............................2 Sissejuhatus......................................................................................................................................3 1.Allika analüüs...............................................................................................................................4 1.1.Allika liik...............................................................................................................................4 1.2.1816. aasta Eestimaa talurahvaseaduse liigendus..................................................................4 1.3.1816. aasta Eestimaa talurahvaseaduse autor ja tõlkija.........................................................5 1.4.Talurahvaseaduse adressaat...................................................................................................6 1.5.Argumentatsioon ja selle laad................................................................................................6 2.Ajalooline tagapõhi...........
Pearaha võisid talupojad riigile ise maksta. Õigus vallavarale. Loodi valla- ja kihelkonnakohtud talupoegade osavõtul. Teokoormised normeeriti. Talude pärandatv kasutamisõigus. 1804 Liivimaa kubermangus kehtestati uued talurahva seadused, talupoega ei tohtinud müüa ega pantida ja kinkida ilma maast lahus. Oli õigus oma vallavarale. Talude pärandatav kasutamisõigus. Loodi valla- ja kihelkonnakohtud talupoegade osavõtul. Tokoormised normeeriti. 1816 Aleksander I kinnitas Eestimaa talurahvaseaduse, millega talupojad vabastati pärisorjusest, kuid kogu maa tunnistati mõisniku eraomandiks. Talupoegade maakasutusõigus ja koormised kaotati. Ilmus esimene eestikeelne tervishoiu käsiraamat. 1819 Aleksander I kinnitas Liivimaa talurahvaseaduse, millega kadus pärisorjus Liivimaal. 1849 Nikolai I kinnitas Liivimaa uue talurahvaseaduse, millega algas Liivimaal talude päriseks ostmine. Raharent. Palgatööjõu kasutamine mõisapõllul.
H A R S J A I A S I N I U V A D I L T E N M A R A R I I K I 1.Bütsantsi tuntuim katedraal 2.Kes kehtestas Eesti – ja Liivimaa talurahvaseaduse? 3.Venemaa linnade ema 4.Kes oli aastatel 1762-1796 Venemaa keisrinna? 5.Kust riigist võttis Vladimir vastu uue usu? 6.Kes krooniti esimeseks tsaariks 1547. aastal? 7.Kes kaotas pärisorjuse? 8.Mis linn sarnanes kõige rohkem Lääne – Euroopa feodaalriikidega? 9.Kelle väed küüditasid üle 10000 eestlase Siberisse? (mees, 1701-1708.a.) 10.Kes vallutas 1030.a. Tartu ja rajas sinna oma kindluse? 11.Keiser ehk..... 8.
sõnnikuvedu, heinategu, lõikus, rehepeks, mõisa puude lõikamine jne) lisainimesi nn talupäevad, mida tehti korraliste teoliste osavõtuta teatud töödel (külv, viinapõletamine, voorid jne) 1804. aastal pidi kuuepäevatalu (täistalu) maksma loonusandamina 2 Tallinna tündrit (kokku u 265,5 liitrit) rukist, otra ja kaera; 45 leisikat (1 leisikas u 8 kilo) heina; 1 tündri väärtuses muud kedrust, mune, kanu, lambaid, võid jne. 1804. aasta talurahvaseaduse järgi oli lubatud täistalult nõuda 600 päeva tegu aastas. pearahamaks (70 kop), mis kehtis alates 1783. aastast iga tööjõulise meeshinge pealt, mille mõisnik ära maksis ja talupoegadelt teo- või loonusandamina sisse nõudis. 2.4 1816. aasta Eestimaa talurahvaseadus 1811. aastal Eestimaa rüütelkonna poolt vastuvõetud, kuid alles 23. mail 1816 kehtestatud Eestimaa talurahvaseadusega kaotati talupoegade isiklik pärisorjus, kuid kogu maa tunnistati mõisniku omandiks
Pärisorjuse kaotamine Pärast Napoleoni sõdade lõppu kerkis taas päevakorda talurahva vabastamine, mida valgustajad olid soovitanud juba 18. sajandi lõpul. 1816. aastal kinnitas Aleksander I Eestimaal pärisorjuse kaotamise talurahvaseaduse, 1817. aastal selle seaduse Kuramaal ja 1819. aastal Liivimaal. Peale seda seadust polnud talupoeg enam mõisniku omand ja teda ei tohtinud enam osta ega müüa, teda ei võinud vahetada hobuste või koerte vastu. Talupojad moodustasid isiklikult vaba talurahvaseisuse. Kaotamise põhjused 1.Mõisnike suuri kulutusi ei suutnud ajast ja arust mõisamajandus enam katta 2.Uuendusmeelsete mõisnike katsed muuta olemasolevat mõisamajandust 3
Kool 19.saj 19. sajandil loeti talurahvaseaduse järgi kõiki lapsi alatest kaheksandast eluaastast kuni leerieani kooliealisteks. Seal oli kaks kategooriat: Kodulapsed ja koolilapsed. Nemad pidid läbima kooliõppeprogrammi mis oli lugemine, katekismus ja kirikulaul. Külakoolis käivad lapsed olid kolmes rühmas: Tähtede õppijad, veerijad ning lugejad ja katekismuse õppijad. Külakoolis algas 1830aa. Üleminek kirjutamise ja rehkendamise õppimisele. Ka mitmehäälne koorilaul ja noodiõpetus. Hakati looma koolikoore. Esimene tütarlaste kool oli Vana-Vigalas 1841aa. Tüdrukutele õpetati lisaks ka käsitööd. Kirjutamise ja rehkendamise õppimine jäi sajandi lõpuni poolvabatahtlikuks. Õppevahenditest ja õpikutest: 1849.a kooliseaduses nõuti, et iga koolikogukond peab koolile muretsema suure musta tahvli, piibliraamatu, kirikulaulu raamatu, piiblilugude raamatu ja neljahäälse noodiraamatu. 1852.a Lõuna-Eestis ja 1854 Põhja-Eestis hakat...
Jakobson ja Lydia Koidula. Neil kõigil oli meeletult suur roll Eesti rahva julgustamises, innustamises ning kultuuri ja poliitika elavnemises. Ärkamisaja juures on tähtis mainida ka seda, et 1857. aastast hakati avaldama Perno Postimeest, mida tunneme tänapäeval kui Pärnu Postimeest. On märkimisväärne, et leht ilmub siiani ning ei näita mitte mingisuguseid väsimusemärke. 19. sajandi roll Eesti elus oli minu arvates ääretult tähtis. Sellel sajandil leidsid aset näiteks talurahvaseaduse kehtestamine, pärisorjuse kaotamine ja rahvuslik ärkamisaeg. 19. sajandil kerkisid üles erinevad suurkujud, elavnes kultuur, eestlus ja riiklikus. Kuid see pole kaugeltki kõik. Lisaks kõigele sellele viidi ellu veel teisigi asju, tänu millele meie riik praegu püsib ja loodetavasti jääbki püsima. Marten Vaas XI klass
kõrgelt ka enamikkude valitsejate seas. 3. Millised uuendused toimusid talumajapidamistes 19. sajandil? (3p) Koostati talurahvaregulatiiv mis andis talurahvale õiguse vallasvarale, keelustas koormiste tõstmist, ei lubanud talupojalt talu ära võtta kui ta oli seda korralikult majandanud ja ta võis seda pärandada oma lastele, ka piirati mingil määral talupoegade müüki. Keskvalitsus kiitis Liivimaal heaks talurahvaseaduse mille alusel olid talupojad ikkagi pärisorjad kuid nende liigutamine maast lahus oli keelatud, vallasvara võisid omada, maad osta ning pärandada ja koormisi leevendati. Võeti vastu ka eestimaa talurahvaseadused, mis oli kahjuks liivimaa seadustega võrreldes ebasoodsam. Kujunes talurahva omavalitsus e. Vallakogukond. Algas järkjärguline üleminek teorendilt raharendile ja 1868 kaotati see üldse. 4.Millised õigused laienesid talupoegadele 1816. ja 1819. a
Kiriku mõju oli kahanenud. Piiskoppe ametisse ei pandud. Rüütelkonnad segasid vahele kirikuasjadesse. Usk Pietism Sügav uskumine. Vagadus ja meeleparandus. Lähendas usku rahvale. Ratsionalism Õpetuste jagamine Talurahva valgustamine Võitlemine ebausuga Otto Wilhelm Masing Pastor Ratsinalist Õ-täht Aabitsate autor Ajaleht „Tallorahva Kulutaja“ „Marahva Näddala-Leht“ Tõlkis „Liivimaa talurahvaseaduse“ Johann Georg Eisen Vaimulik Aianduse eriteadlane Esimene pärisorjuse kui institutsiooni kriitik kogu Vene impeeriumis. 1764 "Ühe Liivimaa patrioodi kirjeldus pärisorjusest, kuidas see on Liivimaal talupoegade üle sisse seatud" Hernhuutlus Vennastekoguduste liikumine. Protestantlik usuliikumine alates 18. sajandist. Seotud pietismiga. Jan Hus. Võrdsus. Usu lähendamine talupoegadele. Jumalakartlikkus Siiras usk
Kindlasti nõustun sellega ,et tegu on väga tähtsa leiuga nii Eesti kui ka terve Läänemere äärsete riikide ajaloo jaoks. 2) Eesti lugu: Eduard Vilde ,,Mahtra sõda" Linda Kaljundi Eesti Päevaleht 03. jaanuar 2009 00:00 Mahtras võttis rahutustest osa 700800 talupoega. Seda oli rohkem kui üheski teises 18.19. sajandi vastuhakus. Sümboli staatuse omandas sündmus siiski alles Eduard Vilde romaaniga ,,Mahtra sõda" (1902). Romaani tegevus toimub uue talurahvaseaduse tuleku ajal. Vilde tegelased on seadust terve elu oodanud. Kuigi Vilde kasutas ohtralt arhiivimaterjali ja mälestusi, ei ole põhjust pidada ,,Mahtra sõda" dokumentaalromaaniks. Dokumentaalne aines lisab sellele autoriteeti, kuid teose mõjuvuse põhjused on ennekõike ilukirjanduslikud. Nagu üks tegelasi ütleb, oli sõja otseseid põhjuseid mitu, kaudseid aga üks: talupoegade raske elu. Just see kaudne põhjus on ka romaani põhiteema.
Ta sai Rootsi kuningaks 15-aastaselt, pärast oma isa - Karl XI surma. · Gustav II Adolf- lõi Talinnase esimese gümnaasiumi ja oli üks Tartu Ülikooli asutajatest. · Peeter I- oli Vene tsaar 16821721 ja Venemaa Keisririigi keiser 31. jaanuarist 1721 kuni surmani. Peeter I oli tsaar ja keiser Romanovite dünastiast, mis valitses aastail 16131917. · Aleksander I- Venemaa keisrina tegi ta mõõdukaid reforme. 18161819 kehtestas ta Eesti- ja Liivimaal uue talurahvaseaduse. Tema valitsemisajal taasavati Tartu Ülikool. · B. G Forselius- forseliuse seminar, kirikuõpetaja perest, hukkus 1688 · Anton Thor Helle- tõliks Eesti keelde esimese eesti piibli. · Abraham Lincoln- oli Ameerika Ühendriikide poliitik ja 16. president 18611865. Tema valitsusaja peamisteks saavutusteks peetakse orjanduse kaotamist Ameerika Ühendriikides ja neli aastat kestnud kodusõja võitmist. · Washigton- Ameerika esimene president, Iseseisvusdeklaratsioon.
rüütlimõisate talupojad, lükkas maapäev selle üksmeelselt tagasi. Hea oli see, et reduktsiooni käigus fikseeriti talurahva koormised ning need viidi vastavusse talu tegeliku kandevõimega. Kroonumõisa talupoegadel oli õigus kaevata mõisarentniku peale. Teiste erakätes olnud talupoegade olukord ei muutunud. Katariina II käsul aastal 1765 esitati maapäevadele nõudmine parandada talurahva olukorda, mis täiendasid Karl XI aegse talurahvaseaduse põhimõtete laiendamist, mis nüüd laienesid ka eramõisatele. Vene ajal toimus pearaharahutused, jõulisemalt toimus see esimest korda 1784. aastal. Nüüd hakkasid kroonumõisate ja ka paljud rüütlimõisate talupojad ise maksma pearahamaksu. Kuigi rüütlimõisates oli see rohkem mõisnike kanda, ning selle arvelt suurendasid nad talurahva teokoormisi. Talurahvas sai aga sellest nii aru, et nüüd maksavad nad ise ja siis on teotööst priid.
rüütlimõisate talupojad, lükkas maapäev selle üksmeelselt tagasi. Hea oli see, et reduktsiooni käigus fikseeriti talurahva koormised ning need viidi vastavusse talu tegeliku kandevõimega. Kroonumõisa talupoegadel oli õigus kaevata mõisarentniku peale. Teiste erakätes olnud talupoegade olukord ei muutunud. Katariina II käsul aastal 1765 esitati maapäevadele nõudmine parandada talurahva olukorda, mis täiendasid Karl XI aegse talurahvaseaduse põhimõtete laiendamist, mis nüüd laienesid ka eramõisatele. Vene ajal toimus pearaharahutused, jõulisemalt toimus see esimest korda 1784. aastal. Nüüd hakkasid kroonumõisate ja ka paljud rüütlimõisate talupojad ise maksma pearahamaksu. Kuigi rüütlimõisates oli see rohkem mõisnike kanda, ning selle arvelt suurendasid nad talurahva teokoormisi. Talurahvas sai aga sellest nii aru, et nüüd maksavad nad ise ja siis on teotööst priid.
Pidev sõjategevus nõudis järjest rohkem mehi nekruteid. 1807. a moodustati talupoegadest maakaistsevägi e maamiilits. Sõjaaegadel süvenes majanduslik surutis, mis oli tingitud erakorralistest koormistest (vägede majutamine, moonastamine, küütimine). Talurahva vabastamine pärisorjusest. Rüütelkondades jõuti seisukohale, et järelandmisi tuleb teha õiguslikul pinnal, säilitades mõisnike majandusliku ülemvõimu. Keiser Aleksander I kinnitas uue Eestimaa talurahvaseaduse 23. mail 1816 ning Liivimaa talurahvaseaduse 26. märtsil 1819. Aadelkond loobus senistest õigustest talupoegade isiku üle. Eesti talurahvas kuulutati pärisorjusest priiks. Maa tunnistati mõisniku ainuomandiks. Seega pidi talupoeg ka edaspidi teokohustusi täitma. Normeeritud koormised asendati "vabade" rendilepingutega, mis andis mõisnikule võimaluse omi nõudmisi talupoegadele dikteerida. Talurahva liikumisvabadust piirati veel pikka aega
abitegu - teotöö liik kiireloomuliste hooajatööde (rehepeks, sõnnikuvedu, heinategu jne.) tegemiseks. manufaktuur - käsitöökoda, kus rakendati tööjaotust. konsistoorium - Liivimaa luterlik kirikuvalitsus Rootsi ajal. kindralsuperintendent - Liivimaa luteri kiriku vaimulik juht Rootsi ajal. vöörmünder A) talupoegade hulgast valitud ametnik kiriku majandusasjadega tegelemiseks Rootsi ajal; B) valla juht Liivimaal 1819. a. talurahvaseaduse alusel. bastion - viisnurkne mullast kuhjatud astanguline kaitseehitis, mille muldkeha hoidsid koos müürid. Bastionide kõrgeimale astangule paigutati suurtükid, millest oli võimalik tuld anda mitmes suunas. maamiilits - kohalikest talupoegadest moodustatud väeüksused Rootsi vägedes Põhjasõja päevil; Napoleoni sõdade ajal talupoegadest moodustatud väesalgad Vene vägedes. restitutsioon - taastamine. Eestis on toimunud mitmeid restitutsioone. N Põhjasõja ajal andsid Vene
1802.a kinnitas Aleksander I Eestimaa rüütelkonna initsiatiivil koostatud ralurahvaregulatiivi. · See tunnistas talupoegade õigust vallasvarale · Keelustas koormiste tõstmise · Sätestas, et korralikult talu majandanud talupojalt ei tohi seda ära võtta ning et ta võib selle oma lastele pärandada · Mõnevõrra piirati ka talupoegade müüki 1804.a kiitis keskvalitsus heaks Liivimaa rüütelkonnas valminud talurahvaseaduse. · See seadus jättis talupojad endiselt pärisorjadeks, kuid talupoegade müük, kinkimine ja pantimine maast lahus keelustati · Talupojad said omandiõiguse vallasvarale, nad võisid maad osta ning talu järglastele pärandada · Koormised tuli viia vastavusse maa suuruse ja väärtusega, selleks maad mõõdeti, hinnati ja kaardistati ning koormised pandi kirja vakuraamatutesse 1804
Masingu huvi eesti keele vastu väljendus võitluses põhjaeestilise kirjakeele eest ja püüus täiustada vana kirjaviisi. Otto Wilhelm Masing suri 15. märtsil 1832 Äksi vallas. Looming · 1795 "ABD ehk Luggemise-Ramat Lastele". · 1821 "Luggemisse lehhed". Koostatud seina-aabitsana ja sinna oli lisatud metoodiline juhend · 1823 "Täielinne ABD-Ramat", "Arvamise-Ramat" ja kolm usuõpikut · 1819 Liivimaa talurahvaseaduse tõlkimine. Oli põhjaeestikeelne ning ilmus 1820 · 1824-1826 toimetas "Tallorahva Kulutajat". Ajaleht sisaldas valitsusasutuste teateid ja kuulutusi · 1816 "Ehstnische Originalblätter für Deutsche" · 1821-1823 ja 1825 "Marahva Näddala-Leht". See leht tõi lugejani sõnumeid maailmast ja ka kodumaalt, õpetlikke loodusnähtuste ja tehnikasaavutuste kirjeldusi, kirjutisi eesti kirjameeste teostest, ilukirjanduslikke palu.
Liivimaal kehtestati samalaadne seadus 1804. aastal, teokoormised normeeriti- selleks mõõdeti ja hinnati talumaad üle ning keelati talupoegade müümine ja võõrandamine. Mõisnike kodukariõigust piirati ning seati sisse vakuraamatud, mis sisaldasid maksude nimekirja. 1804. aastal võeti seadus vastu ka Eestimaa kubermangus. Seal talumaade ümberhindamist ei toimunud, seetõttu seal piirkonnas ei olnud see niivõrd hea seadus talurahva jaoks. 1816. kinnitas Aleksander I uue Eestimaa talurahvaseaduse ja 1819. aastal Liivimaal. Aadelkond loobus kõigist senistest õigustest talupoegade isiku üle. Eesti talurahvas kuulutati pidulikult pärisorjusest priiks, aga kogu maa tunnistati mõisnikule. Pärisorjuse asendas teoorjus- maad tuli mõisnikult rentida, talupoeg pidi ka edaspidi kohustusi täitma, senised normeeritud koormised asendati niinimetatud vabade rendilepingutega. Esialgu ei toonud uus talurahvaseadus mingeid märgatavaid muudatusi, endiselt võis tegeleda vaid põlluharimisega,
Eesimaal kaotati pärisorjus 1816. a . Talupojad said isiklikult vabaks, kuid kogu maa tunnistati mõisniku omandiks. Maad pidid talupojad hakkama rentima, mis tähendas tegelikkuses teotöö jätkamist. Liivimaal kaotati pärisorjus 1819. a . Talupojad said isiklikult vabaks, kuid kogu maa tunnistati mõisniku omandiks. Maad pidid talupojad hakkama rentima, mis tähendas tegelikkuses teotöö jätkamist. 7. Millised oli 1849. aasta Liivimaa talurahvaseaduse peamised põhimõtted? seaduse kohaselt pidi kogu põllumajanduslik maa kuuluma mõisnikule, kuid tuli õiguslikult jagada kahte ossa: mõisamaa ning talumaa, seadus nägi ette ka ühe revolutsioonilise sammu, aga see tegelikkuses ei jõustunud, talumaad võis elujõuliste taludena rendile anda, soovitavalt raha eest või talupoegadele päriseks müüa. Seadus reguleeris
Oskas saksa, eesti, kreeka, itaalia, prantsuse, vene ja ladina keelt. Töökäik 1788. aastast Lüganuse pastor 1795. aastast Viru-Nigula pastor 1815. aastast Äksi pastor 1818. aastast Liivimaa ülemkonsistooriumi assessor 1821. aastast Tartu praost. Looming 1795 "ABD ehk Luggemise-Ramat Lastele". 1821 "Luggemisse lehhed". Koostatud seina-aabitsana ja sinna oli lisatud metoodiline juhend 1823 "Täielinne ABD-Ramat", "Arvamise-Ramat" ja kolm usuõpikut 1819 Liivimaa talurahvaseaduse tõlkimine. Oli põhjaeestikeelne ning ilmus 1820 1824-1826 toimetas "Tallorahva Kulutajat". Ajaleht sisaldas valitsusasutuste teateid ja kuulutusi 1816 "Ehstnische Originalblätter für Deutsche" 1821-1823 ja 1825 "Marahva Näddala-Leht". See leht tõi lugejani sõnumeid maailmast ja ka kodumaalt, õpetlikke loodusnähtuste ja tehnikasaavutuste kirjeldusi, kirjutisi eesti kirjameeste teostest, ilukirjanduslikke palu. Lisaks sellele on ta toimetanud ka "Maarahva Kalendrit" ning
11 Tannberg T. Mäesalu A. Lukas T. Laur M. Pajur A. 2001 Tallinn. Eesti ajalugu. Lk-d 151-152 9 Kolme aastaga astus vene õigeusku üle 60 000 eestlase. Piirkonniti oli usuvahetajate osakaal väga erinev ning enamik usuvahetajatest kuulus vaesema rahvaki alla, langedes sageli jõukamate talupoegade pilgete alla. 5.2 Reformid Liivimaa talurahvaseaduse kinnitas 1849.aastar keiser Nikolai I. Seadus hakkab kehtima Liivimaal pärast selle avaldamist eesti ja läti keeles. Seadus kinnitab kogu maa mõisnike omanduseks, maad saavad talupojad vabalepingu alusel rentida või osta. Teiseks nõuab seadus maa jaotamist mõisa- ja talumaadeks ning teorendi asendamist raharendiga12. Seaduse vastuvõtmine venis kuna Eestimaa mõisnikud olid veelgi tagurlikumad kui Liivimaa aadlid ja võitlesid talurahva maaomandi tekkimise vastu. Nad üritasid sisse
Ärkamisaeg Õpilane: Marii Malinen Klass: 10.a Juhendaja: Mart Kand Mida ärkamisaeg endast kujutas? · Ärkamisaeg oli 19. sajandi keskel alanud eestlaste rahvusliku eneseteadvuse ning tärkava haritlaskonna areng. Mis on iseloomulik 19. sajandi Eesti arengule (ehk ka eeldused) ? · Eestimaa talurahvaseaduse ja Liivimaa talurahvaseaduste vastuvõtmist · Pärisorjuse kaotamine · Eestlastest maaelanikkonna eneseteadvuse areng · Linnastumine · Industrialiseerminine · Esimesed eesti soost harilased · Natsionalismi (rahvusluse) ideoloogia levik (prantslased sakslasedbaltisakslasedeestlased). · Estofiilide (Die Gelehrnte Estnische Gesellschaft) tegevus. Rahvuslikult tähtsad sündmused ärkamisajal · 1861 "Kalevipoja" rahvaväljaanne
õigus oma talu pärandada ja normeeriti koormisi.Kodukariõigusi piirati-mõisnik ei tohtinud talupoega karistada).Pärisorjuse kaotamine:Eestimaal 1816 ja Liivimaal 1819(talupojad isiklikult vabad, talurahvaseisusesse kuuluvad isikud, maa jäi mõisniku omaks, teoorjus säilis. 1830. Aastas võis talupoeg ka linna kolida. Vabaksaamisega kaasnes priinimede panek. Arenes kogukondlik omavalitsus, kes kogusid magasiaitades hoitavaid viljavarusid).1858-Mahtra sõda oli 1856 aasta talurahvaseaduse tagajärg.1868- keelati teorendi nõudmine eramõisas, 1860 said mitteaadlikud õiguse mõisaid osta.1866- vallaseadus- suurendas valdade õigusi. Tänu linakasvatusele said eestlased raha, et oma talud ära osta ja pärisperemeesteks saada.Hakkasid kujunema vabrikud(Sindis ja Kärdlas, Kreenholmi manufaktuur).1866 kaotati tsunftipiirangud, 1870 valmis Tallinna-Paldiski raudtee.Tartu Ülikooli saj.(18.saj)-1802 taasavati Tartu Ülikool(esimene rektor G.F.Parrot). Seal töötasid: astronoom W
Aleksander I - vene tsaar, kaotas pärisorjuse. George Browne - Riia kindralkuberner, keskne tegelane uue Balti poliitika elluviimisel. Katariina II määratud. Viis läbi asehalduskorda. Positiivsed määrused. Anton Thor Helle - Jüri kirikuõpetaja, viis lõpuni Vana Testamendi eesti keeles toimetamise. Tänu temale on meil esimene eestikeelne piibel. Filippo Paulucci - 1812-1829 kindralkuberner, viis küllalt kindlakäeliselt ellu keskvalitsuse poliitikat ning talurahvaseaduse läbisurumine oli paljuski just tema teene. Juhtis kindralkubermangu, aga ta ei tahtnud, et talurahvas vabaks saaks. Oli sõjaväelise mõtlemisega ja kindlakäeline. Talle ei meeldinud Balti erikord nagu Katariina II-legi.
rahvaluule pärimuste koguja, rõhutas hariduse tähtsust, pidas vaimuliku ametit. Carl Robert Jakobson- Taluperemees, töötas kooliõpetajana, andis välja ajalehte ,,Sakala”, koostas mitmeid eestikeelseid kooliõpikuid. Lydia Koidula- Johann Voldemar Jannseni tütar, luuletaja ja kirjanik, rääkis oma luuletustes peamiselt kodumaa armastusest ja eesti looduse ilust, Eesti esimesel laulupeol 1869. aastal esitati laule tema sõnadele. III Talurahvaseadused Too iga talurahvaseaduse kohta välja kõige olulisem märksõna, mis iseloomustab talupoegade õigusliku seisundi muutumist. Talurahvaseadused Eesti ja Liivimaal Märksõna 1802/1804 pettumus/segadus- usuti, et keiser on tegelikult koormisi vähendanud või kaotanud, kuid mõisnikud varjavad seda, toimusid üle Eest ja Liivimaa mitmed rahutused, talupojad ei tahtnud mõisatööle minna. 1816/1819 isikuvabadus- Pärisorjuslik seisus kaotati, kuid
pärandatava kasutamisõiguse kehtestamine- kui talupoeg oli oma koormised mõisa ees täitnud, ei tohtinud teda isatalust välja tõsta ja talu jäi poegadele. See tekitas talupoegadel suuremat huvi jõukuse suurendamiseks. Loodi ka vallakohtud, kus kohtunikeks olid talupojad ise. Kuigi vallakohtud jäid mõisnike kontrolli alla, andis osalus kohtunikuna palju juurde talupoegade eneseteadvuse kasvule. 1816 kinnitas Aleksander I talurahvaseaduse, mille järgi kuulutati talupojad Eestis pärisorjusest priiks. Samas aga tunnistati maa mõisniku omandiks. Et talus edasi elada, pidi maad mõisnikult rentima. See tähendas rendilepinguid, mis andsid mõisnikele vabamad käed oma nõudmisi esitada. Talupoeg pidi ju rendilepingu vastu võtma, vastasel juhul tehti leping teise talupojaga. Et kindlustada mõisnikke töökätega, piirati talurahva liikumisvabadust. Talupoeg võis vabalt minna ühe mõisniku juurest teise juurde, kuid linna
seda näitavad ka järgmised kuuluvused ja tunnustused: 1839 ÕESi liige 1847 Eestimaa Kirjanduse Ühingu kirjavahetajaliige 1849 ÕESi auliige 1855 Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetajaliige 1857 pronksmedal haavatute ravimise eest Krimmi sõja ajal 1860 Vene teaduste Akadeemia Demidovi preemia "Kalevipoja" eest 1863 kolleegiuminõuniku tiitel 1864 Narva Muinsuse Seltsi auliige 1866 "Vanemuise" seltsi auliige 1867 mälestusrist talurahvaseaduse tõlkimise eest mälestusrist kooleravastase võitluse eest 1871 Ungari Teaduste Akadeemia välisliige Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi auliige 1872 Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi auliige Eesti Kirjameeste Seltsi aupresident 1876 Püha Anna III järgu orden kauaaegse laitmatu töö eest arstina Kreutzwald alustas koos Faehlmanni ning koos 19. sajandi alguse eesti patriootide, baltisaksa päritolu estofiilidega, mil eesti maarahva
· 1797 keelustas Paul I väärtkaupade sisseveo Eesti sadamatesse (lubatud vaid Riiga ja Peterburi) · 1802 Tartu ülikooli taasavamine · 1802 - Eesti talurahvaseadus: regulatiiv "Iggaüks...", mis tähistab agraarsuhete reformimise algust Balti kubermangudes. · 1802 ilmus Johann Christop Petri tuntuim töö ,,Eestimaa ja eestlased", mis analüüsis eestlaste majanduslikku ja õiguslikku olukorda · 1804 - Liivimaa talurahvaseadus; Eestimaa talurahvaseaduse täiendamine: fikseeritakse talupoegade koormised ja neile antakse piiratud omandiõigus vallasvarale. Liivimaal viiakse koormised vastavusse talu kandevõimega, seatakse sisse vakuraamatud; luuakse vallakohtud. · 1806 - esimese eestikeelse ajalehena ilmus "Tarto maa rahwa NäddaliLeht"; suleti peagi tsensori korraldusel. 4
*Rahutused Põhja-Eestis:Talurahva seas levisid jutud,et seadus võltsiti.Sellepärast tekkisid rahutused,kuid lõpuks õnnestus talupojad taas tööle sundida *Napoleoni sõjad&Eesti-Need otseselt ei puudutanud,kuid Briti sõjalaevad käisid Eesti ranniku aladel *Talurahva vabastamine pärisorjusest-Napoleon vabastas oma vallutatud maade rahvad pärisorjusest,Venemaa tahtis sama teha.Aleksander I kinnitas 1816 talurahvaseaduse,mis kergendas tööd.Talupojad kuulutati pärisorjusest priiks.Kuid see ei toonud suuri muutatusi,koormised asendati rendilepingutega.Saadi ka perekonnanimed *Põllumajandus pärast pärisorjuse kaotamist - mõisamajandus ei suutnud enam Euroopa turul konkureerida.Viljahinnad langesid,mõisnike tulu vähenes.Enamus tõstsid renti,mõned leidsid uue sissetulekuallika 5)Priiuse esimesed aastakümnendad *Talurahva omavalitsus-19saj.algul lähtus kõik mõisast,kuid hakkas kujunema talurahva
kubermangus ja 1865 Saaremaal) algas üleminek teorendil raharendile ja lubati talude päriseksost Eesti linnad 19 sajandil Linnastumine Eestis oli 19. s 12. linna. 19.s II p algas linnastumine 1897.aastaks oli linlaste osatähtsus elanikkonnas 19 % Linnade elanikkond kasvas 19. s II poolel kiiresti loomuliku iibe ja siserände tulemusel. Maarahva liikumine maalt linna toimus pärast 1856. a. talurahvaseaduse ja 1863. a. passiseaduse kehtestamist. Samuti soodustas seda tööstuse areng ning raudtee rajamisega loodud hõlpsam liiklemisvõimalus. Suurimad linnad: Tallinn (u 65 tuh el), Tartu (42 tuh el), Narva (16 tuh el), Pärnu ( 13 tuh el) Tallinnas tekkis kõige enam töökohti masinaehituses (näiteks suured laevatehased), Tartu arengule mõjus positiivselt Tartu Ülikooli avamine. Narva kasvu soodustas
õigeusk, luterlus muutus vaid üheks lubatud sektiks. -1845. a levisid rahva seas kuuldused, et kes lähevad keisriusku, vabastatakse teoorjusest ja saavad maad. Usku vahetas: Saaremaal 30%, Lõuna-Eestis 17% 4.1858. a Mahtra sõda. Peale maa päriseksostmise seadusi uued talurahvarahutused, neist suurim: Mahtra mõisas 2. (14. ukj) juunil 1858 toimunud ülestõus oli 1858. a Põhja-Eesti talurahvarahutuste keskne sündmus. Ärevus kasvas juba kevadel seoses 1856. a talurahvaseaduse väljakuulutamisega, mis pidi toimuma 20. aprillil piduliku jumalateenistusega kõigis kirikuis, kuid asendati seaduse vallatalitajatele kätteandmisega kihelkonnakohtuis. Maad võtsid umbusk ja kuulujutud, erilist pahameelt põhjustas asjaolu, et teokoormisi tuli täita endises ulatuses. 19. mail keeldusid Pahklamõisa talupojad abiteo korras tööle ilmumast, maikuu lõpuks oli vastuhakke juba 18 mõisas Viru-, Järva- ja Harjumaal, Tammikuja Tuhala mõisa talupojad kogunesid Toompeale
nende eest maksis mõisnik, kes selle eest talupojalt nõudis täiendavat renti või töötegemist. Nekrutiandmine tähendas, et osa mehi pidi 25 aastaks minema Vene sõjaväkke (hiljem seda aega vähendati). Lisaks olid veel kogukondlikud koormised, milledeks olid: teede korrastamine, külakooli + magasiaida ülalpidamiskulud ja nõrkade eest hoolitsemine (põhimõtteks oli- ,,iga küla toidab oma sandid ise"). 1856 aasta Eestimaa talurahvaseadus 1856. aasta Eestimaa talurahvaseaduse järgi jäi mõisnikule mõisamaast umbes 1/6 osa, talupoegade kasutuses olev maa tunnistati talumaaks, mille võis elujõuliste taludena rendile anda, soovitavalt raha eest, või talupoegadele päriseks müüa. Alates 1865. aastast ei tohtinud mõisnik talupoega ihunuhtlusega enam karistada. Aastal 1856 moodustati talurahvaasjade komisjon tagamaks seaduse täitmist. 1868. aastal lõpetati talumaade rentimine teotöö eest ning mindi täielikult üle raharendile. 1880
· teostas järelvalvet kõigi tsiviil-, politsei- ja sõjaväeinstitutsioonide üle · valitsemisel teoks oli kantselei, mille kaudu suheldi kohalike seisuslike organisatsioonide ja keskvalitsuse institutsioonidega · allusid politseiasutused ja sõjaväeosad · olid enamasti kõrgemad sõjaväelased 1812-1829 oli Filippo Paulucci, juhtimisstiil autokraatlik, rohkesti uuenduslike ideid, head suhted kohalike rüütelkondadega; hiljem aadli ja kk vahekord pingestus, talurahvaseaduse läbisurumine; püüdis rüütelkondi oma võimule allutada. · ametikoht püsis 1876.-ni Kubermangu võimu esindaja kuberner: · allus senatile, ei saanud ka mööda vaadata kindralkubernerist · asetäitja viitse- ehk asekuberner Kubermangu olulised asutused: · kubermanguvalitsus- kuberneri juhitud, tegeles igapäevase juhtimisega · kroonupalat- juhtis viitsekuberner, oli majanduslike ja rahanduslike funktsioonidega asutus,
Küla omavalitsuse küsimusi lahendas külavanem. Küla kogukond koosnes õiguslikult ja majanduslikult eri kihtidest: peremehed, vabadikud, kehviktalupojad, sulased ja tüdrukud. Sumbküla Ridakülad Ahelküla Hajaküla Tänavkülad Talu – põllumajanduslik väikemajand, maavaldus koos õue, hoonete ja taluperega. Pärisorjuse ajal kasutasid talupojad talu pärandatava kasutusõiguse alusel, hiljem rentnikena. 19. sajandi keskpaiga talurahvaseaduse alusel sai talupoeg õiguse oma talu päriseks osta, ostetud talu nimetati päristaluks. Algse talu suurus oli 1 adramaa, hiljem sageli ½ või ¼ adramaad. Vabadiku- või popsikohad olid väiksemad. Suurem talu kasutas palgatööjõudu, põhiliselt aga perekonnaliikmete tööjõud. Maaviljelussüsteemid, külvikord Vanim maaviljelussüsteem on uudismaasüsteem, omane rändavatele rahvastele. Kolmevälja- ehk kesasüsteem: kesa, taliteravili, suviteravili. Viljavaheldussüsteem
Pauli poliitika tekitas vastumeelsust nii kodumaal kui ka välismaal, ning 1801. aastal valmistati ette ja viidi läbi vandenõu tema asendamiseks. Eesti ajalukku on Paul läinud asehalduskorra kaotaja ning Balti erikorra taastajana. Tema valitsemisajal ajal hakati Läänemereprovintsidest ka nekruteid võtma. Aleksander I (1801-1825) Elas aastatel 1777-1825. Venemaa keisrina tegi ta mõõdukaid reforme. 18161819 kehtestas ta Eesti- ja Liivimaal uue talurahvaseaduse. Tema valitsemisajal taasavati Tartu Ülikool. 27. oktoobri 1801 manifestiga keelustas Aleksander piinamise kuritegude uurimise meetodina. 1822. aastal keelustas Aleksander Venemaal vabamüürlaste liikumise. Aleksandri juhtimisel sõdis Venemaa Pärsiaga (18041813). Aleksandri elu kõrgajaks oli võitlus Napoleoniga, keda ta ühtaegu vihkas ja imetles. Viini kongress 1815, kus võitjariigid jaotasid ümber Euroopa riigipiirid, osales Aleksander isiklikult
Jalategu tegid enamasti nn vaimud - naised ja alaealised. 2) abitegu, mis omakorda jagunes kaheks: - abitegu kitsamas mõttes - talu andis kiiretele hooajatöödele (sõnnikuvedu, heinategu, lõikus, rehepeks jne) lisainimesi - nn talupäevad, mida tehti korraliste teoliste osavõtuta teatud töödel (külv, viinapõletamine, voorid jne) Tegu tehti kas tingiviisi (perele mõõdeti põllutükk kätte) või hoopkaupa (kõik teolised koos). 1804. a. talurahvaseaduse järgi oli lubatud täistalult nõuda 600 päeva tegu aastas. 1816.a. seadus teotööd ei piiranud, kuid üldiselt lähtuti rendilepingute sõlmimisel varasematest vakuraamatu normidest. 1839. a. tegi Ida-Harjumaa kuuepäevatalu keskmiselt 607 teopäeva aastas, Lõuna- Harjumaal 516 päeva. Täistalu teopäevad jagunesid XVIII- XIX sajandi vahetusel: - 5 rakmepäeva nädalas läbi aasta, - 6 jalapäeva nädalas suvel ning
just praegusel Raplamaal (LõunaHarju). Lühikeseks ajaks saavutatud vabadus läks kalliks maksma rahva "rahustamise" käigus muudeti maa suuresti tühjaks ja mahajäetuks. Harjumaa läks Liivi Ordule. Liivi sõda (15581583) laastas maa taas suuresti ning 1560.aasta laiaulatuslik ülestõuski ebaõnnestus. Suurim lahing toimus Ruunaveres (maakonna loodeosas), kus "verd olla olnud hobustel põlvini" sellest ka koha nimi. 1858.aasta uue talurahvaseaduse väljaandmisega kaasnesid laialdased talurahvarahutused, mis kulmineerusid nn. Mahtra sõjaga. Viimase kaja ulatus kaugele väljapoole Eestit ning mõjutas oluliselt Vene tsaaririigi edasist talurahvapoliitikat. 1905.aasta revolutsioon oli praegusel Raplamaal tormilisem kui kusagil mujal Eestis. Toimus rida relvastatud kokkupõrkeid Alus, Hageris, Velisel jm. Pooled Eestis tollal põletatud ja rüüstatud mõisatest jäävad Rapla maakonda.
ning tähelepanu pööramine inimõigustele. 1802. aastal kinnitas Aleksander I Eestimaa rüütelkonna initsiatiivil koostatud talurahvaregulatiivi, mis tunnistas talupoegade õigust vallasvarale, keelustas koormiste tõstmise ning sätestas, et korralikult talu majandanud talupojalt ei tohi seda ära võtta ning ta võib selle oma lastele pärandada. Mõnevõrra piirati ka talupoegade müüki. 1804. Aastal kiitis keskvalitsus heaks Liivimaa rüütelkonnas valminud talurahvaseaduse. See seadus jättis talupojad endiselt pärisorjadeks, kuid talupoegade müük, kinkimine ja pantimine maast lahus keelustati. Liivimaa talupojad said omandiõiguse vallasvarale - võisid maad osta ja talu järglastele pärandada. Koormised tuli viia vastavusse maa suuruse ja väärtusega, selleks maad mõõdeti, kaardistati ning hinnati. Koormised pandi kirja vakuraamatusse. Samal aastal võeti vastu ka Eestimaa talurahvaseadus, mis mitmes punktis oli talupoegadele,
1849.a Liivimaal ja 1856.a Eestimaal võeti vastu uus talurahvaseadus. Nende peamine mõte oligi talude järk-järgulise müümise korraldamine, mis pidi aegamööda kaasa tooma ka teoorjuse kadumise. Tlp seisukohalt oli muidugi tegu talude päriseksostmisega, mis algaski 1850ndatel aastatel. Sellega kaasnes kruntiajamine: tekkisid kompaktsed maaomandid. Taluhooned hakkasid iidsetest külasüdametest välja oma põldudele nihkuma. Külaelu kaotas oma tähtsust. 1856.a talurahvaseaduse üheks tagajärjeks oli kõige tuntum ja kõige mastaapsem talurahva vastuhakk keskajast saadik, nimelt 1858.a peetud nn Mahtra sõda. Tlp põhiprobleemiks ei olnud enam võitlus mõisaga, vaid võitlus maaga omaenda talus. Isiklik vabadus muutub tegelikuks (lk 153) 1860ndatel aastatel said tlp liikumisvabaduse kogu Vene riigi piirides, mis tõi kaasa ulatusliku väljarändamisliikumise,viies Eestist välja u 100 000 inimest. Mõisnikelt võeti ära 1865
,,Iggaüks.." Talude pärandatava õiguse kehtestamine. Pärast talupeogade surma jäi talu poegadele. 1804 võeti sama vastu ka Liivimaal, kuid lisaks teokoormiste normeerimine ehk vastavusse viimine talu majandusliku kandevõimega. Mõlemas piirkonnas vallakohtute loomine. Talurahva vabastamine pärisorjusest. Kuna Napoleon oli vallutatud aladelt pärisorjuse kaotanud, siis oli ka Vene tsaar sunnitud järeleandmistele: 1816. aastal kinnitas keiser Aleksander I Uue Eestimaa talurahvaseaduse, Liivimaal 1819. Sellega kaotatigi pärisorjus aadelkond loobus kõigist senistest õigustest talupoegade isikute üle. Kuigi samas tunnistati talupoeg maa mõistniku ainuomandiks. Maad tuli mõisnikult rentida. Senised normeeritud koormised aasendati ,,vabade" rendilepingutega." Talupoeg oli saanud nimeliselt küll vabaduse, kuidas kasutamisvõimalused olid napid. Pärisorjuse kaotamisega kaasnes perekonnanimede(priinimi) panek.
toetasid hariduse arengut. 1739. koolikohustuse algus. Eesti lapsed peavad koolis hakkama käima. Seda täiendati, taheti luua koole iga suurema mõisa juurde küla- ehk vallakoolid. 1739. ka piibel. Tõlgiks oli Helle. See määras ära ühte eesti keele. Põhja-Eesti murde baasil. Eesti 19.sajand: Kaotati pärisorjus. Oli ka mõisamajanduskriis. Alexander I (1801) liberaalne mees, üritas venet vesterniseerida. Koostas 1802 ja 1804 Talurahvaseaduse (TLS- id)(mõlema kubermangu kohta): talupoegade õigus vallasvarale, koormiste tõstmise keelustamine, (1804 TLS-iga) jäid ikka veel pärisorjadeks, rohkem õigusi lihtsalt, taludel määratud pärandatud kasutusõigus. Valla ja kihelkonna kohtute loomine, talurahvas võis ise seal osa võtta. 1816. ja 1819. Eestis ja Liivimaal vabastati talupojad pärisorjusest. Talupojad said maad rentida. Perekonna nimed. Kultuur: avati Tartus ülikool. Ülikooli esimese rektori G
abitegu kitsamas mõttes talu andis kiiretele hooajatöödele (sõnnikuvedu, heinategu, lõikus, rehepeks jne) lisainimesi nn talupäevad, mida tehti korraliste teoliste osavõtuta teatud töödel (külv, viinapõletamine, voorid jne) Tegu tehti kas tingiviisi (perele mõõdeti põllutükk kätte) või hoopkaupa (kõik teolised koos). 1804. a. talurahvaseaduse järgi oli lubatud täistalult nõuda 600 päeva tegu aastas. 1816.a. seadus teotööd ei piiranud, kuid üldiselt lähtuti rendilepingute sõlmimisel varasematest vakuraamatu normidest. 1839. a. tegi IdaHarjumaa kuuepäevatalu keskmiselt 607 teopäeva aastas, Lõuna Harjumaal 516 päeva. Täistalu teopäevad jagunesid XVIII XIX sajandi vahetusel:
Kõigele lisaks andis Liivimaa koolidele eelisolukorra 1819. aasta talurahvaseadus oma täpsemalt piiritletud koolikorraldusega. Ülikooli koolikomisjoni üritustest hoolimata jäi rahvakool 19.sajandi esimestel aastakümnetel tasemele, mille see oli saavutanud eelmise sajandi viimasel veerandil. Sisuliselt tähendas see koduõpetuse domineerimist ja kooliminekut nendele, kes kodus lugemist selgeks ei saanud. Liivimaal loeti pärast 1819. aasta talurahvaseaduse väljaandmistv kooliealisteks kõik lapsed 8. eluaastast leeriminekuni(16.eluaastani)nad jaotati kahte: kodu- ja koolilapsed. Koolilastele kohustuslikku õppeprogrammi kuulus lugemine, katekismus ja "mõnned kõigetutavamad laulovisid". Oli tavaline nende vabastamine koolist, kes kodus olid lugema õppinud ja nõutud katekismusetekstid meelde jätnud. Tavaliselt tuli neil kord kuus minna koolmeistritele teadmisi näitama. Selleaegne kool oli õiguse poolest karistuskool. Kes kodu
Keelati ka talupoegade müümine ja võõrandamine. Piirati mõisnike kodukariõigust, taluperemehed vabastati sellest üldse. Vallakohus loodi nii Eesti- kui Liivimaal, kus kohtumeesteks olid talupojad ise, kuigi kohtud jäid mõisnike kontrolli alla, aitas talurahavakohtute rajamine oluliselt kaas a tualupoegade eneseteadvuse ja õiglustunde kasvule, olles selliselt esimeseks sammuks talurahva omavalitsuse rajamise suunas. 1816. Eestimaal ja 1819.Liivimaal kinnitas Aleksander I uue talurahvaseaduse. Aadelkond loobus kõigist seinstest õigustest talupoegade isiku üle. Eesti talurahvas kuulutati pidulikult pärisorjusest priiks. Samas aga tunnistati maa mõisniku ainuomandiks, et oma talus edasi elada, tuli maad mõisniku käest rentida, seega pidi talupoeg ka edaspidi teokohustusi täitma. Senised normeeritud koormised asendati rendilepingutega. Piiratud liikumisvabadus talupoeg võis
aasta talurahvaseadus oli oma olemuselt võrdlemisi sarnane Liivimaa seadusele, kuid mitmes suhtes siiski talurahvale ebasoodsam. Talumaid ei hinnatud ega mõõdetud, koormised fikseeriti varem vakuraamatutes olevate koormiste järgi. Talurahva hulgas puhkesid rahutused. Talurahvaseadus vajas revideerimist. Eestimaa maapäev esitas 1811. aastal keisrile omapoolsed ettepanekud. Ettepanekute põhjal tuli talupojad vabastada pärisorjusest, kuid maa jätta mõisnike omandiks. Tsaar kinnitas uue talurahvaseaduse alles 23. mail 1816. aastal, millega: · kaotati pärisorjus; · Eestimaa talupojad moodustasid vaba talurahvaseisuse; · talupoegi ei tohtinud osta ega müüa; · talupoeg võis omandada nii vallasvara kui ka kinnisvara; · talupojad ei saanud vabalt elukutset vahetada, võisid tegelda ainult põllutööga; · maa kuulutati täielikult mõisnike omandiks; · talu tuli mõisnikult rentida. 18. Eesti põllumajandus pärast pärisorjuse kaotamist (külvipinnad, põllumajanduse harud)
kava, mis nägi ette koolide rajamise igasse kihelkonda ja ka igasse suuremasse mõisasse 1783 Paldiski sai linnaõigused 1784 Võru sai linnaõigused 1783-1796 Asehalduskord; piiratakse aadli ja linnade senist omavalitsust 1797 eestlasi hakatakse Vene kroonusse nekrutiks võtma 1802 Eesti talurahvaseadus: regulatiiv "Iggaüks...", mis tähistab agraarsuhete reformimise algust Balti kubermangudes 1802 taasavatakse 1710 aastal kinni pandud Tartu Ülikool 1804 Liivimaa talurahvaseadus; Eestimaa talurahvaseaduse täiendamine: fikseeritakse talupoegade koormised ja neile antakse piiratud omandiõigus vallasvarale. Liivimaal viiakse koormised vastavusse talu kandevõimega, seatakse sisse vakuraamatud; luuakse vallakohtud 1806 esimese eestikeelse ajalehena ilmus "Tarto maa rahwa NäddaliLeht"; suleti peagi tsensori korraldusel 23. mai 1816 Pärisorjuse kaotamine Eestis 26 märts 1819 Pärisorjuse kaotamine Liivimaal 1821-1823; 1825 Otto Wilhelm Masing annab välja "Marahwa NäddalaLehte"
1815 sai temast Äksi pastor. Hiljem sai temast ka Tartuma praost. Tema elulaad polnud nii boheemlaslik, kui Mainteuffelil. Oli väga suure jõudlusega mees, kellel oli väga kindel päevakava tõusis hommikul neljast või kolmest üles, töötas katkestamata lõunani ja pühendus edasi kirikumõisa majapidamisele. Soovis saada TÜ eesti keele lektoriks, seda kohta ta ei saanud. Suurem tähtsus oli õppekirjanduse kirjutamisel. 1819 tõlkis uue talurahvaseaduse eesti keelde. Masing tahtis hakata talurahvale välja andma õpetlikku, populaarteaduslikku väljaannet. 1818 ilmuski esimene köide ,,Pühapäeva vahelugemised". Jäi ainsaks väljaandeks. Järgmisel aastal sai loa ajalehe välja andmiseks. Hakkas välja andma ,,Maarahva nädalalehte" 1821-23, 1825. Iga number oli kaheksa lehekülge. Tegemist oli esimese tõsist tähtsust omava nädalalehega. 7. Fr. R. Fahelmann Friedrich Robert Fahehlmann 1798-1850 Mõisavalitseja poeg
Passikorraldus (1863) ja uus vallaseadus (1866) vähendasid talupoja sõltuvust mõisast veelgi, kuid päris lõpu tegi sellele alles mõisamajanduse kokkuvarisemine 20. sajandil. Pärast Napoleoni sõdade lõppu kerkis taas päevakorda talurahva vabastamine, mida valgustajad olid soovitanud juba 18. sajandi lõpul. 1816. aastal kinnitas Aleksander I Eestimaal pärisorjuse kaotamise talurahvaseaduse, 1817. aastal selle seaduse Kuramaal ja 1819. aastal Liivimaal. Peale seda seadust polnud talupoeg enam mõisniku omand ja teda ei tohtinud enam osta ega müüa, teda ei võinud vahetada hobuste või koerte vastu. Talupojad moodustasid isiklikult vaba talurahvaseisuse. Ühe mõisa talupojad moodustasid kogukonna ehk valla. Valla omavalitsuse eesotsas oli Eestimaal vallatalitaja, Liivimaal kaks vöörmundrit
Masing: · Ratsionalistlikud tõekspidamised, mõistis hukka pietismi, haridus, kõnekeelt arvestava kirjakeele loomist toetas, õ, laen- ja uudissõnad (nt pikksilm). · 1795 ,,ABD ehk Luggemise-Ramat lastele" esimene ilmalik aabits, jutud argiolude ainetel, moraliseeriv. · ,,Luggemise lehhed" 1821 koolidele. · ,,Matemaatikaraamat" 1823 koolidele. · ,,Ehstnische o..." · ,,Pühhapäeva Wahhe-luggemine" 1818 eestikeelse aimekirjanduse rajaja. · 1819 tõlkis talurahvaseaduse. · ,,Marahwa Näddala-Leht" (18211823, 1825) talupoja entsüklopeedia. Väldib poliitilisi küsimusi. · ,,Marahwa kalender" (18231826), valgustuslikud lisad. · Toimetas 18241826 ,,Tallorahwa kuulutajat", kuhu tõlkis ametlikke teadaandeid. Kaastööd saksakeelsetele ajalehtedele. · Avaldas ,,Beiträges" arvustusi, keelenäiteid jms. · ,,Päts" 1821 · Mõistis hukka Petersoni luule luulevorm polnud esteetiline. Peterson kas ajast ees
väike harutee. Iseloomulikud eriti Lõuna-Eestile. Hajaküla - õued hajali põldue vahel ja nende serval. Oli eriti iseloomulik Lõuna-Eestile. Tänavkülades olid õued kahel pool suhteliselt sirget külatänavat. Eriti iseloomulik Peipsi rannikule. Talu Põllumajanduslik väikemajand, hõlmab maavalduse koos õue ja hoonetega ja talupere. Pärisorjusest vabastamiseni (1816-1819) kasutasid talupojad pärandatava kasutusõiguse alusel, hiljem rentnikena. 19. sajandi keskpaiga talurahvaseaduse alusel sai talupoeg õiguse oma talu päriseks osta, ostetud talu nimetati päristaluks (päriskoht). Algse talu suurus oli 1 adramaa, hiljem sageli ½ või ¼ adramaad. Vabadiku- või popsikohad olid väiksemad. Suuerm talu kasutas palgatööjõudu, põhiliselt aga talupidaja perekonnaliikmete tööjõud. 19. sajandi teise poolel algas talude kruntimine – varem väikeste tükkidena teiste talude maavaldustega segamini olnud maatükid koondati võimalikult terviklikeks, suuremateks
annaabi.ee 
