Talurahva omavalitsus (0)

§21 Talurahva omavalitsus
1802.a kinnitas Aleksander I Eestimaa rüütelkonna initsiatiivil koostatud ralurahvaregulatiivi.

• See tunnistas talupoegade õigust vallasvarale
  
• Keelustas koormiste tõstmise
  
• Sätestas, et korralikult talu majandanud talupojalt ei tohi seda ära võtta ning et ta võib selle oma lastele pärandada
  
• Mõnevõrra piirati ka talupoegade müüki
  

1804.a kiitis keskvalitsus heaks Liivimaa rüütelkonnas valminud talurahvaseaduse.

• See seadus jättis talupojad endiselt pärisorjadeks, kuid talupoegade müük, kinkimine ja pantimine maast lahus keelustati
  
• Talupojad said omandiõiguse vallasvarale, nad võisid maad osta ning talu järglastele pärandada
  
• Koormised tuli viia vastavusse maa suuruse ja väärtusega, selleks maad mõõdeti, hinnati ja kaardistati ning koormised pandi kirja vakuraamatutesse
  

1804.a võeti vastu ka Eesti talurahvaseadus , mis oli mitmes punktis talupoegadele ebasoodsam: see ei näinud ette maade mõõtmist ning vakuraamatutesse pandi üldiselt kirja senised koormised.
Kuna ühtegi osapoolt ei rahuldanud need seadused, võeti vastu uued seadused 1816.a Eestimaal ja 1819.a Liivimaal. Uue seadusega:

• Kaotati pärisorjus
  
• Talupoegade ost ja müük keelustati lõplikult
  
• Talupojad võisid sõlmida lepinguid, omada vallas- ja kinnisvara, kuid nad ei tohtinud elukutset vahetada, st nad pidid tegelema üksnes põlluharimisega
  
• Liikumisvabadus oli neil piiratud
  
• Talupojad vabastati pärisorjusest ilma maata : nad pidid talud mõisnikelt rentima.
  

Kuid ka need seadused ei jäänud pikaks ajaks püsima. Ühiskonna majanduslik edenemine, muutused aadlike mõttemaailmas, keskvalitsuse surve nind talurahva kasvav rahulolematus oma olukorraga viisid uute talurahvaseaduste vastuvõtmiseni. Sellega kaasnesid ägedad vaidlused liberaalide ja konservatiivide vahel ning peale jäid liberaalid.
1849.a uus Liivimaa talurahvaseadus:

• Kinnitas küll veel kord mõisnike õigust nii mõisa- kui talumaale, kuid viimast ei tohtinud enam mõisamaaks muuta.
  
• Talumaa piirid fikseeriti
  
• Soodustas üleminekut raharendile ning andis talupoegadele võimaluse endale talu osta
  

Selle seadusega sarnased põhimõtted fikseeriti ka 1856 .a Eestimaa ja 1865.a Saaremaa talurahvaseaduses.
Kuni 19.saj. alguseni etendas talurahva igapäevaelu korraldamisel keskset osa mõis. Mõisa kõrvale hakkas kujunema talurahva kui seisuse omavalitsus- vallakogukond . Kogukonna keskseks institutsiooniks sai vallakohus . Vallakohtud lahendasid talupoegade omavahelisi tüliküsimusi, nõudsid sisse võlguolevaid mõisakoormisi, karistasid üleastunuid, valvasid avaliku korra järele vallas, haldasid vallalaekaid ning magasiaitu. Vallakohtud nimetati ümber kogukonnakohtuteks.
Talupoegi sidus ühtseks kogukonnaks ühine vastutus magasivilja varumisel ning vaestehoolekanne.
Vallakogukonna juhiks valiti talupoegade seast Eestimaal talitaja koos abimeestega ja Liivimaal kaks vöörmündrit.
1889.a – kohtureform
Talurahvakoormised:

• Mõisakoormised-teotöö(jag. nädalateoks ja abiteoks), naturaalandamid ja rahamaksud
  
• Riiklikud koormised- pearaha ja nekrutiandmine
  
• Sõjalised koormised-nekrutiandmise kohustus, sõjaaegadel teenistus maakaitseväes ning vägede majutamise, moonastamise ja küütimisega seotud kohustused
  
• Kogukondlikud koormised-teede korrastamine, magasiaida ja kooli ehitamine
  

Talurahvakoormiste hulka kuulusid ka kirikumaksud.
1863.a võeti vastu kõigi kolme Balti kubermangu jaoks ühine passikorralduse seadus. Sellega said vähemalt 21-aastased talupojad õiguse taotleda 3kuuks kuni 3aastaks endale passi , millega võis elama asuda ükskõik millisesse impeeriumi linna või paika.

• Balti kubermangude piires ja kuni 30 versta ka väljapoole kubermangude piire võis liikuda vallapassiga
  
• Väljapoole Balti kubermange siirdumiseks oli vaja taotleda riiklikku passi
  

Uus passikorraldus hoogustas väljarändamisliikumist Venemaale
1866.a võeti vastu uus vallakogukonna seadus. (Püsis kuni isevalitsuse kokkuvarisemiseni 1917.a)
1866.a omavalitsusreformi olulisemaks tagajärjeks oli kogukondliku omavalitsuse vabastamine mõisnike eestkoste alt.
Valla omavalitsus koosnes:

• Valla täiskogust, kuhu kuulusid kõik päris- ja rendiperemehed ning kümnendik maatameeste esindajatest
  
• Valla volikogust, kuhu võis kuuluda vastavalt elanike arvule 3-24 liiget.
  
• Vallavanemast, kes oli valla tähtsaim ametimees
  
• Vallavanema abilistest, kes moodustasid koos vallavanemaga vallavalitsuse
  
• Vallakohtust
  

Omavalitsuse raames saadud kogemused olid oluliseks eelduseks omariikluse kujunemisele.