TALUPOEGADE OLUKORD EESTIS 13.-19.SAJANDIL - REFERAAT (0)

TALLINNA VANALINNA TÄISKASVANUTE GÜMNAASIUM
Maarja Põllu
TALUPOEGADE OLUKORD EESTIS 13.-19.SAJANDIL
Referaat
Juhendaja : Küllike Kaplinski
Tallinn 2012
13. sajand
13. sajandil, peale vabadussõda, mille Eesti oli kaotanud, sõlmisid vallutajad eestlastega maakonniti lepinguid, mis panid eelkõige paika kaotajate ehk eestlaste kohustused, kuid ka mõningad õigused. Maahärrad andsid oma vasallidele kodukariõiguse ning 1315 . aastal kõrgema kohtuvõimu õiguse Harju ja Virumaal.
Kes oli vastu võtnud ristiusu, teda kuulutati vabaks ning tema maaomand jäi esialgu püsima. Usuga kaasnesid ristiusuliste kohustused, milleks olid kümnis ja hinnus . Kümnis tähendab 1/10 osa talu saagist, mida algul tasuti põhiliselt viljas , kuid hiljem nõuti ka karjakümnist ning osa metsasaadustest ning heinast. Hinnuse puhul oli tegemist kindlaks määratud naturaalmaksuga, mida maksti maaomanikule maa kasutamise eest. Lisaks pidid talupojad pidama üleval kohalikku preestrit ning maksma selle jaoks kirikumaksu, mis oli 1/10 osa kümnisest. Talupoegadel tuli ka maksta erinevaid trahve ning tuli teha kingitusi aadlikele, mida muideks võisid viimased kohtu kaudu välja mõista. Kui mõnel aastal juhtus talupoeg võlgu jääma, oli aadlikul õigus tema vabadust piirata ning talle lisakohustusi määrata. 13. sajandil oli rahva kohustuseks ehitada linnuseid, kirikuid ja teid. Mõisate tekkimisega tekkis ka teoorjuse ehk teorendi kohustus, mis alguses oli vaid mõned päevad aastas, kuid hiljem muutus see juba sagedasemaks, lausa nädalas kuue päevani. Teorent oli feodaalne koormis, kus talupoeg ehk teomees pidi osa nädalast tegema tööd mõisa heaks, muideks isiklike töövahenditega, selle jaoks, et tasuda oma kasutuses oleva maa eest- seda nimetati mõisateoks. Sõltuvalt piirkonnast ja perioodist on teoorjus kohati olnud pigem maarent, harilikult kaasnes teoorjusega aga pärisorjus.
*Talupoeg oli isiklikult vaba, tal oli oma maa ning kasutada oli tal ka osa küla ühisvaldusest. Talumehel oli õigus kaubitsemiseks.
14.- 16. sajand
Peale Jüriöö ülestõusu, mis toimus aastail 1343–1345, karistati talurahvast laialdaselt ning aina vähenema hakkas feodaalide arvestamine talupoegade õigustega. Jüriöö ülestõusu eesmärgiks oli maarahva vastuhakk sakslastest ja taanlastest võõravallutajatest ning ka muistse vabadusvõitluse järel pealesurutud ristiusust vabanemiseks. Ülestõus leidis aset nii Põhja- kui ka Lääne-Eestis. 14. sajandi lõpus hakati võtma trahvi talupoegadelt, kes omavoliliselt lahkunud olid, sõnakuulmatuse korral hakati aga kasutama füüsilist jõudu, k.a. sõjalis jõudu.
Kui 15. sajandil hakati Lääne-Euroopas tundma suurt huvi Eestimaa teravilja vastu, mis sai aadlikele suureks tuluallikaks, hakati tõstma talurahva koormiseid. Kümnis hakkas ulatuma kuni veerandini saagist ning loonusrendi asemel hakati aina enam nõudma raha. Teoorjuse osatähtsus kasvas eramõisates, ordu- ja piiskopmõisates aga jäi loonusrent olulisimaks. Loonusrent ehk naturaalrent on talupoegade või teiste maakasutajate tasu feodaalühiskonnas kasutatava maa eest maaomanikule. Sisuliselt tähendas see kohustust anda maaomanikule osa oma talumajapidamise saagist, mis põhiliselt tasuti teraviljaga. 15. sajandil hakati pagenud talupoegi tagasi tooma või nõuti neid välja- põhimõtteks oli: „Mees või võlg“.
Väga paljudes eramõisates mindi 16. sajandil peaaegu täielikult üle loonusrendilt raharendile . Talupoegade vastuhakke esines palju väljendudes kaebuste esitamises mõisnike peale, vastuhakkamistes mõisasundijaile ning minema kolimistega. Kuna talupoegade omavolinine ümberasumine teise feodaali valdustesse oli muutunud pea massiliseks, võtsid mõisnikud piirkonniti vastu vastastikulise otsuse, mis ütles, et pagenud talupoeg tuleb välja anda. 1458. aastast on säilinud selline kokkuleppe Tartu piiskopkonnast. Moodustati Adrakohtu ringkonnad ja pandi ametisse adrakohtunikud.
15. sajandil sai alguse ka talupoegade müümine maast ja perest lahus. Esialgu säilis talupoegadel küll omandiõigus vallasvarale, kuid 16. sajandi algusest piiras seda peale feodaalkoormiste ka mõisnike ostueesõigus, samuti eirati talupoegade pärimisõigust. Sunnismaisus muudeti samal ajal üldiseks, mis võttis ära nende liikumisvabaduse elukoha valimiseks- sunnismaine talupoeg tohtis elukohta vahetada vaid feodaali loal.
1558.– 1583. aastail toimunud Liivi sõda tõi talurahvale ainult kannatusi ja lisakoormisi. Rahvas pidi maksma erakordseid makse selle jaoks, et oleks palka maksta palgasõduritele, samas värvati sõjaväkke ka talumehi. Külad olid sõja eest kaitsetud. Sõja lõpptulemusena läks Põhja- ja Lääne-Eesti Rootsi kuninga võimu alla, Lõuna-Eesti ja Liivimaa jäid Poolale, Saaremaa jäi aga kuni 1648. aastani Taani koosseisu.
Poola aladel olid talupojad sunnismaised, kuid veidi leevendas olukorda see, et suurem osa maadest läks riigi valdusesse ning seal oli rõhumine pehmem, kui aadlimõisates. Aadel pidi aga jälgima, et ta võrreldes riigimõisatega talupoegi liialt ei koormaks. Koormisi ühtlustati ja neist peeti kinni.
Rootsi aladel valitsesid riigimõisaid foogtid ehk kõrgemad haldusametnikud ja kohtunikud , kes tihtipeale võtsid talupojalt rohkem ning andsid kuningale vähem –vaheltkasu. Eramõisates oli lugu aga kehv sest kuningas kinnitas mõisnike senised eesõigused. Mõisnik oli omal maal tähtsaim ja kui riik soovis seal midagi teha, tuli küsida selleks luba mõisniku käest. Mõisniku kohustuseks oli teenimine ratsaväes.
Taani aladel (Saaremaal) kinnitas Taani võim aadlike senised eesõigused, kuid talupoegade õigused said olema suuremad, kui mandri peal. Mõisakoormised säilisid, rängim neist oli teokohustus .
17. sajand
1681 . aastal kaotati Liivimaa ja 1687 . aastal Eestimaa riigimõisates kroonutalupoegade pärisorjus eraõigusliku omandi mõistes, kuid säilis sunnismaisus ja seotus mõisaga.
1671. aastal anti välja maapolitseikorralduse seadus, mis suurendas veelgi mõisnike õigusi ning toonitas talupoegade pärisorjuslikku seisundit .
Seoses Rootsi valitsemise ajal toimunud mõisate reduktsiooniga, aastal 1672, läks suur osa eramõisatest tagasi riigi kätte. Mõisnike võim talupoegade üle kitsenes kuna Rootsi riigivõim määras kindlaks riigimõisate talupoegade koormised . Koormised viidi vastavusse talude tegeliku majandusliku kandevõimega. Koormiste täpne fikseerimine vakuraamatutes piiras mõisnike kuritarvitusi. Kehtestatud seaduste rikkumise puhul sai talupoeg õiguse esitada kaebusi rentniku, kohalike võimukandjate kui ka kuninga vastu. Riigimõisate talupoegade õigused Rootsi aladel tõid leevendust ka ülejäänud mõisate talupoegadele, stabiliseerisid olukorda ning kindlustasid talupoegade maakasutus- ja pärimisõigust praktikas. Tegelikkuses ei jõudnud rootslaste alustatud reformid juurduda, kuna Põhjasõjaga läks Eesti ala Venemaa valdusse ja pärisorjus taastati kõikjal.
18. sajand
18. sajandil pärisorjuse tugevnemine jätkus ja seda toetas ka 1739. aastal välja antud Roseni deklaratsioon , mis ütles:

• talupoeg on juba maa vallutamisest alates pärisori;
  
• mõisnik võib teda kohelda oma äranägemisel;
  
• nii talupoeg kui tema varandus kuuluvad mõisnikule;
  
• mõisnikul on õigus talupoega pärandada ja müüa;
  
• talupoegade koormised pole seadusega piiratud.
  

Põhjasõja ajal (1700-1721) talupoegade koormised kasvasid. Rootsi poliitika rajanes põhimõttel „sõjapidamiskulud katab maa, kus sõda peetakse“. Talupojal tuli appi minna kindlustöödele, neil oli ka sõjavägede majutamis- ja küüdikohustused. Talupoegi värvati Rootsi sõjaväkke, oli ka neid, kes läksid vabatahtlikult.
*Eesti sai Põhjasõjas tugevalt kannatada, sest 1700–1710 toimus suur osa lahingutest Eestimaa pinnal. Sõda ja sellele järgnenud katk hävitasid kuni kaks kolmandikku kogu Eesti rahvastikust. Arvatavalt oli siis eestlaste arvuks 150 000 kuni 170 000 inimest. Sõjategevuse tulemusena hävitati täielikult Tartu linn, sest Peeter I käsul lasti see 1708. aastal õhku.
Olukord peale sõda
Talupoeg on jätkuvalt pärisori, keda mõisnik võis müüa, vahetada ning pärandada nii nagu iga teist mõisa vara. Talupoja maa ja vara kuulusid mõisnikule. Maa kasutamise jaoks tuli talupojal täita mõisakoormisi, mille suurus ei olnud fikseeritud. Talupoeg oli õigusteta pärisori!
18. sajandi II pool
Positiivsed määrused (al 1765 ):

• talurahval õigus vallasvarale;
  
• mõisakohustused täitnud talupojal oli õigus oma ülejäänud vilja müüa jne;
  
• mõisnik ei võinud enam määrata ega tõsta koormisi oma suva järgi;
  
• karistamise ülempiiriks 30 vitsa - ja kepihoopi;
  
• talupojal oli õigus mõisnikku kohtusse kaevata, kui viimane seadusi ei täitnud.
  

Talupoeg oli aga ikkagi jäänud mõisniku meelevalda ning riik ei nõudnud määruste täpset täitmist. 1784 . aastal, kui seati sisse pearahamaks (70 kopikat iga meeshinge pealt) ja kehtestati asehalduskorraldus, tõlgendasid talupojad seda, kui mõisakoormistest vabastamist ning tõstsid mässu.
19. sajand
Kehtestati talude pärandatav kasutamisõigus, mis tähendas, et kui talupoeg oli oma koormised mõisnikule täitnud, ei tohtinud teda isatalust välja tõsta ning pärast peremehe surma jäi talu tema poegadele . Piirati ka koormisi.
1816. aastal loobusid aadlikud õigustest talupoja isiku üle, see tähendab, et pärisorjus kaotati. Kehtima aga jäid paljud pärisorjusega kaasnevad igandid nagu teoorjus (mis keelustati 1868. aastal), liikumiskitsendused (mis likvideeriti alles 1863. aastal passiseadusega), piiratud kodukariõigus (mis muudeti ära aastal 1865) ja raudvara. Maad tuli mõisniku käest rentida. Normeeritud koormised asendati rendilepingutega, mis andis mõisnikule võimaluse dikteerida omi nõudmisi. Talupojal tuli see leping vastu võtta juhul, kui ta soovis oma tallu edasi jääda, teisel juhul võis mõisnik lepingu sõlmida mõne teise talupojaga. Kuigi talupoeg oli nimeliselt vaba, piirati tema liikumisvabadust pikka aega, näiteks ei tohtinud ta omavoliliselt linna kolida.
Talurahva koormised
Mõisakoormistest oli peamine koormis teotöö, mis jagunes korraliseks nädalateoks ja hooajatööde ajal nõutavaks abiteoks. Teokoormiste täitmist arvestati jalapäevades ning rakmepäevades, mil tuli minna mõisa põllule koos veeloomade ja inventaridega 3-6 päevaks nädalas.
19. sajandi keskpaigas mindi järk-järgult üle teorendilt ja loonusrendilt raharendile. Riiklikest kohustustest olid olulisimad pearaha ja nekrutiandmine . Pearaha oli aja jooksul tõusnud viiekordseks. Vaesematel talupoegadel oli nendega raskusi ning nende eest maksis mõisnik, kes selle eest talupojalt nõudis täiendavat renti või töötegemist. Nekrutiandmine tähendas, et osa mehi pidi 25 aastaks minema Vene sõjaväkke (hiljem seda aega vähendati). Lisaks olid veel kogukondlikud koormised, milledeks olid: teede korrastamine, külakooli + magasiaida ülalpidamiskulud ja nõrkade eest hoolitsemine (põhimõtteks oli- „iga küla toidab oma sandid ise“).
1856 aasta Eestimaa talurahvaseadus
1856. aasta Eestimaa talurahvaseaduse järgi jäi mõisnikule mõisamaast umbes 1/6 osa, talupoegade kasutuses olev maa tunnistati talumaaks, mille võis elujõuliste taludena rendile anda, soovitavalt raha eest, või talupoegadele päriseks müüa. Alates 1865. aastast ei tohtinud mõisnik talupoega ihunuhtlusega enam karistada . Aastal 1856 moodustati talurahvaasjade komisjon tagamaks seaduse täitmist. 1868. aastal lõpetati talumaade rentimine teotöö eest ning mindi täielikult üle raharendile. 1880. aastal alustati Eestimaa kubermangus talude päriseksmüümist. Mõisnik ei tohtinud talupoegade käes olevat talumaad majandada. Talumaad tohtis rentida või müüa ainult talupoegadele. Talupoeg ei pidanud enam tegema tööd mõisapõllul, vaid majandas ise oma talu ja vaatas, et rent saaks makstud. Mõisapõldudel hakkasid tööle palgatöölised. Seadus reguleeris ka koolikohustust. Koolide ülalpidamine jäi endiselt valdade kohustuseks, kusjuures edaspidi tuli luterlastel kanda oma ja õigeusulistel oma koolide ülalpidamiskulud. Luteriusu talurahvakoolide juhtimiseks nähti uue lülina ette kihelkonna koolivalitsus, kuhu kuulusid: mõisnikust kirikueestseisja, pastor , kihelkonnakooli õpetaja ja üks valla kohtumeestest. Õigeusukoolide juhtimine jäi õigeusu kiriku ja Sinodi hooleks.
Talurahvaseadused

• Clas Totti määrus- 1668 . aastal avaldas Clas Tott maapolitseikorralduse, milles rõhutati talupoegade pärisorjuslikku seisundit Liivimaal. 1645. aastal fikseeriti pärisorjus ja sunnismaisus Eestis.
  
• Roseni deklaratsioon- Otto Fabian Roseni seletuskiri aastast 1739. Talupoeg pärisori, keda mõisnik võis müüa, vahetada, pärandada nagu muud mõisa vara. Talupoja maa ja vara kuulusid mõisnikule. Maa kasutamiseks pidi talupoeg tegema mõisakoormisi, mille suurus polnud fikseeritud.
  
• Positiivsed seadused- need kinnitas 1765. aastal Browne.
  

-Talurahval õigus vallasvarale;
-mõisakohustused täitnud talupoeg võis enda ülejäänud vilja müüa jne;
-mõisnik ei võinud enam oma suva järgi koormisi määrata ega tõsta;
-karistamise ülempiir 30 vitsa- või kepihoopi;
-talupoeg võis mõisniku kohtusse kaevata, kui viimane seadusi ei täitnud.

• „Iggaüks…“ -1802. aastal vastu võetud talurahvaregulatiiv , mis kehtestas talude pärandatava kasutamisõiguse, see tähendab, et kui talupoeg oli oma koormised mõisnikule täitnud, ei tohtinud teda isatalust välja tõsta ning pärast peremehe surma jäi talu tema poegadele. Piirati koormisi.
  
• Pärisorjuse kaotamine- 23.05.1816 vabastati Eestimaa talupojad pärisorjusest.
  
• Teoorjuse kaotamine- 1868. aastal lõpetati talumaade rentimine teotöö eest ning mindi täielikult üle raharendile.
  

Sisukord:
13. sajand………………………………………………………………………………………………3
14.- 16. sajand…………………………………………………………………………………………3
17. sajand………………………………………………………………………………………………5
18. sajand………………………………………………………………………………………………5
Olukord peale sõda………………………………………………………………………………......6
18. sajandi II pool……………………………………………………………………………………..6
19. sajand………………………………………………………………………………………………6
Talurahva koormised…………………………………………………………………………………7
1856 aasta Eestimaa talurahvaseadus……………………………………………………………..7
Talurahvaseadused…………………………………………………………………………………...8
Kasutatud kirjandus…………………………………………………………………………………...9
Kasutatud kirjandus:

• www.wikipedia.org
  
• www.annaabi.com
  
• www.hot.ee
  
• www.google.com
  
• Isiklik ajalooteemaline koolivihik