Kokkuvõte isikutest 19.saj (0)

Kokkuvõte Isikutest 19. sajandil
Otto Wilhelm Masing sündis1763 11 08 Põhja- Tartumaal Lohusuus köster Kristian Masicku peres. Tema isa oli eestlane, kes oli abielus aadlisoost sakslanna Anna Ludovica von Hildebrandtiga. Õppis Narva linnakool ( 1777 -1779) Saksamaal Torgau gümnaasium (1779- 1782 ) Halle ülikooli usuteaduskond. Õppis teoloogiat ja selle kõrval muusikat ja joonistamist, oli andekas keeltes. Õppimise kõrvalt teenis raha tõlkimisega. Oskas saksa, eesti, kreeka, itaalia, prantsuse, vene ja ladina keelt. Töökäik 1788. aastast Lüganuse pastor 1795. aastast Viru-Nigula pastor 1815. aastast Äksi pastor 1818 . aastast Liivimaa ülemkonsistooriumi assessor 1821 . aastast Tartu praost. Looming 1795 "ABD ehk Luggemise- Ramat Lastele". 1821 "Luggemisse lehhed". Koostatud seina-aabitsana ja sinna oli lisatud metoodiline juhend 1823 "Täielinne ABD-Ramat", "Arvamise-Ramat" ja kolm usuõpikut 1819 Liivimaa talurahvaseaduse tõlkimine. Oli põhjaeestikeelne ning ilmus 1820 1824- 1826 – toimetas "Tallorahva Kulutajat". Ajaleht sisaldas valitsusasutuste teateid ja kuulutusi 1816 "Ehstnische Originalblätter für Deutsche " 1821-1823 ja 1825 " Marahva Näddala-Leht". See leht tõi lugejani sõnumeid maailmast ja ka kodumaalt , õpetlikke loodusnähtuste ja tehnikasaavutuste kirjeldusi, kirjutisi eesti kirjameeste teostest, ilukirjanduslikke palu. Lisaks sellele on ta toimetanud ka "Maarahva Kalendrit " ning avaldanud artikleid Beiträges. 1818 lugemisajakiri "Pühhapäeva vahhe-luggemised". Ilmus 4 vihikut, kokku 168 lehekülge. Elu lõpuaastail koostas ta suurt eesti-saksa sõnaraamatut, millest on säilinud vaid proovivihik (26 lk), terviklik käsikiri on aga kadunud. Sõnaraamat esitas rahvakeelset sõnavara ja vorme, seal oli märgitud palatalisastiooni.
Friedrich Robert Faehlmann 31.12.1798 – 22.04 .1850 Tartu oli eesti kirjamees ja arst. Sündis Ao mõisa valitseja pojana , võeti 7-aastasena pärast ema surma mõisaomaniku von Paykulli perekonda kasvatada.Õppis 1810– 1814 Rakvere kreiskoolis, 1814–1817 Tartu gümnaasiumis ja 1817–1827 Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas . Kuulas ülikoolis ka filoloogia- ja filosoofialoenguid ning hakkas huvi tundma eesti keele vastu.Aastast 1824 töötas Faehlmann Tartus arstina, oli 1842–1850 ülikooli eesti keele lektor ning luges õppeülesandetäitjana 1843–1845 farmakoloogia - ja retseptuurikursust.Peamiselt Faehlmanni õhutusel asutati 1838 Õpetatud Eesti Selts, 1843–1850 oli ta selle esimees. Oma ettekannetes ja kirjutistes kaitses Faehlmann talurahvast. Ta oli Eesti mineviku romantiline austaja, mõistis hukka saksa vallutajate julmuse ning tõstis esile eesti rahva vaimumaailma ja keele rikkust.Faehlmann oli eesti eepose mõtte algatajaid. Eesti keele alal uuris Faehlmann astmevaheldust, sõnade muutmist ja tuletamist ning tegi mõningaid ettepanekuid vana kirjaviisi täpsustamiseks.Ta käsitles ka eesti prosoodiat ning kirjutas kolm sentimentaalset, antiiksetes värsimõõtudes luuletust. Ta avaldas olulist mõju 19. sajandi II poole eesti kultuurielule. 1936 ilmus Faehlmanni ja Kreutzwaldi kirjavahetus .Faehlmann on maetud Tartu Jaani kalmistule. Hauakivil on tema lemmiklause "Elu on lühike, ideaalid on igavesed ."Tartus Toomel Vana Anatoomikumi ees on Faehlmanni mälestussammas .Tartus on säilinud ainult üks Faehlmanni elukoht kus ta elas 1843–1847.Vaino Vahing ja Madis Kõiv on kirjutanud Faehlmannist näidendi.
Friedrich Reinhold Kreutzwald sündis Virumaal Kadrina kihelkonnas Jõepere mõisa pärisorjast kingsepa pojana. Tema lapsepõlv möödus Virumaal Kaarli (Vana-Sõmeru) mõisas Rakvere lähedal. 1815 vabastas mõisaomanik perekonna pärisorjusest. Tulevane kirjanik õppis 1815-1818 Rakvere saksakeelses linnaalgkoolis ja kreiskoolis, oli lühikest aega Tallinnas äriõpilane, seejärel viibis vanemate uues elukohas Lääne- Harjumaal Hageri kihelkonnas. Ohulepa mõisas. 1819. a. algul pääses Kreutzwald õpinguid jätkama Tallinna kreiskoolis kui kavatsetava külakoolmeistrite seminari õpetajakandidaat. Lisaks koolituskursusele sai ta ka täiendavat pedagoogilist ettevalmistust. Pärast kreiskooli lõpetamist 1820 oli Kreutzwald õpetaja Tallinna 2. poistealgkoolis. Töö kõrvalt jätkas ta edasiõppimist ja sooritas 1823 algkooliõpetaja eksami. 1924-25 oli koduõpetaja Peterburis. 1826. a. algul tegi ta Tartu ülikooli sisseastumiseksamid ja immatrikuleeriti arstiteaduskonna üliõpilaseks. Tutvumine ja lähem kontakt F. R. Faehlmanniga sai oluliseks teguriks Kreutzwaldi vaadete kujunemisel, ennekõike tema rahvusliku mõtteviisi arengus. Eesti üliõpilaste sõprusringis (kuhu kuulusid veel D. H. Jürgenson ja J. J. Nocks) saadud äratus on suurel määral mõjustanud Kreutzwaldi kogu hilisemat elutööd. Oma meditsiinialaste põhiõpingute kõrval kuulas Kreutzwald ka humanitaarainete loenguid ja luges rohkesti kirjandust. Ülikooliaastail kujunes välja tema valgustuslik maailmavaade.
Lõpetanud ülikooli 1833, asus Kreutzwald linnaarsti kohale Võrus, kus töötas pidevalt 44 aastat. Oma kirjandusliku ja publitsistliku tegevusega tõusis Kreutzwald ärkamisajal tekkiva eesti kultuurielu keskseks kujuks.  Tema kui rahvaluule ja -keele hea tundja maine ulatus ka kaugemate asjahuviliste ringkondadeni. 1849 valiti Kreutzwald ÕESi auliikmeks, 1855 SKSi kirjavahetajaliikmeks ja 1871 Ungari TA välisliikmeks. Laialdane oli Kreutzwaldi kirjavahetus nii estofiilsete baltisaksa literaatidega kui ka teadlastega Peterburis, Helsingis ja Berliinis, samuti eesti haritlaskonna nooremate jõududega. Arstiametist Võrus vabanes Kreutzwald 1877 ja asus elama Tartusse . Aktiivse kaastöölisena toetas ta C. R. Jakobsoni Sakalat, kuid osalt vastasleeri intriigide mõjul tõmbus hiljem tagasi ja taandus 1881 Jakobsoni mõtteosaliste hulgast.  Kreutzwald suri Tartus, ta on maetud Raadi kalmistule.