872 ilmus trükis (lavastati 1871) Koidula kõige tuntum naljamäng "Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola", mis on eesti kirjanduses esimene algupärane näidend. "Säärase mulgi" süzee aluseks sai Eesti Postimehes ilmunud sõnum saarlasest, kes kehva lugemisoskuse tõttu pidas soola hinda ajalehes tangude omaks, suure teenistuse lootuses tangukoormaga Pärnusse tuli, kuid pidi häbiga tagasi minema
tehes seda asjaarmastajatele jõukohasel viisil. Unistused said teoks uue sajandi hakul. Pärast ,,Vanemuise" seltsimaja hävimist tulekahjus ehitati (enamjaolt üldrahvaliku korjanudsega kogutud raha eest) Tartusse uus rohke teatrihoone, teatri juhiks palgati Saksamaal lavastamisoskusi omandanud Karl Menning ning lavale astusid esimesed elukutselised näitjelad. ,,Vanemuine " kui kutseline teater alustas 1906 aasta augustis, avateoseks oli valitud August Kitzbergi draama ,,Tuulte pöörises". Vaid mõni nädal hiljem alustas Tallinnas esimest hooaega kutselise teatrina ,,Estonia". FAKTE JA VÄITEID 1) 1881.a. elas Eestis umbes 880000 inimest, neist 90% oli talurahvas. 2) 1884.a.õnnistati Otepää kirikus EÜSi sinimustvalge lipp. 3) 1888.a. avaldas Jakob Hurt rahvaluule suurkogumise üleskutse ,,Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele". 4) 19.sajandi lõpul tegutses Tartus Wiera teater. 5) 20
Estonia ja- Draamateatri asustamine Estonia Teater: Estonia teater sai alguse 1865. aastal asutatud Estonia Seltsi tegevusest. 19. sajandil esitati peamiselt rahvatükke ning nalja- ja laulumänge. Korrapärasem teatritegemine sai alguse 1895. aastal. Tõsisem draama jõudis lavale 20. sajandi algul. Kutseline teater sai Estoniast 1906. aastal. Estonia teatri hoone valmis 1913. aastal. 1907. aastal etendati esimene operett Hervé "Mamzelle Nitouche", 1908. aastal esimene ooper Conradin Kreutzeri "Öömaja Granadas" ja 1922. aastal esimene ballett Léo Delibes'i "Coppèlia". Esimese eesti ooperi Evald Aava "Vikerlased" esmaettekanne Estonias oli 1928. aastal ning esimene eesti ballett Eduard Tubina "Kratt" jõudis lavale 1944. aastal. 1944
Johann Voldemar Jansen (1819 1890)- rahvusliku liikumise algaastate üks kesksemaid kujusid. Õppis kihelkonnakoolis, hiljem kirikuõpetaja juures, sai Vändra kiriku köstriks. Jannseni ideeks oli eesti rahva elu-olu rahumeelne edendamine kehtivate tingimuste raames, kõik mida saavutada võib peab tulema rahumeelsest kokkuleppest saksalaste ja valitsusega. J. virgutas eestlasi talusid ostma, haridust omandama, andis näpu-näiteid põllupidajatele. Jannsenite perekonna algatusel loodi 1865 laulu- ja mänguselts "Vanemuine". Peale seda eeskuju hakati seltse rajama muudesse linnadesse. (Esimene üldlaulupidu ) Seoses läheneva priiuse 50 aastapäevaga hakkas "Vanemuise" selts taotlema luba üle-eestilise laulupeo korraldamiseks. Kogu ettevalmistuse eest hoolitses Jannsen. Laulupidude traditsioon pärines saksamaalt, Eestis oli pisemaid eestlaste laulupidusid korraldatud, ülemaalist polnud veel olnud.Ettevõtmise vastu oli Köler ja Jakobson, kes pidasid ettevõtmist liialt saksiku
Eesti Draamateater tähistas maja 100. sünnipäeva Valisin selle teema, sest et ise olen näitleja ja kõik, mis on seotus teatriga pakkub mulle suur huvi. Raamatupoes ma ostsin raamatu, mis oli väljaantud teari juubeliks. Raamat on eesti keeles saksakeelse paralleeltõlkega. Raamatu väljaandmist toetas Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Saksamaa Liitvabariigi Suursaatkond Tallinnas, Baltisaksa Ühing Saksamaal.Raamatus on palju pilte, mis annavad meile võimaluse vaadata,
Ande Andekas-Lammutaja Muusikaajalugu Eesti muusika 18. sajand kuni 20. sajandi algus 18. sajandi alguses oli maa sõdade ja katku poolt laastatud. 18. sajandil sündis mitmehäälne koorilaul, laule hakati pillidega saatma. Rohkem puututi kokku ilmaliku lauluga, korraldati kontserte, balle ja muid pidustusi. Muusikaõpetust jagati pansionites. Sisse imbusid hernhuutlased ehk vennastekogulased, kes lisaks usu levitamisele jagasid ka haridust. Hernhuutlus on protestantlik
"Ojamölder ja tema minia" (tõlgiti ka soome ja saksa keelde). Kui perekond 1863 Tartusse kolis, töötas Koidula kümme aastat ajalehe "Eesti Postimees" praktilise toimetajana. Avaldas seal arvukalt jutte ja luuletusi, millest tema eluajal anti välja luulekogud "Vainulilled" (1866) ja "Emajõe Ööbik" (kaanel 1866, tegelikult 1867) ning jutukogud "Eesti Postimehe Õhtukõned", "Peruamaa viimane Inka", "Martiniiko ja Korsika" jm. Koidula kirjutas ja lavastas "Vanemuise" Seltsis näidendid "Saaremaa onupoeg" (1870), "Kosjakased" (1871) ja "Säärane Mulk" (1872). Suurem osa tema loomingust jäi kogumata ja avaldati postuumselt. Pseudonüümi Koidula soovitas Lydia Jannsenile C. R. Jakobson (1867). Oma päritolu tõttu sattus Koidula juba noorelt tärkava eesti rahvusliku elu keskpunkti. Pidas kirjavahetust Eestist huvitatud õpetlastega Soomes, Saksamaal ja Ungaris. Eesti esimesel laulupeol
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
