Saare murre (0)

Saare murre
Saarte murret on uurinud Paul Ariste , Helmi Neetar, Enn Koit , Varje Lonn, Ellen Niit , Juhan Peegel jmt.
Saare murde keeles tekst
Sääre sadamas ootand ühe korra üks laeva täis mihi tuule järge. Paar (paara) päeva läind juba mööda, ikka veel tuul vastu. "Ooda ooda," itlend
üks mees teiste seast, "ma tahan katsuda, kas saab (ka) tuule eeks või mitte." Teised naerand selle üle. Mees läind metsa ning kadund sõnna ära. Üks tund teise järge läind mööda, ei meest ühtid, tulnd õhta käde, ikka pole veel meest näha. Teise oomigu lihab üks külamies obussi otsima ning lõvab (leiab) mihe metsast laksu vahelt. Et tuult eeks tiha sellepärast painutand mees eile ühe paraja pihla puu kõverasse ning löönd ladva kongsuga maa külge kinni. Ajand siis vaiaga (talbaga) puu keskelt lõhki ning isi tasapidi prau vahelt läbi ronima. Parajast saand mees poolest saadik läbi, siis pääsend puu ladu maa küljest lahti ning mees jäänd maa ning taeva vahele piigistusse. Küll ta üüdand ning teind äält, aga kedagid pole seda kuuland. Õnneks joudand külamees veel õigel ajal abi. Kas mees edespidi veel tuult pöörma läks, on teedmata.
Üldsaaremaalikke jooni
Kõige olulisemad jooned on need, mis moodustavad nn Saaremaa aktsendi, mida me tavaliselt ei saa üles kirjutada, kuna tegemist on häälduse eripäradega. Neid me ainult kuuleme. Aktsent seisneb kõnemeloodia, ö- ja e-kasutuse, peenenduse ja lühivälteliste sõnade järgsilpide venitamise ja muude nähtuste koosmõjus.
Järgnevalt mõned tähtsamad saare keele erijooned .
Kirjakeele õ asemel ö
Enamik saarlasi (välja arvatud Pöide rahvas) kasutab õ asemel ö-häälikut. Lisaks ö-le võivad kirjakeele õ-hääliku asemel olla sõnuti ka e, a, o ja u, nt keik ‘kõik’, veis ‘võis’, veta ‘võta’, veetud ‘võetud’, sanad ‘sõnad’, joudnud ‘jõudnud’, touse ‘tõuse’, joulu ‘ jõulu ’, luhkun ‘lõhkunud’, luhki ‘lõhki’ jne.
Täishäälikute ja kaashäälikute muutusi
Täishäälikud o ja e, ä muutuvad h ees vastavalt u-ks või i-ks, nt kuhad ‘kohad’, mihe ‘mehe’, tiha ‘teha’, piha ‘pähe’.
ae- häälikuühend esineb sõnuti keeleajalooliselt vanemal kujul, nt aed > aid (sõna käändub järgmiselt: aid : aja : aida); ka kaibama, kaiband ‘kaevanud’.
Kirjakeeles o-lõpulistel täishäälikuühenditel on kalduvus esineda u-lõpulistena, nt loojatauline, jaule ~ jäule ‘jaole’, kautasid; tõutand ‘tõotanud’, teu ‘teo’; a-lõpulistel täishäälikuühenditel aga ei madaldu esimene osis , nt rida : rias, pia ‘ma pean’, tuast ‘ toast ’; e-lõpuline diftong võib muutuda pikaks täishäälikuks, nt öölus ‘õelus, kurivaim’, öölnud ‘ öelnud ’, jögi : jöö ‘jõe’; nää ‘ma näen’, päävaga ‘päevaga’, süsi : söö.
Tegijanimes on ainult saare keeles lühikeses tüves tekkinud lisasilp -bi-, nt [ära]viibija ‘viija’, aabijad ‘ajajad’.
Laensõnade alguses ei armastata kaashäälikuühendeid, nt ruut ‘pruut’, robeline ‘krobeline’, rabistama ‘krabistama’, rabin, roovi ‘proovi’, lekid ‘ plekid ’.
Kolme kaashääliku ühendist langeb sulghäälik nõrgas astmes välja: tansud tansind, krants : kransi, kõrsist ‘kõrtsist’. Kuid esineb ka vastupidist, häälduse hõlbustamiseks võidakse klusiil lisada, nt küündla ‘küünla’, kivisimpsi ‘kivisimsi’, suurdune ‘suurune’.
Esineb kaashäälikute kadu, nt kaob v teatavate sõnade lõpust , nt lae ‘laev’, päe ‘päev’; n on kadunud sõnast siin > sii; lj-ühendis puudub j, nt vällas ‘väljas’, pailu ~ paelu ‘palju’ jpt.
nud- kesksõna
Murrakutes ja maa- alaliselt sõltub nud-kesksõna tunnuse esinemus nii tüve pikkusest kui ka muudest teguritest. Saaremaa ida- ja keskosas on kasutusel n- või nd-lõpuline vorm (nt julgen ‘ julgenud ’, saan ‘saanud’, vöin ‘võinud’, kadun ‘kadunud’, näitan ‘näidanud’; pannun(d) ‘ pannud ’, annun(d) ‘andnud’, tunnud ‘ tundnud ’). Kesk- ja lääneosas on üldisem tüvetäishäälikule või selle ebapuhtalt hääldatud variandile järgnev -nd (nt andand ~ annud, akkand ‘hakanud’, ärkand ‘ärganud’, murdand, leidand ~ löidand ‘leidnud’, kuuland, tahtand ~ tahtend, saatand ~ saatend ‘saatnud’, laskend ‘lasknud’, pääsend, söitend ‘sõitnud’, vöttend ‘ võtnud ’; vaatend ‘vaadanud’ jt); tüvehäälik võib ka puududa (nt keskosa tekstides joosnd ‘jooksnud’, möistn ‘mõistnud’).