F.R.Kreutzwald (1)

Olustvere TMK
F.R. Kreutzwald
Koostaja:Ivo Kommusaar
Olustvere 2009-06-14
Friedrich Reinhold Kreutzwald ( 1803 - 1879 )
Eesti rahvusliku kirjanduse looja, kirjanik ja luuletaja, tõlkija ja mugandaja, rahvavalgustaja ja publitsist, keelemees , ühiskonnategelane ja arst Friedrich Reinhold Kreutzwald sündis Virumaal, Kadrina kihelkonnas Jõepere mõisas 26. dets 1803 pärsiorjast mõisakingsepa ainukese pojana. Tema varane lapsepõlv möödus Jõepere läheduses asuvas Kaarli mõisas, kus isa sai peagi pärast poja sündi aidamehe koha (1804-1815).
Kaarli perioodi jäävad esimesed kokkupuuted eheda rahvaloomingu ja ka Kalevipoja lugudega. 1815 vabastatakse Kreutzwaldi perekond pärisorjusest, perekonna nimeks antakse Reinholdsohn. Pärast mõneaastast katset kõrtsipidajana asub isa tööle valitsejana Ohulepa mõisas Harjumaal ( 1818 -1824) ja edaspidi Viisu mõisas Järvamaal (1824-1832).
Kreutzwald sai alghariduse kodust, käis 1815–1818 Rakvere elementaar- ja kreiskoolis. 1818 suunati ta õppima Tallinnasse, algul poepidaja, hiljem algkooliõpetaja ametit. Kreutzwald lõpetas Tallinnas saksa kreiskooli (1819-1820), sooritas 1823 õpetajaeksami ning leidis tööd nii Tallinna poiste kui tütarlaste algkoolis. 1924-1925 töötas Kreutzwald koduõpetajana Peterburis, küpses kavatsus omandada pealinnas arsti elukutse, mis luhtus.
1825 jõudis Kreutzwald Tartusse , sooritas gümnaasiumieksamid ning immatrikuleeriti 1826 algul Tartu ülikooli arstiteaduskonda. Põlistus sõprus F. R. Faehlmanni ja teiste eesti soost üliõpilastega. Euroopalike valgustusideede ja rahvusromantilise kirjanduse hoovustes tutvuti J. G. Herderi, G. H. Merkeli jt teostega, milles rõhutati väikerahvaste ajaloo ja kultuuri väärtusi. Kujunes veendumus, et haritud eestlase kohus on oma rahvale truuks jääda. Kreutzwald liitus ka korp “Estoniaga” (asutatud 1821), mis ühendas Eestimaa kubermangust pärit üliõpilasi. Sinna kuulusid ka D. H. Jürgenson, P. J. Karell , E. Ahrens, G. Schultz-Bertram. Õpingute vaheajad veetis Kreutzwald vanematekodus Paide lähedal Viisu mõisas, kus tegeles rahvaluule kogumisega, kuid tutvus ka Paide linnakese noorte seltsieluga. 1831 aitas Kreutzwald arstitudengina vaigistada epideemiapuhanguid Riias, Vastseliinas ja Tartus.
Tartu ülikooli lõpueksamid sooritas Kreutzwaldil 1833 alguses. Ta sai III järgu arstidiplomi, võttis vastu linnaarsti koha Võrus, ostis maja ja abiellus sakslanna, tinast tarbeesemete valmistaja tütre neiu Marie Elisabeth Saedleriga, kelle vanemate juures Tartus oli Kreutzwald olnud ka korteris . Võru periood kestab Kreutzwaldi elus 33 aastat 1833-1877, sellesse ajavahemikku jääb kogu tema viljaks ja mitmekülgne literaaditegevus. Pärast arstipraksise lõpetamist kolib Kreutzwald 1877 taas Tartusse, jääb koos naisega peatuma tütre perekonda.
Kreutzwald suri külmetushaiguse tagajärjel 25. aug 1882 Tartus, tema põrm on maetud Tartu Jaani kalmistule.
Mitmekesise ja suure koormusega arstitegevuse kõrval kujuneb Kreutzwaldist Võrus laia haardega literaat ja ühiskonnategelane. Tema kodu saab kohaliku kultuurielu keskuseks, siin külastasid teda E. Lönnrot, J. Köler ja Lydia Koidula, kuid ka Eesti Aleksandrikooli asutamisega seotud talupojad Viljandimaalt.
Kreutzwaldi loomingulist tegevust iseloomustas ülim produktiivsus ja haare. Tema tegevus teadlase, keelmehe, publitsisti, rahvavalgustaja ja lõpuks ka luuletajana, kes viis lõpule eestikeelse eepose kirjutamise, algas koostööst Õpetatud Eesti Seltsiga (1839).
Kreutzwaldist sai kiiresti seltsi aktiivsemaid liikmeid, ta esines koosolekutel ettekannetega rahvaluule ja arheoloogia alal, tegi kaastöid ÕES toimetiste sarjas.
Esimeseks õpetlikuks raamatuks rahvale oli 1840 ÕES tellimusel ilmunud mugandus “Wina-katk”, milles ta sündmustikku ja tegelaskujusid Eesti oludele kohandades püüab näidata alkoholi kahjulikku mõju. 1830-te lõpus alustas ta ka publitsistlike kaastöödega erinevatele saksakeelsetele lehtedele. 1837-1843 oli ta baltisaksa nädalalahe “Das Inland”. Samasse perioodi (1842) mahub aga ka Kreutzwaldi ülimenukas (kordustrükkidega kokku üle 20 000 eksemplari) tõlketeos, saksa rahvaraamatu “Wagga Jenowewa ajalik elloaeg” mugandus.
Eesti rahvale mõeldud esimesi aimekirjanduslikke, üldharivat sisu pakkuvaid kogumikke oli ka Kreutzwaldi “Sipelgas” I (1843; II 1861). Sellelaadseid trükiseid avaldas ta hiljem Tartu suurtrükkal Hans Laakmanni tellimusel ja kirjastusel, näiteks “Maa- ja merepildid” I–III (1850–1861) ja “Ristisõitjad” ( 1851 ). Oluliseks teoseks on populaarteadusliku sarjana ilmunud, rikkalikku sisu pakkuv ja kaunilt illustreeritud sari “Maailm ja mõnda, mis seal sees leida on” I–V (1848–1849).
Kolmas suur valdkond Kreutzwaldi rahvavalgustuslikust loomingust on seotud tema arstikutsega. Ta andis välja esimesed meditsiini- alased arstiraamatud, mis olid mõeldud maarahvale. Kreutzwaldi 1852 ilmunud sünnitusabi õpikut “Teejuhataja ämmakooliliste õpetuse juures” anti välja mitmes kordustrükis (1870, 1883, 1890) nagu ka üldisi tervishoiualaseid nõuandeid jagavat raamatukest “Lühikene õpetus tervise hoidmisest” (1854). Viimaseks arstiraamatuks on elu lõpul koostatud “Kodutohter” (1879).
Neljandaks on Kreutzwaldil suur roll 19. sajandi eesti kirjakeele arendajana . Alates 1852 aastast hakkas ta järjekindlalt oma ilukirjanduslikes ja rahvavalgustuslikes kirjutistes kasutama uut, soome keele aaskujudele toetuvat eesti kirjakeelt. Ta tõi eesti kirjakeelde mitmeid tänaseni kasutatavaid sõnu (palavik, organ, reuma, kilpkonn , kristlane jt). 1863 andis ta välja tallinnakeelse aabitsa ja lugemiku “Uus Tallinna maakeele ABD ja lugemise raamat lastele”. Alates 1861 oli Kreutzwald olnud keelenõuandjana abiks J. W. Wiedemanni ”Eesti-saksa sõnaraamatu” koostamisel (1869).
Kokku üle 20 aasta (1846–59, 1864–74) toimetas Kreutzwald 19. sajandil ülipopulaarse H. Laakmanni “Kasulise Kalendri” kirjanduslisa, mis kujunes ka tema enda loomingu esmaseks avaldamispaigaks. Kõige populaarsemateks Kreutzwaldi kalendrisarjadeks olid lood “Reinuvader Rebasest ” (1847-1848 ja 1850; raamatuna 1851), milles autor kujundas kohalikele oludele vastavaks Lääne-Euroopas levinud mõistuloo. Teiseks Kreutzwaldi ülipopulaarseks, tuntud satiiriliseks teoseks oli “ Kilplaste imevärklikud ... jutud ja teud” (1857), mille puhul samuti tegu mugandusega. Siin pilkas autor kaasaegsele eesti elule omaseid nähtusi.
Kreutzwaldi proosaloomingu tippteoseks on “Eesti rahva ennemuistsed jutud” I, II, III, mis valmisid 1850-te lõpul, ilmusid vihikutena (1860, 1864) ja lõpuks Soome Kirjanduse Seltsi toetusel raamatuna 1866. “Ennemuistse jutud” olid eesti algupärase kirjanduse seni kõige mahukaimaks teoseks, sellest ilmus kordustrükke ja tõlge saksa keelde.
Luuletamist alustas Kreutzwald noorukina 1820-tel saksa keeles, 1840-tel avaldas üksikuid luuletusi baltisaksa nädalalehes “Das Inland”. Hilisemates raamatutes põimub originaallooming mugandustega.
Luule-loomingu rikkusega paistis Kreutzwaldi elus silma 1850-te esimene pool. Esimeseks muganduseks oli ballaad “Leonora” (1851), romantiline lugu sõdurimõrsjast. 1852 avaldas Kreutzwald eestikeelse tervitusluuletuse Tartu ülikooli 50. aastapäeva puhul “Tartu Alma materile”, 1853 algul ilmus sellest kordustrükk uues kirjaviisis ja koos saksakeelse tõlkega. Samal ajal, 1853 ilmusid trükist ka kaks regivärsi laadi aimavat poeemi: armastatud tütre leinas kirjutatud hell ja hingeline “Paar sammukest rändamise-teed” ning Krimmi sõja- aineline “Sõda”, milles Kreutzwald nimetab end esmakordselt Viru laulikuks.
1853 lõpuks valmib Kreutzwaldil, pärast katsetusi kirjutada proosas , ka eepose “Kalevipoeg” esimene luulevormiline redaktsioon “Kalewi-poeg” (“Alg-Kalevipoeg”). Teos takerdus tsensuuris ja ilmus oluliste ümbertöötamiste järel viies vihikus ÕES-i teadusliku väljaandena “Kalewipoeg, eine Estnische Sage”, eesti ja saksa keeles 1857–1861. Eepose rahvaväljaanne, “Kalewi poeg. Üks ennemuistene eesti jut Kaheskümnes laulus ” ilmus Soomes, Kuopios 1862 . Soovides kaasa aidata teose levikule avaldas Kreutzwald rahvale mõeldud raamatukese “Lühikene seletus Kalevipoja laulude sisust” (1869), milles selgitas eepose põhisündmustikku lugude kaupa.
1860-te I poolel jõudsid lugejate ette tõlke- ja algupärast luulet sisaldavad luuletuskogud “Angervaksad” (1861) ja “Viru lauliku laulud” (1865). Hilisemas eas iseloomustab Kreutzwaldi loomingut süvenemine usundlik-filosoofilistesse küsimustesse. Kogu “Rahunurme lilled” I–II (1871, 1875) sisaldas tõlkeid ratsionalistlikust usulüürikast. J. W. Widmanni poeemi “Buddha” (1869) eeskujudel alustas Kreutzwald hilises eas poeemi “Lembitu”, millest pidi saama tema eluküsitluse kokkuvõte (1885; uustrükk 2003). 
Kreutzwaldi ilukirjandusliku loomingusse kuuluvad ka kaks näidendit. Huvi teatri vastu sai alguse 1820-te Tallinna perioodil, draamateoste mugandusteni jõuab Kreutzwald 1860-te teisel poolel mugandades kaasaegse saksa romantismi menukirjaniku E. C. von Houwaldi värsstragöödiad “Tuletorn” ja “ Vanne ja õnnistus”, teosed ilmusid eesti rahvusliku teatri sünniaegadel (1871, 1875).
1860-tel olid tihenenud Kreutzwald suhted Venemaa ja Soome akadeemiliste ringkondadega ning eesti rahvusliku liikumise tegelastega. Oma pika ja viljaka aeluea vältel kujunes ta vaieldamatuks autoriteediks, seda näitavad ka järgmised kuuluvused ja tunnustused:
1839 ÕESi liige
1847 Eestimaa Kirjanduse Ühingu kirjavahetajaliige
1849 ÕESi auliige
1855 Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetajaliige
1857 pronksmedal haavatute ravimise eest Krimmi sõja ajal
1860 Vene teaduste Akadeemia Demidovi preemia “Kalevipoja” eest
1863 kolleegiuminõuniku tiitel
1864 Narva Muinsuse Seltsi auliige
1866 “Vanemuise” seltsi auliige
1867 mälestusrist talurahvaseaduse tõlkimise eest
mälestusrist kooleravastase võitluse eest
1871 Ungari Teaduste Akadeemia välisliige
Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi auliige
1872 Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi auliige
Eesti Kirjameeste Seltsi aupresident
1876 Püha Anna III järgu orden kauaaegse laitmatu töö eest arstina 
Kreutzwald alustas koos Faehlmanni ning koos 19. sajandi alguse eesti patriootide, baltisaksa päritolu estofiilidega, mil eesti maarahva tõusmistest iseseisvaks ja sõltumatuks rahvusriigiks söendas vaevalt keegi isegi unistada . Ta jõudis näha eesti rahvusliku ärkamisaja sündi, milleni jõudmisel oli tema osalemine nii aktiivse ühiskonnategelase kui ka kirjanikuna tähelepanuväärne ja ka hindamatu .